-
Pakri poolsaarel seiklemas
Pole sada aastat Pakri poolsaarel luusinud, nüüd tuli idee fix, et äkitse prooviks kui pikalt on poolsaar võimalikult ranniku äärest autoga läbitav on. Eelduseks oli ikka see, et peab olema tee mitte rannaliiv. Kuna tinglikult peaks Pakri poolsaar olema Madise – Klooga joonel siis alustasime Madise kiriku juurest. Kui siin viimati käidud sai siis oli kirik remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on siin nüüd peale vanade oma aja ära elanud ja ohtlikuks muutunud puude mahavõtmist palju avarust. Seekord saime sees ka luusida. Sisse sai piiluda ka kiriku välisküljel olevasse kabelisse. Arvatakse, et kiriku ajalugu algab 13 sajandi lõpust kui Padise kloostri munkade eestvedamisel ehitati siia puidust kabel. Praeguse kivikiriku pikihoone ja kooriruum pärinevad tõenäoliselt 15 sajandist ja nagu ikka kombeks on siis sai ka see kirik omale torni alles 19 sajandil.
Muideks Harju-Madise kirik pidavat olema Eesti ainus kirik mis on kasutusel olnud meremärgina. Torni aknas plinkis veel mõnda aega tagasi tuletornilatern. Ja siin kirikus on ka toimiv wifi 😉
Veidi maad enne Paldiskit on tee ääres päris põnev väljapanek kõikvõimalikest tegelastest ja see väljapanek pidevalt täieneb. Samalaadne asi on veel Lillis ning veel mõnda aega tagasi oli Väike-Maarjas, aga seal üliagarad ametnikud pedereerisid igavusest organisaatorit seni kui pillid kotti pandi.
Järgmise peatuse tegime enne majakat ja käisime vaatasime veidi neid nõuka militaarrajatiste jäänukeid ja turnisime trepist alla randa. Pankranniku alune rannariba on päris äge ja seal tasub kindlasti käia turnimas. Autoga sinna alla sõita ei saa kui just hüpata ei taha 😉
Kui rannas piisavalt luusitud kimasime edasi majaka poole. Viimati kui seal käisin siis oli majakas oma värvi maha visanud ja nägi üsna õnnetu välja aga nüüd oli majakas ilusti uue värvi selga saanud. Kordoni juurest enam autoga edasi sõita ei saa, seal tõkkepuu ees. Aga pole hullu, tuleb sõita läbi tuulepargi ja vana paekarjääri ning oledki teisel pool tõkkepuud. Mõtlesime, et vaatame kohalikku juga ka aga kahjuks polnud seal seekord tilkagi vett. Aga samas oli näha merel päris arvestatav parv kormorane. Siit edasi saab piki merekallast sõita täiesti vabalt Leetse poole. Vahepeal tuleb lihtsalt risti üle sellesse moodsasse gaasitankeri sadamasse viiva tee sõita. Huvitav, et ühtki laeva pole veel siin kai ääres olnud aga juba kõik laguneb
Tiksusime edasi vaikselt Leetse poole kui ühes päris tihedas padrikus jäi meile teele risti ette miski matkabuss. Seal tiksuvatel hollandlastel vajus lõug põlveni lahti kui järsku nägi autot metsast tulemas. Nemad arvasid, et parkisid oma neliveolise elamise nii, et see kedagi ei sega ja vaevalt keegi metsast välja ragistab 😀 😀 Aga õnneks mahtusime ilusti mööda millimeetri pealt. Veidi veel ja olimegi Leetse-Lepiku talukalmist juures väljas. Kirjade järgi peaks see olema Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu tee oli täiesti sõidetav ilma eriliste probleemideta.
