Tsill
-
Türi – Tori maraton
Sai ajaviiteks käidud Türi – Tori maratoni piilumas. Võhandul juba nii palju käinud, et kopp ees. Vaheldust on ellu vaja 😉 Eks sellegi marsruudi ääres ole huvitavaid kohti mida võib ka ilma maratoni piilumata külastada. Vaatasime pilvepiirilt üle Laupa mõisa, siin on alates aastast 1922 tegelikult mõisakool. Ajaloost niipalju, et mõisa asutajaks peetakse Rootsi ratsaväeohvitseri Claus Trällot, kes olevat ostnud Laupa küla 1614 aastal Rootsi kunni Gustav II Adolfi käest. Mingil ajal kingiti mõis miskipärast Reinhold von Fersenile, kelle järeltulijatele kuulus mõis aastani 1849. Hiljem kuulus mõis Taubedele, kuni talupojad 1905 aastal mõisatest jaanituled tegid 😉
Järgmisena võtsime ette Jändja. 20 sajandi alguses ehitati siia päris korralik vesiveskikompleks koos tammi ja puumassivabrikuga. Nõuka ajal olla kogu see mudru maha jäetud ja lagunenud. Ega kui aus olla siis tõesti nii on, et vesiveskist on miskid olematud varemed järgi aga puumassivabrikust on vähemalt hoone säilinud ja see on kultuurimälestisena kaitse all. Sisse sinna kahjuks ei saanud aga aknast on näha, et sees on säilinud miskid seadmejäänukid. Järgmisena kiire peatus Kurgjal, kuna edasiminekuga suht kiire siis muuseumi lähemalt tudeerima ei hakanud. See on veel üks selline kohake mis mul põhjalikumalt tudeerimata. Ükspäev teen ära 😉
Kurgja vesiveski pilvepiirilt
Järgmine peatus Suurejõel, Siin on ka mingi müütiline kaltsukas. Piilusime sisse aga kaltsuka kohta hinnad päris kirved, isegi Tallinnas on soodsamad kaltsukad. Piilusime sisse kohalikku vesiveski jäänukisse. Kahjuks on seegi täiesti ära läbustatud ja lagastatud, suuremas ruumis on keegi isegi märki laskmist harjutanud ja mitte vähe. Ilm läks jube rõvedaks ja enam eriti ringi luusida ei kannatanud, vaatasime kiiruga üle Tori kiriku juures Püha Jürka kuju, see olla esimene Eesti ratsamonument. Ei tea kas päriselt ka nii on aga mine sa tea. Piilusime kirikusse kah, see on päris ok Eesti sõjameestele pühendatud kirik mida tasub külastada küll.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hara sadam ja Suurpea sõjaväebaas
Üle hulga aja sai üle vaadatud Hara sadam ja veel mõned põnevad kohad. Kõigepealt põikasime sisse muidugi Tsitre RMK puhkealale. Seal on päris palju korralike katusealustega lõkkekohti ja loomulikult ei puudunud siit ka kevadised tsillijad. Turnisime vaatetorni ja uurisime kui kaugel on suvi, see kahjuks veel ei paistnud 😉 Praegune vaatetorn on rajatud kunagise vene piirivalve torni asemele. Siin on veel päris huvitav pisike matkarada läbi kunagise metsapargi. Rajal on hulgaliselt infotahvleid Tsitre puude, taimede ja lindude kohta ning ei puudu ka vana aja lood. Omalajal olid siin suvitusmõis ja suvitajaid toodi siia Tallinnast lausa laevaga. Oli olemas täiesti arvestatav sadam, millest tänapäeval pole haisugi järel. Metsarajal on ka huvitav Stenbocki mälestuskivi.
Tsitrest edasi kimasime Hara sadamasse, enne kui ärimehed siin toimetama hakkasid sai siin kolatud küll ja küll. Praegu on seal päris palju toimetatud, kohvik ja majutus lausa olemas. Kaile minek on nüüd kahjuks maksuline ja mitte vähe. 10€ per face on kail jalutamise eest liig mis liig. Sellise papi väljaköhimise eest ma juba küsin mis ma selle eest saan? Tegelikult olgem ausad, midagi ei saa. Isegi viiekas oleks liiast betoonkäraka peal luusimiseks kus ei ole säilinud praktiliselt midagi. Aga noh meie “ärimeestel” on ju kombeks mitte käibelt vaid tüki müügilt teenida 😀 😀 Sellise summa juures jätavad ilmselgelt väga paljud seal käimata ja viivad raha mujale.
