-
Puraviku tuulik
Sada korda sealt mööda sõitnud ja igakord mõtlen, et peaks ära käima seal tuulikus. Lõpuks sai see tehtud. Seda Valtu mõisale kuulunud hollandi tüüpi tuulikut mainitakse juba 18 – 19 sajandi vahetuses. Millal see täpselt valmis sai ei tea kuigi tuulelipul on aastaarv 1815, ju ta siis valmis ilmselt ka sai. Sellel veskil on ka keldrikorrus mida ma mujal veskites näinud pole ja seal oli saekaater. Minu jaoks jääb natuke segaseks kas see veski oli kohe algselt 2 in1 või oli algul saekaater ja hiljem veski. Igatahes ajalooürikutes on, et palkide saagimine lõpetati veskis 1927 aastal ja veski lõpetas tegevuse 1936 aastal. Huvitav ja suhteliselt haruldane nähtus on selle tuuliku juures kõrgemaks ehitamine silindrikujulise ülaosa võrra, kõva insener pidi olema kes selle ära lahendas omalajal. Tänapäeval on seal täiesti toimiv sepikoda ja pererahva lahkel loal saab tuulikus ka ringi vaadata. Igasugu põnevaid asju näeb seal, isegi vikukilp hakkas silma 😉
-
Vihula – Esku – Vergi
Vihulas muidu tsillitud palju, aga kordagi pole seda pilvepiirilt üle vaadanud. Nüüd on see viga ka parandatud. Mõisakompleks on ikka päris mastaapne, et seda pildile saada pidi ikka päris kaugele lendama. Peab korra veel tulema lendama siis kui puud on värvilised 😉 Vihulast pikemalt kirjutama praegu ei hakka, sellest blogis jutte küll ja küll.
Vihula mõisakompleks pilvepiirilt näeb päris edev välja 😉
Esku kabel on üks selline koht mis mul siiani oli veel külastamata, aga nüüd asi tehtud 😉 Metsade keskel asuv Esku kabel rajati väidetavalt 1845 aastal Sagadi mõisnike von Fockide poolt Altja oja kaldale. Algselt oli kabel mõeldud Sagadi mõisnike pere ja mõisa talupoegade matmispaigana. Esku kabeliaed oli parun Paul Eduard von Focki meelevalla järgi kujundatud kalmistu, sarnast kalmistut väidetavalt Eesti pinnal ei leidu. Kalmistu kasutuse kohta andis mõisnik lausa välja vastava seaduse. Seaduse järgi pidid kõik hauad asetsema üksteise kõrval sirgetes ridades, olema pärast matust korrastatud ja rohumätastega kaetud ning tähistatud ühemõõduliste puitristidega, millele oli ettenähtud tahvel kus pidi olema kirjas surnu nimi, vanus, suremise aeg ja surnule kohane pühakirja salm. Kahju, et tänapäeval seda kalmistutel ei rakendata 😉 Muidugi said üle vaadatud ka tornikellad, kusjuures tornist avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Vergi sadamas pole sada aastat käinud, siin on ikka vahepeal ühtteist toimunud. Täiesti arvestatav sadamahoone koos kohvikuga jne. Kohvikusse sattusime küll suht sulgemisajal aga ühe hea koogi ja kohvi saime ikka 😉 Vanad nõukaaegsed piirivalve punkrid on suht lagunenud ja tundub, et ega majakalgi pikka pidu pole. Meri on kuni vundamendini korralikult uuristanud. Kodupoole trippides vaatasime üle veel Kolga mõisa vana silla.
