fbpx
  • Matkad looduses,  Tsill

    Õmma raba

    Ilus talveilm tuli kuidagi ära kasutada, aga kõik kohad juba nii ära kolatud, et… Nuuh kui natuke ajusoppides urgitseda siis ühtteist ikka meenub kus pole sada aastat käinud 😀 😀 Meenus, et Õmma rabas pole jumal teab mis ajast käinud. Mõeldud – tehtud, kimasime autoga raba servas olevasse pisikesse parklasse ja ennäe imet, üsna värskelt on rabajärveni tehtud igavene lai laudtee, lausa lust käia 😉 Kui viimati seal käisime siis võis laudteest või suunaviitadest ainult unistada aga hea teejuht oskas ka ilma nendeta viuh kohale minna. See Õmma raba metsaonn on väga tsill koht rabajärve ääres. Siin saab isegi ööbida täiesti normaalselt ja vaatetornist vaadet ümbrusele nautida. Järves on isegi ujumissild olemas.

    Siin ärge unistagegi lõkke tegemisest ja grillimisest, kui raba põlema panete siis pahandust kui palju. Aga samas kui hirmsasti sügeleb siis oma matkapriimusel saab muna ikka praadida ja kohvi keeta 😉 Pigem võtke kaasa termosega soe jook ja võikud. Suvel on siin sääski nii, et mustab, ega ilmaasjata pole siin ca kümmekond pääsukesepesa. Siia on siginenud külalisteraamat, seda sirvides tundub, et seda kohta ikka teatakse ja külastatakse.

    Tegime väikse droonivideo ka 😉

  • Tripid,  Tsill

    Tartu- ja Viljandimaal matkaja, ära jäta neid nurgataguseid läbi kondamata

    Eestimaal on ilmselt veel palju kohti kuhu sattunud pole, aga nüüd on mõni jälle vähem 😉 Aga samas mõnda kohta tuleb uuesti külastada.

    Rannu õigeusu kirik. Selle vaatasime üle väljastpoolt. Kirik ehitati 1899 – 1901 ja õnnistati 5 mail 1905 Jeesuse Jeruusalemma mineku auks. Nagu ikka nõuka ajal kirikutega juhtus muudeti ka siinne kirik 1961 aastal laohooneks. Kaheksakümnendatel otsustas Rannu sovhoos ülekohtu heastada ja taastas kirikuhoone. Kirikus pidavat olema hea akustika mis sobib väga hästi kontserdipaigale. Praegu miskipärast kirikut jumalateenistusteks ei kasutata aga külastada saab küll, kui varasemalt aeg kokku leppida. Seekord meil sisse saada ei õnnestunud, kuna see kes ukse lahti teeks oli reisil. Aga samas kutsus meid lahkesti uuesti tulema. Järgmine kord sealkandis luusides teeme uue katse 😉 Siinsamas lähedal Võrtsjärve ääres on Tamme paljand, ka selle vaatasime üle. Kahjuks seal midagi erilist peale võsa ja väikeste paljandite ei olnud. Kui just mitte arvestada paljandi all võsas olevat heinarulli, millise imetrikiga see läbi päris arvestatava võsa sinna sai jäi teadmata 😀 😀 Nii, et siin ei tasu loota näha Piusa ürgoru laadseid paljandeid 😉 Ah jaa kui sellel matkarajal vaikselt lonkida siis võib kotkaid näha päris lähedalt. Meil õnnestus isegi kahte erinevat kotkast näha, üks neist oli ikka päris arvestatava suurusega. Kahju, et märkasime neid liiga hilja ja pildile ei saanud.

    Rannus on veel teinegi kirik ja seegi sai põgusalt üle vaadatud. Kahjuks ei saanud siin ka sisse aga pole hullu, nagunii tuleb uuesti tulla 😉 Millal kirik ehitati ilmselt täpselt ei teatagi. Teada on, et 1627 olid kirikust säilinud ainult välisseinad. Põhjalikumad juurdeehitused teostati 1835 aastal, siis ehitati kirikule ka ligi 33 meetri kõrgune torn. Paar huvitavat asja on siin ka, kiriku tagasein on nagu alpimaja ja kirikuaias on palvepink. Ega siin väga pikalt luusida ei saanudki, kiskus tormiks ära.

