-
Aidu karjäär
Miljon korda sealt mööda sõitnud aga luusima pole jõudnud. Seekord sai asi teoks tehtud ja veidi sihitult kolatud. Aidu on ehe näide sellest kuidas tööstushiiglasest võib saada põnev veeparadiis. Aidu põlevkivikarjääris löödi kopp maasse 1974 aastal ja pidurit tõmmati siin 2012 aastal, kui kaevandamine muutus siin majanduslikult ebaotstarbekaks. Väidetavalt kaevandati siin selle ajaga umbes 90 miljonit tonni põlevkivi. Kui siin pood kinni pandi ja pumpade juhe seinast tõmmati täitusid karjäärikraavid põhjaveega. Vee tõusu tõttu jäi kanalite põhja tuhandeid puid ja muud mudru, mis teeb piirkonnast põneva paiga sukeldujatele ja aerulauduritele. Vesi on siin üllatavalt selge ja läbipaistev. Väidetavalt olla siin kanaleid 30 kiltsa tuuris ja kohati on nende sügavus 20 meetrit. Mingil ajal tehti siia rahvusvahelistele nõuetele vastav 2 kiltsa pikkune sõudekanal. Siin on olemas ka matkarajad ja RMK lõkkekohad.
Meid muidugi huvitas mida on näha pilvepiirilt. Kusjuures varasemast teadsin, et seal peaks kuskil ka parv olema, sai päris pikalt drooniga otsitud kus see on. Nägime pilvepiirilt küll silda ja mingit ujumiskohta aga parvest ei haisugi. Ja poleks ilmselt leidnud ka kui ühed matkajad poleks sellega üle kanali sõitnud. Nüüd kui suund käes siis üritasime kuidagi käsitsi sinna saada.
Panime mööda offroadi rada käsitsi minema. Käisime vaatasime üle ujuvsilla, Sellel on keskel väike jõnks sees, et alt saaks paatidega läbi sõita. Sealt edasi oleks miskit matkarada pidi ilmselt saanud ka selle parveni, aga milleks käsitsi minna, kui saab autoga 😀 😀 See oli muidugi paras seiklus mööda miskeid metsaradu. Paar korda sõitsime isegi üle selle hiidpika põlevkivi transportööri, enne kui kohale saime. Mõtlesime, et jube hea pikk toru migrantide või tööliste transpordiks 😀 😀 Aga lõpus saime kohale ja tegime tiiru üle kanali ka 😉 Ühesõnaga päris äge kohake kus tasub luusida. Muideks siin tehakse kõikvõimalikke matku, kaatrite, kanuude, džiipide jne
Väike video karjäärist pilvepiirilt.
-
Sagadi pilvepiirilt
Virumaal luusides sai möödaminnes üle vaadatud Sagadi mõis pilvepiirilt. Algselt oli plaan ka Palmse üle vaadata aga seal oli juhtumisi mingi väliüritus ja ei hakanud seal lendama. Seega panime rõhu Sagadile, seda mõisa on esmakordselt kirjalikes allikates mainitud 1469 aastal. Aegade jooksul on see mõis olnud erinevate mõisnike käes, aga mõisa peahoone rajati väidetavalt alles 18 sajandil von Fockide juhtimisel. Mõisa peahoone on päris korralikult taastatud ja selles asub muuseum koos autentse mööbliga. Tõllakuuris on päris arvestatav metsamuuseum. Valitsejamajas on hotell ja restoran. Muuseumide külastus jäi seekord ära, aga eks nendes ole juba käidud ka ja soovitan teistelgi käia.
Niikaua kui droon lendas ja väikese video tegi sai luusitud kasvuhoones ja aias. Aias on päris huvitavad kastpeenrad lilledega ja muidugi saab aimu putukahotellist ning erinevatest pesakastidest. Iga pesakasti juures saab kuulata erinevat linnulaulu
Väike video Sagadist pilvepiirilt
-
Vainupea kabel
Sai pilvepiirilt üle vaadatud Vainupea kabel, esimene kirjalik märge siinse puidust rannakabeli kohta pärineb 1741 aastast. Väidetavalt enne seda peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Vainupea oli üks neljast Haljala abikirikust. 19 sajandi teiseks pooleks oli vana puukabel aga tugevalt lagunenud. 19 sajandi lõpus alustatid Aaspere ja Sauste mõisniku parun Eduard von Dellingshauseni eestvedamisel uue kivikiriku ehitust. Siinjuures on huvitav see, et kui tavaliselt tol ajal ehitati ennem kirik ja siis ükspäev ka torn sinna külge siis siin tehti vastupidi 😀 😀 Kõigepealt ehitati vana puukiriku külge kivist kellatorn ja alles hiljem torni külge uus pikihoone. 1948 aastal kabel suleti nõukogude võimu poolt ning see rüüstati ja lagunes. Kabel taastati ja pühitseti uuesti sisse 1989 aastal. Tänasel päeval korraldatakse siin nii kiriklikke talitusi kui ka kontserte ja külaseltsi koosviibimisi.
