fbpx
  • Muu värk,  Tsill

    Türi – Tori maraton

    Sai ajaviiteks käidud Türi – Tori maratoni piilumas. Võhandul juba nii palju käinud, et kopp ees. Vaheldust on ellu vaja 😉 Eks sellegi marsruudi ääres ole huvitavaid kohti mida võib ka ilma maratoni piilumata külastada. Vaatasime pilvepiirilt üle Laupa mõisa, siin on alates aastast 1922 tegelikult mõisakool. Ajaloost niipalju, et mõisa asutajaks peetakse Rootsi ratsaväeohvitseri Claus Trällot, kes olevat ostnud Laupa küla 1614 aastal Rootsi kunni Gustav II Adolfi käest. Mingil ajal kingiti mõis miskipärast Reinhold von Fersenile, kelle järeltulijatele kuulus mõis aastani 1849. Hiljem kuulus mõis Taubedele, kuni talupojad 1905 aastal mõisatest jaanituled tegid 😉

    Järgmisena võtsime ette Jändja. 20 sajandi alguses ehitati siia päris korralik vesiveskikompleks koos tammi ja puumassivabrikuga. Nõuka ajal olla kogu see mudru maha jäetud ja lagunenud. Ega kui aus olla siis tõesti nii on, et vesiveskist on miskid olematud varemed järgi aga puumassivabrikust on vähemalt hoone säilinud ja see on kultuurimälestisena kaitse all. Sisse sinna kahjuks ei saanud aga aknast on näha, et sees on säilinud miskid seadmejäänukid. Järgmisena kiire peatus Kurgjal, kuna edasiminekuga suht kiire siis muuseumi lähemalt tudeerima ei hakanud. See on veel üks selline kohake mis mul põhjalikumalt tudeerimata. Ükspäev teen ära 😉

    Kurgja vesiveski pilvepiirilt

    Järgmine peatus Suurejõel, Siin on ka mingi müütiline kaltsukas. Piilusime sisse aga kaltsuka kohta hinnad päris kirved, isegi Tallinnas on soodsamad kaltsukad. Piilusime sisse kohalikku vesiveski jäänukisse. Kahjuks on seegi täiesti ära läbustatud ja lagastatud, suuremas ruumis on keegi isegi märki laskmist harjutanud ja mitte vähe. Ilm läks jube rõvedaks ja enam eriti ringi luusida ei kannatanud, vaatasime kiiruga üle Tori kiriku juures Püha Jürka kuju, see olla esimene Eesti ratsamonument. Ei tea kas päriselt ka nii on aga mine sa tea. Piilusime kirikusse kah, see on päris ok Eesti sõjameestele pühendatud kirik mida tasub külastada küll.

  • Tripid,  Tsill

    Hara sadam ja Suurpea sõjaväebaas

    Üle hulga aja sai üle vaadatud Hara sadam ja veel mõned põnevad kohad. Kõigepealt põikasime sisse muidugi Tsitre RMK puhkealale. Seal on päris palju korralike katusealustega lõkkekohti ja loomulikult ei puudunud siit ka kevadised tsillijad. Turnisime vaatetorni ja uurisime kui kaugel on suvi, see kahjuks veel ei paistnud 😉 Praegune vaatetorn on rajatud kunagise vene piirivalve torni asemele. Siin on veel päris huvitav pisike matkarada läbi kunagise metsapargi. Rajal on hulgaliselt infotahvleid Tsitre puude, taimede ja lindude kohta ning ei puudu ka vana aja lood. Omalajal olid siin suvitusmõis ja suvitajaid toodi siia Tallinnast lausa laevaga. Oli olemas täiesti arvestatav sadam, millest tänapäeval pole haisugi järel. Metsarajal on ka huvitav Stenbocki mälestuskivi.

    Tsitrest edasi kimasime Hara sadamasse, enne kui ärimehed siin toimetama hakkasid sai siin kolatud küll ja küll. Praegu on seal päris palju toimetatud, kohvik ja majutus lausa olemas. Kaile minek on nüüd kahjuks maksuline ja mitte vähe. 10€ per face on kail jalutamise eest liig mis liig. Sellise papi väljaköhimise eest ma juba küsin mis ma selle eest saan? Tegelikult olgem ausad, midagi ei saa. Isegi viiekas oleks liiast betoonkäraka peal luusimiseks kus ei ole säilinud praktiliselt midagi. Aga noh meie “ärimeestel” on ju kombeks mitte käibelt vaid tüki müügilt teenida 😀 😀 Sellise summa juures jätavad ilmselgelt väga paljud seal käimata ja viivad raha mujale.

