-
Kihnu jäätee
Meil mingid pimedusega löödud paniköörid kisavad kliimasoojenemisest, huvitav küll, kus see on? Ei mäletagi sellist aega kus oleks korraga nii palju ametlikke ja mitteametlikke jääteid olnud kui sellel aastal. Loomulikult tuleb kohe võimalust kasutada ja veidi ringi trippida. Alustame seekord Kihnu külastusega, kola autosse ja minek. Start hommikul vara, kuna meedias pasundati kilomeetrite pikkusest järjekorrast ülesõidule. Aga kohapeal selgus, et meedia on jälle kõvasti paanikat tekitanud tühjalt kohalt 😀 😀 Järjekorras polnud ühtki autot. Munalaiul lasime drooni lendu, et seda värki pilvepiirilt ka vaadata ja panime Kihnu poole ajama droon sabas 😉
Väike droonivideo Munalaiu poolsest jääteest ka.
Algul mõtlesime, et kuna turiste pole siis Kihnus kohvikud kinni ja süüa saame poest. Aga võta näpust, jäätee tekitas piisavalt turiste kes süüa tahaks, seega tuleb kohvikud lahti teha 😉 Eks isegi proovisime nii mõneski kohvikus ühtteist. Esimese koogi-kohvi peatuse tegime Rooslaiu talu kohvikus. Kuigi jõudsime enne ametlikku avamisaega oli kohvik juba lahti. Maitsesime head kooki ja kimasime edasi. Plaan oli siiski saarele tiir peale teha kui juba seal. Edasi kimades jäi kohe silma, et siin on hullult kosklate peasakaste üles pandud, ei tea kas neid peetakse siin munevate kanade asemel…
Majaka poole kimades jäi silma ka päästekuur, huvitav mis tehnikat siin kasutatakse. Lõpuks majaka juures. Kihnu 28 meetrine malmist tuletorn telliti Inglismaalt legona ja pandi kohapeal kokku 1864 aastal. Paarikümne aasta pärast peale valmimist hakati valgustamisel kasutama petrooleumi, tänapäeval on asi muidugi automatiseeritud ja majakavahti ei ole. Majakasse saab siiski sisse, aga meil jäi see külastus praegu puuduliku kodutöö tõttu ära. Kuigi ilmselt oli sissepääs helistamise kaugusel, aga las teiseks korraks jääb ka midagi 😉 Edasi kimasime kohalikku muuseumi.
Kohaliku muuseumina on see üsnagi arvestatava suuruse ja eksponaatide hulgaga. Paar põnevat vidinat oli ka mida mujal muuseumites pole tähele pannud. Nagu näiteks hälli moodi pesumasin ja puidust margapuu. See viimane on kasulik vidin kaupmehele. Vastavalt vastukaalu niiskusele saab ostjaid kaaluga veidi lüpsta 😉 Muideks muuseum on üsnagi innovaatiline ja seda saab külastada kodus tugitoolis tiksudes tasuta virtuaaltuurina. Peale muuseumi külastust käisime kohalikus poes kust sai väga häid saiakesi ja kohalikku leiba kodustele kaasa osta. Natuke ekslesime ka metsas ja sattusime Pärnamäe talu juurde 😉 Siin oli ka täiesti arvestatav kohvik. Manustasime seljanka ja mõned koogid ja juba oligi aeg käes sättida jääteele tagasi. Pimedas ju üle ei lasta 😉
Muidugi professionaalsest huvist ajendatuna vaatasime üle kohaliku kalmistu. Kui näiteks Vormsi kalmistul on terve joru ratasriste siis siin on lihtsalt ristid, mis küll eemalt näevad metallristidena välja aga valdav osa on siiski betoonist valatud või kivist tahutud. Muidugi oli siin kalmistul ka üllatusi mida mandril veel väga ei näe. Nimelt kahel värskel haual oli väga palju pärgi aga praktiliselt kõik need olid plastikust kuhu vahele oli ära eksinud mõni üksik päris lill.
Väike Kihnu poolne jäätee video on siin, rohkem videoid Kihnu jääteest on torus leitav. Kokkuvõtvalt oli päris tsill tripp ja kindlasti soovitan kasutada võimalust seal käia.
