fbpx
  • Tripid

    Egiptus. Sharm el Sheikh, Saint Catherine klooster, Dahab

    Nii, kell on 5 hommikul, passi koopia kaasa ja start Saint Catherine kloostri poole. Kloostri trip on tänaval 20$, see mu meelest suht ok hind isegi ilma kauplemiseta. Kuulu järgi pidavat kohalikud Eestlased seda trippi tegema 50€ eest aga see on kontrollimata inff. Niisiis minek, kõigepealt väike tanklapeatus, 8$ eest sai 35 liitrit diislit, oleks meil ka nii. Huvitav, et täna polnud kaasas politseid. Esimene peatus Dahab-Nuweiba maantee ristmukul kontrollpunkti tanklas. Nagu ikka on siin hullult näljaseid kasse ja paar koera kutsikakarjaga. Kassid õgisid meeleldi hamburgeri saia aga huvitaval kombel üks kõhn peni nuusutas aga ei söönud seda saia 😉 Lõpuks minek, aga siin kontrollpunktist käis miski pikk arutelu giidi ja kontrollijate vahel ning edasi lasti kloostri suunas ainult konvoiga. Küsisin giidilt, miks nii? Vastus oli üllatav…. Iisrael on liiga lähedal. Ju siin on veel valusalt meeles Egiptuse – Iisraeli sõda. Kahju, et vana euroopa on juba unustanud II MS koledused.

    Lõpuks peaaegu kohal, väike peatus väikse ikoonipoe juures ja edasi kloostri poole. Poe valgustus oli lahendatud kuppelkatusesse müüritud pudelite näol ja kusjuures üllatavalt palju valgust oli poes. Ja kurja kui külm oli poes brrr…

    Poest paarsada meetrit edasi oli parkla ning siit edasi tuli kloostrini käsitsi minna ca kilomeetrike. Parklast kloostrini võisid autoga sõita ainult beduiinid. Siinsamas parkla servas on üsna arvestatava suurusega kemps ja mõned nänniputkad. Putkadest edasi saab ainult läbi turvaväravate. Kloostri juurde on ehitatud terve joru hotellitubasid nendele kes tahavad seal pikemalt tiksuda. Kloostril on ka oma aed kus kõik vajalik kasvatatakse ise nii nagu meil Kuremäe kloostris. Tegelikkuses seda vana ehedat ja algset kloostrit on siin üks pisike killuke ainul, ülejäänu on kõik hilisem järkjärguline juurdeehitus. Paar huvitavat asja hakkas kohe silma. Üks oli ilmatu suur pika käepidemega triikraud, kurja seda tuleb tõsta ilmselt 2 mehega ja huvitav mida sellise kolakaga triigiti 😉 Teine oli vana rattaga ringiaetav veepump.

    Kirik oli pisike aga kurja kus laes rippus lühtreid, neid siin vähemalt paarikümne kiriku jagu. Siinsamas on ka muuseum kus on vaatamiseks vanimad paberkandjal ilmunud jumalasõnad. Kahjuks ei lubatud kirikus ja muuseumis pilti teha, aga nuh kuidagi vaikselt seal kus kaamerad ei näinud sai paar klõpsu tehtud. Nagu ikka müüvad nurga taga beduiinid oma nänni 😉

    Peale kloostri külastust oli tunnike vaba aega mägedes turnimiseks. Mäe otsast on tegelikult väga ilusad vaated kloostrile ja selle ümbrusele. Siia paistavad ilusti kätte ka eemal orus beduiinidele ehitavad majad ja muidugi tuleb sinna ka hiigelsuur hotellikompleks turistidele. Vaatasin, et graniitrahnud on siin liistakutena murenenud, huvitav millest see. Kuskilt kivipraost kargas välja üks päris sõbralik peni ja ka värvilisi sisalikke on liikumas kui silmad lahti hoida 😉 Lõpuks oli aeg tagasi lonkida, kes käsitsi minna ei viitsinud sai siit omale kaameliküüti sebida 😉 Krt ma alguses ei saanud aru miks need kaamelid tundide viisi paigal lesivad ilma püsti ajamata aga siis märkasin, et nad ju ei saagi püsti, neil ju käsipidur peal 😀 😀 Bussi juurde oli vahepeal siginenud eikuskilt üks apaatne eesel koos koerakarjaga. Nüüd võib linnukese kirja panna, et kloostris ka käidud, eelmisel korral viiruse tõttu siia trippe ei tehtud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nüüd on see UNESCO maailmapärand üle vaadatud ja kindlasti soovitan teistelgi korra käia vaatamas kuidas ühes kloostris toimib sõbralikult koos nii kristus, islam kui ka judaism.

