-
Viru – Nigula muuseum
Lõpuks peale mõningaid luhtunud katseid õnnestus see muuseum üle vaadata. Varasemalt siin enamus muid vaatamisväärsuseid juba korduvalt üle vaadatud. Seekord keskendusime peale väikseid asjaajamisi muuseumile, ega muuks väga aega ei olnudki. Loomulikult tuli ikka ennem üle vaadata kohalik nõiaprotsessi mälestusmärk.
Nõiaprotsessi mälestusmärke ma nagu rohkem Eestis ei teagi, kuigi nõiaprotsesse on meil küllaga olnud. Väidetavalt olla säilinud andmeid 145 nõiaprotsessi osas. Näiteks 18 – 19 sajandi Eesti nõiaprotsessidest on kirjutanud Lemmit Mark artikli “Nõiaprotsessidest Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi alguses.” mis ilmus ajakirjas “Ajalooline Ajakiri” nr. 1/1938.
Aga praegu keskendume Viru – Nigula nõiaprotsessile, väidetavalt pidavat olema Kongla Anni nõiaprotsessi protokoll Tallinna raearhiivis. Vähemalt nii on maininud Viru – Nigula pastor Otto Wilhelm Masing oma Marahwa Näddala Lehes 1825 aastal. Kongla Anni kohtuprotsess peeti 1640 aastal Mahu (Maholmi, Viru – Nigula) kihelkonnas Pada mõisas, seal mõisteti ta surma süüdistatuna nõidumises. Esimene piinarikas ülekuulamine toimus 19.04.1640 kus kohal olid neli junkrut ja pastor. 02.05.1640 tuli kohus kuberneri käsul Pada mõisa teistkordsele ülekuulamisele. Ilmselt ei läinud need nõiaprotsessid niisama, selle protsessi lahutamatu osa oli ju piinamine. Tol ajal kasutati pöidlakruvisid, jäsemete pingutamist nööriga, vee- ja tuleproovi ning krt teab mida veel. Ega inimese fantaasial pole piire.
Tema hukkamise osas pidavat tänapäeval olema erimeelsusi, kuigi arvestades tolleaegseid tavasid oli finaal ilmselt tuleriidal. Maeti Ann väidetavalt kirikuaia taha, sinnasamma kuhu mõnda aega tagasi paigutati mälestuskivi. Samas mul tekib küsimus, kui tuleriidale pandi siis ilmselt polnud enam midagi matta. Kiiruga vaatasime üle ka tee ehituse käigus välja kaevatud müürid ja kalmistu. Arheoloogidele oli seal tööd mitmeks nädalaks. Mis on huvitav, et teel muuseumi näeb siin lausa kahte rataskaevu. Tavaliselt ei näe neid enam kusagil.
Muuseum asub endisaegses pastoraadis, mis olla ehitatud 13 sajandil. 1658 rüüstas ja põletas Vene tsaar Aleksei kogu kirikumõisa ja kiriku. Peale seda pastoraat küll taastati aga ilmselt mitte endisel kujul. Originaalist olevat säilinud ainult kelder ja mantelkorsten. Nõuka ajal oli hoone kasutusel veel haigla ja kooli internaadina. Muuseum on iseenesest põnev, päris ammendav jutt on kunagistest pastoritest Hasselblattist ja Masingust. Eksponaatide hulgas on ka kirikuhärra porri pildid ja muu selline staff 😉 Veel on veidi nõukaaja teemat. Isegi nii mõnigi “kitse” paneku kiri on väljas. Päris huvitav on lugeda mille kõige peale “kitse” pandi
Veel on siin nii mõnigi vikuaja ehtetükk väljas. Kohalikud detekavennad on päris hea kogu kokku pannud.