-
Laseri katsetused
Mõnda aega tagasi sai nokitsetud mõned kõvernoa tuped ja muud jõulunänni. Algul sai neid tehtud ilma mustrita, aga siis paar vennikest tahtsid veidi mustrit ka noatupele. Kes viitsib punslitega mustreid taguda või põletiga põletada? Mina ei viitsi, aga kuidagi peab ju miski mustri asjade peale saama. Aga vaata laiskus teeb leidlikuks 😉 Egas midagi, netist sobiv pilt, annad laserile käsu kätte ja ise võid minna samal ajal muid asju ajama 😀 😀 Ja kui ei leia sobiva pildiga telefoni kaani või tahad midagi isikupärast, siis teeme meelepärase pildi kaanele. Laser annab selleks palju võimalusi, isegi 3D pildi võid teha 😉
Eelmisel hooajal sai nii mõnigi nimeplaat vanale raudristile tehtud. Roostevaba teras sobib jube hästi igasugu siltideks, isegi paremini kui messing või vask. Need viimased kipuvad ilmastiku käes jube ruttu tuhmuma kui just keemiliselt ei töötle ja üle ei laki. Talvel nokitsesime valmis terve hulga liftisilte kõikidesse balti riikidesse. Ja ega sellega asjad ei piirdunud, nii mõnigi uus nimeplaat sai kalmistule tehtud vana määrdunud graniitplaadi asemele. See jube hea lahendus, tuleb oma lähedaste plaate hakata ka vahetama hooldevabade metallplaatide vastu. No ei jõua koguaeg neid samblast puhastada.
-
Sharm el Sheikh. Kokkuvõte
Täna kolu kokku ja kodupoole mine. Kuna väljalennuni veel aega siis kolasime veidi veel Hadaba piirkonna kohvikutes ja poodides. Mõtlesime, et võtame kohvikust väikse koogi ja kohvi aga kooki ei saanudki. Need olid ainult vaatamiseks. No kurja, niipalju kui ma mööda maailma luusinud olen nägin sellist nalja esimest korda, et koogid on ainult vaatamiseks 😀 😀
Aga nüüd väike kokkuvõte, mis muutunud on. Juba lennujaamast saad omale meelepärase netimahuga kohaliku telefonikaardi, ei pea sugugi pead valutama liigsete kulude pärast. Muideks nett on kiire ja toimib probleemideta igal pool. Huvitaval kombel on ära kadunud see jotsi kerjamine käsi pikas, kergelt küll vihjatakse, et võib anda aga ei pea. Isegi hotellis kohvri tuppa tassija ei jäänud käsi pikas ootama vaid marssis minema kui tuba kätte antud. Märgatavalt vähemaks on jäänud ka neid tänavapealseid trippide müügi putkasid, aga samas olemasolevates on trippide valik suurenenud.
Ka siin on tehtud Potjomkini küla. Kui käisime Sharmis luusimas paar aastat tagasi, just siis kui parasjagu oli käimas üleilmne noorte konverents, tol ajal olid igal nurgal edevad klaasist bussijaamad kus sees isegi telekad ja konditsioneer, tänasel päeval on need kõik lukus ja räämas. Tänavapildist on kadunud ka infotahvlid marsa marsruutide ja hinnaga. Huvitaval kombel on turistinänni poodidest kadunud ka ühejalgse suure tilliga mehikese kujud 😉 Aga kuna loodus tühja kohta ei salli siis on asemele ilmunud Labubu kõikvõimalikes versioonides 😀 😀
Osad kohalikud kohvikud on hakanud veidi skeemitama hindadega. Turistile tuuakse hoopis teiste ja kordi kallimate hindadega menüü. Kasutage kohti kus on menüü seinale kirjutatud, see üsna lollikindel variant. Kõvasti on arenenud kaardimaksed, praktiliselt pea igas putkas saad kaardiga maksta. Maasikad on endiselt head, mangodest ei hakka rääkimagi. Meil müüdavad võrreldes sealsetega on saepuru 😉
Ja muideks ka lennujaamas saab hindu kaubelda. Testisin isiklikult ja toimis küll 😉
-
Sharm el Sheikh. Kanjon