-
Mõigu kalmistu
Tartu maantee ääres lennujaama vahetus läheduses asub koht, millest tuhanded inimesed iga päev täielikus teadmatuses mööda sõidavad. See on Mõigu kalmistu – paik, millel on rääkida põnev, kuid samas traagiline lugu Tallinna ajaloost, sõdadest ja rüüstamistest. Kuigi tänapäeval on tegemist pigem unustatud paigaga, peidab see endas sajandite pikkust kultuuripärandit. Mõigu kalmistu rajati ajavahemikul 1774 – 1777 Tallinna Toomkiriku saksa koguduse tarbeks, pärast seda, kui Venemaa keisrinna Katariina II keelas 1772 aastal katku- ja muude nakkushaiguste hirmus matmise kirikutesse ja linnade tihedalt asustatud aladele. Huvitaval kombel on esimene matus siis dokumenteeritud alles 1819 ja hiliseim 1933 aastast.
Mõigu kalmistule on sängitatud aegade jooksul mitmed Eestimaa ajaloos olulist rolli mänginud isikud: baltisaksa aadlikud, vaimulikud ja Tallinna auväärt kodanikud. Arhiiviandmete põhjal on sinna maetud ilmselt ka eesti päritolu tavakodanikke, vähemalt nimede järgi võib nii oletada. Pärast baltisakslaste ümberasumist 1939 – 1940 lõpetas Tallinna Toomkogudus oma tegevuse ja Mõigu kalmistu läks koos Kopli kalmistuga EELK Konsistooriumi kätte. Nõukogude okupatsiooni alguses anti kalmistu Tallinna TSN Täitevkomitee Kommunaalmajanduse osakonna haldusesse. 1951 likvideeriti Kopli ja Mõigu kalmistu. Muidugi on sealjuures huvitav see, et kui Kopli kalmistu lükati traktoriga siledaks ja tehti park siis Mõigu jäi lihtsalt vandaalide küüsi.
Tänase seisuga on miski ime läbi kalmistu tähistatud infotahvliga ja seda on korrastatud vähesel määral. Looduses on üsnagi hästi märgata hulgaliselt hauakohti ning säilinud on isegi mõned hauatähised.
Päris palju hakkas silma ka hauakambrite või kabelite jäänuseid, palju seal neid tegelikult on ei tea. Tahaks loota, et see kohake säilib ka tulevastele põlvedele sellisena nagu ta on ja siia ei tule uusarendusi. Kalmistust on pikem lugu kirjutatud siin.
-
Tamsalu lubjapark ja Toila
Üle pika aja vaatasime üle Tamsalu lubjapargi, midagi uut siia vahepeal tekkinud ei ole. Pigem on asi veidi unarusse jäänud ja loodus on asunud uuesti hoogsalt üle võtma kunagist mastaapset tööstusmaastikku. Kahju, et meil tehakse asju aina rohkem projektikampaania raames, nii nagu nõuka ajal Leninlikke laupäevakuid, nagu projekt läbi saab nii see asi ka ununeb. Varasemalt siin kolanud küll ja asi ka pilvepiirilt üle vaadatud, seekord tegime lihtsalt aega parajaks. Panen paari reaga nats ajalugu ka kirja 😉
Kõik algas raudteest: Tamsalu lubjatööstuse areng sai tuule tiibadesse 1876 aastal, mil avati Tapa – Tartu raudteeliin. See võimaldas toodangut mugavalt ja suures koguses edasi transportida. Kohaliku lubjatööstuse suurnimeks oli insener David Limberg, kes ehitas 19 sajandi lõpus Tamsallu esimesed moodsad ringahjud. Tamsalu lubi oli tuntud oma kõrge kvaliteedi poolest ja seda veeti isegi Peterburi ja Moskvasse. Aktiivne tootmine piirkonnas lõppes alles 1980 aastate lõpus, mil vanad tehnoloogiad ammendusid ja keskkonnanõuded karmistusid.
Eks praegu olegi siin suurimaks vaatamisväärsuseks hiiglaslikud paekivist ringahjud (nn Hoffmanni ahjud). Need võimaldasid lubja pidevat ja katkematut põletamist ning on omal alal silmapaistvad tööstusarhitektuuri mälestised kogu Baltikumis.
