-
Pöide maalinn
Lõpuks ometi sai üle vaadatud ka Pöide (Kahutsi) maalinn, seda ei maksa segamini ajada mõne kilomeetri kaugusel asuva Pöide ordulinnusega. Need on kaks täitsa erinevat asja. Pöide ordulinnuse põletasid saarlased Jüriööl maha. Arvatakse, et siis juba oli linnusega ühes tükis kirik. Praegune kirik on ilmselt ehitatud maha põletatud kiriku ja linnuse varemetele.
Pöide maalinn arvatakse olevat üks Saaremaa tugevamaid esiajaloolistest ja keskaegsetest linnustest. Mis on huvitav, et väidetavalt on see linnus olnud topelt valliga. Välimisest vallist pole muidugi tänapäeval enam haisugi. Ja linnuse sünniaeg on ka veel teadmata, selle tuvastamiseks käivad seal praegu päris usinad uuringud. Loodame, et ükspäev on see saamislugu täpsemalt teada. Mõned leiud ja veidi eemal asuvad kivikalmed viitavad, et mingi elu käis siin juba tol ajal kui ajaarvamise kell nulli löödi.
Arvatakse, et esimene linnuselaadne asi ringikujulise valli näol oli siin olemas enne vikuaega, aga seda pole veel arheoloogiliselt uuritud. Viimaste uuringute käigus linnuseõuel on sealt leitud päris palju huvitavaid leide alates hoonepõhjadest eheteni välja. Leidude põhjal võib arvata, et maalinn oli veel kasutusel 14 sajandil. Muidugi oleks põnev teada kui palju elu oli väljaspool linnust, aga eks see on seal üsnagi hävitatud nii kunagise välise valli äraveo kui ka maaparanduse tagajärjel. Kui maapeal luusitud proovisime teha paar pilti pilvepiirilt, aga ilmataat seda ei soosinud ja midagi ilusat kaadrisse ei saanud.
Pöide maalinn pilvepiirilt. Muideks põnevat lugemist värsketest maalinna uuringutest saab lugeda siit.
-
Muhu linnus
Sai täiendatud natuke jälle linnustest ülelennu projekti. Seekord siis Saaremaa linnused, aga kahjuks ilmataat ei olnud minuga ühel meelel ja lükkas vihmapilved nii madalale, et praktiliselt midagi eriti head nendest lendudest välja ei tulnud. Eks tuleb seda üritust korrata mingil hetkel. Aga kõigepealt siis väike kõrvalpõige Muhu kiriku juurde. Kui siin viimati sai käidud siis oli see igavene pirakas saar äsja murdunud. Tänaseks päevaks on siin järgi veel juure osa, enamus tüvest on leidnud kasutust ümbruskonnas puukujude näol. Kirikust endast pikemalt kirjutama ei hakka, sellest on lugu olemas siin. Huvitav, et kirikuaias on siiani veel püsti viisnurgaga propamonument. Kui mujal on need juba suht ammu likvideeritud siis siin on veel ehe näide täiesti püsti.
Niisiis, Muhu linnus või siis maalinn. Vaatasime üle muinaseestlastele pühendatud mälestusmärgi linnuses ja üritasime niru ilma kiuste mingitki pilti pilvepiirilt saada. Midagi head küll ei saanud, vihmapilved ca 70 meetri peal. Aga natuke aimu asjast ikka saab 😉 Nüüd moodsal ajal kannavad hoolt linnuse vallidel kasvava heina eest lambad. Jube head ja praktilised ökoniidukid, tankimise ja laadimise vajadus puudub 😀 😀
Arheoloogiliste leidude põhjal rajati Muhu linnus arvatavalt 11 sajandil, ning see oli kasutusel kuni 13 sajandini. 1227 põletasid ristisõdalased linnuse maha. Kahjuks ei ole siin säilinud kogu linnuse vall, 1894 – 1895 veeti tuimalt suurem osa linnuse vallist Väikese Väina tammi ehitusele täiteks. Arvatakse, et algne vall oli praegusest säilinud osast 2-3 meetrit kõrgem. Tol ajal leiti linnusest paar suuremat peitleidu, milles hulk hõbeasju ja -rahasid. Kusjuures Läti Hendrik on üsna üksikasjalikult oma kroonikas kirjutanud linnuse mahapõletust ja mitte ainult. Seal räägitakse ka mingist salapärasest Muhu linnast (ladina keeles Urbs) mis paljaks rööviti ja maha põletati.
