-
Sillamäe ja Sinimäed pilvepiirilt
Varasemalt Sillamäe promenaadil ja Sinimägedes luusitud nõrkemiseni, seekord üritasime neid kohti pilvepiirilt piiluda. Ilmselt pakub siin 2020 aastal valminud promenaad Pärnu ja Haapsalu promenaadidele kõva konkurentsi. Enne II MS oli Sillamäe tuntud kui idülliline suvituskoht, kus armastas puhata Eesti ja Vene kultuurieliit. Peale sõda tehti siia uraani rikastamise tehas ja linn muutus numbrilinnaks kuhu tavakodanikul juurdepääsu polnud. Kusjuures uraani saadi kohalikust ja sisseveetud maagist. Väidetavalt olla esimene venelaste aatompomm tehtud siinses tehases rikastatud uraanist, kas see ka tõsi on ei tea.
Kuna tegemist oli strateegiliselt ülimalt olulise kohaga, panustas Venemaa ehitusesse tohutult ressursse. Tulemuseks on unikaalne, terviklikult säilinud 1950 aastate stalinistlik arhitektuuriansambel, mida ilmestavad suursugused sambad, kaared ja rannani laskuvad trepistikud. Pilvepiirilt näeb see linnake päris efektne ja roheline välja.
Väike video Sillamäe promenaadist pilvepiirilt
Vaatasime pilvepiirilt üle ka Sinimägede lahinguväljad ning muu sinna juurde kuuluva. Kahjuks on memoriaali juurde viiv trepistik üsnagi lagunenud. Ma nagu ei saa aru miks see üldse puidust tehti kui oleks võinud kasutada paeplaate. Aga ju siis valiti jälle kõige odavam variant. Teise maailmasõja ajal olid Sinimäed osa Tannenbergi kaitseliinist, mis kulges Soome lahest kuni Peipsi järveni.
Kindlustuste rajamist alustati 1943 aastal ning täiendati pidevalt 1944 aastal. Kaitseliini võtmeks olid soode ja lagendike üle valitsevad Sinimäed, mis olid soomusjõudude läbimurdeks ainuke looduslikult sobiv lõik. Sinimägedes oli kaitse üles ehitatud sügavuti. Esimene kaitseliin asus Lastekodumäe ümbruses, teine kaevikuteliin asus Lastekodumäe ja Põrguaugumäe kandis ning kolmas kaitseliin Tornimäe ees.
Pargimäel muidugi turnisime vaatetorni ja uudistasime vanu blindaaže ja ladusid. Kahjuks igale poole sisse ei saa, keegi on tabad ette riputanud 😉 Sinimäed oma strateegilise tähtsusega on varasematelgi sajanditel olnud kaitserajatiste osaks. Peeter I laskis 18 sajandi algul rajada kindlustuste vööndi (Rootsi vall) Soome lahe kaldalt üle Tornimäe lõuna suunal asuvate soodeni. Esimese maailmasõja ajal olid Sinimäed osaks Peterburi 3 kaitsevööndi süsteemist. Pargi- ja Põrguaugumäele rajati betoonist blindaažid ning ehitati laskemoonakeldrid.
-
Vatla linnus
Linnustest üle lendamise projekt sai täiendust Vatla linnuse näol. Linnus ise on olnud ilmselt kasutusel 11 – 13 sajand. Vatla maalinnus mis on tuntud ka kui Karuse linnus asub iseenesest looduslikult üsnagi soodsas kohas, madala paekõrgendiku serval ja huvitaval kombel on siin enamjaolt muldvall säilinud. Üks huvitav asi on siin veel. Nimelt 2016 aastal paigaldati siia Kaitseliidu poolt muinaslinnade kaardiga mälestuskivi. See ei ole mingi ühekordne projekt vaid jätk 1936 aastal Kaitseliidu ülem kindral J. Orasmaa ideele tähistada linnuseasemed metallplaatidega. Selliseid plaate mis on ilmselt veel tollest ajast kohtab vahel mõne linnuse juures. Huvitav, et vene ajal sibulad ei löönudki neile kange sisse.
Väike pilvepiirilt jäädvustus on siin
Kui juba sealkandis siis tuleb teistegi vaatamisväärsustega tutvuda. Paadremal jäi silma päris huvitava disainiga bussipeatus. Lonkisime veidi ka Tuhu raba laudteel, siin on muideks päris huvitava kujuga vaatetorn. Sealt eriti kaugele küll ei näe aga ehk polegi vaja.