    Jõesuu vaatetorn. Põikasime sealtki kiiruga läbi. Algul mõtlesime kas sellise tuulega ikka lähme üles, äkki kõigub hullult. Aga või ma siis saan turnimata jätta 😀 Loomulikult käisin üleval ära ja mis oli huvitav, et see torn ei kõikunud mitte üks raas tormiga. Kohalik turismiinfokeskus oli muidugi juba kinni. Ma nagu ei saa väga aru sellest pointist miks nad on lahti ainult suvel…. Nagu talvel polekski turiste.

    Suure – Jaani kirik. Möödaminnes piilusime sisse Suure – Jaani kirikusse. Siin käis parasjagu korralik remont aga ühtteist piiluda ikka sai. Siin oli eksponeeritud isegi paar metallpärga ja üks ratasrist. Kirikutornis jäi seekord käimata ajapuudusel. Aga eks tuleb uuesti minna tudeerima kui remont läbi.

  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Läti – Leedu trip. Aluliina

    Aluliinasse jõudes ootas ees mingi hull autode mass ja parkimiskohtade puudus. Algul ei pööranud sellele tähelepanu, ikkagi puhkepäev ju ja inimesed puhkavad. Pärast selgus, et siin on üritus ürituse otsa 😉 Kõigepealt väike tiir kohalikku luteri kirikusse. Kiriku õu on ehitusmaterjali täis ja remont käib juba mitmeid aastaid. Marssisime mööda paraadtreppi kiriku torni, sealt on hea vaade ümbrusele. Näeb isegi järve äärseid garaaže. Need on tegelikult paadikuurid nii nagu meil Narva Veneetsias, vahe ainult selles, et Narvas on neid kordades rohkem ja sealsamas elatakse ka.

    Edasi oli plaan minna Templimäe vaatetorni, möödaminnes sattusime järveäärses parklas mingile lasteüritusele. Siin oli batuutide ja muu mudru kõrval ka väike tehnikanäitus. Lapsed said tutvuda nii politseiauto kui sõjatehnikaga. Kui nüüd võrrelda meie samalaadsete lasteüritustega siis siinne oli väga lahja tehnika poolest. Aga eks hetkel siin asi veidi teisiti ka kui meil, sõjavägi on kõrgendatud valmisolekus ja piirile kupatatud. Tuleb välja, et lätlastel on sõjaväes kasutusel kõvasti UTV ja ATV versioone. Ühte Pasi soomukit vaadates jäi kohe kilomeetri pealt silma, et moodsad ajad on sõjaväkke ka jõudnud 😉 Muidu Pasi nagu Pasi ikka ilusti kamo värvides aga vintsi konks lilla 😀 😀 Käisime vaatasime üle ka ordulinnuse varemed ning tuld edasi templimäele.

    Templimäel turnisime vaatetorni ja imetlesime vaateid ümbruskonnale. Ordulinnusest ja templimäest siin pikemalt kirjutama ei hakka, see juba varasemalt kirja pandud siin. Muidugi templimäelt linna tagasi vantsida ikka annab, aga on ka lihtsamaid variante. Siinsamas on zipline millega saad sahinal üle järve sõita otse linnusesaare randa, seda me ka tegime. Rannas sattusime kohe järgmisele üritusele, siin toimus tünnidest tehtud sõiduvahenditega võiduajamine. Mnjh, jalgadega siledat tünni ringi ajades ei arenda mingit erilist kiirust 😀 😀 aga elamus missugune.

    Lonkisime Aluliina uue lossi juurde, lootuses sisse saada aga kahjuks seekord ei saanud. Huvitav, et lossi ees on ilgelt suur II MS memoriaal millele kohalikud polegi kangi sisse löönud. Siinsamas sattusime juba järgmisele üritusele, laadale.

    Kohalik Aluliina laat hõlmas siin ikka nii mõnegi tänava ja valik oli vägev. Ostsin paar saiakest ja ennäe imet polnudki vaja läti keelt osata, osad kohalikud oskavad hoopis eesti keelt 😉

    Peale laata otsustasime tutvuda ühe siinse suurima atraktsiooniga, nimelt kitsarööpmelise raudteega. Sellega olen tahtnud ammu tiiru teha aga siiani pole õnnestunud. Kitsarööpmeline toimiv raudtee on siin üle 30 kiltsa pikk. Siin mingi oma skeemi alusel sõidavad vaheldumisi nii mootorvedur kui ka auruvedur. Täna oli sõidus auruvedur ja kusjuures tuli välja, et eesti vedur täitsa kasutusel. Kahjuks jäi ka seekord rongisõit ära, polnud lihtsalt enam aega selleks. Raudteejaamast veidi eemal elevaatori juures oli üks vana auto, selle vaatasime ka möödaminnes üle. Põhja polnud küll all aga kest nägi hea välja.