Siinsamas kabeli läheduses on ka pisike kalmistu kus näeb päris huvitavaid omaaegseid kalmukujunduse lahendusi. Isegi üks korrastatud metallpärg hakkas silma. Siinse kalmistu vaikuses ja meretuulte vallas puhkavad vanad kaptenid, koolmeistrid, kalamehed, rannalapsed ja mitmed põlvkonnad randlasi.
Vainupea kabel pilvepiirilt
-
Riias luusimas
Kui mõned head aastad tagasi Riias põgusalt hulgutud sai siis panin projekti pikema Riia linna tudeerimise. Nüüd lõpuks sai see teoks. Huvitaval kombel pole siin säilinud vana linnust ega linnamüüri sellisel moel nagu Tallinnas, aga vaadata siin siiski ühtteist on 😉 Väikese tripiga alustasime Riia ooperimaja ja vabadussamba juurest. 42 meetrine vabadussammas avati 1935 aastal mälestamaks Läti vabadussõjas langenud sõdureid. Samba tipus on naise pronkskuju mis hoiab käte vahel kuldseid tähti mis sümboliseerivad Läti kolme ajaloolist piirkonda: Kurzeme, Vidzeme ja Latgale.
Piilusime eemalt püssirohutorni, see on ainus säilinud torn Riia endisest kaitsemüürist. Algne torn ehitati 14 aga nagu ikka kippusid nad otsa saama sõdade käigus. 17 sajandil taastasid rootslased paksude müüridega torni ning siin hakati hoidma püssirohtu. Torni müürides on endiselt näha sinna Põhjasõja ajal tulistatud kahurikuule, kuigi ma arvan, et praegused on seal suht feik. Tänapäeval tegutseb tornis sõjamuuseum. Põgusalt piilusime ka taastatud linnamüüri jupikest ja kummituse pronkskuju. 2010 paigaldatud skulptuur on pühendatud Riia vanalinna põnevatele legendidele ja kummituslugudele.
Edasi piilusime vanalinnas kõige kitsamat tänavat, tänav on kõige kitsamas kohas vaid 2,25 meetrit lai. Väidetavalt olla see ajalooliselt nii kitsas, et vastasmajade elanikud said aknast teineteist kättpidi tervitada 😀 😀 Kui meil on raekoja platsis “Kolm õde” siis siin on “Kolm venda”, need peaksid olema Riia vanimad säilinud elamukompleksid. Ühel tänaval hakkas silma ka huvitav käesurumise laud, meil võiks ka selliseid olla. Tahtsime piiluda ka kuulsat Kassi maja aga kahjuks oli see tellingutes. Legendi kohaselt käskis jõukas Läti kaupmehest majaomanik paigutada tornitippudesse kassi skulptuurid nii, et nende sabad olid suunatud üle tee asuva Suure Gildi majale. See oli tema kättemaks ja protest selle eest, et sakslaste juhitud gild teda liikmeks ei võtnud. Hiljem olevat tüli lahendatud ja kassid pöörati gildi poole näoga 😀 😀
Huvitav on ka see, et siin on tänavanurkadel näha üsna palju kas maasse või seina müüritud kahureid, meil vanalinnas pole neid kuskil täheldanud. Muideks need pole miskid disainelemendid 😉 vaid vanad kahurid täitsid ühte väga praktilist ülesannet. Vanad nö. perses kahurid paigaldati tänavanurkade ja väravakäikude juurde selleks, et hobuvankrid ja tõllad ei lõhuks rataste ega rattavõllidega hoonete nurki.
