-
Rummu vangla
Käisin vaatasin üle selle mis kunagisest Rummu vanglast järgi on jäänud. Rummu vangla sai alguse 1961 aastal Murru vangla idaosast eraldatud osast. See toimis eraldi vanglana kuni aastani 2000, seejärel taasliideti Murru vanglaga, mõned aastad hiljem sai Rummu vanglast avavangla. Veidi hiljem liideti Murru ja Ämari vanglad üheks. 2013 pandi siin pood kinni ja asi hakkas vaikselt lagunema, eks muidugi rüüstati seda ka piisavalt palju. Omalajal sai siin ikka nii mõnigi kord käia “kliente” üle kuulamas 😉 Iseenesest on praegu see vangla mingi muuseumi laadne toode mida saab praktiliselt külastada 24H. Igavesti mugav asi, marsid väravasse, maksad kaardiga 10 juudirubla ja voilaa oledki väravast sees. Siin saab tellida nii ekskursiooni giidiga kui ka kasutada oma telefoni audiogiidina. Päris igale poole sisse küll ei saa varisemisohu tõttu aga korraliku aimu saab kätte niigi. Saad turnida valvetorni ja nautida vaadet või imestada kuidas siin kasutati töötajate poolt omavahel suhtlemiseks isegi kunagist laste telefonisüsteemi “Kaja”
Omalajal oli siin isegi täiesti arvestatav õueala kus oli lausa purskkaev. Natuke näeb ka mingid osa töötajate erivarustusest. Kusjuures siin on ka täiesti arvestatav spordisaal mida ilmselt saaks praegugi kasutada. Muidugi puht juhuslikult möödaminnes sattusin kuulama ka ühe endisest vangist giidi juttu. Kõik oli muidugi tore ja jutt selline blatnoile omane kiidulaul, kui kõva mees ta ikka vanglas oli jne. Aga veidi häiris, et grupile kus enamus naisterahvad räägiti juttu kus sidesõnadeks olid kõik karvased suguorganid igas variatsioonis. Nii mõnigi punastas ja keeras selja. Aga noh pole minu asi, kui huvilistele sobib siis andku minna. Ühesõnaga ajaviiteks tasub asja külastada küll, seni kuni seal veel on mida külastada.
-
Kanama viadukt
Sai käidud vaatamas seda Kanama viadukti õhkulaskmise etendust. Lootsin enamat, aga nagu juba kombeks on saanud siis kokkulepitud ajale tuleb lisada “Tambovi koefitsent” kumm venis ja venis. Lõpuks tund hiljem väljapakutud ajast käis väike sutsakas, veidi tolmupilve ja kogu viadukt oligi maas. Kõik muidu tore ja mehed said kogemust, aga noh kui sõja ajal asi lihtsalt lampi venib siis polegi enam pointi õhku laskmiseks. Aga see selleks, asi ikkagi põnev ja igapäev sellist asja ei näe. Algul mõtlesin, et saab ehk lähedalt kogu seda värki filmida, aga kus sa sellega, seal lendas juba terve pilv droone. Ohutuse mõttes oli mõistlik lennata kõvasti kõrgemal kui plaanisin. Samas ei saanud ka väga kõrgele minna, vihmapilved tulid ette juba üsna madalal. Eks see drooniparv ja pilvepiir seadiski kõrguse paika. Siiski sai ühtteist pildile 😉
Väike ring drooniga enne plahvatust
Paar pildikest pilvepiirilt peale plahvatust
Ring drooniga peale plahvatust.
-
Taagepera kirik ja kalmistu
Möödunud suvel sai üle vaadatud lõpuks see pisikene Taagepera kirik. Taagepera Jaani kirik olla ehitatud 1674 aastal. Tol ajal oli Taageperas mõisnikuks Otto von Stackelberg, tema nimest olevat tuletatud ka Taagepera nimi. Kiriku valmimise legend kõneleb, et mõisnik sattunud kord merehätta ja lubanud pääsemise korral ehitada kiriku, kas see nii ka oli kes seda enam mäletab. Aga ilus legend ikkagi. Huvitaval kombel on kirik tervena üle elanud kõik sõjad. Nõuka ajal pandi kirikule eterniitkatus. 1990 aastal toodi kirikusse elekter ja valmistati puidust kroonlühtrid. 2000 – 2001 vahetati kiriku põrand ja paigaldati istepinkide alla elektrisoojendajad. Nii, et siin kirikus on istmesoendused. 2004 aastal remonditi käärkambrit ja laoti käärkambrisse uus ahi. 2007 – 2008 vahetati katus ja restaureeriti torni.
Kalmistu rajati siia ilmselt kuskil 1773 aasta paiku Muidu kalmistu nagu kalmistu ikka, aga siin on üks päris huvitav kabel mis ei kuulu sugugi miskile võllile nagu tavaliselt vaid lihtsale talupojast mõisahärrale. Ja meil siin osad kiunuvad midagi 700 aastasest orjaajast. Kui jutu järgi kõik orjad olid ja mõisa tallis alalõpmata vitsu said, mismoodi siis Mats mitmete mõisate omanik sai olla.
