fbpx
  • Muu värk,  Tsill

    Türi – Tori maraton

    Sai ajaviiteks käidud Türi – Tori maratoni piilumas. Võhandul juba nii palju käinud, et kopp ees. Vaheldust on ellu vaja 😉 Eks sellegi marsruudi ääres ole huvitavaid kohti mida võib ka ilma maratoni piilumata külastada. Vaatasime pilvepiirilt üle Laupa mõisa, siin on alates aastast 1922 tegelikult mõisakool. Ajaloost niipalju, et mõisa asutajaks peetakse Rootsi ratsaväeohvitseri Claus Trällot, kes olevat ostnud Laupa küla 1614 aastal Rootsi kunni Gustav II Adolfi käest. Mingil ajal kingiti mõis miskipärast Reinhold von Fersenile, kelle järeltulijatele kuulus mõis aastani 1849. Hiljem kuulus mõis Taubedele, kuni talupojad 1905 aastal mõisatest jaanituled tegid 😉

    Järgmisena võtsime ette Jändja. 20 sajandi alguses ehitati siia päris korralik vesiveskikompleks koos tammi ja puumassivabrikuga. Nõuka ajal olla kogu see mudru maha jäetud ja lagunenud. Ega kui aus olla siis tõesti nii on, et vesiveskist on miskid olematud varemed järgi aga puumassivabrikust on vähemalt hoone säilinud ja see on kultuurimälestisena kaitse all. Sisse sinna kahjuks ei saanud aga aknast on näha, et sees on säilinud miskid seadmejäänukid. Järgmisena kiire peatus Kurgjal, kuna edasiminekuga suht kiire siis muuseumi lähemalt tudeerima ei hakanud. See on veel üks selline kohake mis mul põhjalikumalt tudeerimata. Ükspäev teen ära 😉

    Kurgja vesiveski pilvepiirilt

    Järgmine peatus Suurejõel, Siin on ka mingi müütiline kaltsukas. Piilusime sisse aga kaltsuka kohta hinnad päris kirved, isegi Tallinnas on soodsamad kaltsukad. Piilusime sisse kohalikku vesiveski jäänukisse. Kahjuks on seegi täiesti ära läbustatud ja lagastatud, suuremas ruumis on keegi isegi märki laskmist harjutanud ja mitte vähe. Ilm läks jube rõvedaks ja enam eriti ringi luusida ei kannatanud, vaatasime kiiruga üle Tori kiriku juures Püha Jürka kuju, see olla esimene Eesti ratsamonument. Ei tea kas päriselt ka nii on aga mine sa tea. Piilusime kirikusse kah, see on päris ok Eesti sõjameestele pühendatud kirik mida tasub külastada küll.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Pilistvere kivikangur

    Pilistveres kõvasti asjatamas käidud aga kunagi pole nii palju aega olnud, et üle vaadata misasi see Pilistvere kivikangur on. Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks sai see värk üle vaadatud. Algul ei saanud ma pointile pihta mis värk selle kivikangruga on. Teeäärse pruuni suunaviida põhjal peaks mingi ajalooline vaatamisväärsus olema aga tegelikkuses minu meelest see silt vähe eksitav. Aga see selleks.

    Pilistvere kivikangur on iseenesest 1988 aasta hingedepäeval avatud mälestusmemoriaal, mis algselt oli mõeldud nende inimeste mälestuseks kes kommunistliku genotsiidi ohvritena kadunuks jäid. Kivikangur kujutas algselt kividest kuhjatud hauda, mille peatsis on suur rist. Sinna kivikuhja võib iga eestlane kelle omaksed represseerides kadunuks jäid oma mälestuskivi viia.