Vaatasime üle ka Bremeni moosekandid ja liivlase pea. Bremeni moosekantide pronksskulptuuri valmistas saksa kujur Christa Baumgärtel 1990 aastal Bremeni sõpruslinna kingitusena Riiale. See vendade Grimmide muinasjutu ainetel tehtud skulptuur kujutab eeslit, koera, kassi ja kukke, kes vaatavad läbi raudse eesriide sümboliseerides sellega külma sõja lõppu ja raudse eesriide langemist. Reisiõnne saamiseks tuleb hõõruda skulptuuril loomade nina. Mida kõrgemal asuva looma nina ulatud sügama, seda suurem on tõenäosus soovi täitumiseks 😀 😀
Sellel näoga kivil on ka oma lugu, see olevat leitud 1851 aastal Salaspilsi lähedalt põllult. See viidi muuseumi kuid jäi seal kadunuks. 2000 aastal olla arheoloogid kivipea üles leidnud Riia toomkiriku hoovist uuringute käigus. Originaali säilitatakse praegu Riia Toomkiriku ristikäigus. Kivi täpne päritolu ja otstarve on endiselt ebaselge. Arvatakse, et see on seotud 13 sajandi alguse liivlaste pealiku Akoga, kes juhtis ristisõdijate vastast ülestõusu ja langes võitluses. Praegune tänaval olev kivi on 3 korda suurem koopia originaalist.
Muidugi näeb Riia tänavatel päris palju kohaliku tänavakunstniku Kiwie töid.
Piilusime sisse ka Peetri kirikusse, kusjuures siia sissepääs on tasuline ja päris krõbeda hinnaga. Siin hakkas kohe eemalt silma ülisuur küünlajalg, pole nii suurt kuskil mujal näinudki. Siinse kiriku teiselt korruselt saab liftiga kiriku tornis olevale platvormile. Aga sinna saamine pole niisama, et vajutad nuppu ja sõidad. Ilgelt umbses liftis on oma liftitädi kes üle kümne lõusta peale ei võta ja sedagi rangelt pileti alusel. Muidugi vaated on tornist vanalinnale päris head.
Väike video vanalinnast Peetri kiriku tornist
Veel sai pilk peale visatud Rail Peldiku Riia jaamahoonele ja luusitud Riia turul. Riia turg pidavat olema üks Euroopa suurimaid ja vanimaid katusealuseid turukomplekse. Turg ehitati 1930 aastatel IMS aegsetesse Saksa tsepeliinide angaaridesse. Mida kõike siin müügil pole, aga samas ma ei ütleks, et turg miski odav koht on. Poest saab asju juba odavamalt kui turult. Ja muideks joodikuid on siin vedelemas rohkem kui meil 😀
-
Riia mootorimuuseum ja Aldaris õlletehas
Lõpuks sai üle vaadatud pikalt plaanis olnud Riia Mootorimuuseum, selle muuseumi nurgakivi pandi paika 1986 aastal ja ametlikult avati see 22.04.1989 aastal Lenini sünnipäeva auks 😀 :D. Väidetavalt olla see nii tol ajal kui ka praegu Baltimaade suurim automuuseum. 2013 – 2016 oli muuseum kinni rekonstrueerimiseks. Peale taasavamist sai sellest Baltikumi suurim ja mitmekesisem vanade mootorsõidukite kollektsioon. Kollektsioon on jagatud erinevateks osadeks.
Kremli kollektsioon: Siin näeb mõningaid endistele NL tippjuhtidele kuulunud autosid, nagu näiteks Koba kasutuses olnud soomustatud ZIS-115 ja Brežnevi Ljonka ZIL-111D millega ta 1980 aastal Moskvas avarii tegi.
Autoajalugu ja Läti autotööstus: Siin näeb eksponaate alates Russo Baltist kuni RAF busside ja Riga võrrideni välja. Kusjuures ma ei teadnudki, et neil oli ka täitsa elektri RAF olemas. Siin on ka üks haruldus, mis pidavat olema ainuke maailmas säilinud Saksamaal 1938 aastal toodetud 16 silindriline võidusõiduauto Auto Union Typ C/D
.