Siiani polnud sellest Urbsi linnast eriti midagi teada peale kroonikas kirjapandu. 2025 aasta suvel uuriti Marika Mägi juhtimisel linnuse ümbrust üsna põhjalikult ja suure tõenäosusega leidis kinnitust ümber linnuse olnud Urbsi linna olemasolu. Linnust ümbritseb ca 4 hektari suurune kultuurkihiga ala ja sealt leiti 2 vikuaegset hõbeaaret. Nüüd ootame põnevusega leidudest näitust 😉
Väike ülevaade Muhu linnusest pilvepiirilt
-
Kohina juga ja Pada I linnus
Algselt hea plaani vaadata üle kohalik juga ja kaks lähestikku asuvat linnust rikkus ära vihm. Mõtlesin, et jõuan rahulikult lonkida Pada jõel oleva joani ja ka linnustes luusida, aga kus sa sellega. Maa polnud pikk, ainult nii paarsada meetrit, aga maha langenud puulehed olid rämedalt libedad. Nii, et vahepeal tuli nii “suusatada” kui tagumikul sõita 😀 😀 Juga ise on selline ca 2,5 m kõrgune aga sellest ülesvoolu on veel kümmekond 0,2–0,5 m kõrgust astangut, seega võib öelda, et tegu on joastikuga 😉 Huvitaval kombel on sellel joal nagu heal lapsel ikka, mitu nime, Linnamäe juga, Padaoru juga ja Kohina juga. See viimane nimi olla seetõttu, et juga kohiseb 😀 😀 no aga milline juga ei kohise… Ühesõnaga kui ringiga tagasi jõudsin siis hakkas kergelt tibutama ja linnustel kolamine tuli edasi lükata.
Ülelennu jõudsin kiirelt enne vihma teha ainult Pada I linnusest, aga pole hullu, eks tuleb uuesti tulla 😉 Padaoru on üks huvitav kohake, siin on jõe kaldal paarisaja meetrise vahega 2 linnust. Huvitav oleks muidugi teada kui suur see platoo reaalselt ennem oli kui Piiteri maantee sealt otse läbi tõmmati.
Arheoloogiliste uuringutega on siin tuvastatud kultuurkihi kahte ladestust. Alumises kihis leidub peamiselt 7 – 11 sajandi keraamikat, nelinurkse kujuga hoonealus ja muud mudru mis pidavat sarnanema Pada asulakohast leituga. Kuna alumine kultuurkiht on jälgitav ka linnusevalli ja kirdepoolse väravakäigu all siis arvatakse, et enne linnuse püstitamist oli siin asula üks osa. Nii, et veidi vikuaega ka 😉 Ülemises kultuurkihis mida seostatakse linnuse väljaehitamisega II aastatuhande alguses leidub hulgaliselt ahjualuseid. Neid pidavat siin olema lausa 32. Siinsamas üle tee on ka kohe päris arvestatava suurusega 12 – 13 sajandi kalmistu.
Väike pilvepiirilt video ka
-
Stockholm. Ajaloomuuseum
Nädalavahetusel midagi tarka teha plaanis ei olnud, seega tuleb korraldada mingi plaaniväline asi 😀 😀 Võtsime puusalt tulistades Rootsi kruiisi piletid ja kimasime Stokki laiama. Kurja, laev oli silmini noori täis, kõik tulid 5 Miinust vaatama vist 😉 Laevas sõin kõhu täis, vaatasin põgusalt üle showprogrammi ja kobisin kotile enne kui kontsert hakkas. 5 Miinusest pole mul sooja ega külma. Hommikul arvas rahvas, et linna võiks sõita sadamast bussiga, jah tore mugav värk ostad äpis pileti ja sõidad. Tagantjärgi tarkusena ütlen, et ilusa ilma puhul pole küll pointi hullude rahvamassidega pool tundi bussi oodata ja siis pool tundi linna sõita. Käsitsi oled selle ajaga juba ammu kohal.