-
Kurese ja Soontagana
Varasemalt siin Kuresel ja Soontaganal käinud mõned korrad luusimas, aga üks asi on asja vaadata maapinnalt ning hoopis teine pilvepiirilt. Kurese sumbküla kandist on avastatud pronksiaegne kindlustatud asula ja varasest rauaajast pärinev ringvall. Nii et see küla on ikka hiidvana. Mis on muidugi veel huvitav, et majad, kaevud, keldrid, kiviaiad jne. on kõik paekivist. Kiviaedu pidavat olema siinkandis 30 kilomeetri tuuris. Kusjuures huvitav on see, et tsaariaegsete kaartide põhjal olevat siin külas olnud 23 talu ja 6 tuuleveskit…. Elektrit pole siin külas kunagi olnud. Sel korral jäi muidugi see ringvall linnus vaatamata, aga siis ongi põhjust tagasi tulla 😉
Väike video Kurese külast.
Kui Kurese uuritud kimasime Soontagana maalinna uurima. See asub keset Avanduse sood asuval soosaarel. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. Tänapäeval saab sinna muidugi ilma salajast sooteed teadmata. Siin on ka RMK lõkkekoht ja onn kus saab vajadusel ööbida. Muidugi ei puudu siit ka korralik vaatetorn, sinna ei hakanud seekord ronima. Vaatasime seekord drooniga nii soosaart kui linnust. Ja ega see saar nüüd niisama pisike polegi, ühest otsast teise veidi üle kilomeetri.
Väike video soosaarest
-
Hiiumaa
Sai pesakond peale pakitud ja Hiiumaale tuulduma. Väike saar, päevaga teeb tiiru peale 😀 Aga me võtsime asja rahulikult ja tiksusime 2 päeva. Nagu ikka näeb meie saartel tuulikud, nii käest lastuid kui ka korralikult renoveerituid. Käisime ristimäel, huvitav komme inimestel… Aga võrreldes seda ristimäge Leedukate omaga siis hiidlastel see mikroskoopiline 😀
Luusisime vähe ka Lõimastu kaitserajatistel kuskil keset metsa. Päris huvitav kohake, eriti kui on väike militaarhuvi. Huvitaval kombel polnudki kõik metall veel ära varastatud. Muidugi tänapäeval mingid pooletoobised vigisevad, et miks viisnurk punkriuksel jne. Võiks ometi aru saada, et see on üks kunagise kultuuri osa ja ei sega kedagi. Kui ei meeldi ei pea ju vaatama.
Edasi liikusime Tahkuna poole. Luusisime enne tuletorni veel mingis punkris. Kolasime rannas vaatasime “Estonia” mälestusmärki ja tiksusime vaikselt ööbima.
Järgmise päeval kolasime algul Kõpu ja Ristna tuletornis. Pärast luusisime veel Ristna kaitserajatistel. Mul nagu ikka vaja turnida igalepoole. Turnisin mööda trepijäänuseid tulejuhtimistorni latva. Vaade ikka päris vägev. Kuigi ilmselt selle asjanduse hiilgeajal oli vaade veel parem. Metsa polnud ees 😀 Samasugused tulejuhtimistornid on veel Suurupis ja Paldiskis . Neis kummaski ei ole ma üleval käinud. Metalltrepid on rotti pandud ja üles ei saa.
Õhtupoolikul tiksusime natuke Kassari kandis. Linnuvaatlustornist küll linde ei näinud aga linnusitasaar paistis küll 😀 Keegi taastab seal usinasti tuulikut. Leigerit nägime kah, pidavat kohalik Kalevipoeg olema 😀
Lõpuks jäi pilk peale veel visata Suuremõisa lossile ja kimada laevale. Täiesti mõnus ja hariv tripp oli
-
Mida teha Hiiumaal, vol.2
Hommikul peale sööki käisime kolasime Kärdla keskväljakul. Väga ilusti korda tehtud, isegi madalseikluspark on olemas 😉 Huvitav kui mujal linnades on kujunduselementideks maasikad, tuvid jne siis siin on käbid. Sattusime natuke liiga vara siia ja kahjuks polnud aega oodata millal bändide marss hakkab aga pole hullu küll ükspäev näeme seda ka. Peale põgusat jalutuskäiku käisime piilusime kunagist ülikuuma peokohta Rannapaargu restot. Siia on uus elu sisse puhutud.