-
Laiuse ja Lohusuu
Mitu korda nendest Laiusevälja õigeusu kiriku varemetest mööda sõitnud aga lähemalt uurida pole mahti olnud. Seekord vaatasin asja üle, Muidugi ega säilinud pole eriti midagi sellest puukirikust aga omamoodi huvitav on ikka. Säilinud on ainult torn, kooriruumist on ainult vaevumärgatavad vundamendijupid. Kirik peaks olema ehitatud 1864 ja oli toimiv kuni aastani 1987. Siis kogudus suleti ja kirik hakkas lagunema. Muideks siinsamas kõrval on ja Jaan Poska sünnipaik 😉 Siit veidi edasi Mustvee poole on ka Laiuse linnuse varemed aga seekord jätsime nende tudeerimise vahele, seal juba käidud küll ja küll 😉
Luusisime veidi ka Lohusuu kalmistul. See natuke omamoodi kohake. mõningad metallristid on siin teistsugused kui mujal aga need pole vanad vaid ilmselt mingid nõukaaegsed fantaasialennud. Aga paar huvitavat asja siin siiski on. Esiteks 19 sajandil ehitatud kabel millel on laudkatus. Sellist väga kuskil mujal ei näe. Teine huvitav asi mida mujal ei näe on kalmistu tänavavalgustus mille postide küljes on pistikud. Minul jäi mõistatuseks mis nende point on.
-
Valmiera uus muuseum ja kunagine turbatööstus
Valgamaal asjatades tuleb ikka võimalust kasutada ja välismaal ära käia 😀 Niisama Valka õlle järele pole pointi sõita, pigem ikka avardaks silmaringi. Valmiera tundus kiireks silmaringi avardamiseks täiesti sobilik paik olema. Polegi seal õige mitu aastat käinud. Kindlat plaani ei teinud, mõtlesime võtta vabalt. Tundub, et see plaanimajandusega trippimine eriti ei päde, vabakava on palju põnevam. Võid vabalt ilma graafikus püsimise vaevata iga pruuni sildi juurest sisse keerata ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Ilm sattus muidugi niru olema aga ega see väga takista kui on õige riietus ja tahtmine maailma avastada.
Valmieras lipsasime sisse kohalikku kirikusse, aga kahjuks siin väga ringi vaadata ei saanud ja torni ka seekord ei lubatud. Nimelt hakkas seal mingi kontsert ja naised vahetasid riideid tornis. No ei vea kohe selle tornis käimisega. Ükskord varem tahtsime ka sinna torni saada aga siis oli seal samuti miski teema. Tähendab tuleb veel korra tulla, ehk siis saab torni 😉
Kui kirikus sai põgusalt luusitud mõtlesime üle vaadata linnuse. Ennäe imet, peale viimast Valmiera linnuses käiku on muutuseid palju. Siis nägi aia taga välja kaevatud linnusemüüre aga nüüd sai sinna müüride vahele uudistama minna ja müüride kohale oli ehitatud äge muuseum. Müüride sees olid korralikud infotahvlid ruumi otstarbe ja leidude kohta. Samas nägi ka ruumidest väljakaevamiste käigus leitud esemeid. Ja mis kõige ägedam, kõik see info lisaks muudele keeltele on loetav väga heas eesti keeles. Loomulikult vaatasime sisse ka muuseumi.
Muuseum on läbi mitme maja, ühendatud on nii kaasaegne klaaskuubik kui vana apteekrimaja jne. Pilet oli ainult 3 €, piletiga kaasa said võtme kujutisega kiipkaardi mille pärast muuseumi külastust tagasi andsid. Kusjuures ka siin olid iga eksponaadi juures ammendavad eestikeelsed jutud. Lisaks oli osade eksponaatide juures võtme kujutis. Kui kiipkaardiga seda kujutist puudutasid siis said veel lisainfot asjade kohta eesti keeles. Ehetest jäi silma paar huvitavat sõlge, peaks talvel ajaviiteks proovima järgi teha 😉 Veel oli väga lahe see, et mõningate eksponaatide koopiaid sai näppida ka 😉 Ühesõnaga väga lahe muuseum tehtud mida tasub kindlasti külastada.
