fbpx
  • Muu värk,  Tsill

    Tohisoo viinavabrik

    Sai lõpuks üle vaadatud ka Tohisoo viinaköök. Huvitav, et kunagine viinaköök on tagasi oma juurte juures, tavaliselt need lagunevad või on ringi ehitatud jumal teab milleks. Omal ajal oli päris moodne värk igal mõisal omada viinakööki. Viina tootmine oli hea äri ja seda andis müüa põhjatule Venemaale nii, et anna olla. Eks ilmselt sellest ajast Venemaa joodikute paradiisiks sündiski 😀 ja see kestab tänapäevani. Tohisoo mõis ehitati ilmselt 17 sajandil von Burdtide poolt ja on oma pika ajaloo jooksul kuulunud erinevatele aadlikele kuni 1919 aasta mõisate võõrandamiseni. Kusjuures mõisa viimane omanik Benita von Wrangell (1878 – 1967) sai kasutada mingit osa mõisasüdamest kuni 1939 aasta ümberasumiseni.  Mõisahoones on peale võõrandamist olnud nii algkool, Aadu meeste hospidal, kultuurimaja ja tänapäeval on seal Kohila Kunstide Kool. Kusjuures siin mõisapargis on ka 2000 aastal Andres Alliku eestvedamisel ning Eesti ja Ameerika keraamikute koostöös ehitatud Balti- ja Põhjamaade esimene anagama tüüpi keraamikaahi Esthoggama. Hiljem on siia veel ehitatud Erasmuse intensiivprojekti EcoCeramics raames väiksem puuküttega ahi.

    Aga nüüd tagasi viinaköögi juurde, see ehitati ilmselt mõisaga samal ajal. Algsest viinaköögist on järgi ilmselt hoone karp ja korsten, see viimane ilmselt enam oma algset eesmärki ei täida. Väidetavalt toodeti siin omal ajal ca 5000 liitrit viina aastas, seega just kõvem tegija ei ole 😉 Sattusin siia ühe ekskursiooni käigus, giid oli igati asjalik aga päheõpitud jutt veidi puudulik. Kui küsisin kust võeti viinaköögi kütmiseks vajalik puit jooksis juhe kokku ja vastust sellele ei saanudki 😉 Puitu pidi siin kuluma nii, et anna olla, ega muidu viinaköökide tippajal Eestimaa lagedaks ei raiutud nii nagu praegu RMK üritab teha.

    Nagu mõisaski on ka viinaköögis olnud aegade jooksul kõikvõimalikku tootmist. Siin on olnud nii naha parkimise töökoda kui ka nahkgalanteriikombinaadi “Linda” Kohila tsehh, kus valmistati kohvreid, käekotte, kindaid ja koguni kuulsate “munakoorte” sisusid 😀 😀 Alates aastast 2018 on siin taas viinavabrik . Tootevalik on muidugi korralik aga maitse kohta ei oska midagi öelda, minu jaoks on kõik alks ühe s… maitsega. Ju aga mõnele kindlasti maitseb. Muidugi mulle jäi alksi asemel silma hiigelkogused kullerkuppe vaasides, huvitav kust neid korjati, pole ammu neid looduses kohanud.

    Tegin paar pilti pilvepiirilt ka 😉

  • Viimne puhkepaik

    Raudristide taastamine

    Lisaks tavapärasele piirete ehitusele tuleb vahel ette ka põnevaid väljakutseid midagi vana taastada. Huvitav, et vanade raudristide taaskasutus hakkab vist moodi minema, juba õige mitmeid pidanud taastama. Iseenesest pole ju paha, omal ajal sepad tegid ikka imeasju mis tänapäeval kahjuks kasutult kuskil kuhjas vedelevad. Taastada neid keegi eriti ei viitsi, lihtsam on graniidikärakas platsile panna. Seekordseks projektiks oli välja otsida ja taastada kaks võimalikult sarnast raudristi. Ega see niisama lihtne ei olegi, et kuskilt vanade ristide kuhjast võtad ja voilaa. Tegelikult on see paras jebimine, kõigepealt otsid enamvähem sarnased toorikud millele hakkad sobilikke detaile otsima. Esmapilgul näivad jupid sarnased aga mõõdud võivad olla paar senti siia – sinna, seega kokku ei sobita. Õnneks on Eestimaa kalmistutel vanu äravisatud riste küllaga. Paar nädalat otsimist ja jupid olemas 😉 Siis kogu mudru soodapritsiga vanast värvist lagedaks….

