Muu värk
-
Talukalmistud Pärnu jõe kaldal.
Varasemalt paar talukalmistut üle vaadatud Pakri poolsaarel ja Emumäel. Kusjuures see viimane on tänapäevalgi toimiv. Seekord vaatasime põgusalt üle paar Pärnu jõe kaldal asuvat talukalmistut. Hauamäe talukalmistu puhul on tegemist tüüpilise 19 sajandil tekkinud talukalmistuga ja kalmistu on kultuurimälestisena kaitse all. Kusjuures kalmistu on ilusti korrastatud. Siia kalmistule on maetud põllumajandustegelane Kaarel Paulus ja tema abikaasa.
Ülejõe talu Nuudi perekonna kalmistu on samuti pisikene talukalmistu jõe kaldal mis on ka kultuurimälestisena kaitse all. See kalmistu on samuti korrastatud ja tundub, et siia on hauaplaadi andmetel viimati maetud aastal 2020. Mõlemad kalmistud paistavad silma tagasihoidlikkusega mis võiks olla iga kalmistu stiiliks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türi – Tori maraton
Sai ajaviiteks käidud Türi – Tori maratoni piilumas. Võhandul juba nii palju käinud, et kopp ees. Vaheldust on ellu vaja 😉 Eks sellegi marsruudi ääres ole huvitavaid kohti mida võib ka ilma maratoni piilumata külastada. Vaatasime pilvepiirilt üle Laupa mõisa, siin on alates aastast 1922 tegelikult mõisakool. Ajaloost niipalju, et mõisa asutajaks peetakse Rootsi ratsaväeohvitseri Claus Trällot, kes olevat ostnud Laupa küla 1614 aastal Rootsi kunni Gustav II Adolfi käest. Mingil ajal kingiti mõis miskipärast Reinhold von Fersenile, kelle järeltulijatele kuulus mõis aastani 1849. Hiljem kuulus mõis Taubedele, kuni talupojad 1905 aastal mõisatest jaanituled tegid 😉
Järgmisena võtsime ette Jändja. 20 sajandi alguses ehitati siia päris korralik vesiveskikompleks koos tammi ja puumassivabrikuga. Nõuka ajal olla kogu see mudru maha jäetud ja lagunenud. Ega kui aus olla siis tõesti nii on, et vesiveskist on miskid olematud varemed järgi aga puumassivabrikust on vähemalt hoone säilinud ja see on kultuurimälestisena kaitse all. Sisse sinna kahjuks ei saanud aga aknast on näha, et sees on säilinud miskid seadmejäänukid. Järgmisena kiire peatus Kurgjal, kuna edasiminekuga suht kiire siis muuseumi lähemalt tudeerima ei hakanud. See on veel üks selline kohake mis mul põhjalikumalt tudeerimata. Ükspäev teen ära 😉
Kurgja vesiveski pilvepiirilt
Järgmine peatus Suurejõel, Siin on ka mingi müütiline kaltsukas. Piilusime sisse aga kaltsuka kohta hinnad päris kirved, isegi Tallinnas on soodsamad kaltsukad. Piilusime sisse kohalikku vesiveski jäänukisse. Kahjuks on seegi täiesti ära läbustatud ja lagastatud, suuremas ruumis on keegi isegi märki laskmist harjutanud ja mitte vähe. Ilm läks jube rõvedaks ja enam eriti ringi luusida ei kannatanud, vaatasime kiiruga üle Tori kiriku juures Püha Jürka kuju, see olla esimene Eesti ratsamonument. Ei tea kas päriselt ka nii on aga mine sa tea. Piilusime kirikusse kah, see on päris ok Eesti sõjameestele pühendatud kirik mida tasub külastada küll.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pilistvere kivikangur
Pilistveres kõvasti asjatamas käidud aga kunagi pole nii palju aega olnud, et üle vaadata misasi see Pilistvere kivikangur on. Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks sai see värk üle vaadatud. Algul ei saanud ma pointile pihta mis värk selle kivikangruga on. Teeäärse pruuni suunaviida põhjal peaks mingi ajalooline vaatamisväärsus olema aga tegelikkuses minu meelest see silt vähe eksitav. Aga see selleks.
Pilistvere kivikangur on iseenesest 1988 aasta hingedepäeval avatud mälestusmemoriaal, mis algselt oli mõeldud nende inimeste mälestuseks kes kommunistliku genotsiidi ohvritena kadunuks jäid. Kivikangur kujutas algselt kividest kuhjatud hauda, mille peatsis on suur rist. Sinna kivikuhja võib iga eestlane kelle omaksed represseerides kadunuks jäid oma mälestuskivi viia.
