Viikingid
-
Vikunuga, mis tegelikult polegi vikunuga
Aegade jooksul tellimise peale nii mõnigi nn. vikunuga tehtud. Nimetatakse tänapäeval neid nugasid kõikvõimalikes e-poodides ja foorumites valdavalt viikingi naiste nugadeks või siis germaani meeste nugadeks. Ükspäev ühte tellimust täites hakkas asi kuidagi kripeldama. Miks neid siis niiväga pole leitud vikuaegsetest naiste haudadest, miks need on just naiste noad ja mis on nende otstarve. Egas midagi interneedum lahti ja jälgi ajama. Meil sellist tüüpi nugasid muuseumide arhiivides küllaga kõvernoa nime all aga kahjuks pole pilte ega dateeringuid. Seega tuleb minna nugade kohalikus päritolus selguse saamiseks hakata arhiive läbi kammima.
Interneedumis jälgi ajades leidsin selliseid nugasid hulgaliselt Rootsi Ajaloomuuseumi arhiivist. Seal on ilusti nii pildid kui dateeringud. jälgi ajades tuleb välja, et nende nn. vikunugade ema on ilmselt hoopis pronksiaegne habemenuga. Nii, et kui just naised juba tol ajal jalgu ei raseerinud 😉 on tegu siiski pigem meeste või hoopis unisex noaga.
Rootsi Ajaloomuuseumis on hoiul nii mõnigi Rootsist leitud väga edeva mustriga pronksist habemenuga. Panen siia mõned üksikud põnevamad pildid. Valdav enamus neist on dateeritud ajavahemikku 1100ekr – 700ekr. On leitud isegi üks tammepuust kast kus erineva stafi hulgas oli edev habemenuga. Huvitav on see, et päris paljudel habemenugadel on kujutatud vikulaeva sarnaseid motiive.
Aga nüüd, siis kui ema üle vaadatud tudeerime lapsi ka 😉 Algusaegadest peale on nende kuju varieerunud äärmusest äärmusesse. Rootslastel on nende kõvernugade ühine nimetaja krumkniv. Kui nüüd neid pildil olevaid kõvernugasid vaadata siis ka rootslased kahtlevad kas need on noad või habemenoad. Pigem siiski need viimased kui mõõte vaadata. Ma ei kujuta ette, et selliste nugadega saaks midagi muud praktilist teha peale habemeajamise. No on muidugi ka variant, et nendega võidi näiteks pisikestel jahiloomadel nahka võtta.
On ka päris palju selliseid millel on riputusrõngas. Siin vaatame jälle suurust, sellises suuruses noad võisid täiesti vabalt vöö asemel näiteks kaelas rippuda. Jäi silma ka üks omamoodi huvitav eksemplar, sellel oli millegi pärast käekaitse
Arhiivides leidub ka päris ägedaid stiliseeritud kõvernuge mille käepidemel kaunistuseks kas ornament või loomapea.
Ja nüüd siis põhiasja juurde, valdav enamus nendest nugadest on dateeritud 500ekr – 400 mõni üksik on dateeritud 500ekr – 1100. Seega pole vikunoaga asjal erilist pistmist. Ilmselt neid siiski mingil määral vikuajal pruugiti kui head, odavat sepanuga, mida sai kiirelt ja lihtsalt valmistada. Mõned nimetavad seda nn. vikunuga ka germaani meeste noaks. Kumb ta siis on? Pigem ma ise ütleks, et tegemist on üldlevinud rauaaegse kõvernoaga mille otstarve sõltus ilmselt noa omanikust. Kes ajas habet, kes raseeris jalgu, kes puhastas nahka, kes kooris õunu jne jne 😉 Kui me räägime mingist vikuaegsest naistenoast siis vaatame pigem Kukruse Memme. Mis siis, et matuse pole vikuaegne. Päris huvitav artikkel Soome emännänveitsi nugade versioonist on siin. Väidetavalt sündis emännänveitsi nagu kõik muudki asjad siin ilmas juhuse tahtel 😀 😀 Mehel läks noa ots katki läks ja see enam tööks ei sobinud. Nii tuunis mees sellest jupist mis noast alles jäi uue ilma terava otsata noa. Nuga sai kergem ja naiselikum, seega naisele sobivam. Tänu lühemale ja ilma terava otsata noale saab mees nüüd rahulikult magada, kartmata, et naine ta vihahoos surnuks pussitab 😉
Kuidas sai sellest kõvernoast vikunuga on liikvel väike linnalegend 😉 Umbes 40 aastat tagasi olevat üks kuulus Hollandi sepp selliseid odavaid ja kiirelt valmistatavaid nuge viikingiturgudel müünud viikinginoa nimega. See kujunes väga populaarseks tooteks. Kuna tegu oli hea müügiartikliga siis hakkasid paljud teisedki neid nuge valmistama ja müüma sama nimega. Ja nii see levis 😉 Eks ma ükspäev uurin mis meie arhiivides nende kohta täpsemalt on.
