Tsill
-
Jägala
Jägala juga on selline kummalise auraga… Seal on alati põnev luusida, eriti talvel. Külmataat loob põnevaid ja kordumatuid teoseid. Sellelgi korral said mõned kunstiteosed järeltulevatele põlvedele salvestatud.
Eriti lahedad pannkoogid olid seekord saadaval 😀
-
Puraviku tuulik
Sada korda sealt mööda sõitnud ja igakord mõtlen, et peaks ära käima seal tuulikus. Lõpuks sai see tehtud. Seda Valtu mõisale kuulunud hollandi tüüpi tuulikut mainitakse juba 18 – 19 sajandi vahetuses. Millal see täpselt valmis sai ei tea kuigi tuulelipul on aastaarv 1815, ju ta siis valmis ilmselt ka sai. Sellel veskil on ka keldrikorrus mida ma mujal veskites näinud pole ja seal oli saekaater. Minu jaoks jääb natuke segaseks kas see veski oli kohe algselt 2 in1 või oli algul saekaater ja hiljem veski. Igatahes ajalooürikutes on, et palkide saagimine lõpetati veskis 1927 aastal ja veski lõpetas tegevuse 1936 aastal. Huvitav ja suhteliselt haruldane nähtus on selle tuuliku juures kõrgemaks ehitamine silindrikujulise ülaosa võrra, kõva insener pidi olema kes selle ära lahendas omalajal. Tänapäeval on seal täiesti toimiv sepikoda ja pererahva lahkel loal saab tuulikus ka ringi vaadata. Igasugu põnevaid asju näeb seal, isegi vikukilp hakkas silma 😉
-
Vihula – Esku – Vergi
Vihulas muidu tsillitud palju, aga kordagi pole seda pilvepiirilt üle vaadanud. Nüüd on see viga ka parandatud. Mõisakompleks on ikka päris mastaapne, et seda pildile saada pidi ikka päris kaugele lendama. Peab korra veel tulema lendama siis kui puud on värvilised 😉 Vihulast pikemalt kirjutama praegu ei hakka, sellest blogis jutte küll ja küll.
Vihula mõisakompleks pilvepiirilt näeb päris edev välja 😉
Esku kabel on üks selline koht mis mul siiani oli veel külastamata, aga nüüd asi tehtud 😉 Metsade keskel asuv Esku kabel rajati väidetavalt 1845 aastal Sagadi mõisnike von Fockide poolt Altja oja kaldale. Algselt oli kabel mõeldud Sagadi mõisnike pere ja mõisa talupoegade matmispaigana. Esku kabeliaed oli parun Paul Eduard von Focki meelevalla järgi kujundatud kalmistu, sarnast kalmistut väidetavalt Eesti pinnal ei leidu. Kalmistu kasutuse kohta andis mõisnik lausa välja vastava seaduse. Seaduse järgi pidid kõik hauad asetsema üksteise kõrval sirgetes ridades, olema pärast matust korrastatud ja rohumätastega kaetud ning tähistatud ühemõõduliste puitristidega, millele oli ettenähtud tahvel kus pidi olema kirjas surnu nimi, vanus, suremise aeg ja surnule kohane pühakirja salm. Kahju, et tänapäeval seda kalmistutel ei rakendata 😉 Muidugi said üle vaadatud ka tornikellad, kusjuures tornist avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Vergi sadamas pole sada aastat käinud, siin on ikka vahepeal ühtteist toimunud. Täiesti arvestatav sadamahoone koos kohvikuga jne. Kohvikusse sattusime küll suht sulgemisajal aga ühe hea koogi ja kohvi saime ikka 😉 Vanad nõukaaegsed piirivalve punkrid on suht lagunenud ja tundub, et ega majakalgi pikka pidu pole. Meri on kuni vundamendini korralikult uuristanud. Kodupoole trippides vaatasime üle veel Kolga mõisa vana silla.
