-
Rakvere linnus pilvepiirilt
Rakvere linnuses hulgutud küll ja küll ning isegi päeval drooniga üle vaadatud. Aga seekord vaatasime pilvepiirilt Rakvere linna ja linnust pimedas. Siis on hoopis teine vaade 😉 Kõik asjad näevad pimedas kuidagi hoopis efektsemalt välja. Nüüd siis pimedas ka üle vaadatud see kunagise eestlaste muinaslinnuse Tarvanpää asemele taanlaste poolt ehitatud kivilinnus. Ega ta pikalt taanlaste käes olnudki, Taani kunn parseldas linnuse maha Saksa ordule ja see omakorda parseldas linnuse edasi Liivi ordule 😉 Mingil hetkel võtsid venelased linnuse ilma vastupanuta Liivi ordult üle. Liivi sõja ajal üritasid rootslased venelastelt linnust üle võtta, aga kahjuks edutult. Rakvere linnuse juures olla venelaste kätte vangi langenud Liivimaa Hannibal Ivo Schenkenberg. Venelased tarisid ta Pihkvasse kus ta tsaar Ivan IV käsul mättasse löödi.
Siiski õnnestus rootslastel Liivi sõja lõpu poole linnus venelaste käest ära vallutada, aga mitte pikaks ajaks. Poola – Rootsi sõja ajal lasid poolakad linnuse õhku, sellest ajast ongi linnus varemetes tänapäevani.
Väike video öisest linnusest
-
Haapsalu linnus ja Riisipere mõis pilvepiirilt
Korra põgusalt juba sai Haapsalu pimedas üle lennatud, aga ega küll küllale liiga tee ja siis oli ka niru droon 😉 Nüüd kui on sebitud märksa parem droon vaatasime veelkord üle selle linnuse ja valge daami kodu pilvepiirilt. Väidetavalt olla Haapsalu olnud Saare-Lääne piiskopi residents kuni 14 sajandi keskpaigani. Pärast Liivi sõda on linn kuulunud erinevatele vaenupooltele. Tsaariaja lõpus oli Haapsalu Vene riigi provintsikeskuseks. Huvitav, et siin on linnuse küljes ka kirik, ilmselt midagi samalaadset oli omalajal Saaremaal Pöides. Peale renoveerimist on linnus päris kobe, aga sellega kaasnes kohe ka häda. Päästeamet ei luba enam kellatorni külastada, täiesti jabur teema. Praegu käib seal väike kabeli kohendamise värk, tehakse valge daami toas remonti 😉
Väike video Haapsalu linnusest pilvepiirilt.
Kodupoole kimades tegime jalasirutuspeatuse Riisipere mõisa juures. See oli päris pikalt räämas aga nüüd on saanud uue ilme ja pilvepiirilt näeb päris ok välja. Ükspäev peaks uurima kas sinna sisse ka saab.
Riisipere mõis pilvepiirilt
-
Vormsi jäätee
Nii, äsja sai just käidud mööda jääteed Kihnus. Seekord siis käime ära Vormsil. Aga nagu ikka mul juhtub, milleks otse kui ringiga saab 😉 Käisime läbi Paldiskist lootusega vaadata sealset Pakri juga pilvepiirilt. Aga kahjuks jäi seal lendamine ära, nii ulme kõva tuul oli, et anna olla. Aga pole hullu lähme teinekord uuesti. Möödaminnes vaatasime Padise tee ääres topiseid, sinna ikka aegajalt lisandub mõni uus tegelane juurde. Kunagi oli sarnane väljanäitus Väike – Maarjas aga seal jäi see bürokraatlike ametnike hammaste vahele ja tegijat pedereeriti niikaua kui ära korjas oma näituse. Kahjuks sigineb meil aina rohkem selliseid bürokraatlikke ametnikke kes ajavad näpuga seadusepügalaid taga. Kas ikka peab? Vahel võiks mõnes asjas veidi loominguline ka olla. Möödaminnes vaatasime kiirelt üle veel Ungru lossi varemed ja kimasime edasi Rohuküla poole.
Rohukülas vaatasime kiirelt pilvepiirilt üle sadama ja jäätee ning panime Vormsi poole ajama.
Väike video Rohuküla sadamast ja jäätee algusest pilvepiirilt
Vormsil tegime kiire tiiru kiriku ja kalmistu juurde, ega siin rohkemaks aega ei jätkunud, peab ruttu tagasi jõudma, enne kui jäätee kinni pannakse. Muidugi vaatasime üle ka Vormsi ainukese valgusfoori 😉 Huvitaval kombel ei olnud Vormsil lahti ühtki kohvikut erinevalt Kihnust. Siin vist ei taheta raha teenida. Kui tiir peal siis kiirelt tagasi sadamasse ja mandri poole minema.