    Kloostrist kimasime otse Dahabi, lonkisime veidi mööda rannapromenaadi. Kurja siin oli isegi täitsa toimiv postkontor mille ees hiigelsuur kirjakast. Promenaadi lõpus olevas kohvikus tegime väikse lõuna ja kimasime edasi juba eilsest tuttavasse nännipoodi 😉

    Lõpuks tagasi hotellis, seal väike õhtusöök ja kohalikku aborigeenide poodi nänni ostma. Poe ees käis mingi kohaliku toodangu esitlus, polegi sellist asja siinkandis varem näinud. Kui nänn ostetus viuh hotelli, seal vaatasin veidi kohalikku tantsijate etteastet ja kotile.

  • Tripid,  Tsill

    Gorod Narva

    Nonii, üle pika aja Narva minek. Kui tavaliselt satun sinna kas mingile üritusele või mingeid muid asju ajama siis seekord võtsime ette teadlikult vabakavalise tripi. Plaan oli vaadata neid asju mis on ammu plaanis olnud aga ajapuuduses vaatamata jäänud. Ja muidugi oli plaanis ka müüdi kukutamine, et Narvas ei ole eesti keelega midagi peale hakata. Esimese peatuse tegime Auveres nö. kuulsa elektrijaama settebasseini juures, see pidavat olema helesinine. Aga see tegelikkuses puha petukaup 😉 Päiksepaistel tõesti ilus sinine aga pilves ilmaga…. Egas midagi mõtlesin vaadata asja pilvepiirilt aga ega see niisama lihtne pole, tegemist siiski piirialaga ja drooni lennutamine vaja kooskõlastada. See on küll veidi bürokraatlik mõnes osas, aga õnneks peale paari telefonikõnet vastavatesse instantsidesse sain lennuloa ilma bürokraatiata. Õnneks on veel säilinud mõned toredad ja mõistlikud ametnikud kes julgevad bürokraatiast mööda minna, müts maha selliste ees. Tuleb välja, et pilves ilmaga pilvepiirilt on settebasseinid hoopis palju värvilisemad kui maast paistab.

    Narvas panime auto jõesadama parklasse ja ise luusima mööda promenaadi ja pimeaeda Siit avanevad head vaated nii Jaanilinna kui Narva linnusele. Narva muuseumi külastus oli ka algselt plaanis aga seal juba palju käidud ja see jäi kuidagi sujuvalt plaanist välja. Kellel huvi muuseumi vastu siis nii vana veel renoveerimata kui renoveeritud muuseumi külaskäiku saab lugeda blogis siit ja siit. Niisiis jätkasime promenaadiga tutvumist. Vahepeal on siin valmis saanud nii mõnigi vaateplatvorm ja promenaadi pikendus. Lisaks lõvi kujudele on promenaadile ilmunud ka ägedad kala kujud. Vaatasime üle kohaliku vaatamisväärsuse Rootsi lõvi mis pidavat olema Rootsi kuningakoja esiste lõvide koopia. Siinsamas lõvi kõrval oli veel üks Narva ajutine vaatamisväärsus “neeger pingil” 😀 😀 Edasi käisime vaatasime ära 5 kroonise vaateplatvormi. Selle platvormi nimi tulebki 5 krooniselt, nimelt siitsamast avaneb sama vaade linnustele mida on kujutatud Eesti 5 kroonisel rahatähel. Edasi turnisime promenaadi servas olevale paekünkale mis on ka ühtlasi Eesti idapoolseim tipp. Siit avaneb vaade nii kunagisele jõeoru linnusasula asukohale kui ka Eesti suurimale kuivale jõeorule. Siit edasi läheb promenaadi laudtee edasi peaaegu raudteesillani välja. Kurja küll, kuskil seal raudteesilla juures kaldapealsel ilusaid vaateid otsides sattusime mingile omaalgatuslikule lemmikloomade kalmistule.