Vaatasime üle kunagised keldriruumid. Seal eksponeeritakse aegajalt mõnda näitust. Igatahes on muuseum äge ja kindlasti tasub külastada. Giid on siin väga pädev lugusid jutustama.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vikunuga, mis tegelikult polegi vikunuga
Aegade jooksul tellimise peale nii mõnigi nn. vikunuga tehtud. Nimetatakse tänapäeval neid nugasid kõikvõimalikes e-poodides ja foorumites valdavalt viikingi naiste nugadeks või siis germaani meeste nugadeks. Ükspäev ühte tellimust täites hakkas asi kuidagi kripeldama. Miks neid siis niiväga pole leitud vikuaegsetest naiste haudadest, miks need on just naiste noad ja mis on nende otstarve. Egas midagi interneedum lahti ja jälgi ajama. Meil sellist tüüpi nugasid muuseumide arhiivides küllaga kõvernoa nime all aga kahjuks pole pilte ega dateeringuid. Seega tuleb minna nugade kohalikus päritolus selguse saamiseks hakata arhiive läbi kammima.
Interneedumis jälgi ajades leidsin selliseid nugasid hulgaliselt Rootsi Ajaloomuuseumi arhiivist. Seal on ilusti nii pildid kui dateeringud. jälgi ajades tuleb välja, et nende nn. vikunugade ema on ilmselt hoopis pronksiaegne habemenuga. Nii, et kui just naised juba tol ajal jalgu ei raseerinud 😉 on tegu siiski pigem meeste või hoopis unisex noaga.
Rootsi Ajaloomuuseumis on hoiul nii mõnigi Rootsist leitud väga edeva mustriga pronksist habemenuga. Panen siia mõned üksikud põnevamad pildid. Valdav enamus neist on dateeritud ajavahemikku 1100ekr – 700ekr. On leitud isegi üks tammepuust kast kus erineva stafi hulgas oli edev habemenuga. Huvitav on see, et päris paljudel habemenugadel on kujutatud vikulaeva sarnaseid motiive.
Aga nüüd, siis kui ema üle vaadatud tudeerime lapsi ka 😉 Algusaegadest peale on nende kuju varieerunud äärmusest äärmusesse. Rootslastel on nende kõvernugade ühine nimetaja krumkniv. Kui nüüd neid pildil olevaid kõvernugasid vaadata siis ka rootslased kahtlevad kas need on noad või habemenoad. Pigem siiski need viimased kui mõõte vaadata. Ma ei kujuta ette, et selliste nugadega saaks midagi muud praktilist teha peale habemeajamise. No on muidugi ka variant, et nendega võidi näiteks pisikestel jahiloomadel nahka võtta.
On ka päris palju selliseid millel on riputusrõngas. Siin vaatame jälle suurust, sellises suuruses noad võisid täiesti vabalt vöö asemel näiteks kaelas rippuda. Jäi silma ka üks omamoodi huvitav eksemplar, sellel oli millegi pärast käekaitse
Arhiivides leidub ka päris ägedaid stiliseeritud kõvernuge mille käepidemel kaunistuseks kas ornament või loomapea.
Ja nüüd siis põhiasja juurde, valdav enamus nendest nugadest on dateeritud 500ekr – 400 mõni üksik on dateeritud 500ekr – 1100. Seega pole vikunoaga asjal erilist pistmist. Ilmselt neid siiski mingil määral vikuajal pruugiti kui head, odavat sepanuga, mida sai kiirelt ja lihtsalt valmistada. Mõned nimetavad seda nn. vikunuga ka germaani meeste noaks. Kumb ta siis on? Pigem ma ise ütleks, et tegemist on üldlevinud rauaaegse kõvernoaga mille otstarve sõltus ilmselt noa omanikust. Kes ajas habet, kes raseeris jalgu, kes puhastas nahka, kes kooris õunu jne jne 😉 Kui me räägime mingist vikuaegsest naistenoast siis vaatame pigem Kukruse Memme. Mis siis, et matuse pole vikuaegne. Päris huvitav artikkel Soome emännänveitsi nugade versioonist on siin. Väidetavalt sündis emännänveitsi nagu kõik muudki asjad siin ilmas juhuse tahtel 😀 😀 Mehel läks noa ots katki läks ja see enam tööks ei sobinud. Nii tuunis mees sellest jupist mis noast alles jäi uue ilma terava otsata noa. Nuga sai kergem ja naiselikum, seega naisele sobivam. Tänu lühemale ja ilma terava otsata noale saab mees nüüd rahulikult magada, kartmata, et naine ta vihahoos surnuks pussitab 😉
Kuidas sai sellest kõvernoast vikunuga on liikvel väike linnalegend 😉 Umbes 40 aastat tagasi olevat üks kuulus Hollandi sepp selliseid odavaid ja kiirelt valmistatavaid nuge viikingiturgudel müünud viikinginoa nimega. See kujunes väga populaarseks tooteks. Kuna tegu oli hea müügiartikliga siis hakkasid paljud teisedki neid nuge valmistama ja müüma sama nimega. Ja nii see levis 😉 Eks ma ükspäev uurin mis meie arhiivides nende kohta täpsemalt on.