    Hiljem täienes Pilistvere kivikangur nelja mehekõrguse kiviga metsavendadele, vabadusvõitlejatele, soomepoistele ja tööpataljonlastele. Siis lisati sinna veel maakondade mälestuskivid. Tänapäeval koosneb murekivide kangur lisaks sümboolsele hauale, maakonnakividest ja teistest nimelistest mälestuskividest, lisaks on siin veel mälestuspuude hiis kuhu on istutatud üle 1000 puu ja põõsa. Siia oli plaanis luua ka kommunistlikule genotsiidile pühendatud muuseum, mis asuks täpselt kalmistul asuva Jüri Vilmsi haua vastas. Hoone on iseenesest olemas aga teostuseni pole rahapuuduses jõutud. Praegu pidavat seda tühimikku täitma Pilistvere ajalooline pastoraat kus on Eesti ajaloomuuseumi poolt koostatud temaatiline püsinäitus ja arhiiv. Kui see nüüd tõele vastab siis ükspäev vaatan selle ka üle. Pilistvere kivikangur on ainus paik, kus saab austada neid inimesi, kes võitlesid Eesti iseseisvuse eest. Kes tunneb, et peaks mälestama oma teadmata kadunud lähedasi võib sinna oma nimelise kivi viia. Samalaadse mälestuspaiga või teha ka juba olemasolevale hauaplatsile. Kui ise ei saa selle rajamisega hakkama, siis meie aitame nõu ja jõuga.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Käsmu kabelid

    Käsmu kalmistul asjatades vaatasime üle ka sealsed Käsmu kabelid ja muud vaatamisväärsused. Kuna siinses meremuuseumis juba korduvalt käidud jätsime seekord selle vahele ja keskendusime kabelitele. Käsmu kabel olla 1863 aastal külaelanike raha eest ehitatud puitkabel. Kabel iseenesest väljast selline tagasihoidlik nii nagu nad enamuses on. Kabeli uhkuseks on Tallinna Rootsi – Mihkli kirikust pärinev orel mis pidavat olema üks Eesti vanemaid oreleid. Arvatakse, et oreli ehitas tõenäoliselt orelimeister Johann Andreas Stein 18 sajandi lõpus. Muidugi hakkas kabelis silma ka korralik korjanduskast, huvitav mis aastast see pärit on.

    Kabelit ümbritseb pisike kalmistu kuhu on maetud nii mõnigi kuulus kapten. Silma hakkas isegi üks üsnagi hästi säilinud metallpärg. Muidugi on siin kalmistul ka üheks Eesti ilusamaks hauamonumendiks peetav kapten Tiedemanni noorelt surnud lemmiktütre mälestusmärk. Ütleks, et ma olen kalmistutel palju igasugu monumente ja asju näinud ning võin kinnitada, et tõesti on ilus kuju.

    Kalmistust sajakonna meetri kaugusel on veel üks huvitav kabel. See kabel rajati 1846 kindral Nikolai von Dellingshauseni mälestuseks. See kindral olevat esimesena avastanud Käsmu kui laheda suvituskoha. Nikolai von Dellinghausen (1827-1896) oli omal ajal päris kõva võll, olles nii Eestimaa Rüütelkonna peamees, kihelkonnakohtunik, kreisisaadik, mõisnik ja krt teab kes veel 😉 Muidugi kabeli osas on mitmeid eriarvamusi, võimalik, et kabel on ehitatud hoopis parun Eduard Johann von Dellingshauseni mälestuseks. Aga võta sa kinni mis tegelikult on. Praegu on kabelis päris huvitav fotonäitus.

    Ja muideks siin on veel üks vaatamisväärsus 😉 Kalmistu juures on igati korralik välikemps. Muidu kemps nagu kemps ikka aga esimest korda näen Eestimaa pinnal, et kemps on ehitatud eurorahade toel 😀

  • Viikingid

    Vikunuga, mis tegelikult polegi vikunuga

    Aegade jooksul tellimise peale nii mõnigi nn. vikunuga tehtud. Nimetatakse tänapäeval neid nugasid kõikvõimalikes e-poodides ja foorumites valdavalt viikingi naiste nugadeks või siis germaani meeste nugadeks. Ükspäev ühte tellimust täites hakkas asi kuidagi kripeldama. Miks neid siis niiväga pole leitud vikuaegsetest naiste haudadest, miks need on just naiste noad ja mis on nende otstarve. Egas midagi interneedum lahti ja jälgi ajama. Meil sellist tüüpi nugasid muuseumide arhiivides küllaga kõvernoa nime all aga kahjuks pole pilte ega dateeringuid. Seega tuleb minna nugade kohalikus päritolus selguse saamiseks hakata arhiive läbi kammima.

