fbpx
  • Tripid

    Mida teha Hiiumaal, vol.2

    Hommikul peale sööki käisime kolasime Kärdla keskväljakul. Väga ilusti korda tehtud, isegi madalseikluspark on olemas 😉 Huvitav kui mujal linnades on kujunduselementideks maasikad, tuvid jne siis siin on käbid. Sattusime natuke liiga vara siia ja kahjuks polnud aega oodata millal bändide marss hakkab aga pole hullu küll ükspäev näeme seda ka. Peale põgusat jalutuskäiku käisime piilusime kunagist ülikuuma peokohta Rannapaargu restot. Siia on uus elu sisse puhutud.

    Edasi käisime vaatasime mis kuramuse asi see Tubala vai on. Varasemalt ma olin selle kohta miskit legendi kuulnud aga näinud polnud, nüüd see ka nähtud. Vai pidavat hoidma Hiiumaad kinni, et see triivima ei läheks 😀 😀 Kui teed Kõpu majaka kultuurifondi annetuse siis saad ka oma nimelise sepanaela vaia sisse lüüa. Muidugi kui tähti närida siis sepanaeltest on asjad kaugel, aga abiks ikka 😉 Tiksusime vaikselt Käina poole, seal luusisime tuuletornis, iseenesest väga äge koht. Siin on nii spordisaalid, ronimissein, muuseum kui ka kohvik. Tuuletorni katuselt avaneb muljetavaldav vaade ümbrusele. Muidugi lahe tuulelipp on seal, tuulehaug on täpselt asjakohane asi 😉

    Koduteel põikasime sisse veel Orjaku linnuvaatlustorni juurde, teised läksid turnima aga ma ei viitsinud. Eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Tegin selle asemel väikse tiiru drooniga linnusitasaartele. Seal on imekombel isegi veidi rohelust säilinud. Peale seda põikasime sisse ka Orjaku sadamasse, siin on kogukonna toel täitsa arvestatav kompleks valmis saadud.

    Linnukesega väike tiir ümber linnuvaatlustorni kah 😉

    Kõige lõpuks vaatasime üle Hiiu õlle koja. Siinsamas nii tehas kui ka kohvik aga kuna alks pole miski teema minu jaoks siis ei tea kas see kohalik õlle on joodav või mitte. Lõpuks laevale ja koju. Kokkuvõtteks võib öelda, et Hiiumaal on vaadata küll ja veel ilma majakate ja militaaritagi 😉

  • Tripid

    Lihula – Kurese – Soontagana

    Vaatasime üle Lihula muuseumi, päris lahe naiste pesu näitus oli 😉 ja mitte ainult. Muuseum ise asub mõisas mis nagu ikka vahel kipub olema asub linnuse servas. Lihula mõisa ja linnuse ajaloost ei hakka siin pikemalt kirjutama, see on üksipulgi lahti kirjutatud siin.

    Kui Lihula muuseum uuritud viskasime pilgu peale Mihkli kirikule. Mihkli kirik olla ehitatud Soontagana muinaskihelkonda 13 sajandil ja on seega kogu Lääne – Eesti vanimaid ja omapärasemaid. Mihkli kirik on sarnane Saare – Lääne piiskopkonna kirikute põhiolemusele – ühelöövilise kahe võlviga pikihoonega liitub idas veidi kitsam kooriruum. Praegune kellatorn ehitati kirikule ilmselt 18 sajandil. Umbes samal ajal müüriti kinni ka kiriku põrandaalused hauakambrid. Väidetavalt olla Läti Henrik olnud siin esimeseks preestriks. Kirikuaias on ka 2011 aastal avatud mälestuskivi “Hirmus Antsule”. Ants on ilmselt siinkandi kõige legendaarsem metsavend.

    Kui juba siinkandis siis tuleb üle vaadata ka üks kohalikke müstilisemaid külasid Kurese. Siin ikka on mida vaadata kui vähegi viitsid jalutada mööda kunagisi tänavaid. Veidi pikemalt Kuresest saab lugeda siit.

    Ja ega saa käimata jätta ka Kureselt linnulennu kaugusel oleval Soontagana linnamäel. Linnus asus kunagi iseenesest soosaarel. Tänapäeval saab sinna kuiva jalaga. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. 1226 aastal toimunud viimaste ristimistega muudeti ka see paik saksa ristirüütlitele alistunuks.