    Kui promenaad tudeeritud lonkisime sadamasse tagasi. Plaan oli lõpuks ometi sõita kohaliku jõelaevaga Narva-Jõesuusse ja tagasi. Seda juba mitu aastat üritanud aga pole pihta saanud, ükskord isegi peaaegu oleks saanud aga siis läks laev katki 😀 Väljasõiduni oli veidi aega, käisime vaatasime kiirelt üle kohaliku kohviku. Võtsime prooviks küüslaauguleiba, muidu leib nagu leib ikka aga küüslaauku oleks võinud ka panna aga samas oli lisatud juustu 😉 Täitsa söödav oli. Lõpuks oligi aeg laevale kobida. Tegelikult oli päris tšill mööda piirijõge tiksuda, Narva-Jõesuus oli ca 40 mintsa aega ringi jalutada ja siis viuh tagasi. Laeval oli paar lõbusas olekus venelast kes tahtsid hirmsasti juttu ajada ja muideks ei mingit jauramist, vägagi püüdlikult purssisid eesti keelt. Kui sadamas tagasi kobisime edasi hotelli “Narva”. Ütleks, et suht ok hotell. Toas muidugi väike energiasäästu režiim 😀 😀 Laes igavesti äge lühter aga põleb ainult 1 pirn, ülejäänud välja keeratud. Mina kuri inimene keerasin pirnid tagasi 😀 :D. Enne kotile kobimist käisime tegime linnusest paar ööpilti ka 😉

    Täna kõigepealt kiire tiir Victoria kasemattidesse, kuigi ma siin varem käinud aga siis ei saanud ülemisele korrusele sisse nahkhiirte pärast. Seekord sai mõlemad korrused läbi kolistatud niipalju kui sai. Muidugi alumisel korrusel on pool käiku külastajatele kinni kuna seal vesi sees, huvitav kui pikalt see käik edasi veel läheb. Muidugi ülemine käik läheb ka ilmselt edasi aga trellid ees. Muidugi kui vaadata aastataguse siinkäigu pilte siis käikudes olevate mannekeenide riided hallitavad räigelt aga pole ka midagi imestada vesi tilgub igast praost. Ah jaa ühte päris nahkhiirt nägime ka.

    Vaatasime üle ka mõlemad kohalikud kirikud, nendest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, ühes varasemas blogis on nendest kirjutatud pikemalt. Aleksandri kirikus oli uus näitus kohalike kirikute makettide näol. Tuleb välja, et neid siinkandis ikka oli ja mitte vähe. Mälu värskendamiseks vaatasime ära ka kiriku lakke projetseeritava installatsiooni, sellest on ka siin juba varasemalt kirjutatud. Väike muutus on siin siiski toimunud, kui varasemalt oli installatsioon tasuta siis nüüd küsitakse väikest raha. Peale kirikutuuri väike söök Narva kolledži kohvikus muna. Võtsin pannkoogid singiga ja ühe koogi. Pannukad olid täitsa ok aga kook, kurja küll… Küsisin koogi milles oleks kõige vähem suhkrut. See kõige vähema suhkruga kook oli ikka räigelt magus, huvitav kui magusad siis veel muud koogid on. Peale väikest einet vaatasime üle ka siinsamas oleva raekoja, seal on esimesel korrusel turismiinfopunkt ja ega mujale ei saagi ilma giidita.

    Hulkusime veidi ringi veel Kreenholmi kandis. Igasugu põnevaid asju näeb seal. Selline äärmusest äärmusesse teema, on nii ideaalses korras maju kui sealsamas kõrval varemeid ja prügihunnikuid. Mõni II MS mälestusmärk seisab veel püsti ja majaseintel on mingite “punakangelaste kangelastegude” infotahvlid aga loodame, et need infotahvlid kaovad lähiajal linnapildist. Muidugi paar päris huvitavat asja hakkas silma. Vaatasin, et mingi punasest tellisest hoone millel hullult suur korsten, ei saanud pointile pihta mis värk see on. Tuleb välja, et see on kunagine Kreenholmi manufaktuuri prügipõletusahi. Tean, et tänapäeval aetakse rohepöörde käigus Iru elektrijaama ahju prügi aga et selline teema oli juba rohkem kui 100 aastat tagasi on minust kuidagi mööda läinud. Teine oli mingi hull bling garaaž 😀 😀 Johhaidii isegi vaip sissesõiduteel, huvitav mis seal sees veel on 😀 😀