Fotod pärinevad Rootsi ajaloomuuseumi arhiividest ja autoriteks on: Tania Muñoz Marzá; Asp Yliali; Kusmin Sara; Stiftelsen Föremålsvård Kirunas; Eriksson Thomas; Olsson Karin; Rosengren Helena; Myrin Ola
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Harjumaa muuseum
Pole sada aastat käinud Harjumaa muuseumis, nüüd tuli jalad kõhu alt välja võtta ja ruttu ära käia enne kui ajutine näitus maha võetakse. Harjumaa muuseum asub jõesaarel endise Keila mõisa peahoones. Siinsamas üle õue on ka kunagise linnuse varemed. Loodame, et kunagi teostatakse seal suuremat sorti väljakaevamisi.
Näitus “Muistne Rävala” keskendub Eesti muinasmaakonnnale, Rävalale. Rävala oli vikuajal väga tihedalt seotud tähtsaima kaubatee Austrvegri tekke- ja arengulooga. Idatee kulgemist mööda Soome lahe lõunarannikut illustreerivad mitte ainult arvukad araabia müntidest koosnevad aardeleiud vaid ka näiteks ühe spetsiifilise savinõu ja mõõgatüübi levik, samuti arvukad Soome ja Rootsi päritolu ehete leiukohad. Näitusel on väljas päris põnevaid leide mis muidu on kahjuks arhiivide riiulitel 😉 Iseenesest väga põnev näitus, kahju, et selliseid ägedaid asju pole eriti väljas püsinäitustel.
Siinsamas Muistse Rävala näituse juures avati äsja ka Eero Annuse enigmaatiline rändnäitus “Must kunst ja ruunimaagia”. Näitus avab ukse Eero loomingumaailma.
Püsinäitusel on ka ühtteist põnevat väljas. näiteks näeb seda hiigelsuurt vaskpada mis Padise kloostri renoveerimisel prahikuhja alt välja tuli. Samuti näeb originaalis seda Püha Jüri ripatsit, mis leiti siitsamast mõisasüdamest väljakaevamiste käigus. Jutte ja pildikesi leiab nii Saha kabelist, Rebala fosforiidikaevandusest ja muudest omaaja kõvadest Eesti tööstustest. Muidugi päris ehe nägi välja põrandale joonistatud kaltsuvaip 😉 ja põnevust pakkus mingi kummaline panni laadne toode. Pole sellist kusagil rohkem näinud, huvitav mis on selle otstarve.