  • Matkad looduses,  Tsill

    Õmma raba

    Ilus talveilm tuli kuidagi ära kasutada, aga kõik kohad juba nii ära kolatud, et… Nuuh kui natuke ajusoppides urgitseda siis ühtteist ikka meenub kus pole sada aastat käinud 😀 😀 Meenus, et Õmma rabas pole jumal teab mis ajast käinud. Mõeldud – tehtud, kimasime autoga raba servas olevasse pisikesse parklasse ja ennäe imet, üsna värskelt on rabajärveni tehtud igavene lai laudtee, lausa lust käia 😉 Kui viimati seal käisime siis võis laudteest või suunaviitadest ainult unistada aga hea teejuht oskas ka ilma nendeta viuh kohale minna. See Õmma raba metsaonn on väga tsill koht rabajärve ääres. Siin saab isegi ööbida täiesti normaalselt ja vaatetornist vaadet ümbrusele nautida. Järves on isegi ujumissild olemas.

    Siin ärge unistagegi lõkke tegemisest ja grillimisest, kui raba põlema panete siis pahandust kui palju. Aga samas kui hirmsasti sügeleb siis oma matkapriimusel saab muna ikka praadida ja kohvi keeta 😉 Pigem võtke kaasa termosega soe jook ja võikud. Suvel on siin sääski nii, et mustab, ega ilmaasjata pole siin ca kümmekond pääsukesepesa. Siia on siginenud külalisteraamat, seda sirvides tundub, et seda kohta ikka teatakse ja külastatakse.

    Tegime väikse droonivideo ka 😉

  • Tripid,  Tsill

    Tartu- ja Viljandimaal matkaja, ära jäta neid nurgataguseid läbi kondamata

    Eestimaal on ilmselt veel palju kohti kuhu sattunud pole, aga nüüd on mõni jälle vähem 😉 Aga samas mõnda kohta tuleb uuesti külastada.

    Rannu õigeusu kirik. Selle vaatasime üle väljastpoolt. Kirik ehitati 1899 – 1901 ja õnnistati 5 mail 1905 Jeesuse Jeruusalemma mineku auks. Nagu ikka nõuka ajal kirikutega juhtus muudeti ka siinne kirik 1961 aastal laohooneks. Kaheksakümnendatel otsustas Rannu sovhoos ülekohtu heastada ja taastas kirikuhoone. Kirikus pidavat olema hea akustika mis sobib väga hästi kontserdipaigale. Praegu miskipärast kirikut jumalateenistusteks ei kasutata aga külastada saab küll, kui varasemalt aeg kokku leppida. Seekord meil sisse saada ei õnnestunud, kuna see kes ukse lahti teeks oli reisil. Aga samas kutsus meid lahkesti uuesti tulema. Järgmine kord sealkandis luusides teeme uue katse 😉 Siinsamas lähedal Võrtsjärve ääres on Tamme paljand, ka selle vaatasime üle. Kahjuks seal midagi erilist peale võsa ja väikeste paljandite ei olnud. Kui just mitte arvestada paljandi all võsas olevat heinarulli, millise imetrikiga see läbi päris arvestatava võsa sinna sai jäi teadmata 😀 😀 Nii, et siin ei tasu loota näha Piusa ürgoru laadseid paljandeid 😉 Ah jaa kui sellel matkarajal vaikselt lonkida siis võib kotkaid näha päris lähedalt. Meil õnnestus isegi kahte erinevat kotkast näha, üks neist oli ikka päris arvestatava suurusega. Kahju, et märkasime neid liiga hilja ja pildile ei saanud.

    Rannus on veel teinegi kirik ja seegi sai põgusalt üle vaadatud. Kahjuks ei saanud siin ka sisse aga pole hullu, nagunii tuleb uuesti tulla 😉 Millal kirik ehitati ilmselt täpselt ei teatagi. Teada on, et 1627 olid kirikust säilinud ainult välisseinad. Põhjalikumad juurdeehitused teostati 1835 aastal, siis ehitati kirikule ka ligi 33 meetri kõrgune torn. Paar huvitavat asja on siin ka, kiriku tagasein on nagu alpimaja ja kirikuaias on palvepink. Ega siin väga pikalt luusida ei saanudki, kiskus tormiks ära.

    Jõesuu vaatetorn. Põikasime sealtki kiiruga läbi. Algul mõtlesime kas sellise tuulega ikka lähme üles, äkki kõigub hullult. Aga või ma siis saan turnimata jätta 😀 Loomulikult käisin üleval ära ja mis oli huvitav, et see torn ei kõikunud mitte üks raas tormiga. Kohalik turismiinfokeskus oli muidugi juba kinni. Ma nagu ei saa väga aru sellest pointist miks nad on lahti ainult suvel…. Nagu talvel polekski turiste.