    Tegin paar taevapilti ka kogu sellest teemast.

    Üks väike video ka 😉

    Edasi kimasime uurima Pärispea poolsaart. Huvitaval kombel on seal veel 30 aastat hiljem peale vene vägede uttu tõmbamist terve joru poollagunenud vene sõjaväelinnakuid mis justkui kuuluvad kellelegi aga tehtud pole seal midagi. Huvitav, et ühes linnakus oli kõrvuti lausa 2 veetorni, ühte oleks üleski saanud aga ei viitsinud turnida. Muidugi ei saa mainimata jätta, et “mahajäetud sõjaväebaasid” on ka siin sodinud. Nu kurja kas siis tõesti on see sibulate kultuur nii veres, et igale poole tuleb kritseldada midagi.

    Ühest paljudest mahajäetud sõjaväelinnakutest tegin väikse taevavideo ka 😉

  • Tripid,  Tsill

    Läänemaa ja Harjumaa

    Sai vähe asjatatud Läänemaal ja eks ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga 😉 Vaatasime mida põnevat on nurgatagustes. Kõigepealt ikka kiire pilk Kullamaa Nikolausi kiriku varemetele, sellest pikalt ei räägi kuna varasemalt juba juttu olnud. Isegi mõned droonipildid tehtud. Tegime möödaminnes Humalapesas väikse söögi, üsnagi normaalne söögikoht siinkandis kuhu tasub sisse astuda. Kõhu saab ilusti täis. Edasi vaatasime üle Kasari jõe vana maanteesilla. See 1904 aastal ehitatud raudbetoonsild mille sambad on tahutud graniitplokkidest pidavat olema umbes 308 meetrit pikk ja pea 7 meetrit lai. Tol ajal oli see sild Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild. Kusjuures huvitav on see, et sild on kaetud munakiviteega ja oli aktiivses kasutuses kuni 1990 aastani mil sai valmis uus maanteesild. Tegin drooniga väikse tiiru ka 😉

    Siinsamas lähedal on veel üks huvitav vana sild mida äsja renoveeriti. Vanamõisa kivisild ehitati 1825 aastal, sild ise on 7 avaline kogupikkusega 65 meetrit. Vanamõisa sild kuulutati kultuurimälestiseks ja on ehitusmälestisena kohaliku kaitse all.

    Kodupoole kimades otsustasime vaadata mida põnevat on Risti kandis peale selle raagritsika taolise kõrgepingemasti mida miskipärast soorebaseks nimetatakse 😀 Tuleb välja, et Ristil on veel nii mõndagi vaadata. Raudteejaama juures on korralik küüditatute mälestusmärk ja veetorn. Veetorni saab isegi sisse kui ette helistada. Veetorni külastus jääb järgmiseks korraks. Siin jaamas oli veel üks huvitav nähtus mida ma pole varem sellises variandis. Muidu tavaline pisike jaamapeldik nagu peldik ikka ilusti N ja M ning auk põrandas. Aga köetavat välipeldikut pole ma veel varem näinud 😀 😀

    Ega Harjumaa nurgatagused kehvemad pole. Ellamaa kandis näeb tee ääres täiesti korralikku vanaaegset kilomeetriposti ja tee äärde on ära eksinud üks tuulik milles osa mehhanismigi veel sees. Seda tuulikut on küll vist mingil ajal üritatud millekski ringi ehitada, aga milleks on selgusetu.

  • Tripid

    Egiptus. Sharm el Sheikh, kokkuvõte

    Võtame kiirelt kokku kogu tripi. Liikluses ja ehituses pole paari aastaga midagi muutunud. Töölisi veetakse ikka kastis ja korrusmajade ehitusel on suvaliselt laudadest kokku klopsitud tellingud 😀 Maanteede koristus on veidi arenenud. Kui varasemalt käis vennike pulgaga ja korjas prahti kotti siis nüüd on selleks lausa masin 😉 Selle koha nägin ka ära kust veeautod oma tsisternid täis saavad. Nurgatagune kohake kus on jäme toru püsti nagu meil kunagi auruveduritesse vee laskmiseks. Auto sõidab alla ja laseb tsisterni täis.

