-
Mida teha Hiiumaal?
Ilmselt on paljudel küsimus mida teha Hiiumaal peale majakate, Eiffeli torni ja militaarobjektide külastuse. Eks see ole muidugi pigem kättevõtmise asi kas on midagi veel vaadata või ei ole. Egas midagi Lähme siis vaatame mis seal veel põnevat on. Laevalt maha saades ootas kail bänd 😉 aga see ilmselt polnud meile. Kuna Kahe päeva programmi peab mahtuma võimalikult palju siis alustasime kohe aktiivse Hiiumaa tutvumisega. Esimene peatus Pühalepa kiriku juures. Tegime väikse tiiru ümber kiriku ja uurisime kiriku seinas auku kuhu kirikus pärast kasutust ristimisvesi kallati. Et see raisku ei läheks siis kohalikud külamehed käisid omalajal ära valatud “püha” vett sealt salaja virutamas. Alguses pidime kirikusse sisse ka saama aga ilmselt tekkis mingi kommunikatsioonihäire ja sisse ei saanud. Sellest väidetavalt vanimast Hiiumaa kivikirikust olen juba kirjutanud ja seal on ka kiriku sisevaate pilte. Muidugi tuli üle vaadata kiriku vana torn mis on vana kõrtsi juures. Pilvepiirilt vaatasin üle ka tornikuke, huvitav, et tornikukk on siin plekitükk, tavaliselt see nii ei ole
Järgmise peatuse tegime Soera talumuuseumis, siin on ka kivimite õppetuba. 2016 aastast on muuseum toimetamas koos Palade Loodushariduskeskusega loodusõpet korraldava keskusena. Soera talu on paarsada aastat vana ja siin kompleksis on rehielamu, suitsusaun, paargu ehk suveköök, ait, kelder, tõllakuur ja söögimaja ning vana salvkaev. Siin näeb tohutul hulgal endisaegseid tööriistu ja tarbeesemeid. Talu on 19 sajandi tüüpiline Hiiu saare majapidamine. Siin on lisaks juhtmevabadele triikraudadele veel üks huvitav vidin mille otstarvet ilmselt tänapäeval enamus ei tea. Kusjuures olen käinud paljudes talumuuseumites aga seda vidinat pole mujal kohanud 😉
Põikasime sisse Tahkuna tuletorni juurde. Siin üks uus atraktsioon, vantsid käsitsi trepist üles ja siis saad köiega alla laskuda. Iseenesest väga hea plaan ja juba hakkas sügelema aga kuuldes seda juudirubla arvu mis selle eest küsiti oli asi ikka väga liiast. Edasi oli meil planeeritud lõuna Ratturi talus, ütleks, et vägagi ok kohake ja söök oli maitsev. Pole ammu nii head kalakotletti saanud 😉 Kui kõhud täis tiksusime edasi Kõrgessaare sadamasse, seal oli mingi väike kalafestival. Iseenesest tore üritus aga kuidagi imepisike, vähe osalisi ja veelvähem külalisi. Kõrgessaares piilusime veel võrkkiigeparki ja viinaköögi kohvikusse. Seal on väga ägedad joonistused mida tasub kindlasti vaatamas käia.
