Täpselt 1 kuu ja 1 päev tagasi läks taevastele jahimaadele üks minu hea sõber. Kahju, et nii vara, meil oli veel palju põnevaid plaane projektis. Aga mis teha, loodame, et tal on seal kus iganes ta viibib parem kui siin. Peielauas küsiti kuidas tutvusid Andrusega tema sõbrad ja mida nad temast mäletavad, kes tahtis see rääkis põgusalt. Mina otsustasin teda paari sõnaga meenutada siin. Meie tutvus ja hilisem sõprus sai alguse puht juhuslikult just Tabasalust. Läksin lahendama Tabasalu bensukasse mingit alakate sigadust. Järsku ilmus sinna eikuskilt vana länkariga mingi patsiga vennike, kes lihtsalt tuli aitas selle kaagikarja laiali ajada. Kohe jäi silma, et vennike kuidagi kiirelt oskas alakate karjale selgeks teha, et kui nad kohe lesta ei tõmba siis juhtub nendega palju pahasid asju. Ja ennäe imet kari kaduski nelja tuule poole ilma suurema poleemikata.

Jäime peale seda juttu ajama maailma asjadest. Jutu käigus sain kohe aru, et Andrusel oli tavapärasest kõvasti suurem õiglustunne. Samas tuli jutuks, et ta otsib tööd. Pakkusin, et äkki ta tahab tulla mulle abikaks, mõtles natuke ja juba sõitsime jaoskonda vajalikke pabereid täitma. Üsna kiirelt sain vajalikud asjad korda ja Andrus saigi vormistatud abikaks. Sealtmaalt jätkus teda igale poole, küll pätte taga ajama, niisama korda looma, Tabasalu Looduspargi loomise juurde ja ka esimese pargivahi ametisse. Hiljem juba toimetas vallavalitsuses järelevalveinspektorina. Siiani ei tea kuidas ta seda kõike jõudis. Eks muidugi ajad olid ka sellised kus koguaeg midagi juhtus. Minu jaoks oli ta 24/7 telefonitsi kättesaadav ja valmis sündmustele koheselt reageerima. Muidugi öised ajad katsusin siiski jätta talle uneajaks, aga kahjuks ei arvestanud sellega korrapidajad. Neid nagu väga ei huvitanud, et inimene tahab puhata ja omi asju ka ajada. Nagu Tabasalu kandis oli mingi teema siis selle asemel, et saata patrull, helistati talle ja paluti vaatama minna. Eks Andrus muidugi ilma vastu vaidlemata läks ka. Kuigi väga tihti selgus, et siiski tuleb patrull saata kurikaelu jaoskonda toimetama.

Mingist hetkest kui hakati looma Tabasalu Loodusparki oli ta kohe ka seal asjatamas. Küll korrastustöödel ja lõpuks lausa pargivahina. Alguses oli see päris raske kuna seal käis koos igasugu kontingenti. Küll laamendati, joodi ja loobiti näiteks pingid pangast alla või pisteti lõkkesse. Autodest vargused olid igapäevased asjad. Aga eks me koos pusides saime seal lõpuks enamvähem korra majja. Mingist hetkest hakkasid liikuma legendid, et looduspargis enam juua ja lällata ei saa, sest eikuskilt võib järsku ilmuda ratsutades indiaanlasest pargivaht suure dobermanniga. Ja need kes sõna ei kuula toimetatakse tuimalt jaoskonda minu juurde riigilt sponsorlepingut saama, eks mõned ülbemad veetsid aega ka tasuta hotellis. Mõned kes arvasid, et see ongi legend said ruttu aimu, et see hoopis tegelikkus 😉 Kust tekkis talle hüüdnimi “Indiaanlane” isegi ei tea. Võibolla sealt, kui ta midagi kommenteeris siis armastas öelda: “kuula nüüd mida vana indiaanlane sulle ütleb”.