Stokis oli mul ainult üks plaan mis juba ammu sügeles. Eelmisel korral ei saanud ajaloomuuseumis sisse vikunäitusele ja kullakambrisse, seekord proovisin uuesti ja ennäe imet, kõik ilusti lahti. Vikunäitus on päris arvestatava suurusega ja siin on mida vaadata. Kõikvõimalikke ehteid ja relvi on nii, et tapab. Huvitav miks meil kardetakse hirmsasti selliseid edevaid asju muuseumis näidata. Kuigi viimasel ajal on sellel teemal näha mõningast progressi, näiteks Järvamaa muuseumis juba on ühtteist väljas. Näitusel on isegi mõned ruunikivid olemas. Ehted on siin äärmusest äärmusesse, võid näha lihtsat pronkstraadist kokku keeratud sõlge kui ka filigraanset täppistööd. Igatahes vikunäitus jättis vägeva mulje ja soovitan soojalt kõigil skeptikutel käia näitusel ennast harimas.
Kui üleval saalis näitusele tiir peale tehtud piilusin keldrikorrusel olevasse kullakambrisse. Turvatud on see päris korralikult ja ilmselt peabki, sest siin on ikka kümneid ja kümneid kilosid kulda nii ehete kui ka toormaterjali näol. Lisaks kullale on siin ka veel arvestatav kogus hõbedat. Muidugi pildistada siin veidi kehv, topelt turvaklaasid ja valgustus tekitavad hullult peegeldusi aga ühtteist sai siiski pildile ka nikerdatud 😉
Ühes saalis oli uus ajutine näitus Rootsi rahadest, eelmine kord oli siin Ojamaa lahingu ühishaua väljakaevamistest näitus. Mõni vaskraha on siin ikka arvestatava suuruse ja kaaluga. Palgapäeval saad 2 raha millele tuleb hobusega järgi minna 😀 😀 Kusjuures need 3 näitust on juba nii mahukad, et mujale ei jõudnudki, aeg sai otsa ja tuli vutvutvut laeva kobida 😉
-
Viru – Nigula muuseum
Lõpuks peale mõningaid luhtunud katseid õnnestus see muuseum üle vaadata. Varasemalt siin enamus muid vaatamisväärsuseid juba korduvalt üle vaadatud. Seekord keskendusime peale väikseid asjaajamisi muuseumile, ega muuks väga aega ei olnudki. Loomulikult tuli ikka ennem üle vaadata kohalik nõiaprotsessi mälestusmärk.
Nõiaprotsessi mälestusmärke ma nagu rohkem Eestis ei teagi, kuigi nõiaprotsesse on meil küllaga olnud. Väidetavalt olla säilinud andmeid 145 nõiaprotsessi osas. Näiteks 18 – 19 sajandi Eesti nõiaprotsessidest on kirjutanud Lemmit Mark artikli “Nõiaprotsessidest Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi alguses.” mis ilmus ajakirjas “Ajalooline Ajakiri” nr. 1/1938.
Aga praegu keskendume Viru – Nigula nõiaprotsessile, väidetavalt pidavat olema Kongla Anni nõiaprotsessi protokoll Tallinna raearhiivis. Vähemalt nii on maininud Viru – Nigula pastor Otto Wilhelm Masing oma Marahwa Näddala Lehes 1825 aastal. Kongla Anni kohtuprotsess peeti 1640 aastal Mahu (Maholmi, Viru – Nigula) kihelkonnas Pada mõisas, seal mõisteti ta surma süüdistatuna nõidumises. Esimene piinarikas ülekuulamine toimus 19.04.1640 kus kohal olid neli junkrut ja pastor. 02.05.1640 tuli kohus kuberneri käsul Pada mõisa teistkordsele ülekuulamisele. Ilmselt ei läinud need nõiaprotsessid niisama, selle protsessi lahutamatu osa oli ju piinamine. Tol ajal kasutati pöidlakruvisid, jäsemete pingutamist nööriga, vee- ja tuleproovi ning krt teab mida veel. Ega inimese fantaasial pole piire.