Fotod pärinevad Rootsi ajaloomuuseumi arhiividest ja autoriteks on: Tania Muñoz Marzá; Asp Yliali; Kusmin Sara; Stiftelsen Föremålsvård Kirunas; Eriksson Thomas; Olsson Karin; Rosengren Helena; Myrin Ola
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ajaloomuuseum, Suurgildi hoone
Mõnda aega tagasi sai lõpuks külastatud ajaloomuuseumi Orlovi lossis, nüüd aeg käes mälu värskendada ajaloomuuseumi Suurgildi hoones. Suurgildi hoone ehitati aastatel 1407 – 1410, aga siseviimistlust tehti veel aastaid. Päris valmis sai hoone 1417 aastal. Hoonel on olnud kõikvõimalikke funktsioone, seal on toimunud Suurgildi liikmetest suurkaupmeeste pidustused, siit algasid või lõppesid rongkäigud, peeti pulmi, jumalateenistusi, teatrietendusi, kohtuistungeid ja kontserte. See on olnud ka börsihoone. 1952 aastast alates on Suurgildi hoone ajaloomuuseumi põhihoone. Praegu on siin põnev näitus “Miks Eesti ei ole kuningriik?” Aegajalt tehakse sellel näitusel ka kuraatorituure, mis pole sugugi pahad. Igal kuraatoril on asjast oma motiveeritud nägemus 😉 Kusjuures näitusel oli väljas ka eelmisel aastal Lagedilt juhuleiuna leitud väga edev hõbesõlg ja muudki põnevat.
Keldrikorrusel on erinevad näitused gildindusest, relvanäitus jne. Siin on ka üks taastatud kamin ja näeb natuke ka omaaegse keskküttesüsteemi, ehk siis kerisahju sisse. Relvanäitusel on kõrvuti nii EV kui nõukakindrali mõõgad, ei tea kumb on edevam 😉 Kukruse memme staffi näeb ka.
Mündikambris on sahtlite viisi nii münte, paberraha kui ehteid. Kusjuures päris palju on nn. vikuaegseid punutisi kus näeb kuidas neid on parandatud käepäraste vahenditega 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ukrainast röövitud aarded
Aega võttis aga lõpuks sai asja sellest juba 2018 Luhamaal tollis ära võetud Ukrainast röövitud aardest. Ilusti konserveeritud ja paariks päevaks Eesti rahvale Ajaloomuuseumis avalikult vaatamiseks üleval ka, ennem kui tagastatakse sinna kust see ilmselt pärit on. Tahaks muidugi loota, et see ikka jõuab ja jääb õigesse kohta aga mitte ei panda tuuri uuesti. Muidugi pretendeerisid sellele kogumile ka venelased aga õnneks ei suutnud tõendada venemaist päritolu. Said mul ka üle vaadatud need Ukrainast röövitud aarded, juba ainult selle pärast, et meie muuseumid üldjuhul eksponeerivad kuldasju vägagi pika hambaga. Kuigi ütleks, et viimastel aastatel on see päris asjade eksponeerimine veidi parem, nüüd näeb ikka kapa ja vikati kõrval midagi muud ka 😉
Päris suur valik erinevaid münte oli ka. Huvitavad olid muidugi need ankru kujutisega mündid. Kurja mul käis korra peast läbi kas need ikka on mündid, äkki hoopis mingid sissepääsu või maksužetoonid, nii nagu näiteks venemaal olid habememaksu žetoonid aga ju spetsialistid teavad paremini. Kokkuvõtvalt eksponaadid muidugi edevad ja ilmselt selliseid siinkandis rohkem ei näe, nii, et tasus ära käia. Kasutage seda võimalust ja käige ka ruttu ära, paar päeva on ainult veel jäänud 😉
Fotod on tehtud Ajaloomuuseumi näitusel “Röövitud aarded”
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Järvamaa muuseum
Mõnda aega tagasi sai asjatatud Põltsamaal, nüüd järg Paide käes. Paides asjatades oli vaja vähe aega parajaks teha, mida sa ikka viletsa ilmaga muud teed kui tutvud kohalike muuseumidega. Vallitornis juba miljon korda käinud seega jäi üle maakonnamuuseum. Huvitav, et kõiketeadev Google ei tea seda, et muuseum asub juba ammu uuel aadressil. Uus asukoht on väga heas kohas keskväljaku ja linnuse vahel. Muuseum on kahel korrusel ja läbi mitme maja. Mida kõike siin muuseumis ei ole, isegi täislaks toimiv sepikoda on olemas.