Toilas oli seekord plaan ainult Oru park pilvepiirilt üle vaadata. Maalt seda vaadatud juba küll ja küll 😀 Toila Oru park pidavat olema üks Põhja-Eesti külastatavamaid turismiobjekte. Kahjuks pole siin säilinud Oru loss ja seda ümbritsenud kõrvalhooned, need said II MS otsa täielikult. Aga innovatsioon on ka siia jõudnud, ning lossi hiilgeaega ja siseruume saab kogeda läbi spetsiaalse virtuaalreaalsuse tuuri. Oru pargi maastikukaitseala pindala on umbes 75 hektarit. Tegemist on ühe Eesti liigirikkaima pargiga – seal pidavat kasvama 258 erinevat puu- ja põõsaliiki ning nende vormi.
sd
-
Kunda vana tsemenditehas ja Toolse linnus
Sai lõpuks pilvepiirilt üle vaadatud Kunda vana tsemenditehas. Polnud siin tükimat aega käinud ja võrreldes eelmise korraga on siin kõik ikka üsna võssa kasvanud. Aga noh aimu saab. 1869 aastal otsustas Kunda mõisa omanik John Carl Girard de Soucanton koos kaubamajaga Thomas Clayhills & Son rajada Kundasse tsemendivabriku. Ametlikult alustas tehas tootmist 1870 aastal, olles sellega üks esimesi tsemenditehaseid kogu toonases Vene keisririigis.
Alguses kasutati tootmiseks nn šahtahjusid. Kunda tsement osutus erakordselt kvaliteetseks, seda kasutati suurte sadamate, kindlustuste ja sildade ehituseks üle terve Venemaa (sh Peterburis ja Kroonlinnas). Nõudluse kasvades ehitati 1892 aastal jõe orgu teine tehas, kuhu paigaldati juba kaasaegsemad klinkripõletusahjud. Just selle tehase massiivsed varemed ongi Kunda jõe ääres nähtavad. Kuna tsemenditootmine on äärmiselt energiamahukas siis ehitati 1893 aastal tehase tarbeks Kunda jõele Eesti esimene hüdroelektrijaam, see peaks olema ka üks esimesi kogu Baltikumis.
Tsemenditünnide transpordiks tehase ja Kunda sadama ning hiljem Rakvere raudteejaama vahel ehitati laiarööpmeline tööstusraudtee. Tehase ümber kujunes kiiresti asula kuna juhtkond ehitas töölistele elumajad, kooli, haigla ja sauna. Nii saigi alguse tänane Kunda linn.
Kunda vana tsemenditehas pilvepiirilt
Vaatasime üle pika aja üle ka Toolse linnuse. Siin lendama ei hakanud kuna see juba tehtud õige mitu korda 😉 Väidetavalt asus siin enne suure ordulinnuse rajamist Wrangelite aadliperekonnale kuulunud väiksem ja lihtsam kahekordne kindluselamu. Ordu ehitas esialgse kindluselamu ümber sisehooviga kompleksiks. 15 sajandi lõpuks ja 16 sajandi alguseks ümbritseti see kindlustatud eeshoovidega, mille müürid olid kuni 14 meetrit kõrged ja 2 meetrit paksud.
-
Angerja linnus
Kui paar aastat tagasi siin viimati käisin olid linnuse varemed võssa kasvanud ja eriti midagi näha polnud. Aga nüüd on siin võsa raiutud, müürid konserveeritud jne. Ma ütleks, et üks viimase aja parim üllatus, et on võetud vaevaks ka selliseid kohti väärindada. Tavaliselt need linnuste kohad eriti kedagi ei koti, vahel harva kuskil midagi leninliku laupäevaku tuhinas tehakse, et linnuke kirja saada 😀 😀
Angerja vasallilinnuse puhul on ilmselt tegu kohalike feodaalide kindluselamuga mis iseenesest on mugav elupaik ja vajadusel pakub varju ka rünnakute eest. Millal labidas maasse löödi polegi täpselt teada, aga ilmselt kuskil 14 sajandi lõpp või 15 algus. Erinevate allikate põhjal põletati Angerja vasallilinnus maha Liivi sõja ajal, kuid ehitati tolleaegsete omanike poolt uuesti üles. 1622 aastal pani mingi meeltesegaduses tütarlaps sellele elamisele uuesti tule räästasse ning peale seda linnust enam ei taastatud.
