-
Mõigu kalmistu
Tartu maantee ääres lennujaama vahetus läheduses asub koht, millest tuhanded inimesed iga päev täielikus teadmatuses mööda sõidavad. See on Mõigu kalmistu – paik, millel on rääkida põnev, kuid samas traagiline lugu Tallinna ajaloost, sõdadest ja rüüstamistest. Kuigi tänapäeval on tegemist pigem unustatud paigaga, peidab see endas sajandite pikkust kultuuripärandit. Mõigu kalmistu rajati ajavahemikul 1774 – 1777 Tallinna Toomkiriku saksa koguduse tarbeks, pärast seda, kui Venemaa keisrinna Katariina II keelas 1772 aastal katku- ja muude nakkushaiguste hirmus matmise kirikutesse ja linnade tihedalt asustatud aladele. Huvitaval kombel on esimene matus siis dokumenteeritud alles 1819 ja hiliseim 1933 aastast.
Mõigu kalmistule on sängitatud aegade jooksul mitmed Eestimaa ajaloos olulist rolli mänginud isikud: baltisaksa aadlikud, vaimulikud ja Tallinna auväärt kodanikud. Arhiiviandmete põhjal on sinna maetud ilmselt ka eesti päritolu tavakodanikke, vähemalt nimede järgi võib nii oletada. Pärast baltisakslaste ümberasumist 1939 – 1940 lõpetas Tallinna Toomkogudus oma tegevuse ja Mõigu kalmistu läks koos Kopli kalmistuga EELK Konsistooriumi kätte. Nõukogude okupatsiooni alguses anti kalmistu Tallinna TSN Täitevkomitee Kommunaalmajanduse osakonna haldusesse. 1951 likvideeriti Kopli ja Mõigu kalmistu. Muidugi on sealjuures huvitav see, et kui Kopli kalmistu lükati traktoriga siledaks ja tehti park siis Mõigu jäi lihtsalt vandaalide küüsi.
Tänase seisuga on miski ime läbi kalmistu tähistatud infotahvliga ja seda on korrastatud vähesel määral. Looduses on üsnagi hästi märgata hulgaliselt hauakohti ning säilinud on isegi mõned hauatähised.
Päris palju hakkas silma ka hauakambrite või kabelite jäänuseid, palju seal neid tegelikult on ei tea. Tahaks loota, et see kohake säilib ka tulevastele põlvedele sellisena nagu ta on ja siia ei tule uusarendusi. Kalmistust on pikem lugu kirjutatud siin.
-
Pesakastide kontroll
Mõtlesin, et lähen vaatan metsas oma pesakastid üle, kas on üürnikud sees või ei 😉 Kui vaikselt tiksuda siis näeb igasugu huvitavaid elukaid. Sain metsnugisele üsna ligi enne kui mind märkas ja puu otsa põgenes. Vaeseke ehmatas vist nii ära, et puu otsa kimades oli sitarada järel 😀 😀 Sealt takseeris tükk aega umbes sellise näoga, et kuda see vennike nii lähedale sai ilma, et kuulnud oleks 😉 Igatahes päris armas loomake oli. Nii mõneski põõsas oli märgata linnupesi, öeldakse küll, et näppida ei tohi, siis jätavad pesa maha. Aga minu kogemus ütleb, kui sa just hirmsasti ei lammuta ja näppe sisse ei aja siis toimetavad linnukesed rahulikult edasi.
Räägitakse kõvasti, et kui tahad puid säästa kobraste eest siis tõmmake traat ümber. Puhas jura jutt, raibe närib ka siis kui võrk ümber. Ei aita see traat midagi. Kõige paremini aitab kobraste eest puid säästa koprapraad 😉
Metsas olid kõik paigaldatud pesakastid üürnikud leidnud. Pesakast-söögimajas oli ka ilusti pesa sees. Ja kes ütles, et linnud pole leidlikud. Panin paar suurt kuldnoka pesakasti ka metsa, nüüd vaatan, mida hekki, herilased on sisse kolinud vai, lennuava kuidagi pisike. Lähemalt vaadates selgus, et mingi väike linnuke oli saviga lennuava väiksemaks teinud ja tundis ennast nüüd mõnusalt suures pesakastis 😀 Igatahes mina pole sellist asja varem näinud.
-
Tamsalu lubjapark ja Toila
Üle pika aja vaatasime üle Tamsalu lubjapargi, midagi uut siia vahepeal tekkinud ei ole. Pigem on asi veidi unarusse jäänud ja loodus on asunud uuesti hoogsalt üle võtma kunagist mastaapset tööstusmaastikku. Kahju, et meil tehakse asju aina rohkem projektikampaania raames, nii nagu nõuka ajal Leninlikke laupäevakuid, nagu projekt läbi saab nii see asi ka ununeb. Varasemalt siin kolanud küll ja asi ka pilvepiirilt üle vaadatud, seekord tegime lihtsalt aega parajaks. Panen paari reaga nats ajalugu ka kirja 😉
Kõik algas raudteest: Tamsalu lubjatööstuse areng sai tuule tiibadesse 1876 aastal, mil avati Tapa – Tartu raudteeliin. See võimaldas toodangut mugavalt ja suures koguses edasi transportida. Kohaliku lubjatööstuse suurnimeks oli insener David Limberg, kes ehitas 19 sajandi lõpus Tamsallu esimesed moodsad ringahjud. Tamsalu lubi oli tuntud oma kõrge kvaliteedi poolest ja seda veeti isegi Peterburi ja Moskvasse. Aktiivne tootmine piirkonnas lõppes alles 1980 aastate lõpus, mil vanad tehnoloogiad ammendusid ja keskkonnanõuded karmistusid.