Muideks siin muuseumis korraldatakse aegajalt päris huvitavaid üritusi nii suurtele kui väikestele, loomulikult ei puudu siit ka laadad. Lisaks muule on muuseumi ümbruses veel linnuse ja viinaköögi varemed jne. Ürituste kalendril tasub silm peal hoida 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Paar kõvernuga sai valmis nokitsetud
Sügis käes, nüüd on aega veidi blogi kirjutada ja tegeleda muude põnevate tegemistega. Juba ammu tellitud tööd sai lõpuks ette võetud. Otsisin oma nahavarud välja ja läks nokitsemiseks. Õige mitu kõvernuga said omale härjanahkse tupe ja uue kodu. Seekord sai mõned tuped prooviks õmmeldud niidi asemel peene traadiga. See hea ja praktiline, intensiivsel kasutamisel kestab kauem kui niit. Ja kusjuures päris edev sai 😉
Lisaks noatupedele sai heale sõbrale aretatud vöötasku söögiriistadele, nüüd neid hea mugav Viikingite külas vööl kanda 😉 Seda tüüpi nuge kutsutakse tänapäeval miskipärast nii viku naiste noaks kui germaani meeste noaks, võta sa kinni mis ta tegelikult on. Arvan, et tegelikult pole ta eikumbki. Eks ma ükspäev süvenen sellese mis värk nende nugadega tegelikult on. Nuge on seekord väikse varuga, nii, et kes otsib head jõulukinki siis meie poest saab 😉 Vajadusel teen ka härjanahkse tupe.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viikingiaja näitus
Sai käidud Viikingite külas enne avamist üle vaadatud põnev viikingiaja näitus. Sellest oli juba ammu vaikselt räägitud aga nüüd on asi niikaugel, et võib uudistama minna. Seal saab palju põnevat teada viikingitest ja nende toimetamisest. Kes midagigi kuulnud Kukruse Memmest aga Tartu ERMi sõita ei viitsi, siis minge vaadake Viikingite külas millised edevad hauapanused olid Memmel. Lisaks rikkalikele ehetele saab näha milline võis välja näha memme põll. Kukruse Memm on ilmselt tuntuim ja uurituim matus Eestis. Muidugi pole Memm ainus rikkalike panustega kadunuke. Sealtkandist on teada teinegi samalaadne rikkalike panustega haud, sealne naisterahvas nimetati Kukruse Kaunitariks. Nii, et meil on olemas nii Kukruse Memm kui ka Kukruse Kaunitar 😉 Kukruse Memmega on muidugi üks huvitav lugu, matus on ju dateeritud aega kus meil ei peaks veel olema ristiusku aga ehtekomplektis on rist täiesti olemas.
Lisaks näeb veel Salme laevmatustest pärit mõõkade koopiaid. Originaalmõõkade detaile sai näha näitusel “Viikingid enne viikingeid” Ja see ei ole veel kõik. Soovitan minna oma silmaga üle vaadata. Eesti mastaabis ei ole veel nii mahukat ainult vikuajale pühendatud näitust näinudki. Tavaliselt on seda aega näitustel miskipärast mainitud üsna põgusalt, kuigi leide sellest ajastust on meil nõrkemiseni. Meile lähimad korralikud vikuaja väljapanekutega muuseumid asuvad Ojamaal ja Stockholmis. Mõlemaid on üsnagi mugav külastada, asuvad need ju sadamast väikese jalutuskäigu kaugusel 😉 Vahel satub selliseid vikuaja spetsiifilisi näituseid Eestisse rändnäitusena. Mõned head aastad tagasi oli Lennusadamas Rootsist saabunud väga põnev vikuaja rändnäitus. Huvitaval kombel ei ole ma sellest midagi blogis isegi kirjutanud. Ükspäev ehk meenutame 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viikingifestival 2023
Nonii, sellel aastal siis viikingite talvelaager viikingifestivali nime all ja vähe pikemalt ka. Aga eks see üks lisapäev tuli pühade arvelt 😉 Nagu ikka esimene päev selline kogunemise ja paika loksumise päev. Õhtul oli põnev loeng Eesti viikingiaaretest. Järgmisel päeval oli veel põnevaid loenguid ja viikingiturg. Sellel aastal oli muidugi turu aktiivsus natuke kesine aga ühtteist põnevat oli siiski võimalik omale sebida 😉
Laupäeval väike mõõgavõitlusturniir linnuses. Siin oli ka osavõtt suhteliselt kesine aga mis teha, aastad pole vennad. Tegin drooniga paar pilti ja kobisin tuppa tagasi, rõvedalt külm tuul oli õues. Mingil ajal oli taverna ette jõutud jurta püsti panna 😉
