fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Lehtse mõis

    Paar korda varasemalt sattunud möödaminnes Lehtse mõisa varemeid piiluma. Juba maa pealt on see 25 meetrine säilinud mõisatorn muljetavaldav aga pilvepiirilt on veel edevam 😉 Esimesed teated Lehtse rüütlimõisast pärinevad 1467 aastast, kui ordumeister Johan von Mengede andis Lehtse mõisa Hans von Lechtes`ele, kelle järgi sai mõis ilmselt oma nime. Vaid kolm aastat hiljem sai mõisaomanikuks parun Hans von Bremen. Aegade jooksul on mõisa omanikeks olnud ka Friedrich Magnus von Ungern Sternberg ja ka Otto Reinhold von Maydell. On isegi teada, et esimesena Põhja-Eesti mõisatest seati siin sisse telefon Lehtse mõisast Kurge viinavabrikuni ja 1884 aastal sealt edasi Lehtse raudteejaama. Kellel huvi siis saab pikemalt lugeda Lehtse mõisa kohta siit.

    Tegin väikse video ka pilvepiirilt

    Tagasiteel jäid silma ühel põllul lausa 2 kitsekarja 😉

  • Muu värk

    Kõvernoad

    Nagu varasemalt juttu oli vaatasin üle nii mõnedki meie muuseumide varasalvedes olevad kõvernoad. Kahjuks meil põhjalikke uuringuid nende kohta ei ole. Ühtteist muidugi leiab kirjandusest aga vikuaja kontekst kahjuks puudub. Valdav osa leidudest on pärit kõvasti enne vikuaega olevatest kalmetest või siis puhtalt juhuleiud kuskilt põllult. Vaadates nüüd nende suurust ja sarnasust näiteks Rootsist leitutega tundub, et need olid ikkagi pigem mingid suvalised hiigelsuure levialaga laiatarbe noad. Aga milleks neid kasutati ei saa ilmselt kunagi teada. Vesteldes nii mõnegi meie tuntud arheoloogiga selgus, et need kõvernoad on siiski enne vikuaegsed tarbeesemed. Kokkuvõtvalt on tegemist ilmselt tänapäeva mõistes taskunoa esiisaga 😉

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Talukalmistud Pärnu jõe kaldal.

    Varasemalt paar talukalmistut üle vaadatud Pakri poolsaarel ja Emumäel. Kusjuures see viimane on tänapäevalgi toimiv. Seekord vaatasime põgusalt üle paar Pärnu jõe kaldal asuvat talukalmistut. Hauamäe talukalmistu puhul on tegemist tüüpilise 19 sajandil tekkinud talukalmistuga ja kalmistu on kultuurimälestisena kaitse all. Kusjuures kalmistu on ilusti korrastatud. Siia kalmistule on maetud põllumajandustegelane Kaarel Paulus ja tema abikaasa.

    Ülejõe talu Nuudi perekonna kalmistu on samuti pisikene talukalmistu jõe kaldal mis on ka kultuurimälestisena kaitse all. See kalmistu on samuti korrastatud ja tundub, et siia on hauaplaadi andmetel viimati maetud aastal 2020. Mõlemad kalmistud paistavad silma tagasihoidlikkusega mis võiks olla iga kalmistu stiiliks.

  • Muu värk,  Tsill

    Türi – Tori maraton

    Sai ajaviiteks käidud Türi – Tori maratoni piilumas. Võhandul juba nii palju käinud, et kopp ees. Vaheldust on ellu vaja 😉 Eks sellegi marsruudi ääres ole huvitavaid kohti mida võib ka ilma maratoni piilumata külastada. Vaatasime pilvepiirilt üle Laupa mõisa, siin on alates aastast 1922 tegelikult mõisakool. Ajaloost niipalju, et mõisa asutajaks peetakse Rootsi ratsaväeohvitseri Claus Trällot, kes olevat ostnud Laupa küla 1614 aastal Rootsi kunni Gustav II Adolfi käest. Mingil ajal kingiti mõis miskipärast Reinhold von Fersenile, kelle järeltulijatele kuulus mõis aastani 1849. Hiljem kuulus mõis Taubedele, kuni talupojad 1905 aastal mõisatest jaanituled tegid 😉