Kõrgessaares on veel üks väga huvitav koht kus tasub käia. Viscosa kultuuritehas, siin tehakse nii teatrit kui näituseid ja muideks kohvik on siin täiesti arvestatav. Teeb silmad ette nii mõnelegi mandri kohvikule. ÖÖbimiskohta kimades põikasime läbi ristimäelt, millest kõigest siin riste pole, isegi tühjadest õllepurkidest 😉 Majutusime seekord Sõnajala hotellis, mõnus vaikne hotell. kui kolu toas kimasime sööma Kärdla sadamas asuvasse restorani Kork. Pole paha söögikoht, kui kõhud täis kobisime hotelli kotile
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Drooniga lõunaosariikides
Oli veidi asjatamist lõunaosariikides ja ega siis saa droon kasutamata jätta. Liiga kallis mänguasi, et niisama riiulil hoida 😀 😀 Pilvepiirilt näivad asjad hoopis teistsugused kui maalt. Möödaminnes vaatasime Rõngu kiriku tornis asuvat kukk, jube kurja lõustaga tundus olema 😀 Eks muidugi kiikasime sisse ka. Algselt olla olnud siinkandi palvela Rõngu linnuses ja nimeks oli Püha Risti kabel. 14 sajandil ehitati paar kiltsa linnusest eemale uus kirik. Muinasajal moodustasid Puhja, Rannu ja Rõngu ühe suure kihelkonna. Hiljemalt Ugandi ristimise aegu eraldusid teineteisest Puhja ja Rannu. Nende lõunapoolsetest osadest moodustati 14 sajandil Rõngu kihelkond mille külge liideti ka mingid osad Otepää ja Sangaste maadest. 1413 andis paavst indulgentsi nii Rõngu kihelkonnakiriku kui linnuse kabeli külastajaile. Algselt oli kirik väikse haritorniga, alles 1863 sai Rõngu kirik torni. Praeguse kõrge torni ehitas Tallinna Oleviste eeskujul Johann Gottfried Mühlenhausen – saksapärase nimega puhastverd eesti mees, sündinud Laiusel Sootaga möldri pojana. 1874 aastal tehti kirikusse uus 16 registriga orel, ehitajaks Tartu meister Müllverstedt. Kiriku altari kõrval võib seinal näha pleekinud Eesti lippu, see olla Siberis ära käinud.
Peale kirikut kiire tiir ka linnuse varemetele. Sellest pikemalt on juba kirjutatud siin.
Põikasime sisse Rannu õigeusu kiriku juurde, see on omamoodi huvitav kirik ja kui ette helistada saab sisse ka. Kirik ise on tänapäeval elus aga ei toimi kuna puudub kogudus. Rannu Apostliku Õigeusu Kirik ehitati aastail 1899 – 1901 ja õnnistati 5 mail 1905 Jeesuse Jeruusalemma mineku auks. Seetõttu kutsutakse kirikut ka Rannu Issanda Jeruusalemma Minemise kirikuks. 1961 pandi siin pood kinni ning hoone võeti kasutusse Rannu sovhoosi laohoonena. Kaheksakümnendatel aastatel otsustas Rannu sovhoos ülekohtu heastada ja taastas kirikuhoone ning kirikut on varasemalt hea akustika tõttu kasutatud ka kontserdipaigana. Muidugi ei saanut vaatamata jätta ka Valguta bussijaama. Mingi aeg sõitsin sellest mööda siis tüdrukud usinasti värvisid lillekesi. Nüüd siis täitsa valmis ja vaatamisväärsus missugune 😉
Muidugi ei saanud pilvepiirilt vaatamata jätta Meleski klaasivabrikut. Vaatasime mis korstna otsas toimub, kurja sinna on tuvid omale pesad teinud. Vähemalt poegadel ilus vaade ja kõrge kukkumine 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vao tornlinnus
Jõgeval asjatades tuli mõte, et koduteel võiks Vao tornlinnusest paar droonipilti teha. Mõeldud tehtud, eks seal ole aastate jooksul korduvalt käidud möödaminnes aga sisse pole saanud. Küll ei võta keegi telefoni, küll on puhkus ja veel miljon muud asja. Kohapeal olles mõtlesin, et helistan pulli pärast ja uurin kas saab sisse või ei. Ennäe imet, küsiti millal soovin, ütlesin, et kohe. Öeldi pole probleemi, 10 min pärast ollakse kohal ja lastakse uurima. Jõudsin vaevu paar droonipilti teha kui juba oldigi kohal ja lubati linnusesse luusima. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel oja kõrgele kaldale kohalikust paekivist. Linnus koos keldrikorrusega on neljakordne. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri, lavatooriumi, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendas tol ajal teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, see oli ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Hiljem mingil ajal on raiutud läbi seina ukseava keldrisse.
