-
Tuuldumas.
Sai natuke tuuldumas käidud ja uuritud nii vanu käidud kohti kui avastatud ka uusi. Soenduseks tegime väikse tiiru Pühajärve pargis. Päris põnev oli vaadata kuidas väiksed robotniidukid omaette toimetasid pargis. Tuled ees põlemas ja puha, pole varem kuskil täheldanud, et nendel riistapuudel lausa tuled küljes on 😀 😀 Käisime uurisime vähe sõjatamme ka. Igakord kui sinnakanti satun siis näen kuidas see on aina räsitum ja räsitum aga eks ta ole juba vanake ju ka. Väidetavalt 698-sentimeetrise ümbermõõduga Pühajärve sõjatamm on nime saanud 1841. aastal toimunud talupoegade vastuhakust Pühajärve mõisniku vastu. Tema vanuseks arvatakse olevat 300 – 400 aastat.
Kui Pühajärvest sai küllalt võtsime plaani uurida seda Paju lahingu värki. Mälestusmärgi juurde minna ei viitsinud kuna seal juba käidud küll ja küll. Mõtlesime uurida mõisa ümbrust. Sellel mõisal on olnud päris suur hulk omanikke. 1748 eraldati Paju mõis (Luhde Grosshof) Lätis asuvast Luke (Lugoži) mõisast ning omanikuks sai Gotthard Wilhelm parun Wrangell, kes 1750. aastal müüs mõisa W.G. Barclay de Tollyle. Mõis on olnud veel J.G.Thomsen omanduses, lisaks veel mõned linnakodanikud näiteks raehärra J.R.Schroder, von Schumann, von Maydell, von Richter, von Jürgensohn, Victor von Stryk.
Viimane omanik 1887 oli Leon Baron Preytagh-Loringhoven. 1922 mõis riigistati ning jagati asunike vahel. Hiljem oli mõisas kool. 1960. aastast on mõisas internaatkodu. Hetkel on mõisas hooldekodu ja sinna luusima kahjuks ei saanud. Samas avastasime pargist ühe huvitava mälestuskivi, polnud sellisest mälestuskivist varem midagi kuulnudki. See mälestuskivi on pühendatud Paju lahingust osavõtnud Põhja poegadele st. Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikest loodud rügemendi võitlejate mälestuseks.
Põikasime sisse ka Vastseliina linnuse juurde. Pole siinkandis ka tükk aega käinud, vahepeal on siin isegi ühtteis korrastatud ja tasuliseks kogu see teema tehtud. Muidugi ühte linnusevalli serva ehitatud mingi kolemaja, linnuse juurde võiks ikka ehitada mingi miljööga sobivama hoone… Sisse sinna majja ei saanud, kell juba sada aga pole hullu eks ma ükspäev käin. Võtsime siit suuna kodupoole.
Põikasime veel läbi Kambjast. Siia viimasel ajal paar korda tööasja ajama sattunud aga ringi vaadata pole olnud erilist aega. No näedsa tuleb välja, et siin omalajal kõvasti asjatanud Forselius ja Kuperjanovgi siin enne vabadussõda koolmeister olnud. Muidugi kirik on siin ka huvitav, väidetavalt olla see Lõuna – Eesti suurim maakirik. Sõdades korduvalt kannatada saanud pseudogooti uuskujunduses kirik pidavat oma hea akustika ning üle 600 istekohaga olema hea kontserdipaik.
Ühel kirikuaias oleval kivil on kiri, et 1932 aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf kes istutas kirikuaeda tamme, mis kasvab värava kõrval praegugi.
-
Vaatamisväärsused kalmistul
Kui tavaliselt veel mõned head aastad tagasi visati katkised raudristid lihtsalt minema või koguti kuskile hunnikusse roostetama, siis viimasel ajal on aina rohkem hakatud neid eksponeerima . Kõige suurem ja omamoodi põnev väljapanek vanadest raudristidest on Haljala kalmistu taga. Kuigi seal raudristide stiili poolest midagi väga erilist ei ole on ikkagi põnev seda kogumit vaadata. Nii mõnelgi kalmistul olen viimasel ajal tähele pannud, et mõned korralikumad ristid on pandud kuskile katuse alla vaatamiseks. Ja muidugi on inimestel hakanud uuesti tekkima huvi raudristide taaskasutamise osas.
