Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Vanade kohtade kordusülevaatus.
Üle pika aja sai üle vaadatu mõned juba korduvalt käidud kohad. Mõnes kohas on täiesti uued tuuled aga mõnes kohas kõik endine 😉 Kõigepealt üritasime saada Rabasaare külla. Sinna sai vanasti vabalt aga peale seda kui küla on sõjaväe käsutuses saab sinna üsnagi valitud aegadel. Tegelikult oleme proovinud paaril korral ennemgi saada sinna aga igakord on õppused olnud. Huvitaval kombel pidid seegi kord õppused olema aga kahtlaselt vaikne ja lippu polnud ka mastis. Egas midagi, kiire kõne pädevasse organisse ja oligi asi selge, et õppused olevat ära jäänud ning võib seal luusida. Kunagi ammu kui see veel sõjaväe käes ei olnud sai seal käidud nii talvel kui varakevadel. Seekord õnnestus külastada suvel. Muutunud on siin vahepeal päris palju. Territooriumi on korrastatud ja ehitatud juurde hulgaliselt hooneid linnalahingute harjutamiseks.
Muidugi vaatasime ka pilvepiirilt üle selle omaaegse turbatööstuse hiigelrajatise mis toimis nagu riik riigis, ning kus olid kohapeal olemas kõik eluks vajalikud asutused
Kui Rabasaares tiir tehtud vaatasime üle siinsamas läheduses oleva Lehtse mõisa torni ja keldrid. Huvitav kas kellelgi tekib kunagi huvi need keldrid välja puhastada ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Muidugi veel ägedam oleks torn renoveerida vaatetorniks, see oleks ulmeäge. Siin drooni lennutama ei hakanud, see on juba tehtud.
Ega siis ainult vanu kohti ei tule üle vaadata, vaid ikka uusi kohti tuleb ka avastada. Nii mõnedki korrad on sellest Kehala tuulikust määda sõidetud aga kordagi pole olnud mahti sisse piiluda, kas on ainult kest või sisu ka olemas 😉 Seekord vaatasime sellesse Hollandi tüüpi Kehala tuulikusse sisse ka, ennäe imet, siin sisu täitsa olemas. Veidi küll lagunenud aga ikkagi olemas. Kusjuures selle tuuliku kohta väga infot ei leia. Väidetavalt on see pilpakattega tuulik ehitatud 1888 aastal ja kogu lugu. Huvitav oleks teada kaua tuulik toimis, kellele kuulus jne.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Helme ja Sangaste pilvepiirilt
Veidi asjatamist Lõuna – Eestis tuli ikka kasulikult ära kasutada ja möödaminnes piilusime pilvepiirilt mõningaid vanu juba korduvalt läbi kolatud kohti. Esimeseks peatuseks Helme linnuse varemed. Siinsetes varemetes ja koobastes kolatud küll ja küll ning nende ajaloost uuesti kirjutama ei hakka. Kellel huvi siis selle kohta võib põgusalt lugeda siit. Seekord panime rohkem rõhku pilvepiirilt vaatamisväärsuste uurimisele. See mida näed maapinnalt pole pooltki nii äge kui pilvepiirilt vaadates.
Lisaks piltidele tegime Helme linnuse varemetest väikese video ka. Seekord ajapuudusel jäid pilvepiirilt vaatamata Helme kiriku varemed, aga see on juba uues projektis 😉
Järgmine suurem peatus oli Sangaste lossi juures. Siin pole tükimat aega käinud ja kohe on näha muutuseid. Tallihoone on lõpuks ometi korda tehtud ja seal on mingi muuseumi laadne asi. Seda kahjuks ajapuudusel tudeerima ei jõudnud aga panin selle juba uude projekti kirja 😉 Kui viimati tallihoones käisin nägi see üsna trööstitu välja. Mõisale on ka aed ümber tõmmatud ning sissepääsu eest pead pappi välja köhima. Lossi külastuseks oli meie siin olemise aeg liiga varane, aga pole hullu, seal sees kolatud küll ja küll.
