-
Tohisoo viinavabrik
Sai lõpuks üle vaadatud ka Tohisoo viinaköök. Huvitav, et kunagine viinaköök on tagasi oma juurte juures, tavaliselt need lagunevad või on ringi ehitatud jumal teab milleks. Omal ajal oli päris moodne värk igal mõisal omada viinakööki. Viina tootmine oli hea äri ja seda andis müüa põhjatule Venemaale nii, et anna olla. Eks ilmselt sellest ajast Venemaa joodikute paradiisiks sündiski 😀 ja see kestab tänapäevani. Tohisoo mõis ehitati ilmselt 17 sajandil von Burdtide poolt ja on oma pika ajaloo jooksul kuulunud erinevatele aadlikele kuni 1919 aasta mõisate võõrandamiseni. Kusjuures mõisa viimane omanik Benita von Wrangell (1878 – 1967) sai kasutada mingit osa mõisasüdamest kuni 1939 aasta ümberasumiseni. Mõisahoones on peale võõrandamist olnud nii algkool, Aadu meeste hospidal, kultuurimaja ja tänapäeval on seal Kohila Kunstide Kool. Kusjuures siin mõisapargis on ka 2000 aastal Andres Alliku eestvedamisel ning Eesti ja Ameerika keraamikute koostöös ehitatud Balti- ja Põhjamaade esimene anagama tüüpi keraamikaahi Esthoggama. Hiljem on siia veel ehitatud Erasmuse intensiivprojekti EcoCeramics raames väiksem puuküttega ahi.
Aga nüüd tagasi viinaköögi juurde, see ehitati ilmselt mõisaga samal ajal. Algsest viinaköögist on järgi ilmselt hoone karp ja korsten, see viimane ilmselt enam oma algset eesmärki ei täida. Väidetavalt toodeti siin omal ajal ca 5000 liitrit viina aastas, seega just kõvem tegija ei ole 😉 Sattusin siia ühe ekskursiooni käigus, giid oli igati asjalik aga päheõpitud jutt veidi puudulik. Kui küsisin kust võeti viinaköögi kütmiseks vajalik puit jooksis juhe kokku ja vastust sellele ei saanudki 😉 Puitu pidi siin kuluma nii, et anna olla, ega muidu viinaköökide tippajal Eestimaa lagedaks ei raiutud nii nagu praegu RMK üritab teha.
Nagu mõisaski on ka viinaköögis olnud aegade jooksul kõikvõimalikku tootmist. Siin on olnud nii naha parkimise töökoda kui ka nahkgalanteriikombinaadi “Linda” Kohila tsehh, kus valmistati kohvreid, käekotte, kindaid ja koguni kuulsate “munakoorte” sisusid 😀 😀 Alates aastast 2018 on siin taas viinavabrik . Tootevalik on muidugi korralik aga maitse kohta ei oska midagi öelda, minu jaoks on kõik alks ühe s… maitsega. Ju aga mõnele kindlasti maitseb. Muidugi mulle jäi alksi asemel silma hiigelkogused kullerkuppe vaasides, huvitav kust neid korjati, pole ammu neid looduses kohanud.
Tegin paar pilti pilvepiirilt ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Läti – Leedu trip. Memoriaal ja Babüloni aiad
Mõtlesime, et kimame Trakaist ühe jutiga ööbimiskohta aga kus sa siis saad kui näed tee ääres mõõka püsti 😀 😀 Loomulikult vaja vaatama minna mis värk on. Tuli välja, et Kryžkalnis on ühe mäe otsa ehitatud Leedu partisanide memoriaal koos kabeliga. See memoriaal on vägagi värske, avati alles 20.09. 2020. Mälestusmärgi idee on mälestada kõiki 20 000 Leedu partisani kes ohverdasid oma elu isamaa vabaduse eest ebavõrdses sõjajärgses võitluses nõukogude sissetungijate vastu. Päris huvitav teema, polegi rohkem kohanud selliseid mastaapseid memoriaale meie mõistes metsavendadele. Kabelis saab mälestada lahkunuid ja soovi korral isegi kella helistada. Kui memoriaal uuritud kimasime edasi Klaipeda poole, seal kuskil leidsime suva majutuskoha kus planeerisime ööbida.