    Kui juba Narvas siis tuleb ikka Veneetsias ka ära käia. See on täiesti omaette maailm kus tasub kindlasti käia. Ilmselt hakkab see asi vaikselt välja surema, paljudel pole enam paate ega midagi. Ajasin juttu nii mõnegi kohalikuga, räägitakse, et enam kala ei ole mida püüda. Kuna kanalites vesi ei liigu elektrijaama ümberkorralduste tõttu kasvab kõik kinni. Vanasti olla elektrijaam hoolitsenud korralikult oma jahutusvee pärast ja isegi kalu olla kasvatatud ja vette lastud. Nüüd pidi bardakk olema. Aga samas on osad lausa siia paadikuuridesse alaliselt elama kolinud ja naudivad elu 😉 Ja kui häid ploome siin kasvatatakse nämmaaa 😉

    Võib öelda, et 2 päeva möödusid raketi kiirusel ja pooled asjad jäid veel vaatamata. Tuleb veel üks tiir teha 😉 Tagasiteel põikasime läbi Sillamäe promenaadilt, see on väga ägedalt tehtud ja tasub kindlasti käia seda piilumas.

  • Tripid,  Tsill

    Kirna mõis

    Ükspäev vaatasime üle selle kuulsa Kirna mõisa. Mõis rajati ca 1620 aastal mil Gustav II Adolf kinkis Eesti rüütelkonna peavõllile Hans von Fersenile 5 Järvamaa küla. Ega seegi mõis ei erine omanikeliini vahetuse poolest teistest mõisatest. Ka seda on pärandatud, müüdud jne. Pärast võõrandamist asus siin algkool, II MS ajal oli siin Aadu ohvitseride koolituskeskus. Nõukaaja algusest on siin olnud nii koolimaja, raamatukogu, sidejaoskond, kolhoosi keskus ja söökla ning isegi korterid. 1997 aastal müüs riik mõisahoone oksjonil erakätesse ja siia rajati alternatiivravikeskus. Mõisa ees on selline mõnus tagasihoidlik purskkaev mis sobib siia ette vinksvonks. Väidetavalt pidavat väga hea energiaga koht olema. Eks ta ilmselt ole natuke ka peas kinni, näiteks mulle see iseenesest ilus koht energeetiliselt ei meeldi, teeb kuidagi ärevaks. Tean ka mõnda inimest kellel seal hoopis paha hakkab. Muidugi suvel kui tulbid õitsevad oleks siin olnud lillemerd äge vaadata aga noh ei jõua igakord õigeks ajaks. Mõni aasta tagasi kingiti mõisale Nurmiko poolt mitusada tuhat tulbisibulat ja tuhandeid nartsissi sibulaid, aga eks ma jõua ükspäev seda ka vaatama.

    Piilusime sisse ka. Siin on huvitav, et sissepääsust saad otse teisele poole välja minna samal tasapinnal. Päris huvitav võlvidega korrus on siin, tavaliselt on selline keldrites aga siin on kohe nö esimene korrus selline.

    Turnisime teisele korrusele ja lakapealsele ka kui juba lubatakse siis tuleb piiluda igale poole 😉 Iseenesest on siin päris pullid ruumilahendused ja muu värk. Jälle võib Eesti gloobusele ühte kohta ristikese teha, vähendamaks valgeid laike 😉

  • Tripid

    Preisimaa trip. Malborki kindlus ja Elblagi kanal

    Uus päev, täna minek Malborki kindlust vaatama. Enne hotellist ärasõitu käisin veel kiiruga nurga taga vaatamas silda kuhu abiellujad riputavad oma lukke. See nagu meil Keila-Joa 😉 Peale seda kiire hommikusöök ja oligi juba minek.

    Lõpuks Malborkis ja jumal tänatud, et ennem turistihooaega. Kui juba praegu siin hull trügimine, mis siis veel hooajal siin toimub ei taha teadagi 😀 😀 Malbork on kunagine Saksa ordu linnus Nogati jõe ääres. Praegune linn kerkis hiljem linnuse ümber. Väidetavalt hakati seda linnust rajama 1247 ja ehitustööd olla käinud üle 200 aasta. Siinne linnus koosneb koosneb kolmest linnusest, neist ülemist, keskmist ja alumist eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Selles pole midagi uut, isegi osa meie kunagisi linnuseid koosnesid mitmest osast. 14 sajandil sai linnusest suurim Saksa ordu keskus, jõe eripära tõttu said siin randuda isegi merelaevad. Omal ajal olla seda linnust kaitsnud 3000 relvavenda. II MS tehti linnus maatasa ja selle hävingu märke on tänapäevalgi vanadel müüridel märgata. Malbork on maailma suurim tellistest gooti stiilis linnus mis laiub ca 21 hektari suurusel alal. Ja siin tõesti on mida vaadata. Ütlen etteruttavalt, et kes tahab linnusega korralikult tutvuda, siis minge sinna omal käel ja varuge vähemalt päev. Paaritunnine turismitrip annab ainult veidi aimu asja mastaapsusest ja tegelikkuses ei jõua midagi vaadata.