Tegime linnuse territooriumil väikse jalutuskäigu, ka siin on kõvasti muutuseid. Postide küljest leiab QR koodid millega saab vaatamisväärsuste kohta lisateavet. Vaatasime üle ka siinsamas asuva teise muuseumi. Seal on osades saalides kunstimuuseum aga keldrikorrusel on koduloomuuseum. Mida kõike seal ei näe. Siin on lisaks kõigele muule väga korralik valik koorelahutajaid, võimasinaid, laternaid ja juhtmevabu wifi triikraudu 😉
Valmierast paarikümne kilomeetri kaugusel on veel säilinud vana turbatööstuse kitsarööpmelise raudtee veetorn. Tänapäeval see muidugi enam veetornina ei toimi, aga sisse saab, seda muidugi ainult turismihooajal.
Turbatööstuse veetorni kõrval on väike turismiinfokeskus kus on väga põgusalt midagi ka kunagisest turbatööstusest. Torni taga on ka võimalik pikniku pidada. Siitsamast algab väike matkarada, hooajal saab seal isegi raudteejalgrattaga sõita ca 4 km pikkusel lõigul turbarabasse ja tagasi. Oleks veel praegugi saanud kui ilm oleks lubanud. See veetorn pidavat olema üks väheseid kohaliku turbatööstuse säilinud hoonetest, välja arvatud kohalik asum. Kunagine turbatööstuse asum toimib tänapäeval nagu iga teine küla. Kahjuks meil on need vanad turbatööstused praktiliselt lagunenud. Rabasaare on praktiliselt varemetes, Lavassaares on õnneks tehtud muuseumiraudtee kus saab vahel isegi rongiga sõita. Siin infopunktis on ka üks päris huvitav atraktsioon mida ma mujal väga näinud ei ole. Tõmbad pähe virtuaalreaalsuse prillid ja saad ca 3 minuti jooksul linnulennult kiire ülevaate kohalikust turbatööstusest. Loomulikult turnisime ka veetorni. Veetornis on põrandas üks väga äge vaatamisväärsus. Läbi klaasi näed kuidas all kasvavad risti-rästi puujuured. Ülevalt tornist avaneb vaade vanale aga täiesti toimivale endisele turbatööstuse asumile. Igatahes oli see kohake ka väga tsill ja tasub hooajal külastamist.
-
Rummu vangla
Käisin vaatasin üle selle mis kunagisest Rummu vanglast järgi on jäänud. Rummu vangla sai alguse 1961 aastal Murru vangla idaosast eraldatud osast. See toimis eraldi vanglana kuni aastani 2000, seejärel taasliideti Murru vanglaga, mõned aastad hiljem sai Rummu vanglast avavangla. Veidi hiljem liideti Murru ja Ämari vanglad üheks. 2013 pandi siin pood kinni ja asi hakkas vaikselt lagunema, eks muidugi rüüstati seda ka piisavalt palju. Omalajal sai siin ikka nii mõnigi kord käia “kliente” üle kuulamas 😉 Iseenesest on praegu see vangla mingi muuseumi laadne toode mida saab praktiliselt külastada 24H. Igavesti mugav asi, marsid väravasse, maksad kaardiga 10 juudirubla ja voilaa oledki väravast sees. Siin saab tellida nii ekskursiooni giidiga kui ka kasutada oma telefoni audiogiidina. Päris igale poole sisse küll ei saa varisemisohu tõttu aga korraliku aimu saab kätte niigi. Saad turnida valvetorni ja nautida vaadet või imestada kuidas siin kasutati töötajate poolt omavahel suhtlemiseks isegi kunagist laste telefonisüsteemi “Kaja”
Omalajal oli siin isegi täiesti arvestatav õueala kus oli lausa purskkaev. Natuke näeb ka mingid osa töötajate erivarustusest. Kusjuures siin on ka täiesti arvestatav spordisaal mida ilmselt saaks praegugi kasutada. Muidugi puht juhuslikult möödaminnes sattusin kuulama ka ühe endisest vangist giidi juttu. Kõik oli muidugi tore ja jutt selline blatnoile omane kiidulaul, kui kõva mees ta ikka vanglas oli jne. Aga veidi häiris, et grupile kus enamus naisterahvad räägiti juttu kus sidesõnadeks olid kõik karvased suguorganid igas variatsioonis. Nii mõnigi punastas ja keeras selja. Aga noh pole minu asi, kui huvilistele sobib siis andku minna. Ühesõnaga ajaviiteks tasub asja külastada küll, seni kuni seal veel on mida külastada.