Aga noh kuda sa ikka otse magama kimad kui tee ääres järjekordne vaatamisväärsuse silt. Vėžaičiais tee ääres hakkas silma väike palvekoda. Huvitav, et siin on juba natuke Poola sugemeid, sellised suured palvelad seal tava teema, Leedus ikka enamjaolt kõikvõimalike nikerdustega ristid. Siinsamas pargis on ka kohalik mõis. Mõisa on esimest korda mainitud aastal 1567. Toona kuulus see Volmerite suguvõsale, kelle valdusse jäi see kuni XX sajandi keskpaigani. Tänapäeval kuulub mõisakompleksi tall, laut, ait, valvurimaja ja jäägrimaja. Peamaja pole säilinud. See pildil olev edev majake ei ole mõisa peahoona vaid hoopis tall 😉 Praegu asub siin kohalik kultuurimaja. Kahjuks aeg nii hiline, et sisse ei saanud. Nüüd oli küll kõik tänaseks, kohalikust Rimist läbi ja hotelli kotile. Rimi siin täitsa Eesti kaupa paksult täis, kui poleks Leedu keelseid silte siis arvaks, et Pärnamäe Rimi 😀 😀
Lõpuks majutuskohas, selleks oli hotell Zupe. Päris kobe ja vaikne kohake kuskil Radailiai eramajade rajoonis mitte kaugel Klaipedast. Toad täiesti ok ja söögi tegemiseks päris arvestatav köök. Siinsamas kõrval on ka dinopark, see pidavat olema Baltimaade suurim dinosauruste park. Dinosaurused pidavat siin olema elussuuruses, aga kes krt neid elusalt näinud on 😀 Pargis on lubatud ka lemmikloomad mis pole suuremad dinosaurustest 😉 Ja seal ei ole mitte ainult dinopark vaid ka tagurpidi maja, SPA, majutus jne. Ühesõnaga täislaks kogu perele.
Hommikul kui pestud kustud kammitud kimasime vaatama Babüloni aeda. See on Midagi sellist nagu Belgias Mini Euroopa. Vahe selles, et Belgias on Euroopa riikide vaatamisväärsused aga siin on üleilmsed vaatamisväärsused. Praegu muidugi Venemaa verekirikut ei näe, seoses sõjaga on see sisse pakitud 😉 Igatahes päris äge kohake ja kindlasti soovitan seda vaatamas käia, ainult pilet siia on päris kirves. Meie trip jäi siia kahjuks suht üürikeseks, räme sadu oli siin korralikult ujutanud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Marimetsa raba
Nonii sai siis Marimetsas ka üle pika aja käidud. Kõigepealt tuleb parklast päris pikk maa mööda põlluserva vantsida metsani ja sealt edasi veel veidi metsarada rabani. Iseenesest muidugi põnev, saab sipelgate ja muude elukate toimetamist uurida. Näeb ka loodusjõudude tegutsemise jälgi. Tuulele ei ole jämedate puude maha murdmine mingi probleem 😉
Kui vähegi silmad telefonist üles tõsta ja ringi vaadata siis näeb ikka väga palju põnevat ja ilusat. Loodusmatku korraldades näen päris tihti kuidas ümbrust üldse ei nähta ega tahetagi näha, tähtsam on telefoni näppida. Ja kui matka lõpus küsid, mida te uut nägite, siis enamjaolt ei osata vastata mida nähti peale oma telefoni ekraani 😀 Ja päris palju kuuleb vastuseks, et ega ma ise ei tahtnudki tulla aga sõber kutsus. Tekib küsimus, miks sa lähed vaatama seda mis sind absoluutselt ei huvita. Siit meil tulevadki need tänapäevased “eksperdid”, suunamudijad ja muud tegelased, kes tegelikult päris asjadest midagi ei tea.