Seoses Antošaga (Andruse hobune) tuleb meelde üks lugu. Tol ajal peeti veel Tabasalus kantripäevi ja eks ikka politsei pidi kohal olema sellistel suurtel üritustel oma jõududega. Räägin Andrusele, et kle sul hea kõrgejalgne täkk, äkki sa käid ka homme täkuga aegajalt läbi ja vaatad, et asjad korras oleks. Ülevalt näeb ju kaugele. Et noh kantri ja hobused sobib ju ilusti kokku 😀 😀 Istus maha, mõtles natuke ja ütles: “sitaks hea plaan” aga Antošaga lähed sina. Noh ega ma muidu loomi karda ja pulli peab ikka tegema aga selle plaani peale läksin korra lühisesse, et huioo mojoo, mismoodi, MINA, ja Antošaga, ma teda ainult mõned korrad näinud ja üsna peruna, veelvähem ratsutanud. Täkud ju veel veidi isepäised ka. Räägin Andreikale, et kle äärmiselt sitt plaan, ma viimati istusin hobuse seljas miski viie aastasena niisama ilma sadulata, nüüd järsku võõra hobuse selga ja üritusele, see veel ju täkk ka. Eks ma ju olin Andruselt varem kuulnud ka, et hobene isepäine vahel. Ütlen, et see ei lähe kohe mitte, võõras loom jne, et kujuta nüüd ette ma istun seal täis vormis seljas ja Antoša arvab heaks mu seljast maha visata kuskil rahva hulgas, mark maani, ma ei oska midagi pealegi hakata kui perutama hakkab. Vaidlesime sellel teemal tükk aega, räägin, et ma pean ju minema mapi ja paki paberitega kui midagi vaja vormistada. Räägib, et ei, sa lähed Antošaga, ma võin ise jala käia sinu mapiga. Ma ikka vaidlen, et kle jama ju nii. Aga kus sa sellega, tema jäi kindlaks, et kas lähen Antošaga või tema ei tule üldse. Üritan ikka veel natuke puigelda, et ta ju peru. Andrus ütleb selle peale, ära põe ma räägin temaga läbi. Mõtlesin natsa… hea küll, mis mul kaotada on. Ütlen Andreikale, et sitta kah, teeme ära, pulli peab ju saama, aga kui ta mu maha viskab ja ma ellu jään siis lasen sul põlved läbi 😀 😀 Ütlen Andrusele, et too siis homme hobune jaoskonna juurde, salamisi mõtlesin, see oleks hea plaan, üritus toimus ju praktiliselt jaoskonna kõrval. Kus sa sellega, Andrus ütles, et tuled võtad hobuse Rannamõisast ja lähed ratsutades, niikaua kui Tabasallu ratsutad saad sõbraks. Ja no ei õnnestunud ümber rääkida.

Eks ma siis järgmisel päeval sõitsin Rannamõisa. Andreika oli juba hobuse juures, nähes mind keeras hobuse ninapidi minu poole, näitab näpuga minu peale ja räägib midagi hobusele kõrva sisse. See laseb kõrvad lidusse ja kraabib jalaga maad. Ma mõtlen johhaidii, nüüd läheb jamaks, pidin ma sellele afäärile alla kirjutama 😀 😀 aga noh juba oli hilja ümber mõelda. Egas midagi hüppan siis täisvarustuses selga, Andrus andis veel paar juhist kaasa ja minek. Eks ma siis tiksusin Rannamõisast Tabasallu läbi looduspargi, kusjuures juhtida polnud praktiliselt vaja, autopiloot töötas laitmatult 😉 Teadis täpselt kuhu vaja minna on. Lõpuks jõudsin Tabasalus Klooga maantee lähedale, ise mõtlen, et krt seal ju päris suur liiklus peal kuidas ma hobusega üle saan. Siis polnud seal Ranna tee ristis ju mitte midagi, ei ülekäigurada ega foore. Aga nii kummaline kui see ka polnud, nagu tee äärde jõudsin jäid kõik autod seisma ja vahtisid suud lahti nagu ilmaimet ratsapolitsei näol. Kuigi see ei olnud ju uus asi tol hetkel, Haapsalus oli ju lausa terve ratsapolitsei üksus ja Haaberstiski liikus üks politseinik vahel hobusega. Igatahes üle tee sain ja üritusel tiksusin ka mitu tundi. Vahepeal oli tunne, et ma olen Antošaga populaarsem kui mõni bänd laval, kõik tahtsid hobust silitada. Mul muidugi koguaeg väike pind perses, et millal Antoša perutama hakkab kogu selle möllu peale. Aga tõele au andes ma ei tea mida Andreika talle minust rääkis, võibolla seda, et kui perutama hakkab siis ma lasen Andreikal põlved läbi 😉 aga võibaolla mingeid muid nõiasõnu, igatahes käitus Antoša kogu ürituse vältel väga eeskujulikult. Pärast tagasi Rannamõisa läksime juba galopis. Andreika istus koolimaja trepil ja kimus närviliselt suitsu, küsin mis viga? Andreika küsib, kuidas käitus? Räägin, et ma ei tea mida sa talle ennem rääkisid, aga ei mingit perutamist ega jama, väga väärikalt käitus. Andreika selle peale, et pole võimalik, ta selle paari tunni jooksul paki suitsu ära kimunud ja küüned küünarnukkideni ära söönud, telefon näpus oodanud, et millal keegi helistab ja ütleb, et Antoša on politsei maha visanud ja jooksu pannud 😀 😀