    Interneedumis jälgi ajades leidsin selliseid nugasid hulgaliselt Rootsi Ajaloomuuseumi arhiivist. Seal on ilusti nii pildid kui dateeringud. jälgi ajades tuleb välja, et nende nn. vikunugade ema on ilmselt hoopis pronksiaegne habemenuga. Nii, et kui just naised juba tol ajal jalgu ei raseerinud 😉 on tegu siiski pigem meeste või hoopis unisex noaga.

    Rootsi Ajaloomuuseumis on hoiul nii mõnigi Rootsist leitud väga edeva mustriga pronksist habemenuga. Panen siia mõned üksikud põnevamad pildid. Valdav enamus neist on dateeritud ajavahemikku 1100ekr – 700ekr. On leitud isegi üks tammepuust kast kus erineva stafi hulgas oli edev habemenuga. Huvitav on see, et päris paljudel habemenugadel on kujutatud vikulaeva sarnaseid motiive.

    Aga nüüd, siis kui ema üle vaadatud tudeerime lapsi ka 😉 Algusaegadest peale on nende kuju varieerunud äärmusest äärmusesse. Rootslastel on nende kõvernugade ühine nimetaja krumkniv. Kui nüüd neid pildil olevaid kõvernugasid vaadata siis ka rootslased kahtlevad kas need on noad või habemenoad. Pigem siiski need viimased kui mõõte vaadata. Ma ei kujuta ette, et selliste nugadega saaks midagi muud praktilist teha peale habemeajamise. No on muidugi ka variant, et nendega võidi näiteks pisikestel jahiloomadel nahka võtta.

    On ka päris palju selliseid millel on riputusrõngas. Siin vaatame jälle suurust, sellises suuruses noad võisid täiesti vabalt vöö asemel näiteks kaelas rippuda. Jäi silma ka üks omamoodi huvitav eksemplar, sellel oli millegi pärast käekaitse

    Arhiivides leidub ka päris ägedaid stiliseeritud kõvernuge mille käepidemel kaunistuseks kas ornament või loomapea.

    Ja nüüd siis põhiasja juurde, valdav enamus nendest nugadest on dateeritud 500ekr – 400 mõni üksik on dateeritud 500ekr – 1100. Seega pole vikunoaga asjal erilist pistmist. Ilmselt neid siiski mingil määral vikuajal pruugiti kui head, odavat sepanuga, mida sai kiirelt ja lihtsalt valmistada. Mõned nimetavad seda nn. vikunuga ka germaani meeste noaks. Kumb ta siis on? Pigem ma ise ütleks, et tegemist on üldlevinud rauaaegse kõvernoaga mille otstarve sõltus ilmselt noa omanikust. Kes ajas habet, kes raseeris jalgu, kes puhastas nahka, kes kooris õunu jne jne 😉 Kui me räägime mingist vikuaegsest naistenoast siis vaatame pigem Kukruse Memme. Mis siis, et matuse pole vikuaegne. Päris huvitav artikkel Soome emännänveitsi nugade versioonist on siin. Väidetavalt sündis emännänveitsi nagu kõik muudki asjad siin ilmas juhuse tahtel 😀 😀 Mehel läks noa ots katki läks ja see enam tööks ei sobinud. Nii tuunis mees sellest jupist mis noast alles jäi uue ilma terava otsata noa. Nuga sai kergem ja naiselikum, seega naisele sobivam. Tänu lühemale ja ilma terava otsata noale saab mees nüüd rahulikult magada, kartmata, et naine ta vihahoos surnuks pussitab 😉

    Kuidas sai sellest kõvernoast vikunuga on liikvel väike linnalegend 😉 Umbes 40 aastat tagasi olevat üks kuulus Hollandi sepp selliseid odavaid ja kiirelt valmistatavaid nuge viikingiturgudel müünud viikinginoa nimega. See kujunes väga populaarseks tooteks. Kuna tegu oli hea müügiartikliga siis hakkasid paljud teisedki neid nuge valmistama ja müüma sama nimega. Ja nii see levis 😉 Eks ma ükspäev uurin mis meie arhiivides nende kohta täpsemalt on.

