-
Rebala – Jägala
Kuna paar tuttavat polnud midagi kuulnudki Ülgase fosforiidikaevanduse käikudest siis sai korraldatud sõbra eestvedamisel väike tripp. Kõigepealt ikka väike peatus lahtise kaevanduse juures millest saaks tänapäeval hea tahtmise juures teha põneva veeatraktsiooni või sportlastele aerutamiskanali. Vesi nendes sees ju aastaringi. Rebala on iseenesest huvitav, et seal on elu olnud juba ca 5000 aastat, kalmeid ja kõike muud on seal ikka nõrkemiseni. Tunnen kaasa muidugi nendele inimestele kes selles “sinises” alas elavad, isegi lagunenud asjad tuleb säilitada läbi ussi m… Aga see selleks Viskasime kiire pilgu ka mõnele kalmele. Seal luusides tuleb eriti ettevaatlik olla, kivikalmed on ideaalsed pesitsuskohad rästikutele. Neid näeb seal ikka palju ja igas värvitoonis. Seekordki jäi silma neid kalmetel õige mitmeid. Edasi liikusime Ülgasele
Kuidas Ülgasele kaevandus sai… Väidetavalt Tartu ülikooli professor Carl Schmidt juhtis 1861. aastal tähelepanu oobolusfosforiidile kui fosforväetiste võimalikule toorainele ja selle kergele rikastatavusele sõelumisel. 1920. aastal asutati AS Eesti Vosvoriit ja alustati uuringuid Tallinna lähedal Iru küla juures. Piiritleti Ülgase maardla ja 1924. aastal alustas seal tööd esimene kaevandus ja rikastusvabrik. Fosforiidijahu rikastati Ülgasel püstitatud vabrikus ja väetist veeti välja Koljuotsa neemele rajatud sadamast. Toodeti kuni 4000 tonni aastas. Nagu selgus, lahustus taimekasvu vähesel määral soodustav fosforiidijahu vaid happelises mullas. Ülgase kaevandus ja rikastusvabrik töötasid kuni vabriku mahapõlemiseni 1938. aastal.
Uus kaevandus ja vabrik asutati Maardu mõisas juba 1940. aastal. Seal toodeti fosforiiti kuni 1991. aastani, mil Eestis fosforiidi kaevandamine lõpetati. Võtsime siis taskulambid välja ja asusime uurima koopaid. Osad käigud on läbitavad kuiva jalaga, osad nõuavad kummikute olemasolu kui just jalgu märjaks ei taha teha 😀 Väidetavalt peaks seal käike olema 7 kilomeetrit, mina isiklikult olen läbi käinud vast paar kiltsa. Koobaste kaugemates osades talvituvad nahkhiired, meie sinna ei roninud. Nahkhiiri nägi lendlemas ka siinsamas suht koopasuu juures. Ühe käigu põrandal oli ilmselt rebase sitt kasvatanud omale selga vahva kasuka 😀 😀
Kui koopad uuritud käisime vaatasime põgusalt ka veerohket Jägala juga
Miskil hetkel tuli sinna viuh seltskond rafti ja muude ujuvvahenditega. Karati peale ja pandi allavoolu minema. Ma muidugi mõtlesin, et süstamehed tulevad ülevalt alla aga ei.. Kusjuures korra olen näinud puht juhuslikult seal luusides kuidas miski vana tuli süstaga mööda jõge ja pani viuh kosest alla ja lasi rahulikult edasi nagu poleks koske olnudki 😀 😀
-
Hiiumaa
Sai pesakond peale pakitud ja Hiiumaale tuulduma. Väike saar, päevaga teeb tiiru peale 😀 Aga me võtsime asja rahulikult ja tiksusime 2 päeva. Nagu ikka näeb meie saartel tuulikud, nii käest lastuid kui ka korralikult renoveerituid. Käisime ristimäel, huvitav komme inimestel… Aga võrreldes seda ristimäge Leedukate omaga siis hiidlastel see mikroskoopiline 😀
Luusisime vähe ka Lõimastu kaitserajatistel kuskil keset metsa. Päris huvitav kohake, eriti kui on väike militaarhuvi. Huvitaval kombel polnudki kõik metall veel ära varastatud. Muidugi tänapäeval mingid pooletoobised vigisevad, et miks viisnurk punkriuksel jne. Võiks ometi aru saada, et see on üks kunagise kultuuri osa ja ei sega kedagi. Kui ei meeldi ei pea ju vaatama.