Kurja küll 😀 😀 Vanasti siin rabas luusides oli laudtee ikka natuke sinka-vonka aga nüüd uus praktiliselt noolsirge nagu Tartu maantee. Huvitav kes selle peale küll tuli. Hea oli selle asja juures muidugi see, et nüüd ehk saab ratastooliga ka rabasse kui osav vennike oled. Vantsisime tükk aega seda noolsirged laudteed kuni jõudsime enamvähem raba keskele. Siin oli päris kobe vaatetorn ja isegi ujumiskoht meisterdatud. Selliseid ujumiskohti võiks RMK ka mujal rabades teha, päris tsill värk 😉
Tagasiteel tuli üks linavästrik päris julgelt uurima mida me seal kolame 😉 ja üks päris pirakas nastik ajas ka oma ussiasju metsas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tšill ja madu
Sai üle hulga aja natuke looduses hulgutud. Eks sellega ole ka nii, et iga päevaga jääb puutumata loodust lageraie hulluses aina vähemaks ja vähemaks. Vanasti oli mõnus tiksuda RMK loodusradadel või lõkkekohtades aga viimasel ajal on need muutunud ajuvabade vennikeste läbukohtadeks. Seekord ühtki loomakest ei näinudki, tuli piirduda liblikate ja muude putukatega. Noorena olid “liblikad” ikka kõhus aga nüüd käime neid heinamaal vaatamas 😀 😀 Aga silma ei jäänud mitte ainult liblikad vaid ka mõned ööviiulid.
Aga eks peale tšilli tuleb veidi tööd ka teha. Üks arboristide poolt maha võetud hiigelsuur kuusk tuli muundada küttepuudeks. Kurja küll, läksin kuuri kankut võtma ja tunnen kuklakarvadega, et keegi jälgib pingsalt. Päästikusõrm hakkas kohe tõmblema 😀 😀 Kiire pööre ja mida ma näen, ilgelt pirakas nastik kuuri seinal ca meetri kaugusel. Vennike ehmatas vist ise ka ära minu kiire reaktsiooni peale ja tardus seinale nagu kleeps. Sain rahulikult isegi paar pilti teha 😉 Peale väikest särtsu ellu läks saagimiseks. Räigelt pirakas ja okslik kuusk, need pakud ei mahu ühtegi halumasinasse ja kirvega taod neid lõhki ilmselt kevadeni 😀 Ega midagi, saeme siis kohe haluks. Ega see piki puud saagimine just lõbus ei ole, mitte ainult kett ei vaja koguaeg teritust vaid ka latt vahetust. Miski imetrikiga sõi ära isegi veotähiku aga lõpuks sai kuusk siiski legoks ja riita. Isegi üks ilus päevakoer tuli riita imetlema 😉
Peale tööd tuleb ikka süüa ka. Seekord läks lisaks kartulitele ja lihale suitsuahju ka magustoiduks mõeldud õunad. Eelroaks läks potti paar vähki 😉 Suitsetamiseks sai kasutatud juba varem valmis saetud õunapuu laudu ja laastu. Toit sai hea nagu alati 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kirna mõis
Ükspäev vaatasime üle selle kuulsa Kirna mõisa. Mõis rajati ca 1620 aastal mil Gustav II Adolf kinkis Eesti rüütelkonna peavõllile Hans von Fersenile 5 Järvamaa küla. Ega seegi mõis ei erine omanikeliini vahetuse poolest teistest mõisatest. Ka seda on pärandatud, müüdud jne. Pärast võõrandamist asus siin algkool, II MS ajal oli siin Aadu ohvitseride koolituskeskus. Nõukaaja algusest on siin olnud nii koolimaja, raamatukogu, sidejaoskond, kolhoosi keskus ja söökla ning isegi korterid. 1997 aastal müüs riik mõisahoone oksjonil erakätesse ja siia rajati alternatiivravikeskus. Mõisa ees on selline mõnus tagasihoidlik purskkaev mis sobib siia ette vinksvonks. Väidetavalt pidavat väga hea energiaga koht olema. Eks ta ilmselt ole natuke ka peas kinni, näiteks mulle see iseenesest ilus koht energeetiliselt ei meeldi, teeb kuidagi ärevaks. Tean ka mõnda inimest kellel seal hoopis paha hakkab. Muidugi suvel kui tulbid õitsevad oleks siin olnud lillemerd äge vaadata aga noh ei jõua igakord õigeks ajaks. Mõni aasta tagasi kingiti mõisale Nurmiko poolt mitusada tuhat tulbisibulat ja tuhandeid nartsissi sibulaid, aga eks ma jõua ükspäev seda ka vaatama.
Piilusime sisse ka. Siin on huvitav, et sissepääsust saad otse teisele poole välja minna samal tasapinnal. Päris huvitav võlvidega korrus on siin, tavaliselt on selline keldrites aga siin on kohe nö esimene korrus selline.