Aga ega siingi saa niisama luusida, natuke peab ikka asjalik ka olema ja nii saigi siinsel kalmistul mitu hauaplatsi omale ilusa paekivist piirde
Ja eks veidi vanu, natuke käest lastud asju tuleb ka harida. Kaevasime välja kõik sõnajalad ja silusime mättad, külvasime peale muruseemne ning pesime survepesuriga puhtaks hauatähised. Kui vanad ristid ilusti kuivanud värvisime need üle ja taastasime kirjed
-
Jõulunänni nokitsemas
Nüüd kui õuehooaeg läbi saanud on aega veidi tubaste tööde jaoks. Eelmisel aastal sai päris hea hulk kõvernugasid nokitsetud tellimise peale, ega sellel aastal teisiti pole. Mõned tellimused juba täidetud ja eks oma poodi tuleb ka midagi müüki panna. Otsisin välja oma viimased korralikud härjanaha tükid ja õmblesin nugadele sobivad tuped. Seekord katsetasin noatupede kujundusel veidi moodsamat tehnikat laseri näol, ühtteist tuli välja küll. Valmis noad on saadaval meie poes.
Samas on mingitest nokitsemistest järgi jäänud hulgaliselt sarve, kadaka, kirsi, kase, kuuse jne kettaid. Miks neid prügimäele visata kui nendest saab teha näiteks omamoodi kuuseehteid jõulukuusele, täiesti naturaalsed ilma värvi ja lakita. Kusjuures kadaka seibid lõhnavad mõnusalt kadakaselt 😉 Eks ma midagi taolist katsetan ükspäev ka nahajääkidest.
Kui varasemalt tegin oma poodi “Viking Knit” tehnikas käevõrusid valmistootena, siis nüüd teen neid toorikutena. Kuna randme suurused on vägagi erinevad ja valmistoode suuruse poolest kõigile ei sobi. Aga toorikutest saab kohe kiirelt teha sobivas mõõdus käevõru kasvõi ootetööna. Hetkel on saada erineva tegumoe ja jämedusega nii vasest, messingust kui ka roostevaba terasest toorikuid. Ettetellimisel saab teha ka hõbedast käevõru.
-
Saatse kalmistu
Lõpuks sai üle vaadatud üks Eesti kaugeima nurga kalmistu. Mõni aasta tagasi sai küll käidud siin üht platsi hooldamas aga siis polnud aega ringi vaadata. Ajaloolised andmed Saatse puukiriku kohta pärinevad 16 sajandi keskpaigast. Kivikirik valmis 1801 ning tema nimipühakuks sai Kreekast, Ikanioni linnast pärit Suurkannataja Paraskeva. Kusjuures vana kiriku asukohta tähistab uue kiriku läheduses olev kivist sammas. Nii, et päris samas kohas uus kirik siiski vist ei ole. Huvitav on veel see, et siinne kogudus on olnud kakskeelne, nii seto kui venekeelne. Aga 1920 aastate paiku toimunud kalendrireform ning pinged ja tülid ajasid koguduse lahku. 1936 aastal otsustati eestlastele ehitada siiasamma uus Peeter-Pauli kirik. 1939 aastal alustatigi uue kiriku ehitusega aga üsna varsti samal aastal jäi see rahanappusel seisma. Siis algas II MS ja kiriku ehitus jäigi seisma ja kogudused ühinesid uuesti üheks. Kuna nõuka ajal oli pooleliolevas kirikus töökoda, sai pooleliolev hoone peale katuse ja veel nipet – näpet lisaks. Hetkel seisavad varemed kasutuseta aga näevad üsnagi kobedad välja.
Kirikut ümbritsev kalmistu arvatakse olevat pärit 14 – 16 sajandist, sellele ajale vihjavad 2 säilinud paekiviristi. Muidugi on vana kalmistu siin omapärane, ei mingit korrapära, kasutusel on kõikvõimalikud materjalid ja hauaplatside mõõdud on loomingulised. Vahekäike pole, nii, et kadunukese külastust tuleb teha üle platside.
Samas mulle jäi silma, et siin on hulgaliselt ilusti säilitatud vanu ägedaid peenrakaste mis mujal kalmistutel ammu ära lammutatud jne. Kuigi jutu jätkuks peaks mainima, et mõnda aega tagasi sai mõned sellised maa seest välja kaevatud ja taastatud Tallinnas, aga sellest ükspäev eraldi jutuke. Kokkuvõtvalt ütleks, et siin tasub ringi vaadata küll, üsna põnev kohake.
Muidugi ega niisama saa ringi luusida, natuke tuleb tööd ka teha 😉 Tuli mulgi kuidagi teiste platside vahele mahutada uus plats. Sai veidi mõõtude osas nõu peetud kalmistuvahiga, sealt tuli tore vastus 😉 Lähene loominguliselt ja tee selline nagu mahub. No ühtteist ikka mahtus.