    Kimasime edasi Rezekne poole. Jaunanna külas oli maantee ääres päris huvitav teekäija palvekoda, see olla siia ehitatud ühe kohaliku poolt 2017 aastal. See palvekoda on midagi taolist nagu Setumaal tsässonid.

  • Tripid,  Tsill

    Marimetsa raba

    Nonii sai siis Marimetsas ka üle pika aja käidud. Kõigepealt tuleb parklast päris pikk maa mööda põlluserva vantsida metsani ja sealt edasi veel veidi metsarada rabani. Iseenesest muidugi põnev, saab sipelgate ja muude elukate toimetamist uurida. Näeb ka loodusjõudude tegutsemise jälgi. Tuulele ei ole jämedate puude maha murdmine mingi probleem 😉

    Kui vähegi silmad telefonist üles tõsta ja ringi vaadata siis näeb ikka väga palju põnevat ja ilusat. Loodusmatku korraldades näen päris tihti kuidas ümbrust üldse ei nähta ega tahetagi näha, tähtsam on telefoni näppida. Ja kui matka lõpus küsid, mida te uut nägite, siis enamjaolt ei osata vastata mida nähti peale oma telefoni ekraani 😀 Ja päris palju kuuleb vastuseks, et ega ma ise ei tahtnudki tulla aga sõber kutsus. Tekib küsimus, miks sa lähed vaatama seda mis sind absoluutselt ei huvita. Siit meil tulevadki need tänapäevased “eksperdid”, suunamudijad ja muud tegelased, kes tegelikult päris asjadest midagi ei tea.

    Kurja küll 😀 😀 Vanasti siin rabas luusides oli laudtee ikka natuke sinka-vonka aga nüüd uus praktiliselt noolsirge nagu Tartu maantee. Huvitav kes selle peale küll tuli. Hea oli selle asja juures muidugi see, et nüüd ehk saab ratastooliga ka rabasse kui osav vennike oled. Vantsisime tükk aega seda noolsirged laudteed kuni jõudsime enamvähem raba keskele. Siin oli päris kobe vaatetorn ja isegi ujumiskoht meisterdatud. Selliseid ujumiskohti võiks RMK ka mujal rabades teha, päris tsill värk 😉

    Tagasiteel tuli üks linavästrik päris julgelt uurima mida me seal kolame 😉 ja üks päris pirakas nastik ajas ka oma ussiasju metsas.

  • Muu värk,  Tsill

    Põltsamaa loss

    Sai ära käidud äsja uue kuue saanud Põltsamaa lossis. Külastuseks sebid kassast pileti ja edasi käib igale poole sissepääs juba pileti triipkoodiga, moodsad ajad 😉 Lossi ajaloost pikemalt kirjutama ei hakka, seda on juba varasemalt siin kirjutatud. Lossi müürid on omale kenasti katuse peale saanud ja torni viib korralik trepp. Tornist avaneb ümbrusele päris kobe vaade ja kindlasti tasub sinna turnida. Tornis saate teada ka kes oli kottkodanik Struve ja misasi on struve kaar. Varemed iseenesest päris ägedalt konserveeritud aga mõnes kohas oleks võinud kasvõi veidi vahelagesid taastada oleks veel ägedam.

    Lossihoovi veinikeldris on kohvik ka olemas aga pole viitsinud sinna kunagi sisse astuda. Tavaliselt ma sellistes kohtades eriti ei söö, tänaval on põnevamaid ja odavamaid kohti. Igasugused muuseumikohvikud on tavaliselt üsna kirved. Seekord tulles vastu töörahva soovidele sõime siinses uhke nimega restoranis Oberpahlen. Toiduvalik eriti suur ei olnud aga see on minu meelest normaalne, et restoranis pole menüü 10 A4 lehte tihedas kirjas, vaid mahub ilusti ühele lehele ära. Toit iseenesest maitsev ja koht hubane. Aga sitta viskas ventikasse see, et samal ajal oli seal miski firma lõunasöök. Firmaks oli ilmselt kurtide ühing, ilge üksteisest üle rääkimine käis ja üks kottkodanik üritas olla veel eriti vaimukas kisades üle kõigi omastarust vaimukaid kilde. Igas seltskonnas kipub ikka oma tola olema 😀 😀 Peale sööki jätkasime tuuriga. Turismiinfo keskuses on väike väljanäitus vana Põltsamaa konservitehase toodangust, mida käike tuubi ei pandud, minu meelest võiks praegugi sellist toodangut olla. Siinsamas on ka väike muuseum, see on nüüd vähe ruumikam kuna osa muuseumist koliti äsja renoveeritud väravamajja.