Eks praegu olegi siin suurimaks vaatamisväärsuseks hiiglaslikud paekivist ringahjud (nn Hoffmanni ahjud). Need võimaldasid lubja pidevat ja katkematut põletamist ning on omal alal silmapaistvad tööstusarhitektuuri mälestised kogu Baltikumis.
Toilas oli seekord plaan ainult Oru park pilvepiirilt üle vaadata. Maalt seda vaadatud juba küll ja küll 😀 Toila Oru park pidavat olema üks Põhja-Eesti külastatavamaid turismiobjekte. Kahjuks pole siin säilinud Oru loss ja seda ümbritsenud kõrvalhooned, need said II MS otsa täielikult. Aga innovatsioon on ka siia jõudnud, ning lossi hiilgeaega ja siseruume saab kogeda läbi spetsiaalse virtuaalreaalsuse tuuri. Oru pargi maastikukaitseala pindala on umbes 75 hektarit. Tegemist on ühe Eesti liigirikkaima pargiga – seal pidavat kasvama 258 erinevat puu- ja põõsaliiki ning nende vormi.
sd
-
Kunda vana tsemenditehas ja Toolse linnus
Sai lõpuks pilvepiirilt üle vaadatud Kunda vana tsemenditehas. Polnud siin tükimat aega käinud ja võrreldes eelmise korraga on siin kõik ikka üsna võssa kasvanud. Aga noh aimu saab. 1869 aastal otsustas Kunda mõisa omanik John Carl Girard de Soucanton koos kaubamajaga Thomas Clayhills & Son rajada Kundasse tsemendivabriku. Ametlikult alustas tehas tootmist 1870 aastal, olles sellega üks esimesi tsemenditehaseid kogu toonases Vene keisririigis.
Alguses kasutati tootmiseks nn šahtahjusid. Kunda tsement osutus erakordselt kvaliteetseks, seda kasutati suurte sadamate, kindlustuste ja sildade ehituseks üle terve Venemaa (sh Peterburis ja Kroonlinnas). Nõudluse kasvades ehitati 1892 aastal jõe orgu teine tehas, kuhu paigaldati juba kaasaegsemad klinkripõletusahjud. Just selle tehase massiivsed varemed ongi Kunda jõe ääres nähtavad. Kuna tsemenditootmine on äärmiselt energiamahukas siis ehitati 1893 aastal tehase tarbeks Kunda jõele Eesti esimene hüdroelektrijaam, see peaks olema ka üks esimesi kogu Baltikumis.
Tsemenditünnide transpordiks tehase ja Kunda sadama ning hiljem Rakvere raudteejaama vahel ehitati laiarööpmeline tööstusraudtee. Tehase ümber kujunes kiiresti asula kuna juhtkond ehitas töölistele elumajad, kooli, haigla ja sauna. Nii saigi alguse tänane Kunda linn.
Kunda vana tsemenditehas pilvepiirilt
Vaatasime üle pika aja üle ka Toolse linnuse. Siin lendama ei hakanud kuna see juba tehtud õige mitu korda 😉 Väidetavalt asus siin enne suure ordulinnuse rajamist Wrangelite aadliperekonnale kuulunud väiksem ja lihtsam kahekordne kindluselamu. Ordu ehitas esialgse kindluselamu ümber sisehooviga kompleksiks. 15 sajandi lõpuks ja 16 sajandi alguseks ümbritseti see kindlustatud eeshoovidega, mille müürid olid kuni 14 meetrit kõrged ja 2 meetrit paksud.
-
Sillamäe ja Sinimäed pilvepiirilt
Varasemalt Sillamäe promenaadil ja Sinimägedes luusitud nõrkemiseni, seekord üritasime neid kohti pilvepiirilt piiluda. Ilmselt pakub siin 2020 aastal valminud promenaad Pärnu ja Haapsalu promenaadidele kõva konkurentsi. Enne II MS oli Sillamäe tuntud kui idülliline suvituskoht, kus armastas puhata Eesti ja Vene kultuurieliit. Peale sõda tehti siia uraani rikastamise tehas ja linn muutus numbrilinnaks kuhu tavakodanikul juurdepääsu polnud. Kusjuures uraani saadi kohalikust ja sisseveetud maagist. Väidetavalt olla esimene venelaste aatompomm tehtud siinses tehases rikastatud uraanist, kas see ka tõsi on ei tea.