Kolasin läbi kogu linnuse, ilmselt oli see omal ajal arvestades müüri paksust ikka päris arvestatav elupaik vasallil. Esimesel korrusel on väike näitus kohalikust eluolust ja ka mõned infotahvlid apteeker Melhiori võttepaikadest. Enne kui need infotahvlid jõudsid siia nägin ma neid juba varem Väike – Maarja muuseumis. Siinses linnuses filmiti nii mõnigi episood sellest filmist. Igatahes väga lahe oli. Aitäh muuseumitöötajale kes viitsis kohe viuh kohale kimada, uksed avada ja korraliku ekskursiooni teha.
Kodupoole kimades viskasin pilgu peale ka Liiduri lubjaahjude varemetele. Millal need lubjaahjus ehitati, krt seda teab. Aga kui me ajaloos pilti kokku ajame siis ega nad väga üle 100 aasta vanad pole. Omal ajal oli Tamsalu, Väike – Maarja, Simuna ja Rakke ümbrus tihedasti täis lubjapõletamise maa – ahjusid. Tekib küsimus, miks just siinkandis. Aga seetõttu, et siin on keemiliselt puhta lubjakivi kättesaadavus väga hea. Õhukese mullakihi all on kohe karplubjakivi ehk rõngaspaas. Tänapäeval toodetakse lupja tööstuslikult ainult Rakkes. Siinseid paiku on hakatud nimetama Pandivere paeriigiks. Ja muidugi kellel huvi siis siinkandis on tegelikult päris palju paekiviga seotud kohti kus tasub kindlasti käia. Näiteks Tamsalu lubjapark, Porkuni paemuuseum ja Kunda lubjatehas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Meleski klaasivabrik ja muuseum
Juba ammu sai üle vaadatud Meleski klaasivabrik või kui täpsemalt siis see mis kunagisest klaasivabrikust järgi on aga jutukest kirjutada polnud mahti. Nüüd see viga parandatud 😉 Teel klaasivabrikusse jäi silma muidugi üks piimapukk. Huvitav, et neid on hakatud uuesti siin-seal taastama.
Meleski Klaasivabriku hoone on muidugi muljetavaldav ja mis on eriti lahe, et fassaadi ilustamiseks on krohvisegusse lisatud värvilisi klaasitükke mis sädelevad päikese käes 😉 Siinsamas klaasivabriku vastas üle tee on ka mälestuskivi klaasivabrikule. Räägitakse ainult Meleski klaasivabrikust aga tegelikult oli siinkandis ka teine klaasivabrik. Kunagine Peterburi ärimees Carl Philipp Amelung koos seltskonnaga moodustasid 1792 aastal firma Rautenfeld, Amelung ja Co. Firma rentis Põltsamaa mõisnikust maha jäänud klaasitööstuse ning hakkas 1794 aastal ehitama Võisiku mõisa maadele uusi, Meleski ja Rõika vabrikuid.
Rõika vabrikus tehti peegleid ja Meleskis kõike muud. Väidetavalt tehti aastas umbes 32 000 peeglit mida turustati Baltimaades, Sise – Venemaal, Aasia kubermangudes, Rootsis ja Ameerikas. Esimene maailmasõda ja Vene turu kadumine oli raskeks ajaks. 1914 lõpetati peeglite valmistamine ja Rõika vabrik suleti. 1917 jäi seisma ka Meleski. Pärast sõda ei suutnud uued omanikud vabrikut kuidagi käivitada ja töökorras masinaid läksid vanarauaks. Toona seisid pea kõik Eesti klaasitööstused. Majanduse stabiliseerudes alustati Meleskis taas tootmist, kuid enam ei valmistatud peegleid, vaid nii puhutud kui pressitud klaasist pudeleid, purke, klaase, karahvine jne. Mudeleid oli kokku ligi 400. Töölisi oli vabrikus juba paarsada. Meleskis avati ka klaasitööstuse kool. Rõika klaasitööstusest sai jahu-, villa- ja metsatööstus. 1924 aastal rentis klaasivabriku Tänassilma mees Johannes Lorup, kel olid laialdased, Saksamaalt ja Tšehhist omandatud klaasivalmistamise teadmised. 1934 aastal siirdus Johannes Lorup Tallinna, viies endaga kaasa suure osa töölistest oma uude klaasivabrikusse. Nii kasvasid Meleskist välja sellised Eesti klaasitööstused nagu Johannes Lorupi klaasitööstus, Tarbeklaas, Skankristall ja Glasstone.