    Järgmisena võtsime ette Jändja. 20 sajandi alguses ehitati siia päris korralik vesiveskikompleks koos tammi ja puumassivabrikuga. Nõuka ajal olla kogu see mudru maha jäetud ja lagunenud. Ega kui aus olla siis tõesti nii on, et vesiveskist on miskid olematud varemed järgi aga puumassivabrikust on vähemalt hoone säilinud ja see on kultuurimälestisena kaitse all. Sisse sinna kahjuks ei saanud aga aknast on näha, et sees on säilinud miskid seadmejäänukid. Järgmisena kiire peatus Kurgjal, kuna edasiminekuga suht kiire siis muuseumi lähemalt tudeerima ei hakanud. See on veel üks selline kohake mis mul põhjalikumalt tudeerimata. Ükspäev teen ära 😉

    Kurgja vesiveski pilvepiirilt

    Järgmine peatus Suurejõel, Siin on ka mingi müütiline kaltsukas. Piilusime sisse aga kaltsuka kohta hinnad päris kirved, isegi Tallinnas on soodsamad kaltsukad. Piilusime sisse kohalikku vesiveski jäänukisse. Kahjuks on seegi täiesti ära läbustatud ja lagastatud, suuremas ruumis on keegi isegi märki laskmist harjutanud ja mitte vähe. Ilm läks jube rõvedaks ja enam eriti ringi luusida ei kannatanud, vaatasime kiiruga üle Tori kiriku juures Püha Jürka kuju, see olla esimene Eesti ratsamonument. Ei tea kas päriselt ka nii on aga mine sa tea. Piilusime kirikusse kah, see on päris ok Eesti sõjameestele pühendatud kirik mida tasub külastada küll.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Pilistvere kivikangur

    Pilistveres kõvasti asjatamas käidud aga kunagi pole nii palju aega olnud, et üle vaadata misasi see Pilistvere kivikangur on. Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks sai see värk üle vaadatud. Algul ei saanud ma pointile pihta mis värk selle kivikangruga on. Teeäärse pruuni suunaviida põhjal peaks mingi ajalooline vaatamisväärsus olema aga tegelikkuses minu meelest see silt vähe eksitav. Aga see selleks.

    Pilistvere kivikangur on iseenesest 1988 aasta hingedepäeval avatud mälestusmemoriaal, mis algselt oli mõeldud nende inimeste mälestuseks kes kommunistliku genotsiidi ohvritena kadunuks jäid. Kivikangur kujutas algselt kividest kuhjatud hauda, mille peatsis on suur rist. Sinna kivikuhja võib iga eestlane kelle omaksed represseerides kadunuks jäid oma mälestuskivi viia.

    Hiljem täienes Pilistvere kivikangur nelja mehekõrguse kiviga metsavendadele, vabadusvõitlejatele, soomepoistele ja tööpataljonlastele. Siis lisati sinna veel maakondade mälestuskivid. Tänapäeval koosneb murekivide kangur lisaks sümboolsele hauale, maakonnakividest ja teistest nimelistest mälestuskividest, lisaks on siin veel mälestuspuude hiis kuhu on istutatud üle 1000 puu ja põõsa. Siia oli plaanis luua ka kommunistlikule genotsiidile pühendatud muuseum, mis asuks täpselt kalmistul asuva Jüri Vilmsi haua vastas. Hoone on iseenesest olemas aga teostuseni pole rahapuuduses jõutud. Praegu pidavat seda tühimikku täitma Pilistvere ajalooline pastoraat kus on Eesti ajaloomuuseumi poolt koostatud temaatiline püsinäitus ja arhiiv. Kui see nüüd tõele vastab siis ükspäev vaatan selle ka üle. Pilistvere kivikangur on ainus paik, kus saab austada neid inimesi, kes võitlesid Eesti iseseisvuse eest. Kes tunneb, et peaks mälestama oma teadmata kadunud lähedasi võib sinna oma nimelise kivi viia. Samalaadse mälestuspaiga või teha ka juba olemasolevale hauaplatsile. Kui ise ei saa selle rajamisega hakkama, siis meie aitame nõu ja jõuga.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Käsmu kabelid