    Kohe näha, et rahvast oli linnuses palju, danskereid on iga nurga peal 😀 😀 Ja mitte ühekaupa vaid ikka terved read nagu omaaegne lauluväljaku peldik 😉 Päris palju on siin linnuse saalides erinevaid muuseume, nii relvade, merevaigu kui ajaloo käsitlusega. Vaatasin, et paljude ruumide põrandates on luugid soojuse juhtimiseks. Oleks tahtnud näha neid ahjusid kust see soe tuli, aga kahjuks on väga paljud ruumid suletud. Ei tea kas need hooajaväliselt suletud või on päriselt külastajatele suletud. Ühesõnaga, nüüd on see kindlus ka üle vaadatud ja sellest midagi kirja panna võtab ilmselt päevi. Seda kindlust peaks siiski oma silmaga vaatama, mitte kuskilt midagi lugema.

    Käisime vaatasime veel Elblagi kanalit, seda 80 kilomeetri pikkust kanalit peavad poolakad ise Poola 7 maailmaimeks. Ilmselt on see maailmas täiesti unikaale ehitis. Kanal rajati aastail 1848 – 1872. Kuna kanalil on päris suured kõrguste vahed siis ei ole siin laevaliiklus lahendatud traditsiooniliste lüüsidega vaid hoopis üleveoteedega. Teisisõnu on see koht, kus laevaga saab mööda künkaid sõita. Täismahus lõbusõit Ostródast Elblagi võtab aega 11 tundi. Aga saab sõita ka lühemaid otsi. Seekord kahjuks laeva ei tulnud 😉 Aga see laevasõit on kindlasti teema mida tahaks ära proovida ükspäev.

    Vaatasime üle ka Grünvaldi lahingupaiga. 15.07.1410 on Poola ajaloo olulisim kuupäev, sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Ilmselt üks keskaja suurimaid lahinguid toimus künklikul alal, ojade poolt ära lõigatuna, Grünwaldi, Stębarki ja Łodwigówi külade kolmnurgas. Ajaloolaste arvamusel oli Saksa ordu koosseisus koos liitlastega 11 000 – 27 000 meest ja Poola – Leedu väes koos vasallidega 16 000 – 39 000 meest. Lahing lõppes Poola – Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen. See lahing on tuntud ka Tannenbergi lahinguna, miks see osades riikides nii on pole täpselt teada aga eks ta poliitiliste põhjustega seotud ole. Leedukad nimetavad seda lahingut ainukesena Žalgirise lahinguks. Kogu välja läbi lonkida ei viitsinud, vaatasin drooniga mis seal toimub 😉 Siia lahingupaika on ehitatud suurejooneline muuseumikompleks mis koosneb nii väli- kui ka sisealast. Muuseumi välialal on lahingu algseisu makett ning on taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on puidust kinniste vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast lasta, olles ise kaitsva seina taga. Väga põhjalik jutt Grünvaldist on leitav siit. Siit edasi kimasime juba järgmisse ööbimiskohta. Paar huvitavat seika ka. Poolas näeb väga paljudes kohtades wc märkidena kolmnurka ja ringi, huvitav millest on tingitud selline lahendus, kas mingi pehmonduse värk… Ja teine huvitav asi on, et Preisimaa teed on kõik kitsad ja alleedega palistatud. Lõpuks hotellis ja kobisime sööma ja kotile. Surmväsinud tänasest päevast.