-
Kanama viadukt
Sai käidud vaatamas seda Kanama viadukti õhkulaskmise etendust. Lootsin enamat, aga nagu juba kombeks on saanud siis kokkulepitud ajale tuleb lisada “Tambovi koefitsent” kumm venis ja venis. Lõpuks tund hiljem väljapakutud ajast käis väike sutsakas, veidi tolmupilve ja kogu viadukt oligi maas. Kõik muidu tore ja mehed said kogemust, aga noh kui sõja ajal asi lihtsalt lampi venib siis polegi enam pointi õhku laskmiseks. Aga see selleks, asi ikkagi põnev ja igapäev sellist asja ei näe. Algul mõtlesin, et saab ehk lähedalt kogu seda värki filmida, aga kus sa sellega, seal lendas juba terve pilv droone. Ohutuse mõttes oli mõistlik lennata kõvasti kõrgemal kui plaanisin. Samas ei saanud ka väga kõrgele minna, vihmapilved tulid ette juba üsna madalal. Eks see drooniparv ja pilvepiir seadiski kõrguse paika. Siiski sai ühtteist pildile 😉
Väike ring drooniga enne plahvatust
Paar pildikest pilvepiirilt peale plahvatust
Ring drooniga peale plahvatust.
-
Taagepera kirik ja kalmistu
Möödunud suvel sai üle vaadatud lõpuks see pisikene Taagepera kirik. Taagepera Jaani kirik olla ehitatud 1674 aastal. Tol ajal oli Taageperas mõisnikuks Otto von Stackelberg, tema nimest olevat tuletatud ka Taagepera nimi. Kiriku valmimise legend kõneleb, et mõisnik sattunud kord merehätta ja lubanud pääsemise korral ehitada kiriku, kas see nii ka oli kes seda enam mäletab. Aga ilus legend ikkagi. Huvitaval kombel on kirik tervena üle elanud kõik sõjad. Nõuka ajal pandi kirikule eterniitkatus. 1990 aastal toodi kirikusse elekter ja valmistati puidust kroonlühtrid. 2000 – 2001 vahetati kiriku põrand ja paigaldati istepinkide alla elektrisoojendajad. Nii, et siin kirikus on istmesoendused. 2004 aastal remonditi käärkambrit ja laoti käärkambrisse uus ahi. 2007 – 2008 vahetati katus ja restaureeriti torni.
Kalmistu rajati siia ilmselt kuskil 1773 aasta paiku Muidu kalmistu nagu kalmistu ikka, aga siin on üks päris huvitav kabel mis ei kuulu sugugi miskile võllile nagu tavaliselt vaid lihtsale talupojast mõisahärrale. Ja meil siin osad kiunuvad midagi 700 aastasest orjaajast. Kui jutu järgi kõik orjad olid ja mõisa tallis alalõpmata vitsu said, mismoodi siis Mats mitmete mõisate omanik sai olla.
Aga ega siingi saa niisama luusida, natuke peab ikka asjalik ka olema ja nii saigi siinsel kalmistul mitu hauaplatsi omale ilusa paekivist piirde
Ja eks veidi vanu, natuke käest lastud asju tuleb ka harida. Kaevasime välja kõik sõnajalad ja silusime mättad, külvasime peale muruseemne ning pesime survepesuriga puhtaks hauatähised. Kui vanad ristid ilusti kuivanud värvisime need üle ja taastasime kirjed