Päev jätkus põnevate loengutega ja sai näha ühte Salme laevamatusest pärit mõõga koopiat. Loomulikult käis asja juurde ka põnev saamislugu. Selle mõõga päris tükke näeb siin. Õhtu lõpetuseks muidugi korralik pidusöök ja saun
Viimasel päeval põnev vibuturniir ja paar loengut ning läbi ta saigi selleks korraks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kiek in de kök
Mida sa talvel ikka muud teed kui kolad mööda muuseume. Seekord Kiek in de kök teemaks. Seal muidugi paar põnevat näitust ka, üks neist linnaloomadest ja teine Iru linnusest. Kohe meenus, et seal peaks olema veel üks rõngasmõõk. Saaremaal vikunäitusel sai just ühte sellist uuritud, vaatame milline see Proosa kalmest pärinev mõõk välja näeb. Viimasel ajal on see näituste teema kuidagi nii ja naa, mõni väga ok ja südamega tehtud, samas mõne kohta võib öelda, et paras haltuura. Igatahes näitus linnaloomadest väga ok ja põhjalik, väga palju põnevat saab teada. Isegi väga põhjalik skeem mida kõike tehti loomaluudest. Samuti saab teada kelle vapil ja miks olid kujutatud loomad, linnud või kalad.
Iru linnusest ja proosa kalmest pärit leiud samuti väga põnevad, näeb nii ehteid kui relvi. Näitusel on makett milline võis Iru linnus kunagi välja näha. Siin on tõesti väljas rõngasmõõga detailid ja üks mõõga koopia kah olemas. Kahjuks on siin koopia tabalukuga kinni, et keegi ei näpiks. Saaremaa vikunäitusel sai iga huviline mõõga koopiat näppida. Veel saab siin põgusalt aimu vanadest matusekommetest
Järgmistel korrustel näeb natuke keskaegset relvastust, piinariistu ja muud põnevat. Stiilsetel puukingadel on millegipärast huvitavad pikad ninad. Huvitav milleks neid pikki ninasid kasutati, käimiseks räigelt ebamugavad ju.
Veel ülespoole minnes on päris korralik relvanäitus mõõkadest tulirelvadeni välja. Mõned kiivrid ja kilbid on samuti olemas. Kõige ülemisel korrusel on kohvik mis kahjuks ei tööta. Siinsetest akendest on linnale päris hea vaade.
Ülevalt allapoole tagasi minnes saab soovi korral linnamüürile kolama. Linnamüürilt saab veel mitmesse torni. Linnamüüri seinal on päris palju infotahvleid millelt leiab infot vanalinna müüriäärsete majade kohta. Nii mõnigi tänapäeval alles, ainult otstarve teine. Müürikäigust edasi saab Neitsitorni, siingi mõned põnevad näitused ja kohvik. Kahjuks ei tööta siingi kohvik. Neitsitornist edasi saab tallitorni ja väravatorni. Väravatornis on samuti üks põnev näitus meediumitest. Ei hakka pikemalt sellest kirjutama, minge vaadake ise, päris põnev on.
Kokkuvõtvalt, varuge aega omale õige mitu tundi ja käige ära, väga tsillid näitused on.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viikingid enne viikingeid
Nonii, võttis aega mis ta võttis aga lõpuks sai Salme laevamatustest päris korralik näitus. Salmelt leitud kahe laevamatuse viikingid on isegi nüüd ca 1300 aastat hiljem nii kõva lahingu maha pidanud, et lausa viikingiaja algust on nihutatud 50 aastat varasemaks seniarvatust. See leid on kogu maailmas unikaalne seetõttu, et varem pole leitud kuskilt nii terviklikku, rohkete hauapanustega ning suurte sõdalaste hulgaga laevmatust. Luustike vigastused annavad aimu, et suurem osa neist hukkus võitluses. Leidude põhjal võib arvata, et laevameeskonna põhirelvad olid mõõgad ja vibud, leiti ka mõned odaotsad. Aga huvitav on see, et ei leitud ühtki kirvest ega kiivrit. Näitusel näeb päris palju originaalesemeid ja saab aimu kust sõjamehed pärit olid. Väljakaevamistel leiti hulgaliselt nooleotsi nii kehadest, kilpidest kui laevade parrastest, nende järgi küll päritolu keeruline tuvastada kuna tollel ajal olid need nö. rahvusvahelised. Aga kuna sarnast tüüpi nooleotsi on juba varasemalt leitud Saaremaal Viidumäelt siis võib arvata, et hukka said nad kohalike käe läbi. Siin näeb ka viikingilaeva maketti. See on midagi sellist kuidas võis Salme teine laev välja näha.
