Rebala – Jägala

Kuna paar tuttavat polnud midagi kuulnudki Ülgase fosforiidikaevanduse käikudest siis sai korraldatud sõbra eestvedamisel väike tripp. Kõigepealt ikka väike peatus lahtise kaevanduse juures millest saaks tänapäeval hea tahtmise juures teha põneva veeatraktsiooni või sportlastele aerutamiskanali. Vesi nendes sees ju aastaringi. Rebala on iseenesest huvitav, et seal on elu olnud juba ca 5000 aastat, kalmeid ja kõike muud on seal ikka nõrkemiseni. Tunnen kaasa muidugi nendele inimestele kes selles “sinises” alas elavad, isegi lagunenud asjad tuleb säilitada läbi ussi m… Aga see selleks Viskasime kiire pilgu ka mõnele kalmele. Seal luusides tuleb eriti ettevaatlik olla, kivikalmed on ideaalsed pesitsuskohad rästikutele. Neid näeb seal ikka palju ja igas värvitoonis. Seekordki jäi silma neid kalmetel õige mitmeid. Edasi liikusime Ülgasele

Kuidas Ülgasele kaevandus sai… Väidetavalt Tartu ülikooli professor Carl Schmidt juhtis 1861. aastal tähelepanu oobolusfosforiidile kui fosforväetiste võimalikule toorainele ja selle kergele rikastatavusele sõelumisel. 1920. aastal asutati AS Eesti Vosvoriit ja alustati uuringuid Tallinna lähedal Iru küla juures. Piiritleti Ülgase maardla ja 1924. aastal alustas seal tööd esimene kaevandus ja rikastusvabrik. Fosforiidijahu rikastati Ülgasel püstitatud vabrikus ja väetist veeti välja Koljuotsa neemele rajatud sadamast. Toodeti kuni 4000 tonni aastas. Nagu selgus, lahustus taimekasvu vähesel määral soodustav fosforiidijahu vaid happelises mullas. Ülgase kaevandus ja rikastusvabrik töötasid kuni vabriku mahapõlemiseni 1938. aastal. Uus kaevandus ja vabrik asutati Maardu mõisas juba 1940. aastal. Seal toodeti fosforiiti kuni 1991. aastani, mil Eestis fosforiidi kaevandamine lõpetati. Võtsime siis taskulambid välja ja asusime uurima koopaid. Osad käigud on läbitavad kuiva jalaga, osad nõuavad kummikute olemasolu kui just jalgu märjaks ei taha teha 😀 Väidetavalt peaks seal käike olema 7 kilomeetrit, mina isiklikult olen läbi käinud vast paar kiltsa. Koobaste kaugemates osades talvituvad nahkhiired, meie sinna ei roninud. Nahkhiiri nägi lendlemas ka siinsamas suht koopasuu juures. Ühe käigu põrandal oli ilmselt rebase sitt kasvatanud omale selga vahva kasuka 😀 😀 Tegelikult on need koopad uudistamiseks päris põnevad ja seal on mitu korrust ja sissepääsu. Kui nüüd mõnel lugejal tekkis asja vastu huvi siis võin korraldada sinna väikse ekskursiooni 😉

Kui koopad uuritud käisime vaatasime põgusalt ka veerohket Jägala juga

Miskil hetkel tuli sinna viuh seltskond rafti ja muude ujuvvahenditega. Karati peale ja pandi allavoolu minema. Ma muidugi mõtlesin, et süstamehed tulevad ülevalt alla aga ei.. Kusjuures korra olen näinud puht juhuslikult seal luusides kuidas miski vana tuli süstaga mööda jõge ja pani viuh kosest alla ja lasi rahulikult edasi nagu poleks koske olnudki 😀 😀