    Väravamajas on nüüd piletikassa, nännipood, kinosaal ja osa eksponaate infopunkti majast. Siin on ka infotahvlid mõisa ajaloost ja valitsejatest. Kokkuvõtvalt on asi päris tšilliks juba tehtud ja tasub kindlasti külastada

  • Söök - jook,  Tripid,  Tsill

    Setumaa trip. Taevaskoda – Lüübnitsa – Mikitamäe

    Sai kogukonnaga tehtud järjekordne põnev tripp Setumaale. Mis siis, et alles hiljuti sai sealkandis omalkäel asjatatud. Giididega tuurid on alati ägedad ja saab teada palju põnevat mida varem ei teadnud. Seekord alustasime Taevaskojast. Viimati sai siin käidud ikka aastaid tagasi aga siiani on meeles. Mõtlete mis seal ikka erilist on aga kui sa saad Taevaskojast 2 tunni jooksul nii suvised kui talvised pildid siis jääb meelde küll 😉 Vahepeal on siin üles pandud korralikud infotahvlid ja õnneks ei ole veel “looduskaitsjate” mahitusel lammutatud Saesaare tamm. Lonkisime giidi saatel suurde Taevaskotta välja ja kuulasime põnevaid lugusid kohalikest legendidest. Rootsi kunni sinna peidetud varandus pidavat olema siiani leidmata 😉 Sai veidi uudistatud kohalikku ilu ka pilvepiirilt, vaated on muidugi muljeltavaldavad. Käisime läbi ka emalätte juurest ja maitsesime head külma allikavett. Huvitav, et maausulised on siin usinasti puid ehtinud

    Taevaskojast edasi kimasime Lüübnitsasse, sibulatrip on veel muidugi vara aga siin on niisama ka põnev. Saab vaatetornist Venemaad piiluda ja niisama tsillida. Vaatasime üle ka mõned sibulapeenrad, siin on need hoopis erinevad Mustvee kandi omadest. Kui seal on kõrged ja laiad siis siin on nagu tavalised kartulivaod.

    Järgmine peatus oli Mikitamäel, see on omamoodi eriline küla selle poolest, et kui Setumaal on tavaliselt 1 tsässon külas siis siin on neid kaks kõrvuti. Siin on ka Inara vanavalgõ kohvitarõ. Sellest viimasel ajal korduvalt mööda sõitnud kuid sisse astuda pole olnud mahti. Seekord oli meil siin lõunasöök planeeritud. Kohvitarõ sisustus nägi välja väga stiilne ja äge. Söögi osas arvasin, et söök nagu söök ikka aga tegelikkuses sai siin kogeda tõelist toiduelamust. Eelroaks saime maitsta Inara poolt tehtud sõira. Sõira olen ikka siinseal maitsnud ja eksämm üritab ka seda teha, no ei ole see toit mis mulle maitseks. Aga peale siinse sõira maitsmist pean sõnu sööma. No ei nii maitsvat kusagilt saanud, seda võibki sööma jääda. Tahtsin isegi koju kaasa osta aga kahjuks oli see laar otsas ja uut veel polnud. Pearoaks olid käsitööpelmeenid. Iseenesest mulle pelmeenid maitsevad ja olen proovinud kõikvõimalikke nii poe kui käsitööpelmeene. Käsitööpelmeene tehakse paljudes kohtades aga need suudetakse tavaliselt ära rikkuda üleliigse maitseaine kogusega. Aga vot siinsed olid nii head, et köögis pidid meile korduvaid lisaportse tegema 😀 😀 😀 Magustoiduks olevad ahjus küpsetatud pannkoogid õunamoosiga olid nagu kirss tordil. Kokkuvõtteks ütleks, et pole varem veel sattunud sellisesse kohta kus kõik proovitud toidud on ülimaitsvad. See on koht mida kindlasti soovitan külastada. Meil muidugi vedas, Inara mängis söögi kõrvale pilli ka 😉