Tänane päev käime ära kanjonis. Muidu ei läheks kuna kanjon nagunii vuhvel, mitte päris värviline kanjon, aga lapsele vaja midagi näidata 😉 Kõik müügimehed hullult reklaamivad, et minek on värvilisse kanjonisse aga tegelikkuses viiakse sind kas valgesse või punasesse kanjonisse. Aga see selleks. Hommikul oli buss hotelli ees ja minek Dahabi poole. Paketis iseenesest ka snorgeldamine, kaameli ja ATV sõit aga me võtsime ainult kanjoni külastuse. Dahabis vaatasin möödaminnes, et siin on hakanud peenramaad sigimema ja kapsaid kasvatatakse usinalt 😉 Samas selgus ka, et nüüd juba mõnda aega on Dahabis lausa oma moslemite kalmistu. Seda vaatama küll ei jõudnud aga panen projekti 😉
Kui grupp sai snorgeldatud siis oli väike lõuna, peale seda ATV ja kaamelisõit. Siin sai vähe “kohukese” nalja ka. Grupis oli mingi kamp vene naisi ja giid rääkis väga heas vene keeles, et tormiga olla siin just otsa saanud üks väga suure kogemusega sukeldumisinstruktor ja paar snorgeldajat. Ja, et üldse aegade jooksul on siin lahes hukka saanud pea saja tuuris nii kogenud kui mittekogenuid sukeldujaid ning rahvasuus nimetatakse seda lahesoppi kus te just snorgeldamas käisite sukeldujate kalmistuks. Selle peale küsis üks vene tädi, et kas me seal peatume ka ja kas pildistada saab. Selle peale tekkis grupis hiirvaikus, isegi giid jooksis lukku 😀 😀
Lõpuks kimasime kanjoni poole. Siin on vähe progressi toimunud, kui ennem oli parkla suht lage plats siis nüüd on siia ehitatud nii kohvik kui õige mitu nännipoodi 😀 😀 Nüüd saab siin peale kanjonis käiku beduiiniteed luristada 😉 Kanjonist endast ei hakka pikemalt kirjutama, see juba kirjas siin.
Väike safarivideo kanjoni juurde. Krt siin raputab nii, et neerud lahti aga giid istub katusel varurehvi otsas. Huvitav millega ta küll kinni hoiab 😉
-
Sharm el Sheikh. Sharmi muuseum
Õhtul võtsime tänavalt paari eurtsi eest takso ja sõitsime kohalikku muuseumi vaatama. Avamiseni oli veidi aega, tegime aega parajaks luusides ümber valge mošee. Imekombel oli seekord isegi uks lahti ja sai sisse piiluda. See natuke teistmoodi mošee, hästi valgusküllane ja laes pidavat olema päris kullast lühtrid. Kas see ka nüüd päriselt nii on ei tea. Uksest kaugemale sisse ei lubatud, sisse pidi saama eranditult ainult moslem. Aga nagu vihjest võis aru saada siis moslemiks on võimalik koheselt saada mõne dollari eest 😉
Kui mošeel tiir peal oligi paras aeg lonkida muuseumi. Siin on muuseumi pilet ainult 200 kohalikku, võrreldes Kairo uue muuseumi piletihinnaga on siin muuseum peaaegu tasuta 😉 Mõne tunniga teeb siinsele muuseumile tiiru peale aga vaadata on siin isegi muumiaid, mida muideks Kairo uues muuseumis ei ole. Siin on muidugi ka üks veidi isemoodi muumia kelle till on eraldi balsameeritud 😀 😀 Huvitav millega see vändagängsterist vennike ennast ajalukku kirjutas, et sellise erikohtlemise osaks sai 😉 Päris ägedad olid ka metallist kala kujulised ridikülid 😉 Veidi on siin muidugi väljapanekut muudetud, eelmisel korral oli siin veidi ka Tutanhamoni nänni väljas, aga nüüd need ära korjatud ja ilmselt saadetud siit mitte kaugel Genena citys olevasse Tutanhamoni muuseumi. Sinna me kahjuks seekord ei jõudnud, aga varasemalt oleme seal juba käinud.
Kui nüüd teha kokkuvõte muuseumitest siis Kairo uus muuseum oma ulmehinnaga valmistas täieliku pettumuse. Kairos tasub minna pigem vanasse muuseumi kuna seal on ka muumiaid. Või siis käigegi siinses Sharmi muuseumis, saate väikse raha eest kordi parema elamuse kui Kairo uues muuseumis.
