Tsill
-
Peetri Toll
Paldiski kandis päris palju hulkunud aga veel kordagi polnud siiani jõudnud Peetri Tolli sööma. Lõpuks ükspäev võtsime selle külastuse käsile. Plaan oligi lihtsalt seal söömas käia ja loomulikult üle vaadata ka sealsamas olev külmrelvade näitus. Peetri Tolli tavern on tänapäeval iseenesest rajatud omaaegsesse Tsaari Venemaa tollikontori hoonesse. Tsaari Venemaa tollikontor tegutses siin alates 1716 kuni vene tsaar Nikolai II kukutamiseni. Kuigi peale Põhjasõda oli Eesti Venemaa mõjusfääris domineeris siin edasi baltisaksa aadlike võim. Nii oligi Põhjasõja järgne Paldiski omapärane “mulgipuder” rannarootsi, eesti, baltisaksa ja vene kultuuridest.
Nõuka okupatsiooni ajal, eriti peale 1962 aastat kui linn muudeti ülisalajaseks ja kohalikud elanikud peksti linnast minema lasti siin osadel hoonetel lihtsalt laguneda või siis pühiti üldse minema tegemaks ruumi militaarvärgile. Eks lagunes ka kunagine tollihoone. Tänapäeval on omanikud jõudumööda katsunud taastada ajaloolist tollihoonet oma jõududega. Ühesõnaga tegime siin alustuseks väikese söögi, meie tellitud guljašš ja pelmeenid toodi lauda üsna kiiresti ning ega hinna ja kvaliteedi üle siin väga midagi nuriseda ei olnud. Võtsime magustoiduks koogid ka, kirsikook oli maitselt hea aga minu jaoks liiga magus. Teeninduse kohalt ei ole ka midagi nuriseda, kuigi baarman oli venelane rääkis ta meiega püüdlikult eesti keeles.
Kui kõhud täis vaatasime üle ka taverna teisel korrusel oleva külmrelvade näituse. Asi päris tasuta pole, 3 eurorubla on pileti hinnaks aga selle eest on huvilisel vaadata küll ja küll. Paldiskis, Tavernis Peetri Toll on avatud ainulaadne külmrelvade näitus. Tegu siis näitusega külmrelvadest mis pärit eri riikidest ja ajajärkudest, kollektsiooni põhiosa moodustavad 17 – 19 sajandi külmrelvad, mis on kuulunud määrustike alusel eri riikide relvastuse hulka. Siin on ka veidi ebatavalisi eksponaate. Näiteks mandu, relv, mida kasutasid nn inimpeade kütid ja pimedusest vabastav India tarkuse tulemõõk khadga ning siit ei puudu ka vabamüürlaste ühingute rituaalrelvad. Lisaks on ka mõned vanaaegsed sõjaväevormid. Ühesõnaga tasus käia küll
-
Pimedas pildistamas
Viimasel ajal väga fotokaga pilti ei tee, telefon on suht heaks fotoka asemikuks tehtud. Aga mõnes kohas on siiski fotokas etem. Egas midagi pühkisin tolmu maha, laadisin akud ja öösel välja katsetama. Ühtteist tuli isegi välja aga krt ega pikalt passi midagi, näpud lähevad jäässe 😀 😀
-
Muuksi ja Toolse linnused
Nonii, järgmised linnused said üle vaadatud. Kõigepealt väike tiir Muuksi linnuse kohal. Praegu on linnus merest ca 700 meetri kaugusel aga muinasajal oli ilmselt meri siinsamas järsaku all. Muuksi linnus on merepinnast 47 meetri kõrgusel, seetõttu ilmselt kasutati linnust omalajal majaka ja valvepostina. Linnusest endast pole tänapäeval midagi järgi. Arheoloogiliste uuringute käigus linnamäelt kogutud leiumaterjal on napp ning kultuurikiht praktiliselt olematu, on üsna tõenäoline, et pikemaajalist püsiasustust ei ole seal vähemalt muinasaja lõpus olnud. Esimese kasutusperioodi kohta eKr on püsiasustuse olemasolu vaieldav. Hilisemal ajal on platood kasutatud põllumaana.