    Elekter on ikka sama bardakk nagu oli, aga seekord nägin elektriku ka ära 😀 😀 Ma ei tea mismoodi ta selle varustusekuhjaga veel tsikliga sõitis aga ju nad harjunud 😀 Maakaablid on siin ilmselt ilma igasugu skeemideta maas ja koppadega tõmmatakse raksti puruks. Ilmselt on odavam vajadusel uus kaabel tõmmata kui vana maa seest otsida ilma skeemita 😉 Isegi paar elektriautode laadimispunkti on siginenud aga kordagi ei näinud elektriautot sõitmas. Hullult palju on vahepeal hooneid ja hotelle maha jäetud. Ja samas on üsna palju skvottereid siginenud. Linnapildist on kadunud palju igasugu nänniputkasid. Meie hotelli vastas tänava ääres oli varem neid terve rivi, nüüd polnud ühtki. Ja veel hakkas silma, et kasse oli kordades vähem kui varasemalt

    Keegi kuskil kommenteeris, et Sharmis pole avalikke kempse, vaidleks vastu, neid on päris palju kui otsida oskad. On nii tasulisi kui tasuta. Kusjuures mulle tundus, et need tasuta kempsud olid puhtamad kui tasulised.

    Veidi häiris see hull sodimine igale poole, eriti palju on siginenud venekeelset sodimist ja seda isegi kanjonis. Ja mis oli veel kummaline, et kui paar aastat tagasi kohtas linnapildis suht vähe venekeelseid poe ja jumal teab mis silte ning vene keeles rääkivaid teenindajaid oli vähe. Aga nüüd ütleks, et vene keelsed sildid igal nurgal ja praktiliselt igas poes mingi venelane tööl. Selline tunne nagu oleks Egiptus muutunud mitteametlikuks venemaa liiduvabariigiks.

    Nägin siin ka ära ühe sellise söögikoha kus liha ripub konksu otsas tänava ääres ja siinsamas teeb kokk sellest laivis toitu. Ja kusjuures seal oli hull järts alati.

    Nurgatagused on ikka nagu prügimäed, isegi Saint Catherine kloostri tee äär oli paksult prügi täis, seda võiks ju ometi koristada. Mentaliteet on selline, et nagu kuskil mingi hoone maha jääb tekib sellest kohe prügila.

    Kaubandus on nii nagu on, eelmine kord Oli Dahab kaubakeskus vägagi ok kohake ostlemiseks, siis nüüd suht räämas ja kole. Dahab keskuses on ka avalik kemps aga tasuline, isegi sellekohane silt väljas, hind 1$ aga samas käisin seal kempsus mitu korda ja kordagi ei näinud seal kedagi kes seda raha koguks. Praegu on kuumaks kohaks kujunenud üsnagi heade fix hindadega Mango market. Aga kui nüüd toidukraami vaja siis siinsamas lähedal on fix hindadega kohalike pood, seal on hind veelgi parem. Vanalinna servas aborigeenide külas oli isegi jalatsiparandus olemas 😉 Internet on väga kõvasti arenenud, kui varem nägid ainult paari moblamasti, siis nüüd on need igal nurgal ja nett on kiire ja probleemivaba. Ainult mõnes üksikus kohas maanteel mägede vahel kadus korraks ära. Kokkuvõtvalt sai üle vaadatud need kohad mis eelmine kord vaatamata jäid jne. Sain teada ka selle miks osadel autodel on näiteks Hollandi numbri peale kruvitud kohalik number. Algul mõtlesin, et miski laiskus 😉 ei viitsita vana ära kruttida. Aga tuleb välja, et nende autode puhul on toll maksmata, sellisega võib 5 aastat ringi kärutada, siis peab maksu ära maksma. Joinup reisibüroo kohta esmamulje järgi küll midagi negatiivset öelda ei saa, tuleb paar korda veel proovida nende teenuseid 😉 Nüüd vaja projekti võtta Kairo ja Assuani trip 😉 Siinkandis muidugi jäi sügelema see päris värviline kanjon mitte need vuhvlid kuhu turiste veetakse värvilise kanjoni pähe.