Siin on ka väike valik Estonia vormeleid, ütleks, et neid oli MOMUs kordi rohkem kui siin. Siin jäi silma ka üks puidust kerega mosse, huvitav kas see on omalooming või tehasetöö… Ja muidugi ei saa mainimata jätta idasaksa Trabanti 😉
Muidugi oli siin ka päris lahe hologramm tehtud RAFi peale, nagu päris 😀 😀
Peale mootorimuuseumi piilusime sisse ka Aldarise õlletehase muuseumi. Aldarise õlletehas peaks olema Läti vanim ja tuntuim õlletehas. Pruulikoja asutas baieri päritolu õllemeister Johannes Dauder 1865 aastal ja algupärane pruulikoda ehitati punastest tellistest neogooti stiilis elementidega. Muuseum pakub oma külalistele võimalust avastada Lätis ja mujal pruulitud õllede mitmekesisust ja võlu, õllepruulimise saladusi ning ise õllepruulimist proovida. Samuti on väljas õllega seotud ajalooliste eksponaatide kogu. Muideks aegade jooksul pole siin ainult õlut tehtud vaid ka limonaadi ja muid jooke.
-
Ligatne tuumavarjend
Aastaid tagasi sai korra Ligatne tuumavarjendis käidud, nüüd paras aeg mälu värskendada. Punker rajati 1980 aastatel Nõukogude Läti poliitilisele eliidile. Selle peamine eesmärk oli tagada Läti NSV valitsuse, Kommunistliku Partei keskkomitee ning strateegiliste planeerijate juhtimisvõime tuumasõja või muu katastroofi korral. Punker rajati 9 meetri sügavusele maa alla suurusega ca 2000 ruutmeetrit. Peale ehitati muidugi täiesti toimiv pansionaat aga isegi pansionaadi töötajad ei teadnud mis pansionaadi all on. Midagi sarnast oli meil Kosel kutsekooli all aga see on paljaks varastatud.
Muideks Ligatne on ilmselt ainus täiesti töökorras säilinud punker baltimaades. Kõik on täpselt nii nagu ta ehituse ajal tehti. Ainuke asi mis pidi olema muutunud on see, et otseliini kremli Vovkale enam pole. Huvitav miks ta kuni aastani 2003 oli salastatud? Alles siis avati ta avalikkusele. Väidetavalt olla siin autonoomsus tagatud 250 inimesele mitmeks kuuks. Kahjuks pole meil ühtki töökorras punkrit säilinud, need varastati hetkega paljaks nagu vähegi võimalus avanes.
Punkri söökla on täiesti toimiv ja seal saab isegi tänapäeval ettetellimisega süüa. Meie külaskäigu ajal oligi mingi grupp seal söömingu tellinud. Meie oma kambaga sõime üleval pansionaadi sööklas. Kusjuures toitu lauda ei toonud jõhvikad vaid lükati käruga kohale nii nagu vanasti asi käis. Kokkuvõtteks päris lahe kohake kus tasub käia. Muidugi Ligatnes on veel peale punkri vaadata küll ja küll. Nagu näiteks ajalooline paberivabriku asula, liivakoopad ja keldrid jne jne
-
Võnnu
Üle pika aja sai külastatud kuuevarbalisi kiluvargaid ja mis Lätis käik see on kui Võnnus ei käi 😀 😀 Siinses Võnnu linnuses on igakord midagi uut, päris usinasti renoveerivad ja toimetavad. Isegi uues linnuses on välja kaevatud vanu müüre, mida saab nüüd üle piirdeääre piiluda. Kõik siit leitud mudru on ilusti näitusesaalides näha ja seda pole mitte vähe. Leidude põhjal võib järeldada, et linnus oli omalajal ikka päris heal järjel. Ega muidu poleks siin resideerunud Liivimaa ordumeister, siin olla pesitsenud isegi Wolter von Plettenberg. Linnuses peeti maapäevi ja langetati kogu Liivimaad puudutavaid otsuseid. Kui kiire tiir peal põikasime sisse siinsamas linnuse juures olevasse üsna värskelt avatud muuseumi.
Vot sellist muuseumi ei ole veel mitte kusagil kohanud, nimelt Põhja Loodusmeditsiini Muuseum. Muuseum kogub teavet Läti ja põhjapoolsete piirkondade tüüpilisemate ravimtaimede ning nende kasutamise kohta tervise parandamisel ja heaolu suurendamisel. Näitusel on eksponeeritud üle 40 Läti ja põhjamaisele loodusele iseloomuliku ravimtaime ja muideks siit saab osta kõikvõimalikke raviteede segusid, salve, õlisid ja krt teab mida veel. Muidugi saab siin ka kõike nuusutada ja maitsta. Hiigelsuure mikroskoobi all saab uurida taimi ja UV lambiga näha nähtamatut. Igatahes põnev kohake kus tasub käia. Ja kindlasti tuleb siin külastada tiigil pesitsevaid musti luiki.