    Kui detailid puhtad siis viuh töökotta keevitama ja värvima. Lõpuks on vaja veel otsida sobilikud kivid alusteks, mis pole ka niisama lihtne.

    Aga lõpuks nad valmis said ja paika ka

  • Muu värk,  Tsill

    Viru – Nigula muuseum

    Lõpuks peale mõningaid luhtunud katseid õnnestus see muuseum üle vaadata. Varasemalt siin enamus muid vaatamisväärsuseid juba korduvalt üle vaadatud. Seekord keskendusime peale väikseid asjaajamisi muuseumile, ega muuks väga aega ei olnudki. Loomulikult tuli ikka ennem üle vaadata kohalik nõiaprotsessi mälestusmärk.

    Nõiaprotsessi mälestusmärke ma nagu rohkem Eestis ei teagi, kuigi nõiaprotsesse on meil küllaga olnud. Väidetavalt olla säilinud andmeid 145 nõiaprotsessi osas. Näiteks 18 – 19 sajandi Eesti nõiaprotsessidest on kirjutanud Lemmit Mark artikli “Nõiaprotsessidest Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi alguses.” mis ilmus ajakirjas “Ajalooline Ajakiri” nr. 1/1938.

    Aga praegu keskendume Viru – Nigula nõiaprotsessile, väidetavalt pidavat olema Kongla Anni nõiaprotsessi protokoll Tallinna raearhiivis. Vähemalt nii on maininud Viru – Nigula pastor Otto Wilhelm Masing oma Marahwa Näddala Lehes 1825 aastal. Kongla Anni kohtuprotsess peeti 1640 aastal Mahu (Maholmi, Viru – Nigula) kihelkonnas Pada mõisas, seal mõisteti ta surma süüdistatuna nõidumises. Esimene piinarikas ülekuulamine toimus 19.04.1640 kus kohal olid neli junkrut ja pastor. 02.05.1640 tuli kohus kuberneri käsul Pada mõisa teistkordsele ülekuulamisele. Ilmselt ei läinud need nõiaprotsessid niisama, selle protsessi lahutamatu osa oli ju piinamine. Tol ajal kasutati pöidlakruvisid, jäsemete pingutamist nööriga, vee- ja tuleproovi ning krt teab mida veel. Ega inimese fantaasial pole piire.

    Tema hukkamise osas pidavat tänapäeval olema erimeelsusi, kuigi arvestades tolleaegseid tavasid oli finaal ilmselt tuleriidal. Maeti Ann väidetavalt kirikuaia taha, sinnasamma kuhu mõnda aega tagasi paigutati mälestuskivi. Samas mul tekib küsimus, kui tuleriidale pandi siis ilmselt polnud enam midagi matta. Kiiruga vaatasime üle ka tee ehituse käigus välja kaevatud müürid ja kalmistu. Arheoloogidele oli seal tööd mitmeks nädalaks. Mis on huvitav, et teel muuseumi näeb siin lausa kahte rataskaevu. Tavaliselt ei näe neid enam kusagil.

    Muuseum asub endisaegses pastoraadis, mis olla ehitatud 13 sajandil. 1658 rüüstas ja põletas Vene tsaar Aleksei kogu kirikumõisa ja kiriku. Peale seda pastoraat küll taastati aga ilmselt mitte endisel kujul. Originaalist olevat säilinud ainult kelder ja mantelkorsten. Nõuka ajal oli hoone kasutusel veel haigla ja kooli internaadina. Muuseum on iseenesest põnev, päris ammendav jutt on kunagistest pastoritest Hasselblattist ja Masingust. Eksponaatide hulgas on ka kirikuhärra porri pildid ja muu selline staff 😉 Veel on veidi nõukaaja teemat. Isegi nii mõnigi “kitse” paneku kiri on väljas. Päris huvitav on lugeda mille kõige peale “kitse” pandi

    Veel on siin nii mõnigi vikuaja ehtetükk väljas. Kohalikud detekavennad on päris hea kogu kokku pannud.