Hiljem täienes Pilistvere kivikangur nelja mehekõrguse kiviga metsavendadele, vabadusvõitlejatele, soomepoistele ja tööpataljonlastele. Siis lisati sinna veel maakondade mälestuskivid. Tänapäeval koosneb murekivide kangur lisaks sümboolsele hauale, maakonnakividest ja teistest nimelistest mälestuskividest, lisaks on siin veel mälestuspuude hiis kuhu on istutatud üle 1000 puu ja põõsa. Siia oli plaanis luua ka kommunistlikule genotsiidile pühendatud muuseum, mis asuks täpselt kalmistul asuva Jüri Vilmsi haua vastas. Hoone on iseenesest olemas aga teostuseni pole rahapuuduses jõutud. Praegu pidavat seda tühimikku täitma Pilistvere ajalooline pastoraat kus on Eesti ajaloomuuseumi poolt koostatud temaatiline püsinäitus ja arhiiv. Kui see nüüd tõele vastab siis ükspäev vaatan selle ka üle. Pilistvere kivikangur on ainus paik, kus saab austada neid inimesi, kes võitlesid Eesti iseseisvuse eest. Kes tunneb, et peaks mälestama oma teadmata kadunud lähedasi võib sinna oma nimelise kivi viia. Samalaadse mälestuspaiga või teha ka juba olemasolevale hauaplatsile. Kui ise ei saa selle rajamisega hakkama, siis meie aitame nõu ja jõuga.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Käsmu kabelid
Käsmu kalmistul asjatades vaatasime üle ka sealsed Käsmu kabelid ja muud vaatamisväärsused. Kuna siinses meremuuseumis juba korduvalt käidud jätsime seekord selle vahele ja keskendusime kabelitele. Käsmu kabel olla 1863 aastal külaelanike raha eest ehitatud puitkabel. Kabel iseenesest väljast selline tagasihoidlik nii nagu nad enamuses on. Kabeli uhkuseks on Tallinna Rootsi – Mihkli kirikust pärinev orel mis pidavat olema üks Eesti vanemaid oreleid. Arvatakse, et oreli ehitas tõenäoliselt orelimeister Johann Andreas Stein 18 sajandi lõpus. Muidugi hakkas kabelis silma ka korralik korjanduskast, huvitav mis aastast see pärit on.
Kabelit ümbritseb pisike kalmistu kuhu on maetud nii mõnigi kuulus kapten. Silma hakkas isegi üks üsnagi hästi säilinud metallpärg. Muidugi on siin kalmistul ka üheks Eesti ilusamaks hauamonumendiks peetav kapten Tiedemanni noorelt surnud lemmiktütre mälestusmärk. Ütleks, et ma olen kalmistutel palju igasugu monumente ja asju näinud ning võin kinnitada, et tõesti on ilus kuju.
Kalmistust sajakonna meetri kaugusel on veel üks huvitav kabel. See kabel rajati 1846 kindral Nikolai von Dellingshauseni mälestuseks. See kindral olevat esimesena avastanud Käsmu kui laheda suvituskoha. Nikolai von Dellinghausen (1827-1896) oli omal ajal päris kõva võll, olles nii Eestimaa Rüütelkonna peamees, kihelkonnakohtunik, kreisisaadik, mõisnik ja krt teab kes veel 😉 Muidugi kabeli osas on mitmeid eriarvamusi, võimalik, et kabel on ehitatud hoopis parun Eduard Johann von Dellingshauseni mälestuseks. Aga võta sa kinni mis tegelikult on. Praegu on kabelis päris huvitav fotonäitus.
Ja muideks siin on veel üks vaatamisväärsus 😉 Kalmistu juures on igati korralik välikemps. Muidu kemps nagu kemps ikka aga esimest korda näen Eestimaa pinnal, et kemps on ehitatud eurorahade toel 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Nähtused
Kohe hakkab uus hooaeg, meenutame veidi eelmise hooaja kummalisi ja samas ka põnevaid nähtuseid. Tundub, et kalmistutel pole midagi tavatut, lihtsalt tavapärased piirded, metallristid ja vahel ka mõned metallpärjad. Aga vahel siiski on mõned sellised nähtused mida igapäev või igal pool ei näe. Näiteks ei näe jõulude ajal küünaldega palistatud teed kalmistu väravast kabelini. Veelvähem näeb kusagil haakristiga metallpärga. Aga ärge hakake nüüd haakristi peale paanikat tekitama. Sellel pole Aaduga mingit seost, tol ajal kasutas nii mõnigi Aaduga mitte mingit seost omav välismaine firma oma logos haakristi.
