-
Tamsalu lubjapark ja Toila
Üle pika aja vaatasime üle Tamsalu lubjapargi, midagi uut siia vahepeal tekkinud ei ole. Pigem on asi veidi unarusse jäänud ja loodus on asunud uuesti hoogsalt üle võtma kunagist mastaapset tööstusmaastikku. Kahju, et meil tehakse asju aina rohkem projektikampaania raames, nii nagu nõuka ajal Leninlikke laupäevakuid, nagu projekt läbi saab nii see asi ka ununeb. Varasemalt siin kolanud küll ja asi ka pilvepiirilt üle vaadatud, seekord tegime lihtsalt aega parajaks. Panen paari reaga nats ajalugu ka kirja 😉
Kõik algas raudteest: Tamsalu lubjatööstuse areng sai tuule tiibadesse 1876 aastal, mil avati Tapa – Tartu raudteeliin. See võimaldas toodangut mugavalt ja suures koguses edasi transportida. Kohaliku lubjatööstuse suurnimeks oli insener David Limberg, kes ehitas 19 sajandi lõpus Tamsallu esimesed moodsad ringahjud. Tamsalu lubi oli tuntud oma kõrge kvaliteedi poolest ja seda veeti isegi Peterburi ja Moskvasse. Aktiivne tootmine piirkonnas lõppes alles 1980 aastate lõpus, mil vanad tehnoloogiad ammendusid ja keskkonnanõuded karmistusid.
Eks praegu olegi siin suurimaks vaatamisväärsuseks hiiglaslikud paekivist ringahjud (nn Hoffmanni ahjud). Need võimaldasid lubja pidevat ja katkematut põletamist ning on omal alal silmapaistvad tööstusarhitektuuri mälestised kogu Baltikumis.
Toilas oli seekord plaan ainult Oru park pilvepiirilt üle vaadata. Maalt seda vaadatud juba küll ja küll 😀 Toila Oru park pidavat olema üks Põhja-Eesti külastatavamaid turismiobjekte. Kahjuks pole siin säilinud Oru loss ja seda ümbritsenud kõrvalhooned, need said II MS otsa täielikult. Aga innovatsioon on ka siia jõudnud, ning lossi hiilgeaega ja siseruume saab kogeda läbi spetsiaalse virtuaalreaalsuse tuuri. Oru pargi maastikukaitseala pindala on umbes 75 hektarit. Tegemist on ühe Eesti liigirikkaima pargiga – seal pidavat kasvama 258 erinevat puu- ja põõsaliiki ning nende vormi.
sd
-
Kunda vana tsemenditehas ja Toolse linnus
Sai lõpuks pilvepiirilt üle vaadatud Kunda vana tsemenditehas. Polnud siin tükimat aega käinud ja võrreldes eelmise korraga on siin kõik ikka üsna võssa kasvanud. Aga noh aimu saab. 1869 aastal otsustas Kunda mõisa omanik John Carl Girard de Soucanton koos kaubamajaga Thomas Clayhills & Son rajada Kundasse tsemendivabriku. Ametlikult alustas tehas tootmist 1870 aastal, olles sellega üks esimesi tsemenditehaseid kogu toonases Vene keisririigis.
Alguses kasutati tootmiseks nn šahtahjusid. Kunda tsement osutus erakordselt kvaliteetseks, seda kasutati suurte sadamate, kindlustuste ja sildade ehituseks üle terve Venemaa (sh Peterburis ja Kroonlinnas). Nõudluse kasvades ehitati 1892 aastal jõe orgu teine tehas, kuhu paigaldati juba kaasaegsemad klinkripõletusahjud. Just selle tehase massiivsed varemed ongi Kunda jõe ääres nähtavad. Kuna tsemenditootmine on äärmiselt energiamahukas siis ehitati 1893 aastal tehase tarbeks Kunda jõele Eesti esimene hüdroelektrijaam, see peaks olema ka üks esimesi kogu Baltikumis.
Tsemenditünnide transpordiks tehase ja Kunda sadama ning hiljem Rakvere raudteejaama vahel ehitati laiarööpmeline tööstusraudtee. Tehase ümber kujunes kiiresti asula kuna juhtkond ehitas töölistele elumajad, kooli, haigla ja sauna. Nii saigi alguse tänane Kunda linn.
Kunda vana tsemenditehas pilvepiirilt
Vaatasime üle pika aja üle ka Toolse linnuse. Siin lendama ei hakanud kuna see juba tehtud õige mitu korda 😉 Väidetavalt asus siin enne suure ordulinnuse rajamist Wrangelite aadliperekonnale kuulunud väiksem ja lihtsam kahekordne kindluselamu. Ordu ehitas esialgse kindluselamu ümber sisehooviga kompleksiks. 15 sajandi lõpuks ja 16 sajandi alguseks ümbritseti see kindlustatud eeshoovidega, mille müürid olid kuni 14 meetrit kõrged ja 2 meetrit paksud.
