Mõigu kalmistu

Tartu maantee ääres lennujaama vahetus läheduses asub koht, millest tuhanded inimesed iga päev täielikus teadmatuses mööda sõidavad. See on Mõigu kalmistu – paik, millel on rääkida põnev, kuid samas traagiline lugu Tallinna ajaloost, sõdadest ja rüüstamistest. Kuigi tänapäeval on tegemist pigem unustatud paigaga, peidab see endas sajandite pikkust kultuuripärandit. Mõigu kalmistu rajati ajavahemikul 1774 – 1777 Tallinna Toomkiriku saksa koguduse tarbeks, pärast seda, kui Venemaa keisrinna Katariina II keelas 1772 aastal katku- ja muude nakkushaiguste hirmus matmise kirikutesse ja linnade tihedalt asustatud aladele. Huvitaval kombel on esimene matus siis dokumenteeritud alles 1819 ja hiliseim 1933 aastast. 

Mõigu kalmistule on sängitatud aegade jooksul mitmed Eestimaa ajaloos olulist rolli mänginud isikud: baltisaksa aadlikud, vaimulikud ja Tallinna auväärt kodanikud. Arhiiviandmete põhjal on sinna maetud ilmselt ka eesti päritolu tavakodanikke, vähemalt nimede järgi võib nii oletada.  Pärast baltisakslaste ümberasumist 1939 – 1940 lõpetas Tallinna Toomkogudus oma tegevuse ja Mõigu kalmistu läks koos Kopli kalmistuga EELK Konsistooriumi kätte. Nõukogude okupatsiooni alguses anti kalmistu Tallinna TSN Täitevkomitee Kommunaalmajanduse osakonna haldusesse. 1951 likvideeriti Kopli ja Mõigu kalmistu. Muidugi on sealjuures huvitav see, et kui Kopli kalmistu lükati traktoriga siledaks ja tehti park siis Mõigu jäi lihtsalt vandaalide küüsi.

Tänase seisuga on miski ime läbi kalmistu tähistatud infotahvliga ja seda on korrastatud vähesel määral. Looduses on üsnagi hästi märgata hulgaliselt hauakohti ning säilinud on isegi mõned hauatähised.

Päris palju hakkas silma ka hauakambrite või kabelite jäänuseid, palju seal neid tegelikult on ei tea. Tahaks loota, et see kohake säilib ka tulevastele põlvedele sellisena nagu ta on ja siia ei tule uusarendusi. Kalmistust on pikem lugu kirjutatud siin.