  • Tripid

    Egiptus. Sharm el Sheikh, metsik rand

    Täna kodumineku päev. Nänn kotti, tuba tühjaks ja linna laiama. Muu rahvas läks vanalinna hulkuma, ma ei viitsinud, seal juba käidud nõrkemiseni. Mõtlesin, et kolistan veidi seal kohalikus metsikus rannas. Eelmine kord kui seal hulkusime siis jäi asi veidi poolikuks. Nüüd just viimane aeg seal ära käia 😉 Täna veidi tuuline ja läbi vee ei kannatanud eriti koralle pildistada. Huvitaval kombel värvilisi kalu kalda ääres seekord praktiliselt ei olnud, eelmine kord oli neid küllaga. Eks ma seda kalade vähenemist panin tähele juba klaaspõhjaga laevaga ringi tuuritades. Aga selle eest oli kividel hullult meresoola, ma isegi maitsesin seda 😉

    Korallide tükke on siin kogu rand paksult täis ja seal kaugemas nurgas oli veel paar Egiptuse – Israeli sõjaaegset tanki või soomuki jäänust. Huvitav oli ka see, et üks vares lendas päris pikalt minuga kaasa, maandus üsna lähedale ja rääkis pika jutu maha ja lendas jälle järgi. Kahju, et aru ei saanud mida ta rääkis. Ja ega siin väga pikalt ei saa töllerdada rannas, kuskil 4 ajal ilmus politsei ja palus lahkuda. Siinkandis pole pimedas lubatud ohutuse mõttes rannas olla, veelvähem lubatakse ujuda.

    Lõpuks oligi õhtu käes ja transfeeri buss viis lennujaama. Kokkuvõtvalt väga mõnus vaheldus niimoodi omaette kuskil karup… tiksuda. Hakkame vaikselt uut plaani tegema 😉

  • Tripid

    Egiptus. Sharm el Sheikh, linnatuur

    Täna kell 15.30 programmis õhtune linnatuur reisikorraldajaga. Rahvas pani basseini äärde niikauaks aga mina linna laiama 😉 Nu ei ole minu teema lombi ääres aega surnuks lüüa, päike hakkab mujal ka peale 😉 Otsustasin uuesti üle vaadata Kopti kirikud ja ehk saab nüüd sisse ka mõnda mošeesse. Viiruse ajal kirikutesse lubati aga mošeedesse ei lubatud, huvitav kelle jumal on kõvem mees 😉 Eelmine kord lonkisime vanalinnast käsitsi sinna kirikute juurde piki maanteed. Seekord otsustasin majade vahelt otse sinna lonkida. Päris põnev oli, varemed, prügi ja kõvasti otsem ka 😉 See väike ja tagasihoidlik kirik oli seegi kord täiesti inimtühi ja vaikne aga see suur bling kirik oli tõeline rahvaste paabel. Turistigruppide järts oli lausa sissepääsu juures 😀

    Proovisin külastada siinsamas kirikute lähedal olevat spiraaltorniga mošeed aga kahjuks see oli kinni. Marssisin edasi siinsamas linnajaos järgmisse mošeesse. See on kohalike mošee kuhu turiste ei veeta nii nagu vanalinnas olevasse blingi mošeesse. Siin oli asi avatud, jätsin plätud ukse taha ja viuh sisse. Seal parajasti palvus käimas. Huvitav, et kohe tuldi ligi ja pakuti istet toolile ja lahkelt lubati pildistada. Pärast vaatasin üle ka nurgatagused, siin on olemas täitsa arvestatava suurusega jalapesuruum ja kemps.

    Kui tiir peal lonkisin kodupoole tagasi, kohalikult aborigeenide turult haarasin kaasa 1$ eest kilo maasikaid. Hotellis veel kiire lõuna ja oligi juba linnatuurile minek. Korjasime hotellidest rahva peale ja tuld. See peale korjamine on omaette nähtus 😀 😀 mitte kuskile ei saa otse sisse põigata vaid tuleb sooritada hulle sõite tagasipööretega. Esimene peatus oli rahu mälestusmärgi juures, valges polegi see nii edev kui pimedas valgustusega. Kui eelmine kord siit mööda sõitsime siis oli ümberringi suur muruväli, nüüd on osa üles võetud, pandud niisutussüsteem ja töölised istutasid usinasti lilli. Järgmine peatus oli valge mošee juures, seal pidavat olema kullast lühtrid ja seda külastavad kindlasti kõik prominendid kes Sharmi külastavad. Kahjuks sisse ei saanud, tuli aknast piiluda. Siinsamas kõrval on see hiigelsuur muuseum mida soovitan kindlasti külastada ja Hollywoodi hotell – lõbustuspark. Muidugi see hotell mida eelmine kord suurejooneliselt ehitati pidi olema giidi sõnul pankrotis ja midagi ei toimu.