    Suure – Jaani kirik. Möödaminnes piilusime sisse Suure – Jaani kirikusse. Siin käis parasjagu korralik remont aga ühtteist piiluda ikka sai. Siin oli eksponeeritud isegi paar metallpärga ja üks ratasrist. Kirikutornis jäi seekord käimata ajapuudusel. Aga eks tuleb uuesti minna tudeerima kui remont läbi.

  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Läti – Leedu trip. Aluliina

    Aluliinasse jõudes ootas ees mingi hull autode mass ja parkimiskohtade puudus. Algul ei pööranud sellele tähelepanu, ikkagi puhkepäev ju ja inimesed puhkavad. Pärast selgus, et siin on üritus ürituse otsa 😉 Kõigepealt väike tiir kohalikku luteri kirikusse. Kiriku õu on ehitusmaterjali täis ja remont käib juba mitmeid aastaid. Marssisime mööda paraadtreppi kiriku torni, sealt on hea vaade ümbrusele. Näeb isegi järve äärseid garaaže. Need on tegelikult paadikuurid nii nagu meil Narva Veneetsias, vahe ainult selles, et Narvas on neid kordades rohkem ja sealsamas elatakse ka.

    Edasi oli plaan minna Templimäe vaatetorni, möödaminnes sattusime järveäärses parklas mingile lasteüritusele. Siin oli batuutide ja muu mudru kõrval ka väike tehnikanäitus. Lapsed said tutvuda nii politseiauto kui sõjatehnikaga. Kui nüüd võrrelda meie samalaadsete lasteüritustega siis siinne oli väga lahja tehnika poolest. Aga eks hetkel siin asi veidi teisiti ka kui meil, sõjavägi on kõrgendatud valmisolekus ja piirile kupatatud. Tuleb välja, et lätlastel on sõjaväes kasutusel kõvasti UTV ja ATV versioone. Ühte Pasi soomukit vaadates jäi kohe kilomeetri pealt silma, et moodsad ajad on sõjaväkke ka jõudnud 😉 Muidu Pasi nagu Pasi ikka ilusti kamo värvides aga vintsi konks lilla 😀 😀 Käisime vaatasime üle ka ordulinnuse varemed ning tuld edasi templimäele.

    Templimäel turnisime vaatetorni ja imetlesime vaateid ümbruskonnale. Ordulinnusest ja templimäest siin pikemalt kirjutama ei hakka, see juba varasemalt kirja pandud siin. Muidugi templimäelt linna tagasi vantsida ikka annab, aga on ka lihtsamaid variante. Siinsamas on zipline millega saad sahinal üle järve sõita otse linnusesaare randa, seda me ka tegime. Rannas sattusime kohe järgmisele üritusele, siin toimus tünnidest tehtud sõiduvahenditega võiduajamine. Mnjh, jalgadega siledat tünni ringi ajades ei arenda mingit erilist kiirust 😀 😀 aga elamus missugune.

    Lonkisime Aluliina uue lossi juurde, lootuses sisse saada aga kahjuks seekord ei saanud. Huvitav, et lossi ees on ilgelt suur II MS memoriaal millele kohalikud polegi kangi sisse löönud. Siinsamas sattusime juba järgmisele üritusele, laadale.

    Kohalik Aluliina laat hõlmas siin ikka nii mõnegi tänava ja valik oli vägev. Ostsin paar saiakest ja ennäe imet polnudki vaja läti keelt osata, osad kohalikud oskavad hoopis eesti keelt 😉

    Peale laata otsustasime tutvuda ühe siinse suurima atraktsiooniga, nimelt kitsarööpmelise raudteega. Sellega olen tahtnud ammu tiiru teha aga siiani pole õnnestunud. Kitsarööpmeline toimiv raudtee on siin üle 30 kiltsa pikk. Siin mingi oma skeemi alusel sõidavad vaheldumisi nii mootorvedur kui ka auruvedur. Täna oli sõidus auruvedur ja kusjuures tuli välja, et eesti vedur täitsa kasutusel. Kahjuks jäi ka seekord rongisõit ära, polnud lihtsalt enam aega selleks. Raudteejaamast veidi eemal elevaatori juures oli üks vana auto, selle vaatasime ka möödaminnes üle. Põhja polnud küll all aga kest nägi hea välja.

    Kimasime edasi Rezekne poole. Jaunanna külas oli maantee ääres päris huvitav teekäija palvekoda, see olla siia ehitatud ühe kohaliku poolt 2017 aastal. See palvekoda on midagi taolist nagu Setumaal tsässonid.