-
Sharm el Sheikh. Beduiinid ja Ras Mohamed
Nii, täna siis päris beduiinikülla, mitte sinna mida turistidele näidatakse. Turistide jaoks on tavaliselt kuskil miski feik püsti pandud kuhu siis beduiinid tööle käivad 😀 😀 Kokkulepitud ajal oli Andres autoga hotelli juures, hüppasime peale ja tuld. Kõigepealt sõitsime läbi miskite meie mõistes kilomeetrite pikkuste prügihunnikute vahelt. Siin vedeleb kõikvõimalikku jura alates lauamaterjalist kuni mööblini välja. Aga tehelikult ei ole see sugugi prügimägi, siin on tegelikult remondi ja ehitustöökojad kuhu tuuakse kokku nii hotellide vana mööbel kui ehituste lammutusjäägid. Ühesõnaga siin on taaskasutuse Egiptuse versioon, siin lihtsalt vedelebki kõik lageda taeva all, vihma ei saja ja vargaid pole. Siit saab tellida nii mööbli parandust kui ka uut omale meelepärast mööblit. Kohalikud meistrid pidid siin valmistama väga kvaliteetseid asju.
Lõpuks jõudsimegi beduiinikülla, elamised on siin kokku klopsitud käepärastest vahenditest, kõvematel tegijatel on juba kivist laotud müüridega elamised. Külastasime ühte mäestiku jalamil elavat perekonda. Kurja küll, päris arvestatav meie mõistes talupidamine, kanad, haned, lambad, kitsed, eesel ja kaamelid. Vaatasin, et lisaks kaamelitele on siin ka eeslil “käsipidur” peal, et kui aegikust pääseb ei saaks kaugele lesta tõmmata 😉 Mõtlesin, et mida hekki, kodulinde hea pidada sellistes oludes aga kitsed ja lambad… siin heina ju ei ole. Tuleb välja, et perepea käib Sharmi hotellides parandustöid tegemas ja saab sealt loomadele tasuta kõikvõimalikke toidujääke. Proovi sa meil kuskilt niimoodi loomadele toitu saada, unusta ära. Seadused nii haiged, et pigem prügimäele kui loomatoiduks. Pere kahe kaameliga pidi vanem perepoeg käima vuhvel beduiinikülas turiste sõidutamas 😀 😀
Lapsi siin peres päris palju aga kedagi ei näinud telefoni näppimas. Mängiti kõikvõimalike asjadega, pisike plika veeretas rõõmsalt autorehvi, see oligi tema mänguasi 😉 Küsisin kas telefone polegi. Tuleb välja, et tegelikult on kõigil telefonid olemas aga nendega ei mängita nii nagu meil. Õues on asju küllaga millega mängida.
Panen siia võrdluseks mošee pildid. Edevam siis kohalik uue elurajooni mošee ja teine on siis päris beduiiniküla kohalik mošee. Ma muidugi unustasin küsimata kuidas pärismaalastel see asi on. Kas kohalikus mošees on ka meeste ja naiste palveruumid eraldi või ei.
Beduiinikülast kimasime otse siinsele paljukiidetud looduskaitsealale Ras Mohamed. Ma muidugi ei tea mida siin väga vaadata on peale kõrbe, isegi need klantspiltidel olevad väravad on tegelikult betoonivalu kamakad, mitte päris kivid. Iga natukese maa tagant on kividest pisike putka kus sees istub politsei 😉 Mõnes kohas oli näha lagunenud päikeseparke, ilmselt siin liiva sees pole rentaabel neid kasutada. Kuumenevad nii üle, et tekib vajadus nende jahutuseks. Looduskaitsealal ringi trippides sattusime päris korraliku liivatormi kätte, kohalikud mainisid, et aastaid pole sellist tormi nähtud. Torm kergitas isegi merevett nii palju, et osa teedest jäid vee alla.
Kokkuvõtvalt ei ole siin maa peal nüüd küll midagi erilist vaadata peale paari pisiasja.