Eks meiegi oleme neid juba päris hulga taastanud ja uuesti kalmistule üles pannud. Tavaliselt oleme taastanud lihtsalt riste aga sellel hooajal oleme teinud ka päris palju uusi nimeplaate vanadele ristidele.
Eks meiegi oleme neid juba päris hulga taastanud ja uuesti kalmistule üles pannud. Tavaliselt oleme taastanud lihtsalt riste, aga sellel hooajal oleme teinud ka päris palju uusi nimeplaate vanadele ristidele. Kui teilgi tekkis huvi mõne nimeplaadi või raudristi osas siis siit leiad vajaliku kontakti
Kui muidu soovitatakse kalmistukultuuri huvilistele kindlasti külastada Saaremaal Kudjape kalmistut. Seal oled nagu sepatöö muuseumis. Aga eks midagi põnevat on igal vanal kalmistul. Mõnda aega tagasi sai asjatatud Võnnu kalmistul ja sealgi jäi silma palju selliseid riste mida mujal naljalt ei näe. Muidugi on siinselgi kalmistul mõni kabel nagu igal vanal kalmistul kipub olema. Aga siin on üks kabel täitsa isemoodi. Algul mõtlesin, et mida hekki, kes keset kalmistut tuuliku on ehitanud 😀 😀 Aga tuleb välja, et see polegi tuulik, vaid hoopis Kurista mõisahärra Alexander Guillemot de Villebois kabel. Kusjuures üks huvitav detail on asjal veel, kabeli taga on korralik piirdega plats mille võib vajadusel tantsugi lüüa 😉
-
Nõmmeveski pilvepiirilt
Üle hulga aja sai käidud Nõmmeveskil luusimas. Kui muidu seal kolatud igal aastaajal küll ja küll aga drooniga pole sinna veel jõudnud. Nüüd siis sai see asi ka lahenduse 😉 drooniga ülelend tehtud. Mõtlesin, et äkki näeb pilvepiirilt seda vana elektrijaama kanalit ilusti, aga kahjuks on see üsna võssa kasvanud ja polegi eriti näha. Aga hoolikal vaatlemisel ikka midagi aimatavat näeb.
d
-
Saha, Kostivere, Kiviloo
Plaan oli üle lennata uuesti Kiviloo linnusest. Talvel ei saanud sealt eriti head pilti niru ilma tõttu. Aga nagu ikka miks otse kui ringiga saab 😉 Esimese lennu tegime kohe Saha kabeli juures. See on üks omamoodi lihtne kuid põnev kabel seetõttu, et see on vanim terviklikul kujul säilinud keskaegne kivikabel maal. Kabel on omamoodi minivariant Pirita kloostrist. Kabelist pikemalt on mul juba varem siin kirjutatud ja üle kordama ei hakka, kellel huvi leiab selle kirjatüki kiirelt minu kodukalt.
Väike kiirvideo ka kabelist
Järgmise peatuse tegime Maardu mõisa juures. Maardu mõisa on ürikutes esmakordselt mainitud juba enne Jüriöö ülestõusu 1314 aastal, seda küll miskipärast Muugal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisas kirjalike andmete põhjal alates 1397. Mõis ise on korras ja kuulub Eesti Pangale, kuigi hetkeseisuga võin selles eksida. Pank on üritanud mõisa aastaid müüa kuid edutult, mingil ajal peaks edu siiski saabuma 😉
Väike video Maardu mõisast
Mõisast edasi väike peatus Kostivere karstialal. Siin on sellel aastal juba mitu korda käidud. See on suurvete aegu päris äge, keset suve pole siin veest haisugi. Muidugi kui hästi hoolikalt kuulata siis väike vulin kuskilt maa alt kostub.