  • Tripid

    Dominikaani trip. Santo Domingo

    Nonii, pealinna minek. Hommikul tuli meile hotelli oma autoga järgi see vennike kellelt terve joru trippe sebisime ja viis meid kogunemiskohta. Kõigepealt viidi meid väikeste Toyota bussidega trassiäärsesse tanklasse, seal jaotati meid järgmisele bussile millega juba minek õiges suunas. Tanklas läks ca 15 mintsa ümberjaotusega, seni vaatasime mida tanklas pakutakse. Toho till ae, tanklas täitsa bitcoini automaat, polegi sellist varem näinudki. Mõne aja pärast oligi meil start Santo Domingo suunas, giid oli päris asjalik ja rääkis vaheldumisi nii hispaania kui mikikeeles. Kuna grupp oli üsna väike siis kimasime edasi Toyota bussiga. Kuskil poolel teel Santo Domingosse sõitsime mööda päris pirakat rippsilda üle oru, oru põhjas paistis päris arvestatava suurusega jõgi. Selle kohta rääkis giid, et sellel jõel mitte väga kaugel sillast on filmitud väga palju kuulsaid filme, nende seas Anakonda ja Rambo. Natuke veel sõitu ja tegime väikse pissi ja söögi peatuse mingis teeäärses söögikohas nimega “Dulceria Mayi”. Siin oli kõrvuti nii väiksem söögikoht kui ka kohalike söögilett. Söögikoha toit oli kas hamburger või siis midagi taolist nagu meil hotellis, ehk siis masstoodang. Kohalikus letis lapsed müüsid erinevaid saiakesi ja värsket mahla. Loomulikult oli vaja ära proovida kohalik, praktiliselt kogu valik oli ühe ja sama hinnaga 1$. Võtsin prooviks meil müüdava beljaši taolise asja ja ühe mahla kokku 2$ Kusjuures see asjandus oli soojana vägagi söödav ja täitis kõhtu korralikult. Ega värske mahlgi polnud paha. Vaatasin, et selles suuremas söögikohas olid müügil kotiga küüslaaugu saiakesed, huvitav miks siin on saiakesed ja meil leivad… Oleks tahtnud ühte proovida aga ei riskinud tervet kotitäit osta, seega see maitseelamus jäi proovimata. Kui kõhud täis kimasime edasi.

    Järgmine põgus peatus oli Kolumbusega seotud muuseumi juures. Nimetatakse seda Kolumbuse auks 1992 aastal valminud kolossi Kolumbuse majakaks või Faro Colón. Kahjuks ajaliselt seda külastada ei jõudnud. Jooksime põgusalt korraks sisse, on ikka ilge kolakas kokku ehitatud küll. Taevast vaadatuna pidi hoone risti kujuline olema. Kusjuures pilet siia muuseumi oli 2$ ja siin pidavat olema hunnik saale millest igaüks eraldi on pühendatud Kolumbuse poolt avastatud maadele. Siin on ka üks sarkofaag kus pidavat olema Kolumbuse enda säilmed. Wikipedia ütleb, et see olla vale ja dna analüüsi põhjal peaks Kolumbuse säilmed olema hoopis Sevilla katedraalis. Meie giid ütles, et siin on ilmselt tema poja säilmed. Mis nüüd õige on ei tea.

    Kui Kolumbuse majakas põgusalt üle vaadatud suundusime edasi . Pealinn iseenesest asub Ozama jõe suudmes ja on esimene Euroopa koloniaallinn kogu Ameerika mandril, siin on ka kõige rohkem Kolumbuse aegseid kõikvõimalikke kindluseid, linnamüüri jne. Sõitsime mööda preester Antonio de Montesinos mälestusmärgist, see vennike olla olnud kohalike indiaanlaste õiguste eest seisja Hispaania impeeriumis. Veel kimasime mööda mingist väravast nimega Puerta de la Misericordia, see olevat olnud kunagise linnamüüri esimene värav. Väikse peatuse tegime Dominikaani presidendipalee juures. Siin väravast sisse ei saa, mingi sõjaväe laadne üksus turvab. Pildistada lasevad nad ennast meeleldi, ilmselt on harjunud 😉 Sõitsime edasi veel paar tänavat ja siis hakkas meil väike vanalinna ekskursioon käsitsi, selle sisse jäi ka lõuna kohalikus väikses restos. Tänavad on vanalinnas suhteliselt kitsad ja sillutatud, asfalti siin ei näe. Lõpuks läksime sööma, lõuna oli meil paketihinnas. Teenindus oli huvitav, võtsid oma taldriku näppu ja läksid leti äärde. Lett selline nagu nõuka ajal sööklates, millele näpuga näitad seda sulle taldrikusse installitakse. Võtsin riisi, ube, ahjukartulit ja veidi salatit. Üllataval kombel oli siin toit täiesti söödav. Siin olid ettekandjad ka, aga nemad toovad jooke ja magustoitu või koristavad lauda. Sportlikust huvist proovisin kohvi ka, täiesti ok kohv.