Tegin paar taevapilti ka kogu sellest teemast.
Üks väike video ka 😉
Edasi kimasime uurima Pärispea poolsaart. Huvitaval kombel on seal veel 30 aastat hiljem peale vene vägede uttu tõmbamist terve joru poollagunenud vene sõjaväelinnakuid mis justkui kuuluvad kellelegi aga tehtud pole seal midagi. Huvitav, et ühes linnakus oli kõrvuti lausa 2 veetorni, ühte oleks üleski saanud aga ei viitsinud turnida. Muidugi ei saa mainimata jätta, et “mahajäetud sõjaväebaasid” on ka siin sodinud. Nu kurja kas siis tõesti on see sibulate kultuur nii veres, et igale poole tuleb kritseldada midagi.
Ühest paljudest mahajäetud sõjaväelinnakutest tegin väikse taevavideo ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kostivere karstiala pilvepiirilt
Kevadel suurvee ajal on hea aeg käia vaatamas Kostiveres Jõelähtme jõe karstiala. Normaalse veetaseme puhul on ju pool jõge maa all või siis on üldse kuivanud 😉 Suurveega on äge vaadata kuidas vesi neelukohtadest maa alla kaob. Mõned aastad tagasi sai seal käidud suurvett vaatamas, see oli päris muljetavaldav. Nüüd käisime mälu värskendamas ja vaatasime asja pilvepiirilt ka 😉 Hoopis teine teema on ülevalt karstiala vaadata, kuigi seekord päris head ülevaadet ei saanud. Pilved jube madalal, tuleb ilmselt ilusa ilmaga uus tiir teha 😉
Üks väike video ajutisest järvest 😉 Selle koha peal on suvel heinamaa ja järvekesest pole õrna aimugi
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tallinna vanim mälestusmärk
Kodukontoris tiksudes käisin Olerexist saiakest ja kohvi toomas ning miskis nurgataguses jäi silma miski suur kivirist. No ei andnud hing rahu mis kuramuse rist see majade vahel on. Julgustuseks võtsin kaasa väikse Corona šokolaadi ja tuld 😉 Ennäe imet oligi majade vahel igavesti suur kivirist lausa koos infotahvliga. Tuleb välja, et tegu teadaolevalt Tallinna vanima säilinud mälestusmärgiga mis püstitatud üksikisikule. Liivi sõja ajal, täpsemalt siis 11.09.1560 olla venelased siinsamas tolleaegse nimega Jeruusalemma mäel maha löönud kohaliku suurkaupmehe Blasius Hochgreve. Huvitav miks mingile suva jorsile selline suur mälestusmärk püstitati. Väidetavalt ei olnud Blasius Hochgreve Liivi sõja eel kaaskondlaste seas sugugi heas kirjas, ta oli tuntud ühelt poolt kui edukas ja suurejooneline kaupmees, teisalt jälle häbitu salakaubaärimees ning ebameeldiv persoon. Ühesõnaga paras m… kes näitas Tallinna kaitsel üles silmapaistvat tarmukust, ilmselt seetõttu anti talle andeks ja püstitati monument 😀 😀
Siinsamas olla algselt onud veel kaks samale sündmusele pühendatud mälestusmärki, aga need on hävinud. Ühesõnaga on see sama sama absurdne mälestusmärk nagu Paide servas asuv Liivi sõja monument, aga samas on rist väga põneva kujundusega mida tasub vaatamas käia 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Liivi sõja monument
Sai lõpuks üle vaadatud veel üks omamoodi monument. Seda peetakse Venemaa ühe suurema mõrtsuka Ivan Julma kuulsaima timuka Maljuta Skuratovi mälestusmärgiks. Ilmselt see siiski nii ei ole, mis siis, et Skuratov Liivi sõjas 1573 aastal teiste Paide kindlust rünnanud Vene sõdurite seas mättasse löödi.