  • Tripid,  Tsill

    Marimetsa raba

    Nonii sai siis Marimetsas ka üle pika aja käidud. Kõigepealt tuleb parklast päris pikk maa mööda põlluserva vantsida metsani ja sealt edasi veel veidi metsarada rabani. Iseenesest muidugi põnev, saab sipelgate ja muude elukate toimetamist uurida. Näeb ka loodusjõudude tegutsemise jälgi. Tuulele ei ole jämedate puude maha murdmine mingi probleem 😉

    Kui vähegi silmad telefonist üles tõsta ja ringi vaadata siis näeb ikka väga palju põnevat ja ilusat. Loodusmatku korraldades näen päris tihti kuidas ümbrust üldse ei nähta ega tahetagi näha, tähtsam on telefoni näppida. Ja kui matka lõpus küsid, mida te uut nägite, siis enamjaolt ei osata vastata mida nähti peale oma telefoni ekraani 😀 Ja päris palju kuuleb vastuseks, et ega ma ise ei tahtnudki tulla aga sõber kutsus. Tekib küsimus, miks sa lähed vaatama seda mis sind absoluutselt ei huvita. Siit meil tulevadki need tänapäevased “eksperdid”, suunamudijad ja muud tegelased, kes tegelikult päris asjadest midagi ei tea.

    Kurja küll 😀 😀 Vanasti siin rabas luusides oli laudtee ikka natuke sinka-vonka aga nüüd uus praktiliselt noolsirge nagu Tartu maantee. Huvitav kes selle peale küll tuli. Hea oli selle asja juures muidugi see, et nüüd ehk saab ratastooliga ka rabasse kui osav vennike oled. Vantsisime tükk aega seda noolsirged laudteed kuni jõudsime enamvähem raba keskele. Siin oli päris kobe vaatetorn ja isegi ujumiskoht meisterdatud. Selliseid ujumiskohti võiks RMK ka mujal rabades teha, päris tsill värk 😉

    Tagasiteel tuli üks linavästrik päris julgelt uurima mida me seal kolame 😉 ja üks päris pirakas nastik ajas ka oma ussiasju metsas.

  • Muu värk,  Tsill

    Põltsamaa loss

    Sai ära käidud äsja uue kuue saanud Põltsamaa lossis. Külastuseks sebid kassast pileti ja edasi käib igale poole sissepääs juba pileti triipkoodiga, moodsad ajad 😉 Lossi ajaloost pikemalt kirjutama ei hakka, seda on juba varasemalt siin kirjutatud. Lossi müürid on omale kenasti katuse peale saanud ja torni viib korralik trepp. Tornist avaneb ümbrusele päris kobe vaade ja kindlasti tasub sinna turnida. Tornis saate teada ka kes oli kottkodanik Struve ja misasi on struve kaar. Varemed iseenesest päris ägedalt konserveeritud aga mõnes kohas oleks võinud kasvõi veidi vahelagesid taastada oleks veel ägedam.

    Lossihoovi veinikeldris on kohvik ka olemas aga pole viitsinud sinna kunagi sisse astuda. Tavaliselt ma sellistes kohtades eriti ei söö, tänaval on põnevamaid ja odavamaid kohti. Igasugused muuseumikohvikud on tavaliselt üsna kirved. Seekord tulles vastu töörahva soovidele sõime siinses uhke nimega restoranis Oberpahlen. Toiduvalik eriti suur ei olnud aga see on minu meelest normaalne, et restoranis pole menüü 10 A4 lehte tihedas kirjas, vaid mahub ilusti ühele lehele ära. Toit iseenesest maitsev ja koht hubane. Aga sitta viskas ventikasse see, et samal ajal oli seal miski firma lõunasöök. Firmaks oli ilmselt kurtide ühing, ilge üksteisest üle rääkimine käis ja üks kottkodanik üritas olla veel eriti vaimukas kisades üle kõigi omastarust vaimukaid kilde. Igas seltskonnas kipub ikka oma tola olema 😀 😀 Peale sööki jätkasime tuuriga. Turismiinfo keskuses on väike väljanäitus vana Põltsamaa konservitehase toodangust, mida käike tuubi ei pandud, minu meelest võiks praegugi sellist toodangut olla. Siinsamas on ka väike muuseum, see on nüüd vähe ruumikam kuna osa muuseumist koliti äsja renoveeritud väravamajja.

    Väravamajas on nüüd piletikassa, nännipood, kinosaal ja osa eksponaate infopunkti majast. Siin on ka infotahvlid mõisa ajaloost ja valitsejatest. Kokkuvõtvalt on asi päris tšilliks juba tehtud ja tasub kindlasti külastada