Väike droonivideo Muuksi linnusest on siin
Möödaminnes põikasime sisse ka Hara sadama juurde. Polegi seal peale seda käinud kui meri kailt ühe hoone omale võttis. Kes ei tea, et sealt on üks hoone kadunud ei saa sellest arugi, aga võrdlusmoment on siin. Vaatasin, et Hara saare juurde merre on keegi oma sõrmuse kaotanud 😉 Linda vist, kui Kalevipoja juurest tuli 😉
Lõpuks jõudsime Toolse linnuse juurde, kusjuures see on keskaegsetest linnustest üks noorimaid ja rajati ilmselt 1471 sadama kaitseks mereröövlite eest. Linnus on ehitatud ilmselt koguni viies järgus. Vanim osa on ilmselt 15 sajandi alguses ehitatud piklik 3-korruseline elutorn. II järgus 15 sajandi lõpus laiendati linnust ja kohandati tulirelvadele. III järgu ehitis on suur 4-nurkne torn, mis on laotud vastu vanema osa müüri, ilma seda lõhkumata. IV järgu moodustab ümmargune suurtükitorn, kõrgendatud müürid ja danskerid. Viimases järgus rajati laagerkastellile omane ringmüüriga eeshoov ning väravatorn selle ees. 17 sajandil võis linnus olla veel osaliselt kasutuskõlblik ja kaitsevõimeline. Varemetes on ilmselt alates Põhjasõjast. Muideks siin on paari kilomeetri raadiuses veel 2 linnamäge ja neid uurin ka ükspäev.
Pilvepiirilt vaade Toolse linnusele on siin
-
Kostivere karstiala ja Linnamäe linnus
Ilus kevadine ilm tuli kohe ära kasutada koduümbrusega tutvumiseks. Eelmisel aastal juba sai korra Kostivere karstiala pilvepiirilt uuritud, aga siis väga head pilti ei saanud madala pilvisuse pärast. Katsetasime nüüd vähe parema ilmaga uuesti ja pilt hoopis teine. Saab vähemalt aimu kui suur see tegelikult on.
Väike video Kostivere karstialast on siin.
Muidugi sai jätkatud ka oma linnustest ülelendamise projekti 😉 Linnamäe linnus ju siinsamas, sai kohe ühe jutiga see ka üle vaadatud. Möödaminnes muidugi väike kõrvalpõige Jägala joale ka. Pole seal tükk aega teiselt poolt käinud ja kohe muutuseid nagu putru. Kõik vanad barakid on kokku lükatud ja joa lähedale on arvestatava suurusega parkla ehitatud. Sinnasamma ehitatakse ka mingit uut hoonet, huvitav mis sinna tuleb…. Kindlasti mini Maxima 😀 😀
Nii ja lõpuks Linnamäe või siis Jägala linnust uurimas. Tänapäeval pole siin tegelikult eriti midagi enam järgi peale metsa kasvanud künka ja taastatud elektrijaama. No eks see linnamägi oma otsa hüdroelektrijaama ehituse käigus saigi. Väidetavalt oli see Eesti suurim linnamägi kasutusel juba enne meie aega mõnisada aastat. Mis teeb muidugi sellest linnusest ühe põhja Euroopa suurima linnuse EMA. Hüdroelektrijaam ehitati siia 1922 aastal. II MS ajal lasti see muidugi puruks, aga 2000-ndatel aastatel taastati uuesti. Tänapäeval muidugi mingid mitte just eriti teravad pliiatsid üritavad paaniliselt seda uuesti hävitada. Väidetavalt ei pääse kalad kudema. Selle nimel, et 3 kala võibolla tahab kudema minna ollakse valmis hävitama 100 aastat olnud ökosüsteemi. Huvitav, kui hävivad tuhanded molluskid ja muu elustik ei koti kedagi. Mina arvan, et see tammi hävitamise plaan on röövpüüdjate lobitöö, siis saab käia jõesängist järgi jäänud kraavis ahinguga punast jahtimas. Ma teeks ettepaneku juga ka madalaks õhkida kala ei pääse ju kudema.
Väike video Linnamäe linnusest ja elektrijaamast on siin.
-
Metsas luusimas.
Sai vähe metsas tuuldumas käidud. Õues jummala soe ja kui puud poleks raagus siis ütleks, et väljas suvi 😀 😀 Lombil pole isegi jääd ja üksik luik naudib veeprotseduure. Päris äge kiviaiake oli ühes kohas keset metsa, ilusti samblaga kaetud. No ei saanud kohe pildistamata jätta. Oligi paras aeg üle pika aja oma fotokat katsetada.
Mõnekilomeetrisel tripil leidus isegi väheke lumekirmet aga see suht olematu.
Aga samas võis metsa alt korjata värskeid seeni 😉 ja nii mõnigi mari rippus veel põõsal. Linnud polnudki nahka pannud. Ilmselt oli kukeseeni ka aga ega ma väga ei otsinud. Muidugi äge oli see, et pajuvõsal urvad küljes ja täitsa paksult 😀 😀 Ei tea kas sel aastal jääb talv vahele või mis värk on…. Ükspäev panen siia ühe samasuguse tripi pildid. See toimus paar aastata tagasi ja siis oli talve ka 😉
-
Kiviloo linnus ja mõis
Sada aastat mõelnud selle peale, et kuidas saaks üle vaadata Kiviloo linnuse ja mõisa. No ei ole siiani see kuidagi õnnestunud. Aga kus häda kõige suurem seal ikka juhtub midagi sobilikku. Nimelt hakati mõisa keskkütet panema ja seoses sellega oli vaja teha arheoloogilisi uuringuid. Mõisa ja linnuse uurimiseks võimalus kohe maast leitud 😉 Kiviloo oli koos Porkuni lauamõisaga 1 kahest Tallinna piiskopile kuulunud kindlustatud lauamõisast.