    Käsmu kalmistul asjatades vaatasime üle ka sealsed Käsmu kabelid ja muud vaatamisväärsused. Kuna siinses meremuuseumis juba korduvalt käidud jätsime seekord selle vahele ja keskendusime kabelitele. Käsmu kabel olla 1863 aastal külaelanike raha eest ehitatud puitkabel. Kabel iseenesest väljast selline tagasihoidlik nii nagu nad enamuses on. Kabeli uhkuseks on Tallinna Rootsi – Mihkli kirikust pärinev orel mis pidavat olema üks Eesti vanemaid oreleid. Arvatakse, et oreli ehitas tõenäoliselt orelimeister Johann Andreas Stein 18 sajandi lõpus. Muidugi hakkas kabelis silma ka korralik korjanduskast, huvitav mis aastast see pärit on.

    Kabelit ümbritseb pisike kalmistu kuhu on maetud nii mõnigi kuulus kapten. Silma hakkas isegi üks üsnagi hästi säilinud metallpärg. Muidugi on siin kalmistul ka üheks Eesti ilusamaks hauamonumendiks peetav kapten Tiedemanni noorelt surnud lemmiktütre mälestusmärk. Ütleks, et ma olen kalmistutel palju igasugu monumente ja asju näinud ning võin kinnitada, et tõesti on ilus kuju.

    Kalmistust sajakonna meetri kaugusel on veel üks huvitav kabel. See kabel rajati 1846 kindral Nikolai von Dellingshauseni mälestuseks. See kindral olevat esimesena avastanud Käsmu kui laheda suvituskoha. Nikolai von Dellinghausen (1827-1896) oli omal ajal päris kõva võll, olles nii Eestimaa Rüütelkonna peamees, kihelkonnakohtunik, kreisisaadik, mõisnik ja krt teab kes veel 😉 Muidugi kabeli osas on mitmeid eriarvamusi, võimalik, et kabel on ehitatud hoopis parun Eduard Johann von Dellingshauseni mälestuseks. Aga võta sa kinni mis tegelikult on. Praegu on kabelis päris huvitav fotonäitus.

    Ja muideks siin on veel üks vaatamisväärsus 😉 Kalmistu juures on igati korralik välikemps. Muidu kemps nagu kemps ikka aga esimest korda näen Eestimaa pinnal, et kemps on ehitatud eurorahade toel 😀

  • Viikingid

    Vikunuga, mis tegelikult polegi vikunuga

    Aegade jooksul tellimise peale nii mõnigi nn. vikunuga tehtud. Nimetatakse tänapäeval neid nugasid kõikvõimalikes e-poodides ja foorumites valdavalt viikingi naiste nugadeks või siis germaani meeste nugadeks. Ükspäev ühte tellimust täites hakkas asi kuidagi kripeldama. Miks neid siis niiväga pole leitud vikuaegsetest naiste haudadest, miks need on just naiste noad ja mis on nende otstarve. Egas midagi interneedum lahti ja jälgi ajama. Meil sellist tüüpi nugasid muuseumide arhiivides küllaga kõvernoa nime all aga kahjuks pole pilte ega dateeringuid. Seega tuleb minna nugade kohalikus päritolus selguse saamiseks hakata arhiive läbi kammima.

    Interneedumis jälgi ajades leidsin selliseid nugasid hulgaliselt Rootsi Ajaloomuuseumi arhiivist. Seal on ilusti nii pildid kui dateeringud. jälgi ajades tuleb välja, et nende nn. vikunugade ema on ilmselt hoopis pronksiaegne habemenuga. Nii, et kui just naised juba tol ajal jalgu ei raseerinud 😉 on tegu siiski pigem meeste või hoopis unisex noaga.