Kuna tegemist oli strateegiliselt ülimalt olulise kohaga, panustas Venemaa ehitusesse tohutult ressursse. Tulemuseks on unikaalne, terviklikult säilinud 1950 aastate stalinistlik arhitektuuriansambel, mida ilmestavad suursugused sambad, kaared ja rannani laskuvad trepistikud. Pilvepiirilt näeb see linnake päris efektne ja roheline välja.
Väike video Sillamäe promenaadist pilvepiirilt
Vaatasime pilvepiirilt üle ka Sinimägede lahinguväljad ning muu sinna juurde kuuluva. Kahjuks on memoriaali juurde viiv trepistik üsnagi lagunenud. Ma nagu ei saa aru miks see üldse puidust tehti kui oleks võinud kasutada paeplaate. Aga ju siis valiti jälle kõige odavam variant. Teise maailmasõja ajal olid Sinimäed osa Tannenbergi kaitseliinist, mis kulges Soome lahest kuni Peipsi järveni.
Kindlustuste rajamist alustati 1943 aastal ning täiendati pidevalt 1944 aastal. Kaitseliini võtmeks olid soode ja lagendike üle valitsevad Sinimäed, mis olid soomusjõudude läbimurdeks ainuke looduslikult sobiv lõik. Sinimägedes oli kaitse üles ehitatud sügavuti. Esimene kaitseliin asus Lastekodumäe ümbruses, teine kaevikuteliin asus Lastekodumäe ja Põrguaugumäe kandis ning kolmas kaitseliin Tornimäe ees.
Pargimäel muidugi turnisime vaatetorni ja uudistasime vanu blindaaže ja ladusid. Kahjuks igale poole sisse ei saa, keegi on tabad ette riputanud 😉 Sinimäed oma strateegilise tähtsusega on varasematelgi sajanditel olnud kaitserajatiste osaks. Peeter I laskis 18 sajandi algul rajada kindlustuste vööndi (Rootsi vall) Soome lahe kaldalt üle Tornimäe lõuna suunal asuvate soodeni. Esimese maailmasõja ajal olid Sinimäed osaks Peterburi 3 kaitsevööndi süsteemist. Pargi- ja Põrguaugumäele rajati betoonist blindaažid ning ehitati laskemoonakeldrid.
-
Teatrietendus “Viikingid”
Mõnda aega tagasi sai vaatamas käidud Südalinna Teatri väidetavalt just nimelt Viikingite küla jaoks loodud teatrit. Iseenesest reklaam oli hea 😉 Publikut ootab põnev lugu Skandinaavia jumalatest ja kangelase teekonnast, kirvevõitlused, ehtne viikingilaev drakkar, lahingustseenid, tulehiiglased ning valküürid – sõjaneitsid, kes hõljuvad lahinguvälja kohal ja otsustavad, millised langenud sõdalased pääsevad Valhallasse. Lavastuse kulgu saadavad nornid — kolm saatusejumalannat, kes kommenteerivad toimuvat poeetilise tekstiga nii eesti kui ka vene keeles. Kuigi lavastuses on palju võitlusstseene, puudub hirmuelement. Rõhk on eepikal, poeesial ja filosoofial. Etendus sobib nii täiskasvanutele kui ka kooliõpilastele.
Aga tegelikkus on hoopis teine, nii nagu elus ikka, et ootus ja tegelikkus ei klapi kokku 😉 Muidugi esietenduse päeval ladistas vihma sadada, päris kahju oli näitlejatest kes vihma käes ligunema pidid. Aga õnneks teise vaatuse ajal oli ilm juba päris hea. Muidu tükk iseenesest nii ja naa, aga ilgelt häiris see kakskeelne tekst. Ja ilmselt polnud ma ainuke keda see häiris. Mitte selle pärast, et vene keel miski out asi oleks, vaid hoopis tõlke pärast. Päris palju teksti tõlkes ei klappinud üldse kokku. Teater võiks siiski ükskeelne olla, siis ei lähe asjad tõlkes kaduma.
Väike video teatritükist
Muidugi vaatasime teatrit ka pilvepiirilt 😉
-
Angerja linnus
Kui paar aastat tagasi siin viimati käisin olid linnuse varemed võssa kasvanud ja eriti midagi näha polnud. Aga nüüd on siin võsa raiutud, müürid konserveeritud jne. Ma ütleks, et üks viimase aja parim üllatus, et on võetud vaevaks ka selliseid kohti väärindada. Tavaliselt need linnuste kohad eriti kedagi ei koti, vahel harva kuskil midagi leninliku laupäevaku tuhinas tehakse, et linnuke kirja saada 😀 😀
Angerja vasallilinnuse puhul on ilmselt tegu kohalike feodaalide kindluselamuga mis iseenesest on mugav elupaik ja vajadusel pakub varju ka rünnakute eest. Millal labidas maasse löödi polegi täpselt teada, aga ilmselt kuskil 14 sajandi lõpp või 15 algus. Erinevate allikate põhjal põletati Angerja vasallilinnus maha Liivi sõja ajal, kuid ehitati tolleaegsete omanike poolt uuesti üles. 1622 aastal pani mingi meeltesegaduses tütarlaps sellele elamisele uuesti tule räästasse ning peale seda linnust enam ei taastatud.
Angerja linnus pilvepiirilt