-
Rummu vangla
Käisin vaatasin üle selle mis kunagisest Rummu vanglast järgi on jäänud. Rummu vangla sai alguse 1961 aastal Murru vangla idaosast eraldatud osast. See toimis eraldi vanglana kuni aastani 2000, seejärel taasliideti Murru vanglaga, mõned aastad hiljem sai Rummu vanglast avavangla. Veidi hiljem liideti Murru ja Ämari vanglad üheks. 2013 pandi siin pood kinni ja asi hakkas vaikselt lagunema, eks muidugi rüüstati seda ka piisavalt palju. Omalajal sai siin ikka nii mõnigi kord käia “kliente” üle kuulamas 😉 Iseenesest on praegu see vangla mingi muuseumi laadne toode mida saab praktiliselt külastada 24H. Igavesti mugav asi, marsid väravasse, maksad kaardiga 10 juudirubla ja voilaa oledki väravast sees. Siin saab tellida nii ekskursiooni giidiga kui ka kasutada oma telefoni audiogiidina. Päris igale poole sisse küll ei saa varisemisohu tõttu aga korraliku aimu saab kätte niigi. Saad turnida valvetorni ja nautida vaadet või imestada kuidas siin kasutati töötajate poolt omavahel suhtlemiseks isegi kunagist laste telefonisüsteemi “Kaja”
Omalajal oli siin isegi täiesti arvestatav õueala kus oli lausa purskkaev. Natuke näeb ka mingid osa töötajate erivarustusest. Kusjuures siin on ka täiesti arvestatav spordisaal mida ilmselt saaks praegugi kasutada. Muidugi puht juhuslikult möödaminnes sattusin kuulama ka ühe endisest vangist giidi juttu. Kõik oli muidugi tore ja jutt selline blatnoile omane kiidulaul, kui kõva mees ta ikka vanglas oli jne. Aga veidi häiris, et grupile kus enamus naisterahvad räägiti juttu kus sidesõnadeks olid kõik karvased suguorganid igas variatsioonis. Nii mõnigi punastas ja keeras selja. Aga noh pole minu asi, kui huvilistele sobib siis andku minna. Ühesõnaga ajaviiteks tasub asja külastada küll, seni kuni seal veel on mida külastada.
-
Kanama viadukt
Sai käidud vaatamas seda Kanama viadukti õhkulaskmise etendust. Lootsin enamat, aga nagu juba kombeks on saanud siis kokkulepitud ajale tuleb lisada “Tambovi koefitsent” kumm venis ja venis. Lõpuks tund hiljem väljapakutud ajast käis väike sutsakas, veidi tolmupilve ja kogu viadukt oligi maas. Kõik muidu tore ja mehed said kogemust, aga noh kui sõja ajal asi lihtsalt lampi venib siis polegi enam pointi õhku laskmiseks. Aga see selleks, asi ikkagi põnev ja igapäev sellist asja ei näe. Algul mõtlesin, et saab ehk lähedalt kogu seda värki filmida, aga kus sa sellega, seal lendas juba terve pilv droone. Ohutuse mõttes oli mõistlik lennata kõvasti kõrgemal kui plaanisin. Samas ei saanud ka väga kõrgele minna, vihmapilved tulid ette juba üsna madalal. Eks see drooniparv ja pilvepiir seadiski kõrguse paika. Siiski sai ühtteist pildile 😉
Väike ring drooniga enne plahvatust
Paar pildikest pilvepiirilt peale plahvatust
Ring drooniga peale plahvatust.