Soolajärv, selle kaldad on valged ladestunud soolast. Käisin maitsesin, võin kinnitada, et on tõesti sool 😉 Kunagi maavärina tekitatud ca 100 meetri pikkune karstilõhe, mis pea servani vett täis ja muidugi ka prügi on sinna tee leidnud. Selle lõhe sügavus pole teada aga arvatakse, et ikka kümneid ja kümneid meetreid. Veel on siin mangroovisalu. Need on ühed imelikud puud, kasvavad soolvees millest ise destilleerivad magevee. Veest eraldatud sool ladestub lehtede alumisele küljele. Tükk aega otsisime mõnda soolaga kaetud lehte, kurja, andis ikka otsida, turistid on kõik ära lakkunud 😀 😀 Nii, et kui lähete sinna trippima siis võtke tomatid – kurgid kaasa, kraabite mangroovilehtedelt soola peale ja saate mõnusa salati 😉
Siin väike liivatormi video ka.
Peale Ras Mohamedi tahtsime minna kohalikku Sharmi muuseumi aga see on päeval kinni. Seega praegu suund hotellile. Sadamast mööda sõites vaatasime kuidas kohalikud vennikesed ehitavad puidust päris arvestatava suurusega laevu.
-
Sharm el Sheikh. Tiksume
Täna peale eilset 24 tunnist Kairo trippi lihtsalt tiksume. Vaatame ringi hotellis ja käime poes ostame kodustele nänni. Hotell nagu hotell ikka, natuke küll peldik aga hea koha peal ja kusjuures arvestades seda, et hotell rahvast täis on siin üllatavalt vaikne. Süüa ja magada saab. Muidugi huvitav on see, et siin hotellis tehakse kohviku ruumides suitsu. Sisehoovis on 2 basseini aga seal inimesi tiksumas ei näe. Meie toa akna all on muidu lava, aga seal üldjuhul pole kedagi või on siis üksik soolotantsija.
Kõik söögikorrad käivad restoranialal, see on piisavalt suur ja trügimisi ei ole. Toiduvalik pole küll suur aga söönuks saab. Ainuke kiiks on siin see, et kohv ja tee on eranditult lahustuvad. Päris masinakohvi saad ainult fuajees olevast baarist ja sedagi tasuta ainult kindlal ajal, muul ajal on papi eest. Aga pole hullu ümber nurga on piisavalt kohvikuid kust saab head kohvi 😉
Hotelli aeg on seisma jäänud eelmisse sajandisse, uksed käivad lukku ikka võtmega kuigi toas seinal on kaardipesa tulede lülitamiseks, aga tuled töötavad niisama ka 😉 Toad iseenesest on suured ja lapik telekas on toas, muidugi töötab ainult 1 kanal ja seegi ukraina-vene segakeelne 😀 😀 Pistikud ja lülitid on ilmselt kuskilt muuseumist varastatud ja siin seina pandud. Peldiku seinal oli omapärane ventikas, oleneb mitu korda nöörist tõmbad, vastavalt sellele käib kas üht või teistpidi. See raibe pidi koguaeg käima väljatõmbe peal muidu hiilisid sealtkaudu tuppa vastikud pisikesed sääsed. Puhtus jättis küll veidi soovida aga talutav. Kui jätsid 1 eurtsi voodile siis see muundus omamoodi huvitavateks moodustisteks voodil 😉
Ühesõnaga kui oled vähenõudlik siis Ajab El Khan hotell asja ära küll, vinguja vingub ka Hiltonis 😉
Lonkisime Old Marketi fix hindadega poodi nänni ostma, siit saab kätte peaaegu kõik. Panen siia mõned pildid, näete mis mahl ja vesi tegelikult maksab. Tagasiteel käisime nurgataguses kohalike söögikohas Coctail Sharm. Toidud on siin head aga susserdama on hakatud. Turistile tuuakse hoopis teine menüü mis on märgatavalt kallimate hindadega kui kohalike menüü, varem oli kõigile üks menüü. Kui kohalike menüüs on toit 200 kohalikku siis turistimenüüs on sama toit 12$. Seega tulevikus tuleb söömiseks ilmselt mõni muu kohalike koht valida kus ei susserdata niimoodi. Muidugi näljaste nägudega kassipoegi on siingi 😉 Kui kõhud täis kobisime kotile ära, homme Andresega beduiinidele külla.