Väike värske video on siin, rohkem videoid on “sinutoru” lehel
Lõpuks jõudsime tänase sihtmärgini. Ilm ilus ja puud pole veel lehes seega sai linnuse varemetest seekord ilusad pildid
Seekord video ka üsna arvestatav
-
Rohepöörde ämbriga kolistamas
Ükspäev oli lihtsalt kiiresti vaja mingit suuremat neliveolist töölooma mis jõuaks normaalselt vedada ka ca 1 – 2 tonnist haagist. Autosid müügil nagu putru aga kui sul on vaja midagi konkreetset siis unusta ära, et midagi leiad. Rohepöörde hulluses on kõikide siiani vägagi normaalsete tööautode mootorid ära kohitsetud. Seda enam, et minu kindel “kiiks” oli manuaalkast, nagu selgus siis ka nende valik on olematu. Lõpuks sai välja selekteeritud 3 varianti, Amarok, Ranger või Hilux. Sai neid kõiki näppimas käidud korduvalt, müüjad kiitsid üksteise võidu neid kui autosid millega isegi Jumal sõidab 😉
Tuustisin läbi kõikvõimalikud foorumid. Accelerista lehel jäi silma uue Hiluxi testsõit, kuigi jutt tundus muinasjutulise ülistusoodina kirjutatud, eriti kütusekulu osas. Raske auto ja väikese mootori puhul võib artiklis mainitud kütusekulu olla ainult taganttuulega allamäge sõites. Paberi järgi olla see lausa 7L/100km, ei tea muidugi kust selline paber võeti aga ju siis kuskil oli. Mina isiklikult olen näinud paberit kus on kirjas hoopis teised numbrid ja neid võite teiegi allolevalt pildilt näha. Kusjuures tänaseks päevaks on need numbrid veelgi suuremaks muutunud, ei tea kas kardeti “Kolkswageni” petuskeemi väljatuleku tagajärgi ka enda nahal tunda ning suures hirmus pandi veidi reaalsemad numbrid paberile 😀 😀 Lõppkokkuvõttes pani valiku paika mitte hind, tuled ja viled vaid lollikindlus, kandevõime ja garantii. On ikka suur vahe kas garantii on 2 või 10 aastat. Kuna hetkel polnud manuaalidest midagi muud võtta peale 2,4L Hiluxi, oli küll üks 3L Amarok aga see langes kohe valikust välja automaadi tõttu. Seega kodustasin ühe Hiluxi.
Nüüd siis veidi lähemalt roheämbrist 😉 Hiluxiga nüüd siis pea 100 000 km käru sabas Eestimaal tuuritatud. Auto ise väliselt hea ja senini töökindel olnud aga… Jutt sellest, et jaapanlased teevad autosid meetodil plekk värvitakse kahelt poolt ära ja siis tõmmatakse plekk värvi vahelt viuh välja vastab ilmselt tõele 😀 😀 Sõites need pleki laadsed tooted vibreerivad, tundub kohe-kohe lendavad minema 😀 Metalli puudumine keredetailides selgus puht juhuslikult, siis kui auto tagurdades välja suri ja vajus praktiliselt olematu kiirusega vastu väravaposti. Ei mingit raginat ega kolinat, mõtlesin, et ok pole hullu, kraapis veidi värvi ära 😀 Aga siis kui välja vaatama läksin pidin perseli kukkuma, esitulest kuni poole esiukseni oli kogu külg läinud, nagu poleks olnudki. Jäin mõtlema, et kui juba see väike libisemine viis pool külge ära mis siis saab kui paugu paned…. Krt ja kusjuures selle asja juures ei saa aru mis kuradi asi selle auto juures kaalub kui plekke pole. Väiksed japsid on vist raami tinast teinud, värv nüüd küll üle 2 tonni ei tohiks kaaluda 😀 😀
Ja nüüd see teine reaalsus kütusekulu. Tegelikult ei vasta ükski paberil olev kulu reaalsusele. Kuigi kastile on kate peale pandud tuuletakistuse vähendamiseks ja kärul on ka kate peal. Kui nüüd tühjalt sõita ilma käruta siis saab selle keskmise no enamvähem sinna 10 kanti aga nagu natukenegi viskad kolu kasti ja paned käru sappa on reaalsus hoopis teine. Seda korduvalt testitud silmini täis paagi meetodil pikki maid sõites. Keskmiseks tuleb sellisel juhul 13-14 sajale olenevalt tuulesuunast 😉 Kiirendusest ei hakka rääkimagi, siin oled ühel pulgal nende poolemeelsete rekkameestega (vabandan normaalsete juhtide ees) kes kaherealisel üritavad igal võimalikul juhul üksteisest mööda saada. Ühel on piiraja 89 teisel 90, Jüris hakkab möödasõitu tegema ja Kosel saab mööda, sabas kilomeeter vihaseid juhte 😀 😀