Tegime siingi pilvepiirilt paar pilti ja video ja kimasime edasi uusi kohti avastama
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rõika klaasivabrik
Mõnda aega tagasi vaatasime üle Meleski klaasivabriku jäänukid aga polnud aega pilku peale visata Rõika peeglivabrikule. Nüüd sai see asi ka tehtud. Muidugi pole seal tänapäeval enam praktiliselt jälgegi omaaegsest kuulsast peeglivabrikust aga samas hilisema veski teemat on siin vaadata nõrkemiseni. Rõika klaasivabriku lugu ei hakka uuesti pikemalt kirjutama, see sai juba Meleski klaasivabriku jutus kirja. Algselt juhtis siin tootmist Carl Philipp Amelungi isa, Anton Amelungi, kes oli tollal Euroopas klaasitootmise alal üks osavamaid mehi ja toodi siia koos vajalike oskustöölistega Saksamaalt Grünenplani peeglivabrikust. Väidetavalt olla olnud oskustöölisi lausa 40 perekonda. Segastel aegadel jäi vabrik seisma kuna enamus peegliturgu langes ära. Eesti iseseisvumise järel omandas ettevõtte eesti ärimees Jüri Toss ning 1922. aastal alustas Meleski vabrik pudelite valmistamist. Rõika tehas enam oma hiilguses tööle ei hakanudki, see peeglitehas kohandati ringi jahu-, villa- ja metsatööstuseks.
Muud hooned on siin nii nagu on, mis paremas, mis kehvemas seisus. Omaette vaatamisväärsus on siin muidugi veski. Vesi siit enam muidugi läbi ei jookse ja turbiine ringi ei aja aga ega see ei takista seadmeid elektriga käiku panna. Samas ilmselt poleks mingi ulmeteema ka vesi uuesti kanalisse lasta.
Pole ammu näinud nii täiusliku sisustusega ja lagastamata veskit. Sisseseade on korralik esimese vabariigi aegne. Põhimõtteliselt natuke kõpitsemist ja jahu tuleks sahinal. Muidugi on koht ise ka väga äss, kui oleks pappi siis ma juba majandaks seal 😉 Säilinud on veel ka vana sammastega aidahoone aga sellel ilmselt pikka pidu pole
Vaatasime kohakese üle ka pilvepiirilt, pole sugugi paha. Väga pikalt luusida polnud aega, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda muljuma.
Tagasiteel vaatasime pilvepiirilt suvist Põltsamaa lossi 😉 Talvel sai see muidugi juba üle vaadatud pilvepiirilt, nüüd hea võrrelda erineva aastaaja vaadet
Ja muidugi vaatasime üle lisaks kõigele muule mandri Eesti keskpunkti. Huvitaval kombel sai ennem üle vaadatud Euroopa keskpunkt kui oma kodumaine 😀 😀 Aga nüüd see ka tehtud
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Mida teha Hiiumaal, vol.2
Hommikul peale sööki käisime kolasime Kärdla keskväljakul. Väga ilusti korda tehtud, isegi madalseikluspark on olemas 😉 Huvitav kui mujal linnades on kujunduselementideks maasikad, tuvid jne siis siin on käbid. Sattusime natuke liiga vara siia ja kahjuks polnud aega oodata millal bändide marss hakkab aga pole hullu küll ükspäev näeme seda ka. Peale põgusat jalutuskäiku käisime piilusime kunagist ülikuuma peokohta Rannapaargu restot. Siia on uus elu sisse puhutud.
Edasi käisime vaatasime mis kuramuse asi see Tubala vai on. Varasemalt ma olin selle kohta miskit legendi kuulnud aga näinud polnud, nüüd see ka nähtud. Vai pidavat hoidma Hiiumaad kinni, et see triivima ei läheks 😀 😀 Kui teed Kõpu majaka kultuurifondi annetuse siis saad ka oma nimelise sepanaela vaia sisse lüüa. Muidugi kui tähti närida siis sepanaeltest on asjad kaugel, aga abiks ikka 😉 Tiksusime vaikselt Käina poole, seal luusisime tuuletornis, iseenesest väga äge koht. Siin on nii spordisaalid, ronimissein, muuseum kui ka kohvik. Tuuletorni katuselt avaneb muljetavaldav vaade ümbrusele. Muidugi lahe tuulelipp on seal, tuulehaug on täpselt asjakohane asi 😉
Koduteel põikasime sisse veel Orjaku linnuvaatlustorni juurde, teised läksid turnima aga ma ei viitsinud. Eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Tegin selle asemel väikse tiiru drooniga linnusitasaartele. Seal on imekombel isegi veidi rohelust säilinud. Peale seda põikasime sisse ka Orjaku sadamasse, siin on kogukonna toel täitsa arvestatav kompleks valmis saadud.