-
Norra – Udriku
Sai veidi niisama hulgutud mingites nurgatagustes. Mõnda aega tagasi vaatasime üle Norra mõisa ja allikad. Nüüd paras aeg mälu värskendada. Seekord muidugi Norra mõisa vaatama ei pääsenud, ilmselt on lõpuks ometigi uue peremehe saanud ja ehk saab sellest taas korralik mõis. Viimati kui käisime oli karp püsti ja katus peal, muud ei midagi. Aga pole hullu, vaatasime siinsamas kõrval olevat Udeva mõisa. Udeva mõis asutati ilmselt kuskil 17 sajandi alguspoolel. Mingist hetkest sai temast Norra mõisa kõrvalmõis, mida kasutati majandusmõisana. Mõisa peahoone pärineb 19 sajandi teisest poolest, see ehitati ümber vanematest ehitistest. Mõis on ajaloos isegi vahepeal riigistatud ning Rootsi kunn Gustav II Adolf kinnistas selle uuesti igaveseks omandiks Jakob Hastferile ja tema järeltulijatele. Hilisemalt sai mõis Knorringute omaks ja oli seda kuni 1908 aastani mil ta selle Vene keisririigi segaste aegade tõttu maha müüs.
Huvitav on, et nii Norra kui Udeva mõisa ostis 1917 aasta juunis Bernhard von Maydell kes juba sama aasta oktoobris jääb neist ilma. Siis riigistas mõisad Eesti Vabariik. Pärast võõrandamist oli Maydell sunnitud loobuma Norra mõisast millest sai Rõhu algkool. Udeva mõis õnnestus tal koos ligi 220 hektari maa ja majandushoonetega mingi trikiga siiski rendile saada. Nõuka ajal oli peahoone Udeva sovhoosi töötajate elamu. Mõisa peahoone hävis 1989 puhkenud tulekahjus ja vaatamata korduvatele katsetele hoone taastada jäi see aastateks lagunema. Viimasel ajal on seal siiski ühtteist taastatud. Kui mõis uuritud käisime vaatasime üle ka allikad nii maa pealt kui pilvepiirilt 😉
Ringi seigeldes otsustasime lõpuks ka Udriku mõisa üle vaadata. Kahjuks ei saa siia ligi praegu, tuli piirduda pilvepiirilt tudeerimisega. Kuigi väidetavalt mõisaomanikuga kokkuleppel pidi sinna sisse siiski saama, aga seekord ei olnud aega sellega tegeleda. Proovime tulevikus uuesti. Udriku kuulus pärusmõisana selle loomisest kuni 1919 aasta võõrandamiseni Rehbinderi aadlisuguvõsale. Viimati enne erakätesse minekut toimis seal mõisas hooldekodu. Kellel rohkem huvi mõisa ajaloo kohta saab seda lugeda siit.
Vaatasime mõisakompleksi ka pilvepiirilt 😉
-
Mõned selle hooaja omamoodi nähtused
Nii nagu eelmise hooaja lõppemisel kirjutasin veidi omamoodi disainidest ja nähtustest kalmistutel jätkan ka sellel hooajal traditsiooni. Eks meil hakkab kogu see kalmistukujundus kuidagi läikivaks ja plastiks muutuma. Siia kirjatükki ei hakka neid läikivaid asju panema. Panen seekord hoopis midagi tagasihoidlikku aga samas ilusat kujundust. Üsna palju näeb juba urniplatsidel ühte lihtsat platsi suurust plaadikest ja ongi kogu disain. Tavavaaside asemel leidub nii mõnelgi platsil nö. auguga plaati kuhu saab istutada hooajalisi lilli. Umbse plaatimise asemel näeb ka päris palju vabakujulise kiviga kujundusi, mis iseenesest näeb üsnagi ilus välja. Isegi tavalise muruga annab teha põnevaid kujundusi.
Mõnel kalmistul on veel säilinud hauakividele peale pandavad metallkestad. Eks teadjamad inimesed teadsid juba ammu, et marmorkivi määrdub ruttu ja teda puhtaks saada üsna keeruline. Lihtne ja praktiline asi määrdumise vastu ongi plekist kest peale teha.
See hooaeg oli huvitav ka selle poolest, et pole kunagi varem hauaplatsidel näinud nii palju seeni kui sel aastal ja praktiliselt igas elupuuhekis on mitu linnupesa. Seetõttu jäi isegi mitu väljajuurimisele minevat hekki veidi ootele, et pojad saaksid välja lennata. Nii mõneski kohas tuli liivavahetuse käigus vana katte alt välja mitte mõni putukas vaid ikka kümneid ja kümneid maipõrnikaid. Huvitav, et neil on korraga nii paljudel täis saanud viie aastane arenguaeg.
Paar täiesti jaburat ja mõttetut kujundust jäi ka silma. Milleks on plats vaja kujundada nõukaaegsete betoonist õppepommidega või siis siledale pinnasele ehitada lihtsalt lampi ca 50 – 60 cm kõrgune platsipiire nagu hiina müür. Ma saan aru, et mingi ulmepiire tuleb teha sellisel kallakul nagu on näiteks Sininõmme kalmistul siis on iseküsimus. Aga miks siledal maal sellist jura teha…