Mu vana RAM 4,7 mootoriga võttis keskmiselt samapalju olenemata sellest kas on midagi sabas või ei. Täpselt sama võrdlust olen teinud vanakooli V70, kui muidu keskmine 6,5 siis 1,5 tonni sabas on kulu ca 7 seega mitte märkimisväärne kulu tõus. Sama on 2,8 Voya, kui keskmine 9 siis käruga praktiliselt sama. Kui nüüd vaatame 2,8 mootoriga Hiluxit siis ametlikult on selle kütusekulu väiksem kui 2,4 Hiluxil. Kas see ka päriselus nii on ei ole katsetanud, aga ühe tuttava 2,8 Hiluxi omaniku sõnul pidi väiksem olema küll. Muidugi tõstab mootorite kütusekulu ka igasugu rohevidinate lisamine mis kokkuvõttes ei anna miskit erilist kasu vaid pigem kahju, vähendades mootori ressurssi. Mis need igasugused mõttetud rohevidinad on EGR, Adblue ja muu näol on ilusti maakeeli lahti kirjutatud siin artiklis.
Seega kokkuvõtvalt võib öelda, et tööautole muruniitja mootori installimine on alla igasugu arvestust ja tegi korralikust tööloomast naerualuse, veelvähem on see roheline. Aga ju selle asja mõtlesid välja naftamagnaadid koostöös autotootjatega 😉 Paneme suurele autole väikese mootori, see näeb väliselt välja tõeliselt roheline ja kõik pimedusega löödud rohepöörajad kohe kummardavad saamata aru, et tegelikult võtab see mootor rasket kere vedades rohkem kütust kui suur mootor võtaks. Kasu on kahepoolne, rohepöörajad ja naftamagnaadid on rahul.
Minu uus normaalne auto oleks juba ammu uuesti RAM aga kahjuks nuditi see ka rohehulluses ära. Kuid juba käivad jutud, et järgmise aasta mudelil on uuesti tagasi vana hea 5,7. Ilmselt saadi mikimaal ruttu aru muruniitja mootori mõttetusest. RAM on siiski mõeldud tööautoks mitte linnas laiamiseks. Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et kui tahad olla roheline siis mitte mingil juhul ära osta muruniitja mootoriga autot. Osta suure mootoriga auto, kulub kõvasti vähem kütsi ja saab normaalselt tööd ka teha 😉
Ja ei maksa targutama hakata, et ühes potis saab teha nii suppi, praadi kui magustoitu. Kui meil on päikesepaneelid ja tuulegeneraatorid ja Hiinas on söeelektrijaamad siis on meil kõik roheline. No ega ikka ei ole küll. Kui mõned aastad tagasi Islandil vulkaan purskas kas meil oli siis roheline või.. See tahm tegi meilgi ilusa ilma söeks. Sahara liivatorm tõi meilegi tolmu. Kanada metsapõlengu suits värvis meilgi taevast. Neid näiteid on nõrkemiseni. Aga ikka on see hullus mõne peas kampaania raames. Viime CO taseme nulli my ass… mis siis kasvaks? Seletage mulle lollile ära miks siis taimekasvatuse suurtootjad kasutavad CO generaatoreid kasvuhoonetes, kui CO on saatanast. Ilmselt on globaalse soojenemise jutt poliitikute hästi väljamõeldud vale, et toetussummadega taskuid täita. Kõikvõimalikud andmed on ju tegelikult lihtsalt kättesaadavad, kusjuures keegi isegi ei vaidlusta neid andmeid, neid lihtsalt ignoreeritakse. Rohehulluse eesmärk on elada keskajas, tuul on – siis purjetad. Tuult pole – vehiks aerudega või viskaks sütt katlasse aga ei tohi, see on kallis ja saastav. Seega istu ja oota millal tuul tuleb. Nett tuleks kinni panna ja hakata päris elu elama. Hiigelsuured serverid toodavad liiga palju sooja, sealt see maa soojenemine tulebki 😉 Aga ei saa, see on inimõiguste piiramine. Mis siis, et see pole roheline 😀 😀
-
Jäneda ja Porkuni linnused
Lisame ülelendamise plaanitäitesse veel mõned linnused. Seekord siis Jäneda ja Porkuni. Jäneda linnus asus muistsete Järva-, Harju- ja Virumaa piiride ühinemiskohas Piibe maantee ääres Kalijärve ja Jäneda jõe vahelisel seljandikul ja oli väidetavalt veel kasutusel 11 – 12 sajandil. Aga kusjuures linnuse siin seljandikul avastasid arheoloogid üsna hilja, alles 1930-ndate aastate keskpaiku ja ülla – ülla arheoloogilisi kaevamisi siin tehtud polegi.