See muuseum on esimene maakonnamuuseum kus on väljapanekus väga arvestatav kogus hõbeaardeid. Tavaliselt kiputakse need isegi suurtes muuseumides ära peitma arhiivide sügavusse, et inimesed jumala eest peale hargi ja kapa muid päris asju ei näeks.
Teisel korrusel näeb veidi rahvariideid ja muud staffi. Siin jäi kohe silma paar väga lahedat lahendust mis võiksid olla teistelegi muuseumidele eeskujuks. Esiteks on valgustus anduritega, eksponaatidele lähenedes hakkab valgustus põlema. ilmselt on sellega päris arvestatav elektri kokkuhoid. Teiseks on lahedalt ära kasutatud kummut. Sahtlites on erinevad leiud ja sahtlis on ilusti valgustatud. Väga hea lahendus kasutada ära muidu mõttetud tühjad sahtlid esemete eksponeerimiseks. terve üks ruum on siin pühendatud nukumajadele, päris ägedad teised, nagu päris 😉
On olemas veel haigla laadne näitus, apteek ja ravimtaimede nurk. Isegi limonaadimasin on olemas 😉 Ja mis on selle muuseumi juures veel lahe, et siit on võimalik osta kõikvõimalikku käsitööd ja mitte piletikassast, vaid näiteks salvid on apteegis jne. Igatahes kokkuvõtvalt väga tsill muuseum millest võiks teisedki muuseumid eeskuju võtta. Sealkandis luusides soovitan kindlasti külastada. Ettetellimisel saab siin osaleda ka erinevates põnevates töötubades ja nende valik on siin päris suur.
Muuseumis kulus õige mitu tundi ja kõht jõudis tühjaks minna. Muidugi vaatasin üle ka kohaliku kuuse, see igatahes kordades ilusam kui Tallinna põõsas. Siinsamas keskväljaku servas on ka kohalik kirik, muidu kirik nagu kirik ikka aga üks kiiks on 😉 Kella seierid ja sihverplaat on valgustatud, sellist asja näeb vähestel kirikutel. Siitsamast keskväljaku servast valisin esimese ettejuhtuva söögikoha kehakinnituseks. Väikese koha kohta olid toidud maitsvad ja isegi toidu kujundusega viitsitakse seal vaeva näha. Portsud päris suured, nii, et kehvema isuga vennikestel soovitan pool praadi võtta 😉 Igatahes kohviku nimi “Uskumatu” väärib oma nime. Kui kõht täis piilusime linna pilvepiirilt
Linnusetornistki sai väike jäädvustus pilvepiirilt genereeritud 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Harjumaa muuseum
Pole sada aastat käinud Harjumaa muuseumis, nüüd tuli jalad kõhu alt välja võtta ja ruttu ära käia enne kui ajutine näitus maha võetakse. Harjumaa muuseum asub jõesaarel endise Keila mõisa peahoones. Siinsamas üle õue on ka kunagise linnuse varemed. Loodame, et kunagi teostatakse seal suuremat sorti väljakaevamisi.