Angerja linnus pilvepiirilt
-
Loone ja Lohu linnused
Väike täiendus linnustest ülelendamise projektile, seekord siis Loone ja Lohu linnused. Ei teagi nüüd täpselt kuidas on kõige õigem neid nimetada, erinevates allikates nimetatakse erinevalt. On nii Lohu I ja Lohu II kui ka Loone Jaanilinn ja Lohu linnus, võta sa nüüd kinni mis õige on aga vahet pole.
Lohu linnus olevat olnud muistse Harjumaa üks võimsamaid muinaslinnu, mis Henriku Liivimaa kroonika järgi kandis 13 sajandi algul castrum Lone nime. Ilmselt oli see strateegiline punkt mis kontrollis nii maa- kui ka veeteid. Sakslased koos liivlastega olla 1224 aasta talvel linnust piiranud 2 nädalat enne kui kaitsjad alla andsid ja endid linnuses oleva mandi eest vabaks ostsid.
Väike pilvepiirilt vaade Loone linnusele
Lohu linnus avastati alles 1974 ja seda puht juhuslikult siis kui seal hakati planeerima ehitustöid. Huvitav, et see linnus on Loone linnusest vaid ca paarisaja meetri kaugusel ja on ilmselt veidi vanem kui Loone. Huvitav oleks teada kas Lohu linnuse kasutajad tegid ise käsitööna veidi eemale Loone linnuse või olid seal juba uued tegijad. Ilmselt oli Lohu üks kolmest linnusest mida Läti Hendriku kroonika põhjal Loone piiramise ajal kollitamas käidi, aga huvitav mis linnused need teised 2 olid. Iseenesest peaksid need kuskil siinsamas olema.
Lohu linnus pilvepiirilt
-
Virtsu ja Kuressaare linnus
Mõnda aega tagasi sai Saaremaal drooniga linnuseid piilumas käia, aga siis ei õnnestunud eriti midagi tarka pildile saada. Seda eriti Kuressaares ilge tormi tõttu. Aga nüüd sai see asi parandatud ja Kuressaare linnus ka drooniga üle lennatud. Kuna praamini veidi aega jõudsime üle vaadata ka Virtsu linnuse. Sellest suht hilisest linnusest on paari sõnaga juttu siin. Siin maapealseid pilte ei hakanud uusi tegema kuna muutunud pole siin eriti midagi, piirdusime mõne pildiga pilvepiirilt ja oligi aeg praamile kobida.
Väike video Virtsu linnusest pilvepiirilt sai ka purki 😉
Viuh praamile ja Saaremaa poole minek. Muideks, Virtsus tekkis küsimus kus siin üldse on võimalik normaalselt süüa saada. Ma ei pea silmas hamburgerit ja friikaid, see ei ole söök. Ilmselt on vastus, et ei olegi sellist kohta. Tegelikult vale puha, Virtsus saab väga hästi süüa varahommikust hilisõhtuni välja, ainult sissepääs maksab paar juudirubla 😀 😀 Võtad praamile edasi-tagasi pileti ja söö palju jaksad 😉 Saaremaal kimasime ühe jutiga Kuressaarde drooni lennutama ja seiklus alaku 😉 Vaevu sain drooni lendu ja kohe leidus miski üliagar “kitseke” kes politsei kutsus ja seda esimest korda 5 aasta jooksul mil ma olen drooniga lennanud 😀 😀 Vot ei kannata seda 1949 aasta pealekaebamise stiili, kui sul on midagi öelda või küsida tule räägi mitte ära kiibitse.
Ütleks, et politsei oli väga viisakas ja asjalik, kuigi ilmselt drooninduse kontroll on nendele veidi uus ja tundmatu asi. Pole täpselt selge mida ja kuidas kontrollida. Aga eks me kõik õpime. Korraks oli kerge arusaamatus väitega, et kogu Kuressaare on lennukeelu ala, tegelikkuses see päris nii ei ole. Linnus jääb ilusti sellesse alasse kus võib teatud piirangutega ja lennujaama lennujuhiga kooskõlastatult lennata. Need protseduurid olid ilusti täidetud ja paberid korras 😉 Lõpuks läksime sõbralikult laiali, oleks rohkem selliseid toredaid ametnikke.
Väike video pilvepiirilt