Tema hukkamise osas pidavat tänapäeval olema erimeelsusi, kuigi arvestades tolleaegseid tavasid oli finaal ilmselt tuleriidal. Maeti Ann väidetavalt kirikuaia taha, sinnasamma kuhu mõnda aega tagasi paigutati mälestuskivi. Samas mul tekib küsimus, kui tuleriidale pandi siis ilmselt polnud enam midagi matta. Kiiruga vaatasime üle ka tee ehituse käigus välja kaevatud müürid ja kalmistu. Arheoloogidele oli seal tööd mitmeks nädalaks. Mis on huvitav, et teel muuseumi näeb siin lausa kahte rataskaevu. Tavaliselt ei näe neid enam kusagil.
Muuseum asub endisaegses pastoraadis, mis olla ehitatud 13 sajandil. 1658 rüüstas ja põletas Vene tsaar Aleksei kogu kirikumõisa ja kiriku. Peale seda pastoraat küll taastati aga ilmselt mitte endisel kujul. Originaalist olevat säilinud ainult kelder ja mantelkorsten. Nõuka ajal oli hoone kasutusel veel haigla ja kooli internaadina. Muuseum on iseenesest põnev, päris ammendav jutt on kunagistest pastoritest Hasselblattist ja Masingust. Eksponaatide hulgas on ka kirikuhärra porri pildid ja muu selline staff 😉 Veel on veidi nõukaaja teemat. Isegi nii mõnigi “kitse” paneku kiri on väljas. Päris huvitav on lugeda mille kõige peale “kitse” pandi
Veel on siin nii mõnigi vikuaja ehtetükk väljas. Kohalikud detekavennad on päris hea kogu kokku pannud.
Vaatasime üle kunagised keldriruumid. Seal eksponeeritakse aegajalt mõnda näitust. Igatahes on muuseum äge ja kindlasti tasub külastada. Giid on siin väga pädev lugusid jutustama.
-
Kõvernoad
Nagu varasemalt juttu oli vaatasin üle nii mõnedki meie muuseumide varasalvedes olevad kõvernoad. Kahjuks meil põhjalikke uuringuid nende kohta ei ole. Ühtteist muidugi leiab kirjandusest aga vikuaja kontekst kahjuks puudub. Valdav osa leidudest on pärit kõvasti enne vikuaega olevatest kalmetest või siis puhtalt juhuleiud kuskilt põllult. Vaadates nüüd nende suurust ja sarnasust näiteks Rootsist leitutega tundub, et need olid ikkagi pigem mingid suvalised hiigelsuure levialaga laiatarbe noad. Aga milleks neid kasutati ei saa ilmselt kunagi teada. Vesteldes nii mõnegi meie tuntud arheoloogiga selgus, et need kõvernoad on siiski enne vikuaegsed tarbeesemed. Kokkuvõtvalt on tegemist ilmselt tänapäeva mõistes taskunoa esiisaga 😉
-
Vikunuga, mis tegelikult polegi vikunuga
Aegade jooksul tellimise peale nii mõnigi nn. vikunuga tehtud. Nimetatakse tänapäeval neid nugasid kõikvõimalikes e-poodides ja foorumites valdavalt viikingi naiste nugadeks või siis germaani meeste nugadeks. Ükspäev ühte tellimust täites hakkas asi kuidagi kripeldama. Miks neid siis niiväga pole leitud vikuaegsetest naiste haudadest, miks need on just naiste noad ja mis on nende otstarve. Egas midagi interneedum lahti ja jälgi ajama. Meil sellist tüüpi nugasid muuseumide arhiivides küllaga kõvernoa nime all aga kahjuks pole pilte ega dateeringuid. Seega tuleb minna nugade kohalikus päritolus selguse saamiseks hakata arhiive läbi kammima.
Interneedumis jälgi ajades leidsin selliseid nugasid hulgaliselt Rootsi Ajaloomuuseumi arhiivist. Seal on ilusti nii pildid kui dateeringud. jälgi ajades tuleb välja, et nende nn. vikunugade ema on ilmselt hoopis pronksiaegne habemenuga. Nii, et kui just naised juba tol ajal jalgu ei raseerinud 😉 on tegu siiski pigem meeste või hoopis unisex noaga.