Edasi liikusime Tahkuna poole. Luusisime enne tuletorni veel mingis punkris. Kolasime rannas vaatasime “Estonia” mälestusmärki ja tiksusime vaikselt ööbima.
Järgmise päeval kolasime algul Kõpu ja Ristna tuletornis. Pärast luusisime veel Ristna kaitserajatistel. Mul nagu ikka vaja turnida igalepoole. Turnisin mööda trepijäänuseid tulejuhtimistorni latva. Vaade ikka päris vägev. Kuigi ilmselt selle asjanduse hiilgeajal oli vaade veel parem. Metsa polnud ees 😀 Samasugused tulejuhtimistornid on veel Suurupis ja Paldiskis . Neis kummaski ei ole ma üleval käinud. Metalltrepid on rotti pandud ja üles ei saa.
Õhtupoolikul tiksusime natuke Kassari kandis. Linnuvaatlustornist küll linde ei näinud aga linnusitasaar paistis küll 😀 Keegi taastab seal usinasti tuulikut. Leigerit nägime kah, pidavat kohalik Kalevipoeg olema 😀
Lõpuks jäi pilk peale veel visata Suuremõisa lossile ja kimada laevale. Täiesti mõnus ja hariv tripp oli
-
Lahemaa Rahvuspark
Ükspäev sai käidud Lahemaal tuuldumas. Eesmärgiks võtsime lihtsalt tsillimise ja puhkuse. Tiksusime vaikselt Sagadi poole kui nägime põllul korraga kolme kotkast. Nagu alati, siis kui on kohe vaja pole kaasas pikka toru 🙁 Noh aga paar pilti sai ikka. Ilmselt sellist vaatepilti kus on looduses korraga kolm kotkast lähestikku väga ei näe, hea kui ühte kotkast näed. Läksid küll lendu kui auto seisma jätsin aga maandusid maha tagasi mõne tiiru pärast.
Peale kotkaste imetlemist liikusime edasi Sagadi mõisa. Tegime väikse jalutuskäigu pargis. Linnud kisasid metsas üksteise võidu nii kõvasti, et isegi oma mõtete kuulmine oli raskendatud 😀 Muuseumi seinal ajasime näpuga järge kus ja mis mängufilme on filmitud. Tuleb välja, et ainult põhjarannikul on juba hullult filme vändatud. Mis veel muust Eestist rääkida.
Vaatasime ära ka metsamuuseumi ekspositsiooni. Saagide valik oli päris äge 😀 mõnest polnud kuulnudki midagi. Vitriinides oli väljas nii mõnigi delikatess mida omalajal sai sebida kas leti alt või tuttava jäägri käest. Ühes vitriinis olid erinevad käbid, mõni neist oli ikka päris pirakas. Muuseum on igaljuhul põnev, eriti linnakale kes metsa ainult piltidel näinud 😀 Ja need kes metsa kardavad minna puukide pärast võivad ka seal puugivabalt tutvuda metsaeluga 😀 😀
Sagadist edasi liikusime Vihula mõisa poole. Mõisa väravate juures künka otsas on üks tuuleveski taastatud vaatetornina. Sebisime mõisa adminnilt veski võtme, krt see oli pea poolemeetrine 😀 Kuidas küll vanasti aidamehed nendega käisid 😀 😀 Vaade ümbrusele veskist oli päris kobe.
Kui veski uuritud vaatasime ringi mõisas. Mõisa õuel rähn põristas päris usinalt ja natuke poseeris ka. Mõisas isegi automuuseum paari autoga, sai seda kah uuritud vähe. Mõisa peahoone on seest päris põnev ja ilus. Kolistasime veel veskis, seal päris palju põnevat vaadata ja ilmselt kui seadmeid veidi näppida saaks jahvatada kah.
Vaatsime ringi ka tubades, interjöör Zen tubades päris edev ja hubane. Mullivannid toas ja puha 😉 Sellistes väga mõnus tsillida 😉
Vihulast edasi läksime Vainupeale. Vaatasime ringi mererannas ja surnuaial. Pisikesel surnuaial on näha väga palju erinevas stiilis riste. Sealsamas on ka päris huvitav pisike kabel. Kabelis sees seekord ei käinud aga tulevikus katsume selle ka ära teha. Mererannas olid ka mõned tünnidest tehtud pesakastid aga asukaid veel näha polnud. Vainupeal seekord lõpetasime tripi ja sõitsime koju tagasi.