Linnukesega väike tiir ümber linnuvaatlustorni kah 😉
Kõige lõpuks vaatasime üle Hiiu õlle koja. Siinsamas nii tehas kui ka kohvik aga kuna alks pole miski teema minu jaoks siis ei tea kas see kohalik õlle on joodav või mitte. Lõpuks laevale ja koju. Kokkuvõtteks võib öelda, et Hiiumaal on vaadata küll ja veel ilma majakate ja militaaritagi 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Mida teha Hiiumaal?
Ilmselt on paljudel küsimus mida teha Hiiumaal peale majakate, Eiffeli torni ja militaarobjektide külastuse. Eks see ole muidugi pigem kättevõtmise asi kas on midagi veel vaadata või ei ole. Egas midagi Lähme siis vaatame mis seal veel põnevat on. Laevalt maha saades ootas kail bänd 😉 aga see ilmselt polnud meile. Kuna Kahe päeva programmi peab mahtuma võimalikult palju siis alustasime kohe aktiivse Hiiumaa tutvumisega. Esimene peatus Pühalepa kiriku juures. Tegime väikse tiiru ümber kiriku ja uurisime kiriku seinas auku kuhu kirikus pärast kasutust ristimisvesi kallati. Et see raisku ei läheks siis kohalikud külamehed käisid omalajal ära valatud “püha” vett sealt salaja virutamas. Alguses pidime kirikusse sisse ka saama aga ilmselt tekkis mingi kommunikatsioonihäire ja sisse ei saanud. Sellest väidetavalt vanimast Hiiumaa kivikirikust olen juba kirjutanud ja seal on ka kiriku sisevaate pilte. Muidugi tuli üle vaadata kiriku vana torn mis on vana kõrtsi juures. Pilvepiirilt vaatasin üle ka tornikuke, huvitav, et tornikukk on siin plekitükk, tavaliselt see nii ei ole
Järgmise peatuse tegime Soera talumuuseumis, siin on ka kivimite õppetuba. 2016 aastast on muuseum toimetamas koos Palade Loodushariduskeskusega loodusõpet korraldava keskusena. Soera talu on paarsada aastat vana ja siin kompleksis on rehielamu, suitsusaun, paargu ehk suveköök, ait, kelder, tõllakuur ja söögimaja ning vana salvkaev. Siin näeb tohutul hulgal endisaegseid tööriistu ja tarbeesemeid. Talu on 19 sajandi tüüpiline Hiiu saare majapidamine. Siin on lisaks juhtmevabadele triikraudadele veel üks huvitav vidin mille otstarvet ilmselt tänapäeval enamus ei tea. Kusjuures olen käinud paljudes talumuuseumites aga seda vidinat pole mujal kohanud 😉
Põikasime sisse Tahkuna tuletorni juurde. Siin üks uus atraktsioon, vantsid käsitsi trepist üles ja siis saad köiega alla laskuda. Iseenesest väga hea plaan ja juba hakkas sügelema aga kuuldes seda juudirubla arvu mis selle eest küsiti oli asi ikka väga liiast. Edasi oli meil planeeritud lõuna Ratturi talus, ütleks, et vägagi ok kohake ja söök oli maitsev. Pole ammu nii head kalakotletti saanud 😉 Kui kõhud täis tiksusime edasi Kõrgessaare sadamasse, seal oli mingi väike kalafestival. Iseenesest tore üritus aga kuidagi imepisike, vähe osalisi ja veelvähem külalisi. Kõrgessaares piilusime veel võrkkiigeparki ja viinaköögi kohvikusse. Seal on väga ägedad joonistused mida tasub kindlasti vaatamas käia.