Neid lugusid mis meil koos Andrusega juhtus on nii palju, et need ei mahu internetti ära, see saab täis ennem kui lood otsa saavad 😉 Ta suutis olemas olla kõigi jaoks, meenub kui meile tuli tööle konstaabliks üks tütarlaps. Muidu tore ja asjalik tegelane aga eks elu natuke väntsutanud ja silmad sattusid märjal kohal olema. Andrus suutis isegi tema naeratama panna. Eks me tegime lisaks tõsistele asjadele vahel noortele konstaablitele kondiproovi vempu ka 😉 Elus peab nalja ka saama. Võibolla kunagi kirjutan mõne loo 😉 Eks muidugi Andruse tegemised järelevalveinspektorina on tegelikult ka filmina olemas. Soovitan seda kindlasti vaadata, näete natuke päriselu ja politsei argipäeva. Mind muidugi kummitab natuke Andruse poolt filmis öeldud lause… “Kui ma nii jätkan siis olen võibolla 20 aasta pärast surnud.” Sõnapidaja mees, 21 läks

Vaatasime pilvepiirilt üle vana indiaanlase südameasjaks olnud Tabasalu Looduspargi. Loodan, et ta näeb neid valduseid praegu samamoodi sealt kus iganes ta on.

Tegime jalgsi ka looduspargile tiiru peale, isegi üks lilleke õitses keset detsembrit, äkki tema auks… aga võibolla niisama. Edasi lonkisime piki pangaalust Tabasalust Rannamõisani välja, see oli koht kus ta armastas koeraga jalutada

Suurupi Peeter Suure merekindluse objektid olid meil metallivarguste buumi ajal igapäevased probleemkohad. Ega metallikratte huvitanud kas on ohtlik, kaitsealune või eraomand, igale poole kus vähegi sai nad küüned taha ajasid. Tavaliselt tegutsesid nad öösiti aga Suurupisse sattus ükskord eriti nagla kamp, kes sõitsid päise päeva ajal kohale nõukaaegse töökojaautoga ja hakkasid gaasikeevitusega muinsuskaitseliselt objektilt metalluksi maha lõikama. Eks arvati, et suvilapiirkonnas hooaeg läbi ja rahvast pole kuid siiski leidus pealtnägija kes meile helistas. Lendasime Andrusega kohale, seal mingid 2 hiigelsuurt vene vanti tuimalt toimetavad. Nii kuradi ülbed olid, et täiesti savi politseist, noh kõige tavalisemad “bõdlad” kes millestki aru ei taha saada. Üritame rahulikult selgeks teha, et sorry mehed lõpetage nali ja nüüd vutvut jaoskonda. Kus sa sellega, nii kuradi ülbed, et kohe kohe läheb rüseluseks. Üks selline suur koll kellele Andrus oli vaevu õlani oli kuidagi eriti ülbe ja kaagutas nagu papagoi koguaeg, et mida te mölisete, silti ju ei ole, et võtta ei tohi. Üritame selgeks teha, et silti ei peagi olema, aju peab olema. Aga ei see sibul asjast aru saanud. Siin hakkas juba tunduma kunagi kellegi poolt öeldud lausel “Kõik sibulad tuleb varakult mulda panna” on iva sees.