Turnisime teisele korrusele ja lakapealsele ka kui juba lubatakse siis tuleb piiluda igale poole 😉 Iseenesest on siin päris pullid ruumilahendused ja muu värk. Jälle võib Eesti gloobusele ühte kohta ristikese teha, vähendamaks valgeid laike 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Riia trip
Sai möödunud suvel kiirete tööde vahepalaks plaani võetud väike Riia tiir. Aga kohe kirjutada polnud mahti. Nüüd katsume meenutada põnevat trippi, Viimati sai Riias käidud ikka väga ammu ja siis polnud eriti aega luusida. Üritasime seekord asja veidi parandada aga välja tuli ikka nii nagu alati 😀 😀 Ei saa ju otse mindud, nagu näed tee ääres mingit huvitavat suunaviita nii kohe sinnapoole sügad. Nagu tee ääres Kipenu mõisa suunaviita nägime kohe sinna ka kütsime. Oli selline veidi õnnetu ja natuke mahajäetud aga samas stiilne mõis. Selgus, et see mõisa härrastemaja on suhteliselt hiline ehitis. Ehitatud alles 19 sajandi lõpus ja peale paarikümne aasta tagust põlengut uuesti jõudumööda taastatud. Tegime tiiru ümber maja ja kimasime edasi Riia poole. Aga oh häda, teele jäi järgmine tudeerimist vajav objekt – Katvaru järve matkarada. Loomulikult oli seal vaja tiir ära teha. Üldiselt väga tsill koht ja tasub kindlasti käia ja kusjuures jõhvikaid oli nagu putru 😉 Edasi jäi meil sujuvalt tee peale Igate mõis, kuna seal on vist mingi hotell siis sisse trügima ei hakanud. Tiir ümber maja, veidi luusimist pargis ning tuld edasi.
Nu ei saa mööda sõita ilusast asjast. Järgmine sissepõige tuli Birinu mõisa. Kusjuures siin oli ka hotell aga sees sai ringi kolada. Kuskilt turnisime katusele välja, sealt oli ümbrusele päris hea vaade. Ühe torni otsa olid kured oma elamise sisse seadnud. Siin on säilinud on mitmed mõisakompleksi kuulunud kõrvalhooned nagu tallid, veetorn, vesiveski jne. Tahtsime sisse saada ka veetorni ja veskisse aga seekord ei olnud kohal miskit asjapulka kellel võtmed on. Mõisa juurde kuulub ka Pistohlkorside rahula ja sinna annab ikka vantsida läbi pargi. Kahjuks on kabel lagunenud, aga nagu aru sain siis on selle taastamine plaanis. Põnevaid lugusid mõisa ajaloost saab lugeda siit. Igatahes on see väga äge koht ja tasub kindlasti külastust. Kuna meil jäid pooled asjad vaatamata siis tuleb siia uus tiir teha ükspäev.
Ja mis te arvate kas me Riia linna ka nägime 😀 😀 Jaaaa nägime aga tutvuda ei jõudnud. Põgus pilk rahvusraamatukogule, rippsillale, paarile majale ja otsapidi maasse löödud kahuritorudele ja kogu lugu. Kobisime sööma esimesse ettejuhtuvasse kohta. Kõht oli pikast päevast nii tühi, et kui suust sisse oleks vaadanud oleks trussad näha olnud 😉 Ah jaa selle esimese ehitud jõulukuuse koha vaatasime ka üle. See on nüüd see vaidluse teema kas esimene jõulukuusk oli Riias või Tallinnas. Kokkuvõtteks oli tripp väga äge ja Riia tuleb uuesti projekti panna.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kevad tuleb täiega
Sai veidi ringi luusitud ja vaadatud kuidas kevad tuleb. No ikka tuleb ja kiiresti. Kasari jõel vägev üleujutus ja luhad vett täis, see on võimas vaatepilt.
Ega metsaski kevad tulemata jää. Koprad on usinasti omale toitu kokku ahnitsenud aga siis miskipärast maha jätnud. Liblikad lendavad ja lilled õitsevad. Üks vana ja kuulus jahionn on lõpuks oma otsa leidnud. Kui paar aastat tagasi oli veel püsti siis nüüd kahjuks külili kraavis. Ja mis kõige lahedam, esimesed oma kodukurgid valmis ja söödud. Enam ei pea kurgi laadset toodet poest viieka eest ostma 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