Edasi käisime vaatasime mis kuramuse asi see Tubala vai on. Varasemalt ma olin selle kohta miskit legendi kuulnud aga näinud polnud, nüüd see ka nähtud. Vai pidavat hoidma Hiiumaad kinni, et see triivima ei läheks 😀 😀 Kui teed Kõpu majaka kultuurifondi annetuse siis saad ka oma nimelise sepanaela vaia sisse lüüa. Muidugi kui tähti närida siis sepanaeltest on asjad kaugel, aga abiks ikka 😉 Tiksusime vaikselt Käina poole, seal luusisime tuuletornis, iseenesest väga äge koht. Siin on nii spordisaalid, ronimissein, muuseum kui ka kohvik. Tuuletorni katuselt avaneb muljetavaldav vaade ümbrusele. Muidugi lahe tuulelipp on seal, tuulehaug on täpselt asjakohane asi 😉
Koduteel põikasime sisse veel Orjaku linnuvaatlustorni juurde, teised läksid turnima aga ma ei viitsinud. Eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Tegin selle asemel väikse tiiru drooniga linnusitasaartele. Seal on imekombel isegi veidi rohelust säilinud. Peale seda põikasime sisse ka Orjaku sadamasse, siin on kogukonna toel täitsa arvestatav kompleks valmis saadud.
Linnukesega väike tiir ümber linnuvaatlustorni kah 😉
Kõige lõpuks vaatasime üle Hiiu õlle koja. Siinsamas nii tehas kui ka kohvik aga kuna alks pole miski teema minu jaoks siis ei tea kas see kohalik õlle on joodav või mitte. Lõpuks laevale ja koju. Kokkuvõtteks võib öelda, et Hiiumaal on vaadata küll ja veel ilma majakate ja militaaritagi 😉
-
Lihula – Kurese – Soontagana
Vaatasime üle Lihula muuseumi, päris lahe naiste pesu näitus oli 😉 ja mitte ainult. Muuseum ise asub mõisas mis nagu ikka vahel kipub olema asub linnuse servas. Lihula mõisa ja linnuse ajaloost ei hakka siin pikemalt kirjutama, see on üksipulgi lahti kirjutatud siin.
Kui Lihula muuseum uuritud viskasime pilgu peale Mihkli kirikule. Mihkli kirik olla ehitatud Soontagana muinaskihelkonda 13 sajandil ja on seega kogu Lääne – Eesti vanimaid ja omapärasemaid. Mihkli kirik on sarnane Saare – Lääne piiskopkonna kirikute põhiolemusele – ühelöövilise kahe võlviga pikihoonega liitub idas veidi kitsam kooriruum. Praegune kellatorn ehitati kirikule ilmselt 18 sajandil. Umbes samal ajal müüriti kinni ka kiriku põrandaalused hauakambrid. Väidetavalt olla Läti Henrik olnud siin esimeseks preestriks. Kirikuaias on ka 2011 aastal avatud mälestuskivi “Hirmus Antsule”. Ants on ilmselt siinkandi kõige legendaarsem metsavend.
Kui juba siinkandis siis tuleb üle vaadata ka üks kohalikke müstilisemaid külasid Kurese. Siin ikka on mida vaadata kui vähegi viitsid jalutada mööda kunagisi tänavaid. Veidi pikemalt Kuresest saab lugeda siit.
Ja ega saa käimata jätta ka Kureselt linnulennu kaugusel oleval Soontagana linnamäel. Linnus asus kunagi iseenesest soosaarel. Tänapäeval saab sinna kuiva jalaga. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. 1226 aastal toimunud viimaste ristimistega muudeti ka see paik saksa ristirüütlitele alistunuks.
-
Õmma raba
Ilus talveilm tuli kuidagi ära kasutada, aga kõik kohad juba nii ära kolatud, et… Nuuh kui natuke ajusoppides urgitseda siis ühtteist ikka meenub kus pole sada aastat käinud 😀 😀 Meenus, et Õmma rabas pole jumal teab mis ajast käinud. Mõeldud – tehtud, kimasime autoga raba servas olevasse pisikesse parklasse ja ennäe imet, üsna värskelt on rabajärveni tehtud igavene lai laudtee, lausa lust käia 😉 Kui viimati seal käisime siis võis laudteest või suunaviitadest ainult unistada aga hea teejuht oskas ka ilma nendeta viuh kohale minna. See Õmma raba metsaonn on väga tsill koht rabajärve ääres. Siin saab isegi ööbida täiesti normaalselt ja vaatetornist vaadet ümbrusele nautida. Järves on isegi ujumissild olemas.
Siin ärge unistagegi lõkke tegemisest ja grillimisest, kui raba põlema panete siis pahandust kui palju. Aga samas kui hirmsasti sügeleb siis oma matkapriimusel saab muna ikka praadida ja kohvi keeta 😉 Pigem võtke kaasa termosega soe jook ja võikud. Suvel on siin sääski nii, et mustab, ega ilmaasjata pole siin ca kümmekond pääsukesepesa. Siia on siginenud külalisteraamat, seda sirvides tundub, et seda kohta ikka teatakse ja külastatakse.
Tegime väikse droonivideo ka 😉