Samas käib kalmistutel ka väga vilgas elu. Näiteks Tallinna kalmistutel näeb väga palju lindudele pandud pesakaste ja söögimaju. Seda mujal kalmistutel väga ei näe. Samas kihab elu ka ilma pesakastideta. Meil on tulnud nii mõnigi heki väljajuurimine pesade pärast edasi lükata. Mõned julgemad linnud on pesa teinud pesa kabeli seinaprakku ja kusjuures suht maapinna lähedale, sinna pääseb ligi iga loom või lind kes armastab lihaga maiustada. Vahel näeb ka väga kapitaalselt ehitatud saalungeid. Kui ma seda töömahtu vaatasin siis jäi õhku küsimus kas sinna tuuakse betoon “pirniga”
Vahel juhtub ka seda, et minnes lihtsalt liiva vahetama leiad kuskilt ikka mõne nurga kus saad ilusti käru veljed kõveraks sõita 😉 Ja platsi liiva seest leiad vastutasuks arvestatava koguse katuseplekki, dušši äravoolureste ja jumal teab mis detaile veel. Muidugi olen Eestimaa pinnal näinud kempsu kus on ikka M ja N tähistusega uksed, sees ilusti istumiskohad aga vaheseina ei ole, selle asemel on malelaud malenditega. Aga ühel kalmistul on level vähe julgem 😉 Kui muidu ikka 2 ust aga sees saab julgelt seljad koos ja käest kinni kakada 😉 Aga see võibolla karude pärast. Muidugi eriti kurvaks teeb see, et ikka veel on kalmistuid kus on platside vahed sõna otseses mõttes täis situtud. Vanasti nägi seda Tallinna suurtel kalmistutel kus puudusid kempsud. Aga nüüd on Tallinna kalmistud kempsudega piisavalt hästi varustatud ja hunnikuid naljalt ei näe. Nüüd on see trend miskipärast imepisikestel ca 50x100m suurustel metsaga ümbritsetud kalmistutel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tallinna vanim mälestusmärk
Kodukontoris tiksudes käisin Olerexist saiakest ja kohvi toomas ning miskis nurgataguses jäi silma miski suur kivirist. No ei andnud hing rahu mis kuramuse rist see majade vahel on. Julgustuseks võtsin kaasa väikse Corona šokolaadi ja tuld 😉 Ennäe imet oligi majade vahel igavesti suur kivirist lausa koos infotahvliga. Tuleb välja, et tegu teadaolevalt Tallinna vanima säilinud mälestusmärgiga mis püstitatud üksikisikule. Liivi sõja ajal, täpsemalt siis 11.09.1560 olla venelased siinsamas tolleaegse nimega Jeruusalemma mäel maha löönud kohaliku suurkaupmehe Blasius Hochgreve. Huvitav miks mingile suva jorsile selline suur mälestusmärk püstitati. Väidetavalt ei olnud Blasius Hochgreve Liivi sõja eel kaaskondlaste seas sugugi heas kirjas, ta oli tuntud ühelt poolt kui edukas ja suurejooneline kaupmees, teisalt jälle häbitu salakaubaärimees ning ebameeldiv persoon. Ühesõnaga paras m… kes näitas Tallinna kaitsel üles silmapaistvat tarmukust, ilmselt seetõttu anti talle andeks ja püstitati monument 😀 😀
Siinsamas olla algselt onud veel kaks samale sündmusele pühendatud mälestusmärki, aga need on hävinud. Ühesõnaga on see sama sama absurdne mälestusmärk nagu Paide servas asuv Liivi sõja monument, aga samas on rist väga põneva kujundusega mida tasub vaatamas käia 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Värska kalmistu
Sügisel Värskas toimetades vaatasime põgusalt üle õigeusu kiriku. Sisse ei hakanud trügima kuna seal toimus samal ajal mingi tseremoonia. Aga pole hullu, jääb teiseks korraks. Õigeusu kogudus olla olnud Värskas juba 1759 aastal. Praegune kivikirik on vägagi hiline, ehitati see aastatel 1904 – 1907 vana puukiriku kõrvale rahva kogutud raha eest. Peale uue kiriku valmimist vana puukirik lammutati. Vana puukiriku asukoht kirikuaias on tähistatud ristiga tornikesega. Kes uue kiriku projekteeris pole teada, samas pole säilinud ka ühtki sama projekti järgi ehitatud kirikut. Kirikul on tänapäeval säilinud ehitusaegne väljanägemine.
Värska kalmistu ei erine väga millegi poolest teistest vanadest kalmistutest. Paar huvitavat asjakest siiski leidsin vanade metallristide, metallpärgade ja vineerist omapärase laterna näol. Aga see ei olnud veel kõik 😉 Üks täiesti omamoodi piire ja pink oli ka. Väga massiivsed nägid välja jämedast armatuurrauast kokku keevitatuna. Ja muidugi porivaipu polegi veel platsikatetena näinud, siin nägin ära 😉
Vahepeal sai valmis ka meie renoveeritud platsike. Vana betoonpiirde jäänused asendasime uue paekiviga
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