Vormsi poolel oli muidugi veidi vett kogunenud jääteele, aga polnud hullu, saigi auto puhtaks.
Lõpuks merel ja tuld drooni saatel mandri poole 😉
-
Sharm el Sheikh. Beduiinid ja Ras Mohamed
Nii, täna siis päris beduiinikülla, mitte sinna mida turistidele näidatakse. Turistide jaoks on tavaliselt kuskil miski feik püsti pandud kuhu siis beduiinid tööle käivad 😀 😀 Kokkulepitud ajal oli Andres autoga hotelli juures, hüppasime peale ja tuld. Kõigepealt sõitsime läbi miskite meie mõistes kilomeetrite pikkuste prügihunnikute vahelt. Siin vedeleb kõikvõimalikku jura alates lauamaterjalist kuni mööblini välja. Aga tehelikult ei ole see sugugi prügimägi, siin on tegelikult remondi ja ehitustöökojad kuhu tuuakse kokku nii hotellide vana mööbel kui ehituste lammutusjäägid. Ühesõnaga siin on taaskasutuse Egiptuse versioon, siin lihtsalt vedelebki kõik lageda taeva all, vihma ei saja ja vargaid pole. Siit saab tellida nii mööbli parandust kui ka uut omale meelepärast mööblit. Kohalikud meistrid pidid siin valmistama väga kvaliteetseid asju.
Lõpuks jõudsimegi beduiinikülla, elamised on siin kokku klopsitud käepärastest vahenditest, kõvematel tegijatel on juba kivist laotud müüridega elamised. Külastasime ühte mäestiku jalamil elavat perekonda. Kurja küll, päris arvestatav meie mõistes talupidamine, kanad, haned, lambad, kitsed, eesel ja kaamelid. Vaatasin, et lisaks kaamelitele on siin ka eeslil “käsipidur” peal, et kui aegikust pääseb ei saaks kaugele lesta tõmmata 😉 Mõtlesin, et mida hekki, kodulinde hea pidada sellistes oludes aga kitsed ja lambad… siin heina ju ei ole. Tuleb välja, et perepea käib Sharmi hotellides parandustöid tegemas ja saab sealt loomadele tasuta kõikvõimalikke toidujääke. Proovi sa meil kuskilt niimoodi loomadele toitu saada, unusta ära. Seadused nii haiged, et pigem prügimäele kui loomatoiduks. Pere kahe kaameliga pidi vanem perepoeg käima vuhvel beduiinikülas turiste sõidutamas 😀 😀
Lapsi siin peres päris palju aga kedagi ei näinud telefoni näppimas. Mängiti kõikvõimalike asjadega, pisike plika veeretas rõõmsalt autorehvi, see oligi tema mänguasi 😉 Küsisin kas telefone polegi. Tuleb välja, et tegelikult on kõigil telefonid olemas aga nendega ei mängita nii nagu meil. Õues on asju küllaga millega mängida.
Panen siia võrdluseks mošee pildid. Edevam siis kohalik uue elurajooni mošee ja teine on siis päris beduiiniküla kohalik mošee. Ma muidugi unustasin küsimata kuidas pärismaalastel see asi on. Kas kohalikus mošees on ka meeste ja naiste palveruumid eraldi või ei.
Beduiinikülast kimasime otse siinsele paljukiidetud looduskaitsealale Ras Mohamed. Ma muidugi ei tea mida siin väga vaadata on peale kõrbe, isegi need klantspiltidel olevad väravad on tegelikult betoonivalu kamakad, mitte päris kivid. Iga natukese maa tagant on kividest pisike putka kus sees istub politsei 😉 Mõnes kohas oli näha lagunenud päikeseparke, ilmselt siin liiva sees pole rentaabel neid kasutada. Kuumenevad nii üle, et tekib vajadus nende jahutuseks. Looduskaitsealal ringi trippides sattusime päris korraliku liivatormi kätte, kohalikud mainisid, et aastaid pole sellist tormi nähtud. Torm kergitas isegi merevett nii palju, et osa teedest jäid vee alla.
Kokkuvõtvalt ei ole siin maa peal nüüd küll midagi erilist vaadata peale paari pisiasja.