-
Angerja linnus
Kui paar aastat tagasi siin viimati käisin olid linnuse varemed võssa kasvanud ja eriti midagi näha polnud. Aga nüüd on siin võsa raiutud, müürid konserveeritud jne. Ma ütleks, et üks viimase aja parim üllatus, et on võetud vaevaks ka selliseid kohti väärindada. Tavaliselt need linnuste kohad eriti kedagi ei koti, vahel harva kuskil midagi leninliku laupäevaku tuhinas tehakse, et linnuke kirja saada 😀 😀
Angerja vasallilinnuse puhul on ilmselt tegu kohalike feodaalide kindluselamuga mis iseenesest on mugav elupaik ja vajadusel pakub varju ka rünnakute eest. Millal labidas maasse löödi polegi täpselt teada, aga ilmselt kuskil 14 sajandi lõpp või 15 algus. Erinevate allikate põhjal põletati Angerja vasallilinnus maha Liivi sõja ajal, kuid ehitati tolleaegsete omanike poolt uuesti üles. 1622 aastal pani mingi meeltesegaduses tütarlaps sellele elamisele uuesti tule räästasse ning peale seda linnust enam ei taastatud.
Angerja linnus pilvepiirilt
-
Loone ja Lohu linnused
Väike täiendus linnustest ülelendamise projektile, seekord siis Loone ja Lohu linnused. Ei teagi nüüd täpselt kuidas on kõige õigem neid nimetada, erinevates allikates nimetatakse erinevalt. On nii Lohu I ja Lohu II kui ka Loone Jaanilinn ja Lohu linnus, võta sa nüüd kinni mis õige on aga vahet pole.
Lohu linnus olevat olnud muistse Harjumaa üks võimsamaid muinaslinnu, mis Henriku Liivimaa kroonika järgi kandis 13 sajandi algul castrum Lone nime. Ilmselt oli see strateegiline punkt mis kontrollis nii maa- kui ka veeteid. Sakslased koos liivlastega olla 1224 aasta talvel linnust piiranud 2 nädalat enne kui kaitsjad alla andsid ja endid linnuses oleva mandi eest vabaks ostsid.
Väike pilvepiirilt vaade Loone linnusele
Lohu linnus avastati alles 1974 ja seda puht juhuslikult siis kui seal hakati planeerima ehitustöid. Huvitav, et see linnus on Loone linnusest vaid ca paarisaja meetri kaugusel ja on ilmselt veidi vanem kui Loone. Huvitav oleks teada kas Lohu linnuse kasutajad tegid ise käsitööna veidi eemale Loone linnuse või olid seal juba uued tegijad. Ilmselt oli Lohu üks kolmest linnusest mida Läti Hendriku kroonika põhjal Loone piiramise ajal kollitamas käidi, aga huvitav mis linnused need teised 2 olid. Iseenesest peaksid need kuskil siinsamas olema.
Lohu linnus pilvepiirilt
-
Virtsu ja Kuressaare linnus
Mõnda aega tagasi sai Saaremaal drooniga linnuseid piilumas käia, aga siis ei õnnestunud eriti midagi tarka pildile saada. Seda eriti Kuressaares ilge tormi tõttu. Aga nüüd sai see asi parandatud ja Kuressaare linnus ka drooniga üle lennatud. Kuna praamini veidi aega jõudsime üle vaadata ka Virtsu linnuse. Sellest suht hilisest linnusest on paari sõnaga juttu siin. Siin maapealseid pilte ei hakanud uusi tegema kuna muutunud pole siin eriti midagi, piirdusime mõne pildiga pilvepiirilt ja oligi aeg praamile kobida.
Väike video Virtsu linnusest pilvepiirilt sai ka purki 😉
Viuh praamile ja Saaremaa poole minek. Muideks, Virtsus tekkis küsimus kus siin üldse on võimalik normaalselt süüa saada. Ma ei pea silmas hamburgerit ja friikaid, see ei ole söök. Ilmselt on vastus, et ei olegi sellist kohta. Tegelikult vale puha, Virtsus saab väga hästi süüa varahommikust hilisõhtuni välja, ainult sissepääs maksab paar juudirubla 😀 😀 Võtad praamile edasi-tagasi pileti ja söö palju jaksad 😉 Saaremaal kimasime ühe jutiga Kuressaarde drooni lennutama ja seiklus alaku 😉 Vaevu sain drooni lendu ja kohe leidus miski üliagar “kitseke” kes politsei kutsus ja seda esimest korda 5 aasta jooksul mil ma olen drooniga lennanud 😀 😀 Vot ei kannata seda 1949 aasta pealekaebamise stiili, kui sul on midagi öelda või küsida tule räägi mitte ära kiibitse.