    Fotod pärinevad Rootsi ajaloomuuseumi arhiividest ja autoriteks on: Tania Muñoz Marzá;  Asp Yliali; Kusmin Sara;  Stiftelsen Föremålsvård Kirunas;  Eriksson Thomas;  Olsson Karin; Rosengren Helena; Myrin Ola

  • Viimne puhkepaik

    Nimesildid, QR koodid ja mälestuspaigad kalmistul

    Võta sa nüüd kinni mis kalmistul ennem kasutusele läks, kas hauakivi millele raiuti kadunukese andmed, malmrist mis valati juba vajalike andmetega, raudrist millele kinnitati metallist nimesilt või oli hoopis puitsammas. Igatahes kõiki neid variante näeb tänapäevalgi kalmistutel, kuigi malmriste enam keegi ilmselt ei vala. Raudriste nimeplaatidega ja raidega hauakive tehakse tänapäevalgi. Ja siingi on progress toimunud käsitsi kiviraiet jääb aina vähemaks, appi on tulnud liivaprits ja cnc pink.

    Kui aastaid tagasi võis metallist nimeplaate hauakivil näha ainult mujal maailmas, siis nüüd on need Lätis ja Eestiski kohati üsna tavalised. Need on päris head lahendused kui raha eriti ei ole kalli hauakivi jaoks. Põneva kujuga graniiti vedeleb kivihunnikutes küllaga mida saab kalmistule hauakiviks viia ja sinna külge roostevabast või messingist nimeplaadid panna. Metallist nimeplaadid on kordi odavamad kui kiviraie. Samas võib ka kivitöökojast kirjeteta kivi osta ja sinna nimesildid lisada. Selleks ei pea sugugi peale iga matust kivi töökotta tarima ja pärast tagasi viima. Tööriistade olemasolul saab selle töö kalmistul ära teha mõne minutiga.

    QR koode näeb ka mujal maailmas kalmistutel päris palju, meil veel suht uudne asi. Kuigi Kirbla kalmistul on üks qr kood juba aastaid. Tartu ja Jüri kalmistutelt leiab ka mõne qr koodi ja eks neid ole juba mujalgi. QR kood annab palju võimalusi, sinna saab panna kõikvõimalikku infot. Nii elulugu, pilte kui ka suguvõsa andmed.

    Paljudel meie kalmistutel on mõeldud ka sellele, et saaks kõiki mälestada. Kui lähedane on maetud teadmata kohta või kuskile kaugele ja sul ei ole võimalust sinna minna siis saad mälestusküünla panna kalmistul selleks ettenähtud mälestuspaika. Pilistvere kalmistu lähedal on selleks lausa tehtud kivikangur. Samas võib sellise mälestuspaiga teha ka oma lähedase hauaplatsile. Oleme mõned sellised mälestuspaigad soovijatele teinud. Sellise mälestuspaiga võite ka ise teha aga see tuleb kindlasti kooskõlastada kalmistuvahiga muidu tekitate registris palju segadust ja saate osaks kalmistuvahi pahameelele.

  • Viimne puhkepaik

    Läti kalmistud

    Eelmisel hooajal sai üle vaadatud hulgaliselt Läti kalmistuid, et saada võrdlusmomenti meie kalmistutega. Ega nad üldjuhul väga meie omadest erinegi. Huvitav on muidugi see, et kui meil üritatakse uutel kalmistutel ikka mingit korrapära hoida ja platsid enamvähem ühte ritta ilusti sättida koos korralike vahekäikudega jne. Siis seal on see asi sama kaootiline kui meil mõnel vanal kalmistul kus praktiliselt vahekäigud ja ligipääsud puuduvad. Huvitaval kombel ei näe seal eriti ka meie “kuuma kaupa” tänava äärekivi, pigem on räige betoonivalu mis üle kleebitud graniitplaadiga. Selline graniidi odav variant on meilgi üsna popp teema, eks ta ole kõvasti odavam ka kui päris graniitpiire. See on ka hea alternatiiv vanale lagunema hakkavale betoonpiirdele, ei pea hakkama vana betoonikärakat lammutama vaid lihtsalt kleebid graniidi peale.

    Väga palju on plaaditud platse, lootuses, et siis on plats hooldevaba. Tegelikult on see natuke enesepetmine. Hooldada tuleb ikka muidu plaadivahed kohe rohtuvad. Väga palju oli selliseid platse kus kujunduse ja muu peale on pandud märkimisväärne summa raha aga plats ise ikka hooldamata. Vaikselt hakkab jõudma Lätti ka Poola stiil katta plats ühe suure monoliitse graniitplaadiga. Jah kõik on tore ja selline plats vajab ka vähe hoolt, aga kui teil on sinna matma vaja hakata siis mul tekib küsimus kuidas selle plaadi pealt saab ja kuhu see paariks päevaks panna nii, et kedagi ei segaks.