-
Põnev projekt
Igal hooajal on olnud mingi omamoodi huvitav projekt, ega eelminegi hooaeg ilma selleta olnud. Algselt pidi olema täiesti tavaline vana hauaplatsi renoveerimine millele lisaks kahe vana ja katkise raudristi taastamine. Aga siis kui alustasime platsilt vana pinnase eemaldust selgus, et platsil on pinnase alla mattununa säilinud 5 vanaaegset peenrakasti. Kaevasime peenrakastid täies ulatuses välja ja tasandasime platsi. Nendest peenrakastidest kaks mis olid ilusa ornamentikaga otsustasime säilitada.
Kuna betoon on siiski üsna õrnake liivapritsiga puhastamiseks otsustasime kasutada puhastuseks soodapritsi. Sooda on kordi vähem abrasiivne ja looduses pole temast peale paari vihma enam jälgegi, lahustub täiesti ohutult loodusele. Raudristidega läks seekord lihtsalt, puuduvaid detaile ei olnud, lihtsalt tuli teha uued kinnitused ja alused. Peale seda liivapritsiga puhtaks ja uus värv peale. Raudriste oleme parandanud ikka päris palju, aga siiani polnud veel näinud nii kehva kvaliteediga valuristi, see oli auklik nagu sveitsi juust. Aga mis sa teed, valuvea auke ei paranda kuidagi.
Lõpuks olid kõik eeltööd tehtud, istutasime põõsad, lisasime liiva ja mulla ning valmis ta saigi
-
Peetri Toll
Paldiski kandis päris palju hulkunud aga veel kordagi polnud siiani jõudnud Peetri Tolli sööma. Lõpuks ükspäev võtsime selle külastuse käsile. Plaan oligi lihtsalt seal söömas käia ja loomulikult üle vaadata ka sealsamas olev külmrelvade näitus. Peetri Tolli tavern on tänapäeval iseenesest rajatud omaaegsesse Tsaari Venemaa tollikontori hoonesse. Tsaari Venemaa tollikontor tegutses siin alates 1716 kuni vene tsaar Nikolai II kukutamiseni. Kuigi peale Põhjasõda oli Eesti Venemaa mõjusfääris domineeris siin edasi baltisaksa aadlike võim. Nii oligi Põhjasõja järgne Paldiski omapärane “mulgipuder” rannarootsi, eesti, baltisaksa ja vene kultuuridest.
Nõuka okupatsiooni ajal, eriti peale 1962 aastat kui linn muudeti ülisalajaseks ja kohalikud elanikud peksti linnast minema lasti siin osadel hoonetel lihtsalt laguneda või siis pühiti üldse minema tegemaks ruumi militaarvärgile. Eks lagunes ka kunagine tollihoone. Tänapäeval on omanikud jõudumööda katsunud taastada ajaloolist tollihoonet oma jõududega. Ühesõnaga tegime siin alustuseks väikese söögi, meie tellitud guljašš ja pelmeenid toodi lauda üsna kiiresti ning ega hinna ja kvaliteedi üle siin väga midagi nuriseda ei olnud. Võtsime magustoiduks koogid ka, kirsikook oli maitselt hea aga minu jaoks liiga magus. Teeninduse kohalt ei ole ka midagi nuriseda, kuigi baarman oli venelane rääkis ta meiega püüdlikult eesti keeles.
Kui kõhud täis vaatasime üle ka taverna teisel korrusel oleva külmrelvade näituse. Asi päris tasuta pole, 3 eurorubla on pileti hinnaks aga selle eest on huvilisel vaadata küll ja küll. Paldiskis, Tavernis Peetri Toll on avatud ainulaadne külmrelvade näitus. Tegu siis näitusega külmrelvadest mis pärit eri riikidest ja ajajärkudest, kollektsiooni põhiosa moodustavad 17 – 19 sajandi külmrelvad, mis on kuulunud määrustike alusel eri riikide relvastuse hulka. Siin on ka veidi ebatavalisi eksponaate. Näiteks mandu, relv, mida kasutasid nn inimpeade kütid ja pimedusest vabastav India tarkuse tulemõõk khadga ning siit ei puudu ka vabamüürlaste ühingute rituaalrelvad. Lisaks on ka mõned vanaaegsed sõjaväevormid. Ühesõnaga tasus käia küll
-
Natuke erilisemad toimetused
Uue hooaja algusel meenutame veidi eelmise aasta huvitavamaid tegemisi. Vahel tuleb ette tavatöödest natuke teistmoodi töid. Hauda me küll ei kaeva aga nii mõnigi urniauk on tulnud kaevata. Talvel see just kõige toredam töö ei ole aga saame hakkama. Mõnikord tuleb toimetada nö. taaskasutusplatsidel, selleks tuleb eemaldada vanad hauatähised ja need utiliseerida. Suvel pole sellega erilisi probleeme, aga talvel tuleb üsna leidlik olla kuidas näiteks õige mitmesaja kilone ilma aluseta hauakivi külmunud pinnasest kätte saada. Kui käsitsi ei saa, siis tuleb kraana appi võtta ja läinud ta ongi.