Ütleks, et politsei oli väga viisakas ja asjalik, kuigi ilmselt drooninduse kontroll on nendele veidi uus ja tundmatu asi. Pole täpselt selge mida ja kuidas kontrollida. Aga eks me kõik õpime. Korraks oli kerge arusaamatus väitega, et kogu Kuressaare on lennukeelu ala, tegelikkuses see päris nii ei ole. Linnus jääb ilusti sellesse alasse kus võib teatud piirangutega ja lennujaama lennujuhiga kooskõlastatult lennata. Need protseduurid olid ilusti täidetud ja paberid korras 😉 Lõpuks läksime sõbralikult laiali, oleks rohkem selliseid toredaid ametnikke.
Väike video pilvepiirilt
-
Valjala maalinn
Sai üle vaadatud ka Valjala maalinn. Muideks siin on lausa kaks linnust lähestikku, vana linnus asub maalinnast ca 700 meetri kaugusel. Seekord me vana linnust ei külasta, muidu ei jää järgmiseks korraks midagi 😉 Linnuse tee otsas näeb ilmselt Eesti ainukest ruunikivi, võibolla on neid veel aga näinud ei ole. Lätis võib neid ka näha mõnes kohas. Aga ega need pole ajaloolised vaid tänapäeva moodsad arendused. Valjala maalinna juures on ka täitsa arvestatav RMK lõkkekoht, natuke küll väsinud aga toimiv asi. Valjala on üks esimesi maalinnu mida Eestis näinud olen kus saab QR koodiga linnuse lugu uurida.
Kuigi Saaremaa ajaloos kõlavad rohkem Pöide ja Maasi nimed, on siiski ehk kõige võimsam hoopis Muinas-Eesti vastupanu pärandit kandev Valjala maalinnus. Just siin toimus Saaremaa muistse vabadusvõitluse viimane lahing. Läti Henrik kirjeldab oma kroonikas linnuse piiramist 1227 ja mainib Valjalat kui kõige suuremat linnust Saaremaal. Arvatakse, et 1260 aastate paiku jäeti linnus mingiks ajaks maha aga võeti uuesti kasutusele enne Jüriöö möllu. Viimaste uuringute põhjal kaitses siinset linnust lausa kolm valli ja sinna pääsemiseks tuli minna läbi “linna” ja nii mõnegi värava. Inimtegevus on siin olnud juba 5 – 6 sajandi paiku. Juba tõsisem tegevus maalinnas algas ilmselt 11 sajandi paiku, seega võisid siin laiata juba viikingid 😉 Pikemalt maalinnast ja sellel toimunud värskest arheoloogilistest kaevamistest saab lugeda siit.
Väike pilvepiirilt ülevaade Valjala linnusest
-
Kaarma linnus
Vaatame pilvepiirilt üle järjekordse linnuse, seekord siis Kaarma linnus. Kirjalikes allikates mainitakse Kaarma linnust esmakordselt Liivimaa vanemas riimkroonikas. Väidetavalt olla Kaarma linnus üks Saaremaa võimsamaid muistse vabadusvõitluse eel rajatud kaitseehitisi. 1261 aastal oli see Liivi ordu vastu võitlevate saarlaste viimane kants. Selleks ajaks olevat ristiusust taganenud saarlased maha nottinud enamuse tulnukkristlasi. Aga ju mõnel ikka õnnestus pääseda ja Riiga ordumeistrile “kitse” panema minna. Sellele see värk muidugi ei meeldinud ja kogudes kokku suure väe läks 1261 aastal üle Väikese väina jää Saaremaale rüüsteretkele. Rünnak linnusele löödi küll tagasi aga peale ammuküttide kaasamist läks asi käest ära ja linnus vallutati. Kristlased olevat peale võitu linnuses peatunud paar päeva ja laadinud oma regedele üüratu koguse linnusest saadud sõjasaaki.
Huvitaval kombel pole seda linnust eriti uuritud, siin on kaevanud üksnes J. B. Holzmayer 1860 aastal. Tema andmetel on linnuse hoovis kividega vooderdatud kaev, linnuse vallid on kokku kuhjatud mullast ja kividest ning valli peal on olnud täiendav palkkindlustis, mis põlenud. Paar tolleaegset leidu on pärit tõenäoliselt 13 sajandist. Huvitav oleks muidugi teada kas rüüstajatest jäi maha ka mõni peidetud aare. Mõned aastad tagasi on linnust uuritud küll georadariga aga sinna see asi ka jäänud on. Loodame, et kunagi lüüakse ka siin labidas maasse.
Väike video pilvepiirilt