Näitus “Muistne Rävala” keskendub Eesti muinasmaakonnnale, Rävalale. Rävala oli vikuajal väga tihedalt seotud tähtsaima kaubatee Austrvegri tekke- ja arengulooga. Idatee kulgemist mööda Soome lahe lõunarannikut illustreerivad mitte ainult arvukad araabia müntidest koosnevad aardeleiud vaid ka näiteks ühe spetsiifilise savinõu ja mõõgatüübi levik, samuti arvukad Soome ja Rootsi päritolu ehete leiukohad. Näitusel on väljas päris põnevaid leide mis muidu on kahjuks arhiivide riiulitel 😉 Iseenesest väga põnev näitus, kahju, et selliseid ägedaid asju pole eriti väljas püsinäitustel.
Siinsamas Muistse Rävala näituse juures avati äsja ka Eero Annuse enigmaatiline rändnäitus “Must kunst ja ruunimaagia”. Näitus avab ukse Eero loomingumaailma.
Püsinäitusel on ka ühtteist põnevat väljas. näiteks näeb seda hiigelsuurt vaskpada mis Padise kloostri renoveerimisel prahikuhja alt välja tuli. Samuti näeb originaalis seda Püha Jüri ripatsit, mis leiti siitsamast mõisasüdamest väljakaevamiste käigus. Jutte ja pildikesi leiab nii Saha kabelist, Rebala fosforiidikaevandusest ja muudest omaaja kõvadest Eesti tööstustest. Muidugi päris ehe nägi välja põrandale joonistatud kaltsuvaip 😉 ja põnevust pakkus mingi kummaline panni laadne toode. Pole sellist kusagil rohkem näinud, huvitav mis on selle otstarve.
Muideks siin muuseumis korraldatakse aegajalt päris huvitavaid üritusi nii suurtele kui väikestele, loomulikult ei puudu siit ka laadad. Lisaks muule on muuseumi ümbruses veel linnuse ja viinaköögi varemed jne. Ürituste kalendril tasub silm peal hoida 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viikingiaja näitus
Sai käidud Viikingite külas enne avamist üle vaadatud põnev viikingiaja näitus. Sellest oli juba ammu vaikselt räägitud aga nüüd on asi niikaugel, et võib uudistama minna. Seal saab palju põnevat teada viikingitest ja nende toimetamisest. Kes midagigi kuulnud Kukruse Memmest aga Tartu ERMi sõita ei viitsi, siis minge vaadake Viikingite külas millised edevad hauapanused olid Memmel. Lisaks rikkalikele ehetele saab näha milline võis välja näha memme põll. Kukruse Memm on ilmselt tuntuim ja uurituim matus Eestis. Muidugi pole Memm ainus rikkalike panustega kadunuke. Sealtkandist on teada teinegi samalaadne rikkalike panustega haud, sealne naisterahvas nimetati Kukruse Kaunitariks. Nii, et meil on olemas nii Kukruse Memm kui ka Kukruse Kaunitar 😉 Kukruse Memmega on muidugi üks huvitav lugu, matus on ju dateeritud aega kus meil ei peaks veel olema ristiusku aga ehtekomplektis on rist täiesti olemas.
Lisaks näeb veel Salme laevmatustest pärit mõõkade koopiaid. Originaalmõõkade detaile sai näha näitusel “Viikingid enne viikingeid” Ja see ei ole veel kõik. Soovitan minna oma silmaga üle vaadata. Eesti mastaabis ei ole veel nii mahukat ainult vikuajale pühendatud näitust näinudki. Tavaliselt on seda aega näitustel miskipärast mainitud üsna põgusalt, kuigi leide sellest ajastust on meil nõrkemiseni. Meile lähimad korralikud vikuaja väljapanekutega muuseumid asuvad Ojamaal ja Stockholmis. Mõlemaid on üsnagi mugav külastada, asuvad need ju sadamast väikese jalutuskäigu kaugusel 😉 Vahel satub selliseid vikuaja spetsiifilisi näituseid Eestisse rändnäitusena. Mõned head aastad tagasi oli Lennusadamas Rootsist saabunud väga põnev vikuaja rändnäitus. Huvitaval kombel ei ole ma sellest midagi blogis isegi kirjutanud. Ükspäev ehk meenutame 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