Rootsi Ajaloomuuseumis on hoiul nii mõnigi Rootsist leitud väga edeva mustriga pronksist habemenuga. Panen siia mõned üksikud põnevamad pildid. Valdav enamus neist on dateeritud ajavahemikku 1100ekr – 700ekr. On leitud isegi üks tammepuust kast kus erineva stafi hulgas oli edev habemenuga. Huvitav on see, et päris paljudel habemenugadel on kujutatud vikulaeva sarnaseid motiive.
Aga nüüd, siis kui ema üle vaadatud tudeerime lapsi ka 😉 Algusaegadest peale on nende kuju varieerunud äärmusest äärmusesse. Rootslastel on nende kõvernugade ühine nimetaja krumkniv. Kui nüüd neid pildil olevaid kõvernugasid vaadata siis ka rootslased kahtlevad kas need on noad või habemenoad. Pigem siiski need viimased kui mõõte vaadata. Ma ei kujuta ette, et selliste nugadega saaks midagi muud praktilist teha peale habemeajamise. No on muidugi ka variant, et nendega võidi näiteks pisikestel jahiloomadel nahka võtta.
On ka päris palju selliseid millel on riputusrõngas. Siin vaatame jälle suurust, sellises suuruses noad võisid täiesti vabalt vöö asemel näiteks kaelas rippuda. Jäi silma ka üks omamoodi huvitav eksemplar, sellel oli millegi pärast käekaitse
Arhiivides leidub ka päris ägedaid stiliseeritud kõvernuge mille käepidemel kaunistuseks kas ornament või loomapea.
Ja nüüd siis põhiasja juurde, valdav enamus nendest nugadest on dateeritud 500ekr – 400 mõni üksik on dateeritud 500ekr – 1100. Seega pole vikunoaga asjal erilist pistmist. Ilmselt neid siiski mingil määral vikuajal pruugiti kui head, odavat sepanuga, mida sai kiirelt ja lihtsalt valmistada. Mõned nimetavad seda nn. vikunuga ka germaani meeste noaks. Kumb ta siis on? Pigem ma ise ütleks, et tegemist on üldlevinud rauaaegse kõvernoaga mille otstarve sõltus ilmselt noa omanikust. Kes ajas habet, kes raseeris jalgu, kes puhastas nahka, kes kooris õunu jne jne 😉 Kui me räägime mingist vikuaegsest naistenoast siis vaatame pigem Kukruse Memme. Mis siis, et matuse pole vikuaegne. Päris huvitav artikkel Soome emännänveitsi nugade versioonist on siin. Väidetavalt sündis emännänveitsi nagu kõik muudki asjad siin ilmas juhuse tahtel 😀 😀 Mehel läks noa ots katki läks ja see enam tööks ei sobinud. Nii tuunis mees sellest jupist mis noast alles jäi uue ilma terava otsata noa. Nuga sai kergem ja naiselikum, seega naisele sobivam. Tänu lühemale ja ilma terava otsata noale saab mees nüüd rahulikult magada, kartmata, et naine ta vihahoos surnuks pussitab 😉
Kuidas sai sellest kõvernoast vikunuga on liikvel väike linnalegend 😉 Umbes 40 aastat tagasi olevat üks kuulus Hollandi sepp selliseid odavaid ja kiirelt valmistatavaid nuge viikingiturgudel müünud viikinginoa nimega. See kujunes väga populaarseks tooteks. Kuna tegu oli hea müügiartikliga siis hakkasid paljud teisedki neid nuge valmistama ja müüma sama nimega. Ja nii see levis 😉 Eks ma ükspäev uurin mis meie arhiivides nende kohta täpsemalt on.
Fotod pärinevad Rootsi ajaloomuuseumi arhiividest ja autoriteks on: Tania Muñoz Marzá; Asp Yliali; Kusmin Sara; Stiftelsen Föremålsvård Kirunas; Eriksson Thomas; Olsson Karin; Rosengren Helena; Myrin Ola