    Vaatasime üle kunagised keldriruumid. Seal eksponeeritakse aegajalt mõnda näitust. Igatahes on muuseum äge ja kindlasti tasub külastada. Giid on siin väga pädev lugusid jutustama.

  • Tsill

    Raplamaal luusimas

    Kui asja on Juuru kalmistule siis tuleb ikka muud vaatamisväärsused ka üle vaadata 😉 Varasemalt polegi veel kohaliku kiriku juurde jõudnud, aga nüüd see viga parandatud. Sisse uurima kahjuks seekord ei saanud, tuli piirduda kirikuaiaga. Muidugi mis jäi kohe silma, oli päikesekell värava kohal, pole mujal kirikute juures sellist asja kohanudki. Kirik iseenesest pärit ilmselt kuskil 13 sajandist ja oli algselt puidust. 13 sajandi lõpus olevat ehitatud juba kivikirik mis oli tornita, ühelööviline ja võlvideta kivihoone. Sellist kirikutüüpi seostatakse tsistertslaste orduga. Millal kirikule esimene torn ehitati on vähe segane aga uus torn ehitati väidetavalt 1847. Kirikuaias on mõned ratasristid ja isegi malta rist, üks vähe teistmoodi metallrist jäi ka silma. Vaatasin kiriku üle ka pilvepiirilt, päris huvitava põhiplaaniga on. Ja muideks, siin kiriku juures on ka täiesti korralik ja puhas välikemps 😉

    Kodupoole kimades vaatasin möödaminnes pilvepiirilt üle ka Hagudi mõisa. Kahju, et selline koht on lootusetult maha jäetud ja ilmselt hukule määratud. Mõisast pikemalt on kirjutatud siin

  • Muu värk,  Tsill

    Kadrina kirik

    Varasemalt siin kalmistul küllaga käinud aga kirikus sees pole käinud. Nüüd möödaminnes sattus uks lahti olema, loomulikult tuleb kohe sisse ka piiluda. Siinsamas ukse vastas on päris võimas Vabadussõja ausammas, seda tasub kindlasti vaatamas käia. Kiriku ukse kõrval seinalt on krohv maha koorunud ja sealt alt on päevavalgele ilmunud igasugused põnevad ristikesed jne. Huvitav miks neid omal ajal niimoodi hulgi tehti.

    Kadrina kirik on ilmselt 15 sajandil ehitatud kaitsefunktsiooniga kirik. Paksud müürid viitavad üsnagi kindlalt sellele. Kahjuks seekord torni ei saanud. Sisustusest on siin tähelepanuväärne 1490 aastal Saksamaalt toodud peaaegu elusuuruse Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks. Tegemist pidavat olema ainsa meie ajani säilinud esemega, mis on ligikaudu sama vana, kui kirikuhoone ise. Kiriku praegune orel osteti 1895 aaastal Peterburist. Kurjad keeled räägivad, et miski ettetellimise nipiga pidavat olema siin kirikus võimalik kuulata orelimuusikat. Meie külastuse ajal oli seal üks pisike kohaliku asumi makett vaatamiseks, polegi selliseid makette varem peale Narva Aleksandri kiriku kusagil mujal kohanud.

    Tahtsime möödaminnes üle vaadata ka ristiaia aga seal toimetasid sõdurid, ei hakanud segama. Ülevaatus jääb järgmiseks korraks 😉