Võitlusnugasid ja nooleotsi on siis ka vaadata piisavalt. Isegi üks arvatav süütenoole ots on vaatamiseks väljas. Ilmselt sellistega lasti purjed põlema ja oligi finito.
Mõned kilbikuplad ja mõõgad ka olemas. Iseenesest Salme II laevas olid kõigil meestel hauapanusteks mõõgad, mõnel isegi mitu. Enamus mõõku olid kaheteralised aga samuti oli arvestatav hulk üheteralisi mõõku. Huvitav, et need näevad välja nagu suured sõjanoad.
Oli ka paar päris edevat mõõka, üks neist nn. rõngasmõõk. Sellised arvati olevat vaid ülikutel. Lisaks edevale mõõgale oli veel mitu põnevat hauapanust mis viitasid hukkunud ülikule. Kas see on tõsi ja kellega tegelikult tegu ilmselt ei saa teada kunagi. Muidugi mind hakkas kummitama see rõngasmõõga teema. Tuleb välja, et neid maailmas ikka nii mõnigi leitud. Mõningaid neist näeb siin ja siin ning nendest on tehtud ka väga ägedaid koopiaid. Siin näituselgi üks koopia katsumiseks väljas. Üks Proosa kalmest leitud rõngasmõõga koopia peaks Kiek in de Kökis ka olema. Seda pole ise veel vaatama jõudnud, aga ükspäev käin ära.
Veel mõned huvitavamad mõõgad. Ühel mõõganupul on näha isegi vääriskive, algselt oli vääriskive ilmselt 25 neist säilinud ainult 5. Ühesõnaga mida ma siin pikalt heietan, minge vaadake asja oma silmaga, väga hea näitus on. Täpsustuseks veel, et näitus ei ole mitte viikingiaja teemaline vaid konkreetselt Salme laevamatuste teemaline. Kes enam ei mäleta siis Salmelt leitud esimeses laevas oli 7 langenut ja teises 34 langenut, luustike põhjal oli sõjameeste keskmine pikkus 170 – 180 cm. Muidugi äge oleks kui näitusel mõnda luustikku ka näeks nii nagu Stockholmis vikunäitusel. Omalajal kui teist laeva välja kaevati sai seda isegi vaatamas käidud. See oli nii ainulaadne kogemus, et ilmselt teist sellist vaevalt enam tuleb. Mõnda pilti väljakaevamistest näeb siin ja siin. Mind jäi kummitama kogu selle loo juures see… Kes nad siiski mattis, selleks pidi ju piisavalt aega olema. Relvad “surmata”, kadunukesed kokku korjata ja ritta panna, kõik vajalik kaasavara kaasa panna jne jne. Kas viikingeid oli rohkem kui need 2 laevatäit ja lahingus löödi kohalikud lihtsalt põgenema ellujäänute poolt. Peale seda oli aega tegeleda matustega. Või kohalikud matsid ise vaprad sõjamehed maha. Jättes omale näiteks sõjasaagiks kirved ja kiivrid mida ju laevadest väljakaevamisel ei leitud. See mõte muidugi ebatõenäoline aga mine sa tea… Väidetavalt olla ajaloos juhtunud küll kus vapper sõdur maetakse vaenlase poolt austusavaldustega maha. Samas tekib küsimus, kus on nö. kohalike langenute kääpad? Pole reaalne, et nende hulgas langenuid polnud. Ühesõnaga siin on veel palju küsimusi mis vajaksid vastuseid.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