Kõrgessaares on veel üks väga huvitav koht kus tasub käia. Viscosa kultuuritehas, siin tehakse nii teatrit kui näituseid ja muideks kohvik on siin täiesti arvestatav. Teeb silmad ette nii mõnelegi mandri kohvikule. ÖÖbimiskohta kimades põikasime läbi ristimäelt, millest kõigest siin riste pole, isegi tühjadest õllepurkidest 😉 Majutusime seekord Sõnajala hotellis, mõnus vaikne hotell. kui kolu toas kimasime sööma Kärdla sadamas asuvasse restorani Kork. Pole paha söögikoht, kui kõhud täis kobisime hotelli kotile
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vao tornlinnus
Jõgeval asjatades tuli mõte, et koduteel võiks Vao tornlinnusest paar droonipilti teha. Mõeldud tehtud, eks seal ole aastate jooksul korduvalt käidud möödaminnes aga sisse pole saanud. Küll ei võta keegi telefoni, küll on puhkus ja veel miljon muud asja. Kohapeal olles mõtlesin, et helistan pulli pärast ja uurin kas saab sisse või ei. Ennäe imet, küsiti millal soovin, ütlesin, et kohe. Öeldi pole probleemi, 10 min pärast ollakse kohal ja lastakse uurima. Jõudsin vaevu paar droonipilti teha kui juba oldigi kohal ja lubati linnusesse luusima. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel oja kõrgele kaldale kohalikust paekivist. Linnus koos keldrikorrusega on neljakordne. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri, lavatooriumi, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendas tol ajal teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, see oli ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Hiljem mingil ajal on raiutud läbi seina ukseava keldrisse.
Kolasin läbi kogu linnuse, ilmselt oli see omal ajal arvestades müüri paksust ikka päris arvestatav elupaik vasallil. Esimesel korrusel on väike näitus kohalikust eluolust ja ka mõned infotahvlid apteeker Melhiori võttepaikadest. Enne kui need infotahvlid jõudsid siia nägin ma neid juba varem Väike – Maarja muuseumis. Siinses linnuses filmiti nii mõnigi episood sellest filmist. Igatahes väga lahe oli. Aitäh muuseumitöötajale kes viitsis kohe viuh kohale kimada, uksed avada ja korraliku ekskursiooni teha.
Kodupoole kimades viskasin pilgu peale ka Liiduri lubjaahjude varemetele. Millal need lubjaahjus ehitati, krt seda teab. Aga kui me ajaloos pilti kokku ajame siis ega nad väga üle 100 aasta vanad pole. Omal ajal oli Tamsalu, Väike – Maarja, Simuna ja Rakke ümbrus tihedasti täis lubjapõletamise maa – ahjusid. Tekib küsimus, miks just siinkandis. Aga seetõttu, et siin on keemiliselt puhta lubjakivi kättesaadavus väga hea. Õhukese mullakihi all on kohe karplubjakivi ehk rõngaspaas. Tänapäeval toodetakse lupja tööstuslikult ainult Rakkes. Siinseid paiku on hakatud nimetama Pandivere paeriigiks. Ja muidugi kellel huvi siis siinkandis on tegelikult päris palju paekiviga seotud kohti kus tasub kindlasti käia. Näiteks Tamsalu lubjapark, Porkuni paemuuseum ja Kunda lubjatehas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lihula – Kurese – Soontagana
Vaatasime üle Lihula muuseumi, päris lahe naiste pesu näitus oli 😉 ja mitte ainult. Muuseum ise asub mõisas mis nagu ikka vahel kipub olema asub linnuse servas. Lihula mõisa ja linnuse ajaloost ei hakka siin pikemalt kirjutama, see on üksipulgi lahti kirjutatud siin.
Kui Lihula muuseum uuritud viskasime pilgu peale Mihkli kirikule. Mihkli kirik olla ehitatud Soontagana muinaskihelkonda 13 sajandil ja on seega kogu Lääne – Eesti vanimaid ja omapärasemaid. Mihkli kirik on sarnane Saare – Lääne piiskopkonna kirikute põhiolemusele – ühelöövilise kahe võlviga pikihoonega liitub idas veidi kitsam kooriruum. Praegune kellatorn ehitati kirikule ilmselt 18 sajandil. Umbes samal ajal müüriti kinni ka kiriku põrandaalused hauakambrid. Väidetavalt olla Läti Henrik olnud siin esimeseks preestriks. Kirikuaias on ka 2011 aastal avatud mälestuskivi “Hirmus Antsule”. Ants on ilmselt siinkandi kõige legendaarsem metsavend.
Kui juba siinkandis siis tuleb üle vaadata ka üks kohalikke müstilisemaid külasid Kurese. Siin ikka on mida vaadata kui vähegi viitsid jalutada mööda kunagisi tänavaid. Veidi pikemalt Kuresest saab lugeda siit.
Ja ega saa käimata jätta ka Kureselt linnulennu kaugusel oleval Soontagana linnamäel. Linnus asus kunagi iseenesest soosaarel. Tänapäeval saab sinna kuiva jalaga. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. 1226 aastal toimunud viimaste ristimistega muudeti ka see paik saksa ristirüütlitele alistunuks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