  • Tripid

    Maidla mõis

    Seekord viskasime pilgu peale sellele Läänemaa Maidla mõisale või õigemini sellele mis veel säilinud on. Kui nüüd päris täpne olla siis uue haldusjaotuse järgi asub see mõis nüüd Raplamaal 😉 Kunagi sai põgusalt ja eemalt üle vaadatud nii Virumaa Maidla mõis kui ka Raplamaa Maidla mõis. Maidla mõisaid on Eestis tegelikult koguni 5 ja nüüd on 2 veel nägemata 😉 Mõis sai alguse ilmselt Tokumäe küla ümbruse läänistusest Tönnis Maydellile. Mõis asustati väidetavalt 1631 kuigi ajaloos on selle kohta ka varasemaid märke maas. Maydellide käes oli mõis päris pikalt ennem kui see 1801 Buxhoevdenite kätte läks. Mõis on olnud ühekordne millel on kahekordne akna laiune keskosa. Kui mõis 1919 riigistati kolis siia kool mis tegutses aastani 1970. Väidetavalt olla siin olnud peale seda ka majandi kontor ja pood. 1985 põles mõis maha ja on senimaani varemetes. Huvitav, et siinsamas varemete kõrval on teadmata ajal ehitatud välikemps mis on tänapäevalgi täiesti kasutuskõlblik.

    Kolasin veidi ka keldris, siin on ikka päris muljetavaldavad võlvid. Huvitav, et ühes keldriruumis vedeles poolik veskikivi, mis nipiga see siia sai ja kust pärit ei tea. Kuigi võib eeldada, et pärineb siinsamas lähedal olnud tuulikust millest tänapäeval enam haisugi pole. Väidetavalt olla siin keldrites hoitud ka 1905 aasta mässulisi.

  • Muu värk

    Mõtted elust enesest.

    Viimasel ajal on maailmas palju keerulisi asju toimunud ja toimumas. Pandeemia, sõjad ja jumal teab mis veel tulemas on. Võtame asja rahulikult, kunagi pole nii sitt, et enam sitemaks minna ei saa 😉 Astume rahulikult keset melu ja kiirustamist ning peame meeles milline rahu peitub vaikuses. Katsume kõikidega läbi saada nii hästi kui see end salgamata võimalik on. Räägime oma tõekspidamistest rahulikult ning kuulame teisi, ka rumalaid. Nendelgi on oma lugu rääkida. Elu on liialt lühike, et raisata seda lärmakate ja pealetükkivate inimeste peale. Pigem katsuge neid vältida, nad on hingele piinaks. Ära võrdle ennast teistega, võid muutuda edevaks ja kibestunuks, sest alati leidub neid kes on sinust suuremad või tühisemad. Ära lase kõrvadel uskuda seda mida silmad pole näinud.

    Tunne rõõmu oma saavutustest ja plaanidest. Naudi oma elutööd, ükskõik kui vähetähtis see ei tundu. Paljud püüdlevad ideaalide poole elu tulvil kangelaslikkust. Jää ikka iseendaks, hoidu teesklemisest ja valedest. Ära masenda oma meelt kõikvõimalike ettekujutustega, enesedistsipliinist loobumata ole endaga sõber. Olge iseendaga kannatlik, endaga sõbraks saamine on protsess, mis nõuab aega, enese mõistmist ja energiat ning pühendumist avatusele ja aususele. Igapäevaelu saginas on lihtne kaotada silmist see mis teile korda läheb. Aktsepteeri ennast tingimusteta, nii nagu hea sõber aktsepteerib sind sellisena nagu oled, märkab teie parimaid omadusi ja ei võrdle sind teistega. Kui sul on raske või tunned üksindust ära häbene sellest rääkida lähedastele. Palju hirme elus sünnitab väsimus ja üksindus.

    Ära ütle “ei” inimesele, kes sinust hoolib, sest ükskord ärgates võid mõista, et lugedes tähti kaotasid kuu. Õpi andestama ja ära sulge oma südant. Ära karda lasta ligi armastust ega ironiseeri armastuse üle, sest keset tuimust ja puisust on armastava kaaslasega ilusam elu. Hinda seda inimest kes on su kõrval ja näita välja kuivõrd sa temast hoolid. Ärge muutke armastust vihkamiseks, sellega kaasneb vaid kaos. Võta rahus vastu elu õppetunnid, arenda vaimu, et see kaitseks sind ootamatuste eest. Ükskõik millised on sinu teod ja püüdlused elus keset segaseid aegu, säilita ikka hinges rahu. Olge õnnelikud vaatamata kõigele.

    Loodame, et sõnum jõuab kohale.