Iseenesest huvitav on see fakt, et mälestusmärki ei püstitanud mitte venelased, vaid ca 300 aastat hiljem hoopis Mäo mõisnik Olaf von Stackelberg Paide kindluse vallutamisel hukkunud Vene sõdurite mälestuseks. Huvitav muidugi mis seos oli tol ajal Stackelbergil venelastega, et nii hirmsasti sügeles monumendi ehituse osas. Tänapäeval pole seal eriti vaadata midagi peale künka otsas oleva obeliski. Hiljuti on siin maha võetud võsa, et üldse midagi välja paistaks. Mitte miski ei viita, et see üldse oleks Liivi sõja monument. Obeliskile on raiutud ainult aastaarv 1886, mis on ilmselt ehitusaasta.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Õmma raba
Ilus talveilm tuli kuidagi ära kasutada, aga kõik kohad juba nii ära kolatud, et… Nuuh kui natuke ajusoppides urgitseda siis ühtteist ikka meenub kus pole sada aastat käinud 😀 😀 Meenus, et Õmma rabas pole jumal teab mis ajast käinud. Mõeldud – tehtud, kimasime autoga raba servas olevasse pisikesse parklasse ja ennäe imet, üsna värskelt on rabajärveni tehtud igavene lai laudtee, lausa lust käia 😉 Kui viimati seal käisime siis võis laudteest või suunaviitadest ainult unistada aga hea teejuht oskas ka ilma nendeta viuh kohale minna. See Õmma raba metsaonn on väga tsill koht rabajärve ääres. Siin saab isegi ööbida täiesti normaalselt ja vaatetornist vaadet ümbrusele nautida. Järves on isegi ujumissild olemas.
Siin ärge unistagegi lõkke tegemisest ja grillimisest, kui raba põlema panete siis pahandust kui palju. Aga samas kui hirmsasti sügeleb siis oma matkapriimusel saab muna ikka praadida ja kohvi keeta 😉 Pigem võtke kaasa termosega soe jook ja võikud. Suvel on siin sääski nii, et mustab, ega ilmaasjata pole siin ca kümmekond pääsukesepesa. Siia on siginenud külalisteraamat, seda sirvides tundub, et seda kohta ikka teatakse ja külastatakse.
Tegime väikse droonivideo ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Läänemaa ja Harjumaa
Sai vähe asjatatud Läänemaal ja eks ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga 😉 Vaatasime mida põnevat on nurgatagustes. Kõigepealt ikka kiire pilk Kullamaa Nikolausi kiriku varemetele, sellest pikalt ei räägi kuna varasemalt juba juttu olnud. Isegi mõned droonipildid tehtud. Tegime möödaminnes Humalapesas väikse söögi, üsnagi normaalne söögikoht siinkandis kuhu tasub sisse astuda. Kõhu saab ilusti täis. Edasi vaatasime üle Kasari jõe vana maanteesilla. See 1904 aastal ehitatud raudbetoonsild mille sambad on tahutud graniitplokkidest pidavat olema umbes 308 meetrit pikk ja pea 7 meetrit lai. Tol ajal oli see sild Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild. Kusjuures huvitav on see, et sild on kaetud munakiviteega ja oli aktiivses kasutuses kuni 1990 aastani mil sai valmis uus maanteesild. Tegin drooniga väikse tiiru ka 😉
Siinsamas lähedal on veel üks huvitav vana sild mida äsja renoveeriti. Vanamõisa kivisild ehitati 1825 aastal, sild ise on 7 avaline kogupikkusega 65 meetrit. Vanamõisa sild kuulutati kultuurimälestiseks ja on ehitusmälestisena kohaliku kaitse all.
Kodupoole kimades otsustasime vaadata mida põnevat on Risti kandis peale selle raagritsika taolise kõrgepingemasti mida miskipärast soorebaseks nimetatakse 😀 Tuleb välja, et Ristil on veel nii mõndagi vaadata. Raudteejaama juures on korralik küüditatute mälestusmärk ja veetorn. Veetorni saab isegi sisse kui ette helistada. Veetorni külastus jääb järgmiseks korraks. Siin jaamas oli veel üks huvitav nähtus mida ma pole varem sellises variandis. Muidu tavaline pisike jaamapeldik nagu peldik ikka ilusti N ja M ning auk põrandas. Aga köetavat välipeldikut pole ma veel varem näinud 😀 😀
Ega Harjumaa nurgatagused kehvemad pole. Ellamaa kandis näeb tee ääres täiesti korralikku vanaaegset kilomeetriposti ja tee äärde on ära eksinud üks tuulik milles osa mehhanismigi veel sees. Seda tuulikut on küll vist mingil ajal üritatud millekski ringi ehitada, aga milleks on selgusetu.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