Väike video Jäneda linnamäest
Kui Jäneda uuritud vaatasime üle Porkuni linnuse. Linnuse rajas ilmselt piiskop Simon v. Der Borch 1479. Liivi sõja ajal 1558 vallutasid Vene väed Porkuni linnuse. Peale linnuse vallutamist pandi linnus põlema ja venelased tõmbasid uttu Rakvere poole. Järgnevatel aastatel püüdsid sõjast osavõtvad pooled korduvalt hõivata hävinud linnust ja sellest teha oma tugipunkti. Kuid mulle jääb arusaamatuks kelle käes põletatud linnus siis oli kui seda uuesti vallutada püüti. Alates Liivi sõjast on linnus varemeis ja selle materjale kasutati hilisemate hoonete ehituseks. Siiski võib Samuel Waxelbergi plaanil aastast 1683 s.o. 120 aastat hiljem, tehtud linnuse plaanil näha hästi säilinud linnust. Plaanil on ka mõisahoonetena 3 elumaja ja majandushooned. Väidetavalt lammutati 1950 aastal linnuse varemeist. Tänapäeval on järgi ainult torn milles asub paemuuseum ja torni lael on vaateplatvorm
Väike video säilinud linnusetornist
-
Kevadised toimetused ja tilk tõrva
Paari reaga paneme kirja mõned selle kevadised tööd ja tegemised kalmistutel. Veidi infot neile kes hirmsasti tahavad lammutada vanu sammaldunud betoonpiirdeid ja uusi valada. Kui vana piire ei ole pragunenud ega suurte puude poolt puruks kergitatud siis pole miskit erilist mõtet kulutada raha vana lammutusele ja uue ehitusele. Suhteliselt lihtsa vaevaga saab need vanad betoonpiirded pesuriga puhtaks. Sama kehtib ka lihvbetoonist piirete puhul. Ainult paekivi on probleemne pesuriga pesta, aga ega seegi pole võimatu. Samas on osadel kalmistutel välja kujunenud huvitav nähtus, nimelt ehitada siledale maale mingeid põlvekõrguseid piirdeid ja siis sinna tonne täidet sisse vedada. Mul tekib alati küsimus, mis asja point on? Milleks teha hullult lisatööd. Seda enam, et tulemus ei sobitu kohe kuidagi üldpilti. Tegelikult väikese ca 5-10 cm kallaku puhul pole pointi ehitada mitmerealist piiret, pigem veidi tasandada kõrgemat osa ja ongi tulemus palju parem.