    Kui kõhud täis kimasime Värska sanatooriumi, siin oli meil väike spa külastus ja majutus. Siin saab laevasõitu ka teha aga seekord ei klappinud meil ajad. Järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Matkarajale tegime tiiru peale, seal on päris põneva kontekstiga infotahvlid. Väga hästi on seletatud kuidas kohalik muda omale raviomadused sai 😉

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Hara saar

    Varasemalt kunagises Hara allveelaevade demagneetimise sadamas kolanud nii suvel kui talvel ning igakord jääb ahvatlusena silma siinsamas lahesopis asuv väike saareke. Paati kahjuks pole millega sinna aerutada, väidetavalt muidugi pidi mõõna ajal saama sinna jala ka minna kivikülvi kohalt. See mõte on muidugi alati katki jäänud seetõttu, et puudus on julgetest kaaslastest 😉 Seekord tegime kindlapeale mineku, üks tuttav oli käinud just sadamas luusimas ja andis teada, et meri jääs. Kamp kokku ja kimasime kohale. Luusisime algatuseks veidi vanas vene sõjaväeosas mis siinsamas kaldapealsel veel säilinud.

    Nii, kui vana väeosa tudeeritud turnisime trepist alla kaldapealsele ja sealt padavai üle jää saare poole minema.

    Umbes paarsada meetrit mööda jääd ja olimegi kuiva jalaga saarel. Saar peaks olema ca 10 hektari suurune ja mida kõike siin saarel olnud ei ole. Väidetavalt on saar Tallinna kilude sünnikohaks. 1870-ndatel aastatel soolati esimest korda Eestis kilu “Revelskie kilki” nime all plekk­toosidesse just siin saarel. Soolatud kilud veeti Loksa sadama kaudu meritsi Peterburgi. Eesti esimene kilutööstur olla olnud Kolga mõisa kirjutaja Valdemar R. Sörensen, kes saare mõisalt rendile võttis ja sinna kalatööstuse rajas. 19 sajandi lõpul töötas kalatööstus juba kuues hoones. Kahes hoones võeti kala vastu, siinsamas see puhastati ja soolati. Kolmandas asus plekitöökoda, neljandas sepikoda, viiendas maitseaineladu ja kuuendas ladu koos jääkeldriga. Tippajal olla siin töötanud 300-350 inimest, kilusoolajad, kalurid, plekksepad, pakkijad, voorimehed ja laevamehed. Ettevõtlik mõisa kirjutaja 1892 aastal ja tema kalatööstus jagunes mitme ettevõtja vahel. Surma järel tekkis kilutööstusesse peaaegu paarikümne aastane paus. 1909 ehitati saarele tuletorn kus toimetas isegi majakavaht. 1912 aastal ostis Hara saare kalatööstuse Feodor Malahhov, kes ehitas hooneid juurde ja tegutses saarel lesta, räime ning kilu suitsutamisega. Siinsamas tehti ka sprotte. Tööstus toimis kuni 1932 aasta majandus­kriisini. Siin olla olnud enne II MS isegi püsiasustus ja Tallinna baltisakslaste seas tuntud populaarne suvituskoht. Suvitajatele ehitati puidust suvemajakesed ning kahekorruseline pansionaat. Mandrilt saarele sai puitsilla kaudu. 1954 aastal ehitati majakas seoses sõjasadama ehitusega kardinaalselt ringi. Saare püsiasustus likvideeriti Nõukogude mereväe ja piirivalve poolt. Saar moodustas koos rannikul ja lahel asuva mereväebaasi polügooni osade ning mereväe- ja piirivalvelinnakuga kinnise tsooni. Täna on siin vägevast omaaegsest hiilgusest järgi ainult varemed ja piirivalve vaatetorn. Muidugi tuli ikka torni vaateid nautima ka turnida. Ka siin on jõudnud mahajäetud sõjaväeosade vennikesed sodimas käia. Nu krt ei saa aru mis kummaline komme on igale poole jäädvustada oma siinviibimine. Igatahes nüüd on sellel saarekesel ka käidud ja uudishimu rahuldatud. Täiesti tsill koht ja tasub käia küll.

    Tagasiteel põikasime läbi sadama varemete juurest ka. Huvitav mis imenipiga oli üks väike kalake ennast sebinud jää peale ujuma…