Ja ega ilma teravate elamuste ka läbi ei saa. Omast arust lähed vaikselt platse korrastama ja siis tuleb võsast karu koos kahe pojaga kalmistule hullama. Ja nagu sellistel põnevatel puhkudel ikka rakendub kohe Murpy seadus. Kui muidu on telefon koguaeg taskus siis seekord jäi nagu kiuste koos jopega autosse. Krt auto juurde ka ei julge minna kuna mõmmikud toimetasid minu ja auto vahel ennastunustavalt. Ega muud üle ei jäänudki kui lihtsalt eemalt nautida väikeste mõmmide toimetusi. See muidugi elamus omaette.
Vennikesed kraapisid nii mõnegi platsi liiva sees midagi otsides, maitsesid hulgaliselt plastküünalde sisu, aga vist ei olnud maitsev, siis üritasid mitmete laternate otsa edutult ronida. Muidugi jätsid endast maha ka mõned süsimustad sitahunnikud. Nüüd ma siis tean, et kui öeldakse “must kui karu sitt”, kui must see on 😉 Seda mängu sai jälgida oma paarkümmend minutit, enne kui mamma tited metsa kupatas. Vahepeal tulid ka mõned inimesed kalmistule lilli istutama aga nähes neid tegelasi toimetamas kadusid välgukiirusel.
Vahel tuleb ka vanu piirdeid ja raudriste puhastada ja värvida. Vanade piirete ja metallristide puhul ei ole mõtet traatharjaga lahtist värvi ära koukida ja siis vanale värvile uut kihti peale tõmmata, see ei jää pikalt kestma. Kui vähegi võimalik ja rahakott kannatab siis on liivaprits puhastuseks väga hea. Näiteks mõnda piiret ei saa puhtaks ka survepesuriga, aga alternatiiviks sellisel juhul on liivaprits. Sellega saab korralikult maha nii vana värvi kui ka roostelaigud kividelt. Aga sellega toimetades peab väga ettevaatlik olema, et hävineks õrnad detailid jne. Peale puhastust tuleb asjad imekiiresti üle värvida. Tulemus on kordi parem kui 10 kihti värvi üksteise seljas. Samas ei ole see mitte odav lõbu aga on seda väärt.
On ka selliseid platse mis tuleb kõigepealt kuskilt üles leida ja siis nendest midagi kujundada. Palju tuleb ette ka vanade hekkide väljajuurimist. Eks need hekid kalmistul on nii ja naa asjad. Kui neid pidevalt hooldada võivad üsna kobedad välja näha aga kui jaks enam üle ei käi siis läheb asi jamaks. Samas kipuvad ka hekid muutuma prügimägedeks, iga vennike pistab sinna midagi ajutiselt aga sinna need lõpuks jäävadki. Üks selline hekk sai eelmisel hooajal välja juuritud, mis oli paksult täis rehasid, labidaid ja muud träna mis muidu ei paistnud isegi välja.
Eestimaa peal on paar sellist huvitavat kalmistut kus toimetades tuleb alati mõni sõbralik kass töid üle vaatama 😉 Kahjuks tuleb selliseid kohti kiivalt varjata, et pimedusega löödud millegi kaitsjad ei tormaks ummisjalu neid püüdma ja sunniviisiliselt koonduslaagrisse toimetama. Kahjuks on sellistele võimatu selgeks teha, et maal käibki kass õues, mitte ei istu piineldes toas nii nagu nemad arvavad õige olevat.
Möödunud hooajal kasutasime platsipiiretena ka veidi teistsugust paekivi mis ei ole ei klombitud ega murtud vaid hoopis saetud. Lõpptulemus sai päris hea.
-
Pimedas pildistamas
Viimasel ajal väga fotokaga pilti ei tee, telefon on suht heaks fotoka asemikuks tehtud. Aga mõnes kohas on siiski fotokas etem. Egas midagi pühkisin tolmu maha, laadisin akud ja öösel välja katsetama. Ühtteist tuli isegi välja aga krt ega pikalt passi midagi, näpud lähevad jäässe 😀 😀