1987 valmis Meleski vabrikus viimane pudel. Peale seda toodeti paar aastat Meleskis hoopis kummist paneelitihendeid. 1992 aastal jäi vabrik lõplikult seisma. Meleskit tuntakse kui Eesti pikima ajalooga klaasivabrikut. Väidetavalt oli Meleski klaasivabrik 19 sajandil Baltikumi ja Vene impeeriumi suurim klaasitehas. Meleski klaasivabriku toodang on kergesti äratuntav oma sinakasrohelise tooni pooles
Praegu ei ole kunagisest klaasitööstuse hiilgusest järgi midagi peale varemete. Loodame, et kunagi leiab see väärikas hoone uuesti kasutust.
Kui juba Meleskis siis tuleb üle vaadata ka kohalik klaasitööstuse muuseum.
Meleski klaasitööstuse eramuuseumis on muljetavaldav valik eksponaate, isegi klaasipuhujate nö. haltuuratöid on eksponeeritud 😉 Tuleb välja, et Meleskis tehti omalajal isegi jõuluehteid. Kindlasti soovitan sealkandis luusides külastada seda põnevat muuseumi. Muuseumi saab külastada eelneval kokkuleppel imetoreda perenaisega, kes teeb ka väga ülevaatliku eksponaatide ja klaasitööstuse ajaloo jutustuse.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lihula – Kurese – Soontagana
Vaatasime üle Lihula muuseumi, päris lahe naiste pesu näitus oli 😉 ja mitte ainult. Muuseum ise asub mõisas mis nagu ikka vahel kipub olema asub linnuse servas. Lihula mõisa ja linnuse ajaloost ei hakka siin pikemalt kirjutama, see on üksipulgi lahti kirjutatud siin.
Kui Lihula muuseum uuritud viskasime pilgu peale Mihkli kirikule. Mihkli kirik olla ehitatud Soontagana muinaskihelkonda 13 sajandil ja on seega kogu Lääne – Eesti vanimaid ja omapärasemaid. Mihkli kirik on sarnane Saare – Lääne piiskopkonna kirikute põhiolemusele – ühelöövilise kahe võlviga pikihoonega liitub idas veidi kitsam kooriruum. Praegune kellatorn ehitati kirikule ilmselt 18 sajandil. Umbes samal ajal müüriti kinni ka kiriku põrandaalused hauakambrid. Väidetavalt olla Läti Henrik olnud siin esimeseks preestriks. Kirikuaias on ka 2011 aastal avatud mälestuskivi “Hirmus Antsule”. Ants on ilmselt siinkandi kõige legendaarsem metsavend.
Kui juba siinkandis siis tuleb üle vaadata ka üks kohalikke müstilisemaid külasid Kurese. Siin ikka on mida vaadata kui vähegi viitsid jalutada mööda kunagisi tänavaid. Veidi pikemalt Kuresest saab lugeda siit.
Ja ega saa käimata jätta ka Kureselt linnulennu kaugusel oleval Soontagana linnamäel. Linnus asus kunagi iseenesest soosaarel. Tänapäeval saab sinna kuiva jalaga. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. 1226 aastal toimunud viimaste ristimistega muudeti ka see paik saksa ristirüütlitele alistunuks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hellenurme – Tarvastu – Lõhavere – Lahmuse. Mõisad ja linnused
Sai põgusalt luusitud mööda mõisaid ja linnuseid. Kõigepealt piilusime Hellenurme mõisa ümbrust. Seda mõisa olla mainitud juba 1328 Helvenorme nime all. Samas ei tea kas see tõsi on, teiste allikate põhjal mainiti mõisa alles 1641 ja peale Põhjasõda kuulus see Wrangellidele. 1850 – 1919 kuulus mõis von Middendorffidele. Peale II MS oli mõisas lastekodu kuni aastani 1993, peale seda on siin olnud hooldekodu ja lasteaed. Siinsamas paisjärve kaldal on ka vesiveski mis muideks tänapäevani töökorras. Aga samas villaveskist on ainult varemed järgi.