    Kui kõhud täis anti meile pool tundi vaba aega tutvumaks samal tänaval oleva kaubandusega. Nagu meie Viru tänav, kõikvõimalikud poed ja kohvikud reas 😀 Huvitav on see, et nendes poodides kus kohapeal midagi toodetakse saab kõike seda ka maitsta. Kohv, kakao, shokolaad ja Mama Juana on need kõige levinuvamad asjad. Märkamatult sai see pool tunnikest täis ja ekskursioon jätkus. Taino indiaanlaste puukujukesi näed lisaks nännipoodidele ka tänavatel pronkskujukestena.

    Lonkisime kohaliku kõige suurema katedraali juurde, see pidavat olema ka Kolumbuseaegne katedraal. Oluline pidavat olema ka veel seetõttu, et on ainus “gooti” stiilis katedraal Ameerika poolel. Huvitav, et katedraali seinal on 2 pealise kotka vapp, mis teema sellega on ei tea. Katedraali sisse ei saa pargi poolelt vaid teiselt poolt, tuleb ring peale teha, sebida pilet ja siit saab ka audiogiidi kes tahab. Katedraal on omaette huvitav, siin on terve joru kambreid reas. Lõpuks oli tiir peal ja viuh välja, välja saad siin pargi poole. See on iseenesest hea lahendus siis ei trügita ühest uksest vaid kõik käib sujuvalt isevoolu teel. Siinsamas katedraali ees on Kolumbuse park koos Kolumbuse ausambaga. Ma ei saa aru mis fenomen siin selle Kolumbusega on, vennike tõi ju neile ainult hävingut ja orjastamist aga kummardatakse nii, et anna olla. See teema meenutab juba meie nõuka aega, kus igal linnas oli mingi Lenini nimeline tänav, park või mis iganes kust ei puudunud Lenini ausambad. Siin pargis oli ka üks Dominikaanis küllaltki harv nähtus, jäätisemüüja 😀 😀

    Lonkisime edasi mööda vanalinna tänavaid ja tutvusime vaatamisväärsustega. Huvitav, et ka siin on “turistirong” täiesti olemas. Käisime möödaminnes läbi veel paarist nännipoest, kusjuures need ei olnud ekskursiooniprogrammis 😉 me ise põikasime sisse niikaua kui giid rääkis pikka ülistusjuttu Kolumbusest. Põikasime sisse veel ühte kunagisse jesuiitide kirikusse nimega “Pantheon of the Fatherland” Selle kohakese õige nimetus tänapäeval on veidi segane, sain aru, et tegu on kirik-mausoleumiga. Siia pidavat olema maetud Dominikaani presidendid ja ministrid. Siit edasi marssisime vaateplatvormile, see on midagi sellist nagu meil Toompea vaateplatvormid. Siin seisis üks turismipolitsei patrull koos autoga, küsisime kas pilti tohib teha. Huvitaval kombel on siin politsei väga sõbralik ja teeb meeleldi koos turistidega pilti. Teine huvitav asi on, et enamus politsei autoparki on Hiluxi kastikad.

    Edasi jõudsime vana ajaloolise linna keskväljakule, selle servas on säilinud nö. koloniaalloss. Omalajal olevat selles elanud Kolumbuse poeg, praegu on siin muuseum. Muuseum on sisustatud enamvähem nii kuidas see loss omalajal välja võis näha. Lossi jõe poolselt rõdult avaneb ümbrusele päris ok vaade. Siin väljakul torkas kohe silma, et kohalikud tibid armastavad käia siin tinderi pilte tegema 😉

    Lõpuks hüppasime bussi ja kimasime ühe maaaluse järve juurde. kahjuks siin pikalt aega luusida ei olnud aga esmamulje sai kätte. Siin oli paar pisikest järvekest mis on küll umbes tiigi mõõtu aga ägedad sellegi poolest. Nendes on hämmastavalt selge ja soe vesi. Isegi kalad ujuvad seal sees, tekib küsimus kust nad sinna saanud on. Ühe suurema lombi peal sai isegi parvega sõita. Kui kiire tiir tehtud viuh bussi ja kodupoole tuld. Kokkuvõtvalt on Santo Domingo päris äge koht.