Soolajärv, selle kaldad on valged ladestunud soolast. Käisin maitsesin, võin kinnitada, et on tõesti sool 😉 Kunagi maavärina tekitatud ca 100 meetri pikkune karstilõhe, mis pea servani vett täis ja muidugi ka prügi on sinna tee leidnud. Selle lõhe sügavus pole teada aga arvatakse, et ikka kümneid ja kümneid meetreid. Veel on siin mangroovisalu. Need on ühed imelikud puud, kasvavad soolvees millest ise destilleerivad magevee. Veest eraldatud sool ladestub lehtede alumisele küljele. Tükk aega otsisime mõnda soolaga kaetud lehte, kurja, andis ikka otsida, turistid on kõik ära lakkunud 😀 😀 Nii, et kui lähete sinna trippima siis võtke tomatid – kurgid kaasa, kraabite mangroovilehtedelt soola peale ja saate mõnusa salati 😉
Siin väike liivatormi video ka.
Peale Ras Mohamedi tahtsime minna kohalikku Sharmi muuseumi aga see on päeval kinni. Seega praegu suund hotellile. Sadamast mööda sõites vaatasime kuidas kohalikud vennikesed ehitavad puidust päris arvestatava suurusega laevu.
-
Sharm el Sheikh – Kairo
Niisiis Kairosse minek bussiga. Sharmis pole muidu viisat vaja aga kui tahad Siinailt välja minna siis peab viisa olema. Viisa saab saabudes lennujaamast ja kui isegi viisat pole aga tuleb isu sõita Luxorisse või Kairosse, siis väikese lisatasu eest teevad nüüd tänava reisikorraldajad selle viuh ära. Varem nad seda teenust ei pakkunud. Me tegime viisa juba lennujaamas, sest meil oli plaan nagunii Kairosse minna. Nii nagu lubatud korjati meid hotelli eest kell 0.30 bussile ja viidi teisele poole Sharmi kontrollpunkti, seal tanklas komplekteeriti meid vastavalt paketile teistesse bussidesse ja algas unetu öö läbi tundmatuse. Varahommikul oli väike söögipeatus mingis üksikus kohvikus.
Muidugi hinnad olid siin isegi turistile ebakohased, olenevalt kumba kassase läksid maksis väike küpsisepakk kas 10 või 12 dollarit 😀 😀 Me ei hakanud isegi rahakotte välja võtma, et midagi osta, meil oli juba teadlikult oma söök kaasas, aga neid kes näljastena järtsus passisid oli nõrkemiseni. Ja suuri busse seisis siin kümneid. Kusjuures isegi peldikute juures seisid vennikesed ja korjasid 1$ külastuse eest 😀 😀 õnneks meestel hea, lähed bussi taha ja soristad ära 😉 Ma muidugi pärast Kairos vaatasin poodides huvi pärast palju see kullast küpsisepakk tegelikult maksab, keskeltläbi oli hind 20-30 kohaliku vahel. Nii, et tuleb ka maantee äärde putka teha 😀 😀
Kui rahval kõhud täis kimasime Suessi kanali alt läbi edasi Kairo poole. Bussiaknast vaadates tundus linn ikka väga prügine ja muidugi on siin ka sudu üleval. Esimene peatus oli Kairo muuseumi juures, siin läks pool bussi tühjaks. Ühesõnaga need kelle paketis oli vana muuseum kobisid maha aga teised kütsid edasi paadisõidule Niilusel.
Tegime miski tunnise tiiru Niilusel, vaatasin, et siin on jube palju sõudjaid trenni tegemas. Kusjuures huvitav oli, et isegi naiskondi oli näha. Ilmselt mingi spordiklubi või koondise värk. Kuigi pole kunagi Midagi Egiptuse sõudjatest kuulnud.
Lõpuks siis selle paljukiidetud uue muuseumi külastus, eemalt vaadates nagu meie Rocca keskus 😉 Ja muidugi pileti eest osatakse siin ikka raha küsida, 1450 kohalikku. Sellise hinna juures on mul alati küsimus, mida ma selle hinna eest saan? Muidugi sisse astudes näed hiigelsuurt aatriumi kus paar kivikuju, muud ei midagi. Tegime mingi 1,5 tunnise kiire giidituuri. Üldmulje, suured saalid aga eksponaate hõredalt, hiigelsuured vitriinid on täis ühesuguseid eksponaate mitmelt realt.