Aegajalt tuleb ette ka vanade vajunud piirete korrastust või siis hauaplatsi suuremaks ehitamist. Huvitaval kombel on mõne firma pesubetoon nn. LEGO piirdega juba aastaid probleeme kvaliteedi osas. Ja kohe kuidagi ei soovita seda viga parandada. Kui nüüd see Lego panna kokku ilusti loodis, siis liitekohad kokku ei klapi. Oleks vahe ca 0,5 cm poleks väga hullu, aga kohati on vahed 2-3 cm suurused. Ilmselt pole see piire mõeldudki loodi panekuks 😉 Vahel tuleb mõni plats suuremaks ehitada ja kliendid soovivad, et tehke tükk lihtsalt juurde. Aga kui vähegi võimalik ja rahakott kannatab siis seda varianti kasutada ei soovita, eriti paekivi puhul. Vana paekivi võib küll puhtamaks saada aga uue kiviga toonivahe jääb ikkagi märgatav. Pigem on mõistlik juba kõik uus panna
Tegeleme ka matusejärgse koristuse ja platsi renoveerimisega. Vahel tuleb tööde kooskõlastamise käigus kalmistu haldajaga välja, et olemasolev plats on tegelikult vales mõõdus ja uus tuleb eeskirjajärgsesse mõõtu ehitada. Tuleb ette nii suuremaks kui ka väiksemaks ehitamist.
Vahel tuleb teha ka suuremaid puhastus ja värvimistöid kalmistul. Üldjuhul üritame kui vähegi võimalik värvitavad detailid demonteerida ja need töökojas kvaliteetselt puhastada ning värvida. Aga igakord pole see võimalik, siis tuleb kalmistule kaasa võtta suurem kogus katteid millega kinni katta naaberplatsid jne. Kalmistul kohapeal värvimine on nii ja naa, kunagi ei tea millest sõltub kas värv jääb normaalselt peale või ei jää. Üks ja sama värv võib probleemideta olla korralikult peal õige mitu aastat aga vahel juhtub, et värv on kattunud kerge samblakihiga juba vähem kui aastaga. Millest see nii on ei tea.
Ühe platsi renoveerimise käigus sai taastatud ka aluselt murdunud raudrist. Huvitaval kombel tuleb selliseid vanade ristide taastamise töid ette aina sagedamini. Praegu on projektis peale selle juba õige mitu raudristi taastamist. Kõige keerukam asja juures on leida läbi roostetanud tükkide asemele uued sobilikud tükid. Kahjuks uusi tükke seppadelt tellida on vägagi kulukas ja risti taastamine läheb väga kalliks. Seetõttu otsime terveid tükke teiste katkiste ristide küljest. Mõne risti puhul võtab vajalike detailide otsimine aega mitu kuud. Väliselt paistavad küll ühesugused aga kui mõõtma hakkad on detailidel väikesed erinevused
Tilk tõrva ka ilusasse päeva. Eks me kõik teeme tööd ja ikka juhtub, et liiva või kildu läheb maha tee peale. Enamusel meist seisab hari ja reha käes, et enda järgi koristada. Sellel aastal on meile nii mõnigi kalmistuvaht öelnud, et enda järgi tuleb ka koristada. Seda oleme nagunii iseenesest koguaeg teinud, see lihtsalt käib asja juurde. Samas jäin mõtlema, et seda pole kunagi varem mainitud, miks nüüd järsku.
Aga siis ühel väiksel maakalmistul sain aru küll miks nii ütlema on hakatud. Nimelt vedeles keset kõnniteed päris arvestatav hulk liiva ja sinnasamma kännu otsa oli tühjaks löödud seguämber nii, et segu vedeles nii kännul kui igalpool mujal. No kurja küll, prügikast on 10 meetri kaugusel ja ega aiatagune prügihunnik ka kaugel pole. Kas ikka peab niimoodi sittama? Ilmselt pole oluline kvaliteet vaid hoopis kvantiteet. Vaatasin siis kus tööd tehtud on. Ei olnudki vaja kaugele minna, plats iseenesest korralikult tehtud ja kobiseda pole midagi, aga see teepealne läbu…. Reha ei seisa käes või? Nimesid ei hakka nimetama, lihtsalt pole kombeks sildistada kõiki ja kõikjal, tegu lihtsalt sellega kes hirmsasti kvaliteeti reklaamides ei tea, et paekivi serviti ladumine ei ole kvaliteet vaid …..
Siis alles läks pilt kokku, et ma mujalgi kalmistutel täheldanud selliseid enda järgi koristamata asju mida varasemalt väga pole olnud. Eks firmasid ole ka palju siginenud kes üritavad midagi kuskil teha.