Muideks tolleaegne nimi sellel kohal oli ajastukohaselt saksapärane “Fegefeuer” mis maakeeli peaks olema “Puhastustuli”, huvitav millest selline nimi. Kiviloo mõisa on esmamainitud piiskop Heinrich I ajast aastal 1322, kas ta oli siis linnus või mõis pole täpselt teada. Aga kuna Kiviloo läheduses ristusid nii Tallinn – Rakvere kui Tallinn – Tartu teed siis ilmselt oli tegu siiski kindlusega. Linnusena mainitakse seda kohta siiski alles 1474. Kui vaadata säilinud varemeid, jooniseid või joonistusi siis väidetavalt ei jõutud piiskop Simon von der Borchi ajal linnuse kahte ülejäänud tiiba valmis ehitada, seetõttu ongi paekivist ehitatud kahekordne linnus L kujuline. Aga mine sa tea äkki pidigi selline olema…
Praegu käib eravalduses olevas mõisas usin renoveerimine ja äkki saab seda kunagi ka avalikkus näha. Sonkisime seal usinasti keskküttetrassi alla jäävat ala. Mida kõike sealt ei tulnud alates šlakist, luudest, hobuseraudadest, padrunikestadest kuni seniteadmata müüride ja postideni. Sonkimist oli nii palju, et isegi unine siil tuli vaatama mida me songime 😉 Üks omapärane leid oli taskunoa näol mille käepidemele põletatud nimi “Ille”. Huvitav oleks teada selle taskunoa lugu.
Huvitaval kombel puudub ajalooallikates info Kiviloo linnuse saatuse kohta kuni Liivi sõjani. Liivi sõja ajal ründasid piiskopilinnust 1558 Vene väed. Linnust kaitsnud 11 sakslast ei tulnud kaitsmisega toime ja linnus vallutati ning põletati maha. 1692 aastast säilinud mõisa plaani järgi võib arvata, et peale sõda taastati linnus elumajaks. Alates 1839 aastast kuni mõisa riigistamiseni kuulus valdus Stackelbergide perekonnale. 19 sajandil ehitati siia puitmõis millele 1905 aasta mäsu ajal tuli otsa pandi. Peale seda ehitati siia uus kivimõis. Nõuka ajal olevat mõisahoones olnud sovhoosi kontor ja tööliste korterid. Väidetavalt olid siis veel osaliselt kasutuses linnuse varemete alused keldrid, muideks paar ruumi on tänapäevalgi üllatavalt hästi säilinud. Linnusest endast on säilinud ainult mõned üksikud müürijupid. Linnusevaremete jõepoolsel küljel on säilinud ka eeldatav vallikraav mille kohta erinevad allikad arvavad, et see siiski polnud vallikraav vaid pigem kalatiik ja jõe paisutus veski jaoks.
Muidugi võimalust ära kasutades piilusin linnuse varemeid ja mõisa pilvepiirilt. Midagi eriti kvaliteetset ei saanud, vihmapilved olid kahjuks väga madalal.
Ja muideks linnuse kohta interneedumist infot otsides avastasin ka ühe “kala” Wikipedia lehel, kus linnuse droonivideo asemel oli hoopis õige mitusada meetrit eemal olev varemete lasu. Kirjutades kirjatüki autorile veast kadus see välgukiirusel. Aga õige mõisa ja linnuse koht siis siin
-
Iru linnus
Iru linnus mul üle õue aga vot ei saa ega saa sinna luusima. Viimati sai seal käidud eelmisel sajandil, nüüd viimane aeg mälu värskendada. Iru linnus on olnud seal neemikul juba ilmselt kõvasti enne meie aega ja eks see oli ka omaaegne veeteede “piiripunkt” Miks ta maha jäeti ei tea keegi aga arvatakse, et maapinna tõusu tõttu sajandite jooksul muutus Pirita jõgi nii madalaks, et minetas laevatee tähtsuse. Linnusest pikemalt ja üsna põhjalikult on kirjutatud siin. Eks minu see spontaanne linnamäe ülelend drooniga on seotud väikse eesmärgiga, võimalusel drooniga üle lennata kõigist Eesti linnustest või siis kohtadest kus nad kunagi olnud on. Ega neid väga palju polegi, ainult miski 150 tuuris 😉 Muidugi algus on juba vaikselt ära olnud ja nii mõnestki on juba taevapildid tehtud. Rõngu, Vao tornlinnus, Kiltsi, Laiuse, Paide, Põltsamaa, Kasti, Koluvere on juba olemas 😉
Väike tiir ümber linnamäe pilvepiirilt on nähtav siin.