    Samas näeb ka väga palju tagasihoidliku kujundusega platse kus on kasutusel ristküliku kujulised valmis peenrapiirded, neid on nii graniidist kui lihvbetoonist. Ei ole mingit pesubetoonist jura nagu meil. Pesubetooni samblavaba hoidmine on paras peavalu. Ainuke imelik asi mis siin on, et nendes peenrapiiretes kiputakse hirmsasti kasutama kunstmuru mis tuulega lehvib igast nurgast. Vaatasin üle ka paar sõjaväekalmistut, väga ägedad on. Noolsirged rivid täpselt ühesuguste piiretega, ei mingit blingi.

    Mõned põnevad peenrapiirete stiilinäited ja kasutusvõimalused sai ka talletatud. Peenrapiiret saab vajadusel osaliselt katta isegi nimeplaadiga. Polegi vaja eraldi hauakivi soetada. Minu meelest on sellised lahendused päris stiilsed ja samas tagasihoidlikud.

    Ega Lätiski ole kõik platsid hooldatud, hooldamata hauaplatse leiab sealgi kuhjaga. Ja muidugi liigub ka juba päris palju graniidi plastmassist alternatiivi. Minu meelest on selline must massiivne plastpiire päris rõve. Ühte sellist jõledust olen kohanud juba meiegi kalmistutel

  • Tripid,  Tsill

    Hara sadam ja Suurpea sõjaväebaas

    Üle hulga aja sai üle vaadatud Hara sadam ja veel mõned põnevad kohad. Kõigepealt põikasime sisse muidugi Tsitre RMK puhkealale. Seal on päris palju korralike katusealustega lõkkekohti ja loomulikult ei puudunud siit ka kevadised tsillijad. Turnisime vaatetorni ja uurisime kui kaugel on suvi, see kahjuks veel ei paistnud 😉 Praegune vaatetorn on rajatud kunagise vene piirivalve torni asemele. Siin on veel päris huvitav pisike matkarada läbi kunagise metsapargi. Rajal on hulgaliselt infotahvleid Tsitre puude, taimede ja lindude kohta ning ei puudu ka vana aja lood. Omalajal olid siin suvitusmõis ja suvitajaid toodi siia Tallinnast lausa laevaga. Oli olemas täiesti arvestatav sadam, millest tänapäeval pole haisugi järel. Metsarajal on ka huvitav Stenbocki mälestuskivi.

    Tsitrest edasi kimasime Hara sadamasse, enne kui ärimehed siin toimetama hakkasid sai siin kolatud küll ja küll. Praegu on seal päris palju toimetatud, kohvik ja majutus lausa olemas. Kaile minek on nüüd kahjuks maksuline ja mitte vähe. 10€ per face on kail jalutamise eest liig mis liig. Sellise papi väljaköhimise eest ma juba küsin mis ma selle eest saan? Tegelikult olgem ausad, midagi ei saa. Isegi viiekas oleks liiast betoonkäraka peal luusimiseks kus ei ole säilinud praktiliselt midagi. Aga noh meie “ärimeestel” on ju kombeks mitte käibelt vaid tüki müügilt teenida 😀 😀 Sellise summa juures jätavad ilmselgelt väga paljud seal käimata ja viivad raha mujale.

    Tegin paar taevapilti ka kogu sellest teemast.

    Üks väike video ka 😉

    Edasi kimasime uurima Pärispea poolsaart. Huvitaval kombel on seal veel 30 aastat hiljem peale vene vägede uttu tõmbamist terve joru poollagunenud vene sõjaväelinnakuid mis justkui kuuluvad kellelegi aga tehtud pole seal midagi. Huvitav, et ühes linnakus oli kõrvuti lausa 2 veetorni, ühte oleks üleski saanud aga ei viitsinud turnida. Muidugi ei saa mainimata jätta, et “mahajäetud sõjaväebaasid” on ka siin sodinud. Nu kurja kas siis tõesti on see sibulate kultuur nii veres, et igale poole tuleb kritseldada midagi.

    Ühest paljudest mahajäetud sõjaväelinnakutest tegin väikse taevavideo ka 😉