    Koduteel jäi silma üks tibupoegi vedav veokas, kus puurid olid väga püüdlikult koormarihmadega kinni tõmmatud, tavaliselt pole siinmail koormarihmad eriti kombeks. Veel sain bussiaknast teha paar pildikest sellest hommikusest vägevast rippsillast. Lõpuks hotellis ja läks uute toiduelamuste katsetuseks hotelli ööklas. Seekord sai proovitud soolase toiduna makarone seente ja sibulaga, riisi ja mingeid kananagitsa moodi asjandusi. No ütleme nii, et hädapärast kannatas süüa. Magusast oli täna isegi valge saiaga torti ja mingeid meie rummikoogi sarnaseid asjandusi lisaks muudele koogikestele. Ütleme nii, et siin on vahukoor üsna plastmassi maitsega. Rummipallid meenutasid täitsa meie rummikooki aga ilma rummita 😀 Paar tükki kannatas süüa küll. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt võetud trip hinnaga 65$ nägu vägagi ok. Sama asja pakkus reisikorraldaja 135$ eest.

  • Tripid,  Tsill

    Väike – Maarja muuseum

    Läbisõidul Väike – Maarjast sattusime kohalikule laadale. Lisaks lihale, kalale ja muule stafile olid ka vanavara müüjad platsis. Igasugu põnevaid asju oli lettidel müügis. Kui nüüd oleks sõjamudru koguja siis sealt oleks saanud staffi kollektsiooni nii, et anna olla. Õnneks ma seda mudru ei kogu 😉 Kui juba siin siis tuleb üle vaadata promenaad ja kohalik muuseum. Promenaad koos tiigikeste ja uue ilme saanud keskväljakuga täiesti arvestatav vaatamisväärsus. Muuseumi ees on Lennarti poolt istutatud tamm jõudsalt kasvamas. Muuseum ja turismiinfokeskus asub kunagises kihelkonnakooli hoones. Muuseumi asutas Väike – Maarja kolhoos 1986 aastal ja kolhoosi ajalugu käsitlev ekspositsioon hoone teisel korrusel avati 1988. Mõned head aastat hiljem valmis Väike – Maarja ajalugu kajastav väljapanek. 2013 avati muuseumi II korrusel talutuba.

    Sai üle vaadatud nii näitused kui ka klassiruum. Hetkel olid siin ka apteeker “Melchior” võttepaikade infotahvid, ilmselt lähevad need siit edasi Vao tornlinnusesse kus osad võtted toimusid. Peab seda ka ükspäev külastama. Väidetavalt läheb sinna ka veidi rekvisiite nii nagu Narva linnusesse läks.

    Teisel korrusel päris huvitav kolhoositeemaline näitus ja talutuba ka. Isegi veidi sõjamudru oli väljas. Igatahes kokkuvõtvalt väga asjalik muuseum ja tore perenaine kes tegi mulle personaalse giidituuri 😉 Igatahes soovitan soojalt seda muuseumi külastada.

  • Tsill

    Kõrvalehüpped

    Vahel tuleb ette spontaanseid kõrvalehüppeid 😉 Paljukest on vaja Narva sõites teha trassilt kõrvalehüpe näiteks läbi Jõhvi linna, ilmselt puudub vajadus. Vahel tasub väike kõrvalehüpe ennast ära, kogeb jälle midagi uut. Seekord nägime Jõhvis siili skulptuuri 😀 😀 Nõiakaevu teeotsast sõitsime õige mitu kilomeetrit mööda enne kui otsustasime otsa ringi keerata ja vaatama minna. Jälle üks asi nähtud. Tegelikult asi nõiakaevust kaugel, tegemist lihtsalt kaevanduse põhjavee ärajuhtimisega. Kui kaevandus veel töötas siis hoiti nende torude kaudu vett allpool kaevanduskihti. Tänapäeval reguleerivad need ca 40 meetri sügavused puuraugud lihtsalt pinnavee taset. Aga efektsed näevad välja küll. Kiusu pärast sai Sinimägede vaatetorn ka üle vaadatud enne ametlikku avamist. Üles ronimise jätsime järgmiseks korraks. Ja pole see Ida-Viru nii venemeelne midagi, et igas õues on punalipp. Hoopis vastupidi, iga mäetippu ehib sini-must-valge.

    Lisaks kõrvalehüpetele katsusime seekord lõpuks Sillamäe promenaadi lõpuni läbi jalutada. Selgus, et seal tagaosas on äge laeva kujuline vaatetorn ja hulk spordiväljakuid… Pole paha.