    Peale mošeed tavaline õlipoe külastus koos demoga. Huvitav, et sildid on siin muutunud venekeelseks ja teenindajad on ilmselt venelased, nii head aktsendivaba vene keelt ei ole võimeline rääkima ükski kohalik. Muidugi õli on siin päris kirves ja jutt ilus aga eks igaüks ise otsustab kas tal on seda vaja või mitte. Peale seda on veel üks kaubakeskuse külastus, mida giid nimetas küll turuks aga turust asi kaugel, täiesti tavaline nännipood kusjuures miski paarisaja meetri kaugusel Mango marketist 😉

    Peale nännipoodi oli Genena City kaubakeskuses Tutanhamoni muuseumi külastus. Muuseum ise on muidugi edev ja tasub külastust, aga arvestage sellega, et siinsed eksponaadid on eranditult koopiad. Originaaleksponaadid asuvad Kairo muuseumis. Väike nurgake Tutanhamoni teemat on ka selles suures Sharmi muuseumis. Ah jaa.. lugedes selle muuseumi turistikommentaare Googles siis vaidleks natuke vastu. Seal mingid külastajad kirjutavad, et neilt küsiti pileti eest 15$ ma arvan, et see on üks suur pullikaka ja ilmselt giid tegi omale lollide turistide arvelt pappi. Seal polnud isegi kohta kus pileteid reaalselt müüdaks, lihtsalt astud sisse ja naudid feiki 😉

    Peale muuseumi oli õhtusöök Naama bay kultustänava restoranis. Ütleks, et Egiptuse kohta oli üllatavalt hea teenindus ja toit maitsev. Ja saigi selleks korraks päevake läbi

  • Tripid,  Tsill

    Jõgeva kandis

    Asjatasin veidi Jõgeva kandis ja ega siis saa jätta üle vaatamata kohalikud vaatamisväärsused. Kõigepealt viskasime pilvepiirilt pilgu peale Torma kabelile ja kirikule. Kabel ise on suht hiline ehitis, ehitati see 1889 aastal. Suuruse poolest võiks öelda, et tegu kobeda maakirikuga. Siinsamas kabelist ja kalmistust mitte kaugel asub kirik. Kiriku tornis on korraga nii kukk kui rist, huvitav miks see küll nii on. Liivimaal oli ju enamjaolt kombeks ainult kukk, aga siin miski hübriid. Kirikust pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, see kirjas juba siin. Muideks Torma kiriku tornis on filmitud “Kevade” Arno ja Lible jutuajamine. Kahjuks niipalju kui ma siinkandis luusinud olen pole kordagi veel õnnestunud sisse saada ei kirikusse ega kabelisse.

    Viskasime pilgu peale ka lumisele Laiuse linnusele. Millal linnus täpselt rajati krt seda teab, räägitakse nii 14 kui 15 sajandist. Linnus oli omal ajal strateegiliselt väga hea koha peal, siitkaudu sai Virumaale ja Venemaale, seega omas linnus kontrolli teeliikluse üle. Linnus ise on päris huvitava ajalooga, see on olnud nii ordu, venelaste, poolakate kui ka rootslaste käes. Linnus purustati lõplikult Põhjasõja ajal.

    Vaatasime üle ka Kuremaa mõisa. Selle mõisa esimene omanik olevat olnud Wrangell, Liivi sõja ajal läks mõis poolakate valdusesse. 1598 ostis Wrangelli poeg Fabian mõisa tagasi. 17 sajandi keskel pärisid mõisa naisliini mööda Ungern-Sternbergid ja ega nemadki polnud viimased omanikud. Viimased omanikud olid Oettingenid. Tänapäeval on siin väike spa ja majutus. Kahjuks seekord sisse ei saanud kuna oli broneeritud ürituseks. Viskasime kiire pilgu ka mõisa tuulikule. See ehitati 19 sajandil ja avati uuesti renoveerituna 2009. Seal on nüüd kaminaga peosaal ja paar väikest näitust. Tuulikut saab üritusteks välja üürida.

    Kiire sissepõige ka Jõgevale. Kinnitasime keha kohalikus hiinakas ja vutvut kodupoole. Kusjuures selles hiinakas saab päris mõistliku hinna eest korralikult süüa ja menüü on valikutest paks nagu maaleht 😉 Jõgeval on veel väga äss muuseum. Nii, et Jõgeva kandis on vaadata küll ja küll.