    Rootsi Ajaloomuuseumis on hoiul nii mõnigi Rootsist leitud väga edeva mustriga pronksist habemenuga. Panen siia mõned üksikud põnevamad pildid. Valdav enamus neist on dateeritud ajavahemikku 1100ekr – 700ekr. On leitud isegi üks tammepuust kast kus erineva stafi hulgas oli edev habemenuga. Huvitav on see, et päris paljudel habemenugadel on kujutatud vikulaeva sarnaseid motiive.

    Aga nüüd, siis kui ema üle vaadatud tudeerime lapsi ka 😉 Algusaegadest peale on nende kuju varieerunud äärmusest äärmusesse. Rootslastel on nende kõvernugade ühine nimetaja krumkniv. Kui nüüd neid pildil olevaid kõvernugasid vaadata siis ka rootslased kahtlevad kas need on noad või habemenoad. Pigem siiski need viimased kui mõõte vaadata. Ma ei kujuta ette, et selliste nugadega saaks midagi muud praktilist teha peale habemeajamise. No on muidugi ka variant, et nendega võidi näiteks pisikestel jahiloomadel nahka võtta.

    On ka päris palju selliseid millel on riputusrõngas. Siin vaatame jälle suurust, sellises suuruses noad võisid täiesti vabalt vöö asemel näiteks kaelas rippuda. Jäi silma ka üks omamoodi huvitav eksemplar, sellel oli millegi pärast käekaitse

    Arhiivides leidub ka päris ägedaid stiliseeritud kõvernuge mille käepidemel kaunistuseks kas ornament või loomapea.

    Ja nüüd siis põhiasja juurde, valdav enamus nendest nugadest on dateeritud 500ekr – 400 mõni üksik on dateeritud 500ekr – 1100. Seega pole vikunoaga asjal erilist pistmist. Ilmselt neid siiski mingil määral vikuajal pruugiti kui head, odavat sepanuga, mida sai kiirelt ja lihtsalt valmistada. Mõned nimetavad seda nn. vikunuga ka germaani meeste noaks. Kumb ta siis on? Pigem ma ise ütleks, et tegemist on üldlevinud rauaaegse kõvernoaga mille otstarve sõltus ilmselt noa omanikust. Kes ajas habet, kes raseeris jalgu, kes puhastas nahka, kes kooris õunu jne jne 😉 Kui me räägime mingist vikuaegsest naistenoast siis vaatame pigem Kukruse Memme. Mis siis, et matuse pole vikuaegne. Päris huvitav artikkel Soome emännänveitsi nugade versioonist on siin. Väidetavalt sündis emännänveitsi nagu kõik muudki asjad siin ilmas juhuse tahtel 😀 😀 Mehel läks noa ots katki läks ja see enam tööks ei sobinud. Nii tuunis mees sellest jupist mis noast alles jäi uue ilma terava otsata noa. Nuga sai kergem ja naiselikum, seega naisele sobivam. Tänu lühemale ja ilma terava otsata noale saab mees nüüd rahulikult magada, kartmata, et naine ta vihahoos surnuks pussitab 😉

    Kuidas sai sellest kõvernoast vikunuga on liikvel väike linnalegend 😉 Umbes 40 aastat tagasi olevat üks kuulus Hollandi sepp selliseid odavaid ja kiirelt valmistatavaid nuge viikingiturgudel müünud viikinginoa nimega. See kujunes väga populaarseks tooteks. Kuna tegu oli hea müügiartikliga siis hakkasid paljud teisedki neid nuge valmistama ja müüma sama nimega. Ja nii see levis 😉 Eks ma ükspäev uurin mis meie arhiivides nende kohta täpsemalt on.

    Fotod pärinevad Rootsi ajaloomuuseumi arhiividest ja autoriteks on: Tania Muñoz Marzá;  Asp Yliali; Kusmin Sara;  Stiftelsen Föremålsvård Kirunas;  Eriksson Thomas;  Olsson Karin; Rosengren Helena; Myrin Ola