-
Norra – Udriku
Sai veidi niisama hulgutud mingites nurgatagustes. Mõnda aega tagasi vaatasime üle Norra mõisa ja allikad. Nüüd paras aeg mälu värskendada. Seekord muidugi Norra mõisa vaatama ei pääsenud, ilmselt on lõpuks ometigi uue peremehe saanud ja ehk saab sellest taas korralik mõis. Viimati kui käisime oli karp püsti ja katus peal, muud ei midagi. Aga pole hullu, vaatasime siinsamas kõrval olevat Udeva mõisa. Udeva mõis asutati ilmselt kuskil 17 sajandi alguspoolel. Mingist hetkest sai temast Norra mõisa kõrvalmõis, mida kasutati majandusmõisana. Mõisa peahoone pärineb 19 sajandi teisest poolest, see ehitati ümber vanematest ehitistest. Mõis on ajaloos isegi vahepeal riigistatud ning Rootsi kunn Gustav II Adolf kinnistas selle uuesti igaveseks omandiks Jakob Hastferile ja tema järeltulijatele. Hilisemalt sai mõis Knorringute omaks ja oli seda kuni 1908 aastani mil ta selle Vene keisririigi segaste aegade tõttu maha müüs.
Huvitav on, et nii Norra kui Udeva mõisa ostis 1917 aasta juunis Bernhard von Maydell kes juba sama aasta oktoobris jääb neist ilma. Siis riigistas mõisad Eesti Vabariik. Pärast võõrandamist oli Maydell sunnitud loobuma Norra mõisast millest sai Rõhu algkool. Udeva mõis õnnestus tal koos ligi 220 hektari maa ja majandushoonetega mingi trikiga siiski rendile saada. Nõuka ajal oli peahoone Udeva sovhoosi töötajate elamu. Mõisa peahoone hävis 1989 puhkenud tulekahjus ja vaatamata korduvatele katsetele hoone taastada jäi see aastateks lagunema. Viimasel ajal on seal siiski ühtteist taastatud. Kui mõis uuritud käisime vaatasime üle ka allikad nii maa pealt kui pilvepiirilt 😉
Ringi seigeldes otsustasime lõpuks ka Udriku mõisa üle vaadata. Kahjuks ei saa siia ligi praegu, tuli piirduda pilvepiirilt tudeerimisega. Kuigi väidetavalt mõisaomanikuga kokkuleppel pidi sinna sisse siiski saama, aga seekord ei olnud aega sellega tegeleda. Proovime tulevikus uuesti. Udriku kuulus pärusmõisana selle loomisest kuni 1919 aasta võõrandamiseni Rehbinderi aadlisuguvõsale. Viimati enne erakätesse minekut toimis seal mõisas hooldekodu. Kellel rohkem huvi mõisa ajaloo kohta saab seda lugeda siit.
Vaatasime mõisakompleksi ka pilvepiirilt 😉
-
Ilumäe
Varasemalt palju luusinud Ilumäe kabelis nii suvel kui talvel aga kordagi pole veel torni saanud. Nüüd lõpuks see ka üle vaadatud. Päris huvitav ja veidi omamoodi torn koos oma kõrvalkambritega. Ei teadnudki, et tornis on kaks kella, siiani arvasin, et seal on üks kell. Muidugi üks vana kell on asendatud uuega aga ka vana on kohapeal olemas. Kahjuks muidugi mitte kõigile vaatamiseks. Huvitav oli veel see, et tornis pilti tehes ilmus eikuskilt nahkhiir, lendas pildile ja kadus kohe jäljetult. Ja rohkem ma teda ei näinudki, kuigi vaatasin kõik kohad läbi kus ta olla võiks.
Ja muideks ühe väga põneva asja avastasin puht juhuslikult veel. Veidi maad Ilumäe kabelist Võsu poole sõites läksin vaatama kuidas on lood seentega, neid muidugi oli. Aga siis avastasin hoopis palju põnevama teema mille olemasolust Põhja – Eestis polnud midagi kuulnud, veelvähem näinud. See rohkem Lõuna – Eesti teema. Nimelt oli leiuks ristipuu, neist saab rohkem lugeda siit. Ükspäev kui rohkem aega lähen vaatan korralikult kas see oli ainueksemplar või on neid seal rohkem.