Vaatasime, et asi kipub juba üsna teravaks ja ilmselt läheb kinnipidamisel kakluseks. Krt mul hakkas juba päästikunäpp tõmblema. See möliseja vend hakkas haamer käes Andruse poole minema, see muidugi lajatas enesekaitseks otse pasunasse. No ei tea kuidas ta ulatas ja kust see jõud võeti igatahes vennike oli selili maas nina punapasunaks. Eks see sibul ehmatas selle peale ikka päris ära, et kuidas temast 2 korda väiksem vennike talle nii pasunasse andis, et kohe selili lendas. Aga noh ega sellega asi lõppenud. Kukkus kohe kisama, et miks sa mind lõid. Andrus muidugi ühmas selle peale, silti ju polnud, et lüüa ei tohi. Selle peale käis asi nagu lülitist, sellest ülbest vennast sai väga vaikne vennike kes oli madalam kui muru ja pomises edaspidi iga lause peale. “ja ponjal natshalnik” Peale seda kui paberid vormistatud sai need härgadest talledeks muutunud vennikesed ilusti jaoskonda uurija juurde toimetatud.

Lonkisime veidi Keila-Joa mõisapargis, ka seal sai Andrusega tööasjus tihti käidud. Alati mõtlesime, et miks pargis on vana kivisild ehitatud kolme kraavi liitumiskohta. Siiani ei tea miks see nii on.

Kui juba Keila-Joal siis vaatasime üle kunagise mõisa surnuaia. Kalmistu rajasid mõisa tollased omanikud Benckendorffid 1844 aastal, kui suri Alexander von Benckendorff. Siia on maetud ka terve joru Volkonskeid. Viimane matus olevat 1940 aastal, kui siia maeti mingi punaarmeelane. Kabel ise on ehitatud millalgi 19 sajandil. See kabeli ja kalmistu külastus ei ole kuidagi Andruse endaga seotud, vaid pigem seotud tema kaootilise olemusega, et kui juba siin siis käime sealt ka läbi 😉 Seetõttu on ka postitus mitte 1 kuu pärast 😉 Talle ei meeldinud mingid kindlad sündmused stiilis “100 päeva demblini”. Aga kui nüüd kokku panna kõik tema teod inimeste aitamise näol siis võiks talle kabeli ehitada küll.

Käisin Andrust viimasel ajal üsna tihti kodus vaatamas, kas on poest midagi vaja või siis koera jalutada, ta ise enam ei jaksanud. Elu viimased päevad viibis haiglas, paar päeva enne siitilmast lahkumist käisin teda haiglas vaatamas, oli teine üsna positiivne nagu alati. Aga ilmselt teadis, et kohekohe on minek parematele jahimaadele. Mees kes tavaliselt teretuseks kätt ei andnud võttis mul lahkudes käest kinni ja hoidis pikalt midagi lausumata.

Tema kuldsed sõnad olid: “Elu – see on kuratlikult lühike ajavahemik. Ärge kulutage seda sõimu ja pisarate, vandumise ja alkoholi peale. Te võite teha palju häid ja meeldivaid asju.” Ja ega ta ei valetanudki, tema jaoks oligi see elu kuratlikult lühike.

Minu mällu on Andreika jäänud ikka kui suure õiglustundega hea sõber ja kolleeg kes oli lisaks ka igavene pulli- ja naljavend. Mees, kellele teiste mured olid alati tähtsamad kui enda omad. Kahju, et tänapäeval enamus inimestel puudub õiglustunne, eriti neil kes on mäe otsa saanud. Kokkuvõtvalt oli üks huvitav vennike kes isegi iseenda matused korraldas ise ära. Matustele polnud oodatud mingit viiulikääksutajat, unustada tuli nutt ja hala. Ärasaatmisel kostus tema enda loodud muusika, sai nalja ja naeru. Isegi platsi korrastus ja kujundus sai minuga enne lahkumist kokku lepitud. Oli au Sind tunda, Mees, motoga “Kui kuidagi enam ei saa siis kuidagi ikka saab”….