Järgmine põgus peatus Rõngu mõisapargis. Kahjuks mõisast midagi säilinud ei ole peale vaevumärgatava vundamendi. Samas on siin säilinud veidi kunagise linnuse müüri. Sellest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, kellel huvi saab seda lugeda siit. Järgmine peatus kuskil Tarvastu linnuse tagahoovis 😀 😀 Tarvastu linnus olla olnud ka foogti residents. See linnus oli omal ajal ikka ilmselt üsna suur arvestades seda küngast mille otsas see on. Linnuse lähedale Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi – Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Ja praegu tunnevad varemetes ennast väga hästi lambad 😉
Eks ikka Lempsi pesa tuleb ka üle vaadata kui juba sealkandis tuiata. Lõhavere linnust peetakse Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks ja ju ta see ikka on ka. Väidetavalt on Lõhavere linnamägi enim uuritud linnamägi Eestis. Läti Henrik mainib oma purjus peaga kirjutatud kroonikas Sakala vanema Lembitu linnust “Castrum Leole” nime all. Lembitu, langes 21 septembril 1217 Madisepäeva lahingus. Seda lahingupaika oleme pingsalt otsinud kuid kahjuks on see jätkuvalt leidmata.
Viimaseks vaatamisväärsuseks enne kodupoole kimamist jäi Lahmuse mõis, selle olevat asutanud poolakas Alexander Trojanowski. 1594 aastal läks mõis Poola juurtega Wilhelm Bockile. W. Bockist sai alguse aadlisuguvõsa, mis jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Praegune mõisasüda ehitati Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusesse, kui Christine Gerttude Bock abiellus 1758 Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. 1851 ostis mõisa 40 000 hõberubla eest Ludvig Ratlef. Ludvig Ratlefi tütar Theophane (Fanny) abiellus 1858 Heinrich Ludvig Valentin v Bockiga ja nii jõudis mõis jälle Bockide suguvõsa kätte. Alates 1926 aastast asub mõisas kool mis muudeti 1962 aastast erikooliks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Miks plaatida hauaplatsi?
Varasemalt olen siin juba kirjutanud lahti nii piirete kui ka platsitäidete hooldusvajaduse. Aga kordame siis üle. Viimasel ajal tuleb aina rohkem päringuid hauaplatside plaatimiseks. Tekib küsimus, miks seda teha? Kohe tuleb sada vabandust ja põhjust. Aega ei ole käia hooldamas ja plats on siis hooldevaba jne jne. Tegelikult on see lihtsalt enese rahustuseks ilusa illusiooni loomine. Kui aega ei ole saab alati tellida hooldusteenuse ükskõik kust maailma otsast vägagi lihtsalt. Teiseks plaaditud platsi ehitus on kordades kallim ja ei taha hooldust võibolla ainult esimesel paaril aastal. Edaspidi on hooldusvajadus mitmeid kordi suurem ja kallim kui rehaga liivale triipe tõmmata.
Ilma hoolduseta on plaaditud platsid mõne aastaga sellised nagu allolevatel piltidel näha. Plaadid katkised, plats ära vajunud, rohi ja sammal kasvab ning vajavad korralikku pesu. Küsige nüüd iseendalt kas teil on aega ja võimekust tundide kaupa plaatide vahelt sammalt või umbrohtu kaabitsaga välja nokkida või plaate pesta. Ilmselt veelvähem on aega vajunud plaate lahti koukida ja paika sättida. Kui pole aega 10 minutit liiva riisumiseks, siis pesuks või umbrohu nokkimiseks pole ammugi aega. Seda enam, et meil on kalmistuid kus pole isegi vett kohapeal olemas.
Kui on soov siiski plaatida oleks mõistlik kaaluda väiksemate platside puhul ühe suure plaadi paigaldust, see väldib sambla ja umbrohu kasvamise kindlasti aga ei päästa pesust. Suhteliselt hooldevaba on iseenesest muruplats. Ei pea riisuma ega midagi, trimmeriga viuh üle ja valmis 😉 Mõnel kalmistul ei pea muruplatsi olemasolul isegi ise niitma, vaid seda teeb kalmistu haldaja. Vot hoopis see on hooldevabadus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