Ei saanud pihta vitriinide pointile, miks on vitriinis näiteks vähemalt 100 ühesugust korvi või 100 ühesugust karpi või seinatäis ühesuguseid sõrmuseid. Kas teil nagu muid asju ei olegi näidata peale sadade ühesuguste korvide, karpide ja sõrmuste? Väidetavalt ju peaks Egiptuse ajalugu olema väga leiurohke, siin tekkis küll küsimus, kus need leiud siis on, kui mitte siin? Teine asi mis ajas sita keema, ei mingit loogikat ajastutega, ega skeeme kust kuhu minna ja kus midagi on, täielik kaos. Ja tuleb välja, et siin pole isegi muumiaid, need pidavat kõik vanas muuseumis olema. Ütlen ausalt, selle raha eest seal minu arvates nüüd küll mitte midagi vaadata ei ole. Isegi Sharmi muuseum on põnevam, muumiad on olemas ja pilet maksab ainult 200 kohalikku. Aga eks ootused ja lootused on erinevad ja kindlasti on sadu inimesi kellele see muuseum meeldib
Väike video muuseumist on siin
Peale muuseumi külastust kimasime sööma. Teel sööma jäi silma üks hiidvana Volvo ja muidugi ka tänavaturg. Siin on tavaline, et see on sõidutee eraldusriba peal. Söök oli seekord veidi omamoodi, liha toodi grilliga lauale aga kõik muu mudru oli rootsi lauana, seal oli päris kobe valik lisanditest.
Lõpuks siis lapse unistus täitus, saabusime Giza püramiide vaatama, muideks ka siin on päris krõbeda hinnaga pilet, 700 kohalikku. Muidugi siin on ilge killavoor kaamelitest, hobustest ja kaarikutest mille kõigega saab turist sõita püramiidide vahel. Muidugi siin tahavad giidid sind kohe lüpsta selle sõiduvärgiga, kogudes huvilistelt bussis sõiduraha 20 dollarit nägu väitega, et selle eest on sõit sinna ja tagasi ning tasuta pildistamine sinu telefoniga 😀 😀 Me võtsime kaarikusõidu kahe peale otse kutsarilt ilma kauplemata 10 $ eest, kusjuures selle hinna ütles kutsar ise, kaubeldes ilmselt oleks ka viieka eest saanud.
Kusjuures pole need püramiidid midagi nii täpselt ühesuguse mõõduga kividest, täitsa suvakad on kohati, ja ei usu mina, et need kivid kõik kuskilt karup… kaamelite seljas ükshaaval kohale toodi. Vaadates pinnast on ju jummala selgelt näha ruudu kujulised raiejäljed kogu perimeetri ulatuses. Sedasama kinnitab ju siinsamas olev sfinks, mis on ju ilmselgelt kivipinnasest kohapeal ühe tükina välja tahutud.
Kuigi sfinks on siinsamas siis sinna otse püramiidide juurest ei saa, aed on vahel. Tuleb väike ring sõita.
Peale püramiidide külastus oli papüüruse ja õlitehas külastus. Me ei viitsinud minna, käisime hoopis silla all ristmikul olevas poes Labubu krõpse vaatamas 😉 ja siis tiksusime lihtsalt vaadates kohalikku liiklust. Müstika kuidas see toimib. Marsa või tuktuk jääb seisma kus jumal juhatab, kasvõi keset kahte kujutletavat sõidurada. Siin on küll parempoolne liiklus aga sõidetakse sealt kus parajasti mahub, samuti pargitakse seal kus mahub, kasvõi keset sõidurada. Siinsamas kimab ka kohalik oma eesli ja vankriga autode vahel. Meil oleks sellise kaose peale juba ammu poolemeelsed juhid üksteisel ninad viltu tagunud. Aga siin puudub juhtidel isegi keskmine näpp. Meie närvihaiged juhid tuleks siia koolitusele saata 😀 😀
Lõpuks saabus rahvas ja algas 8 tunnine sõit Sharmi poole. Kokkuvõttes kestis kogu üritus täpselt 24 tundi 😉
Väike video liiklusest.
-
Otepää linnus
Juba aastakümneid Otepääl tšillimas käinud aga siiani pole veel linnamäele jõudnud 😀 😀 Nüüd sai see viga parandatud. Kui juba siin siis vaatasime möödaminnes üle kohaliku kiriku ja Vabadussõja mälestusmärgi ka. Otepää on üks Tartumaa vanimaid kihelkondi ja juba 1234 aastal on olnud Otepää kirikul vaimulik. Kirik asus piiskopilossi läheduses, mille ehitas väidetavalt esimene Tartu piiskop Hermann 1224 aastal vana Eesti maalinna asemele. Kuna kiriku kasutamisega tekkis sakslaste ja eestlaste vahel väike tüli siis ehitati hiljem eestlastele uus kirik, mis võis olla praeguse kiriku asupaigas.
Esimene eesti soost õpetaja Otepääl oli aastatel 1872 – 1880 Jakob Hurt kes tegutses väsimatult rahva hariduse ja vaimsuse tõstmisega. Hurda ajal käis kirikus nii rohkelt inimesi, et kirik jäi kitsaks. Sellist rahvarohkust polnud ükski õpetaja varasemalt kirikus näinud. Õpetaja Hurt pani aluse uue kiriku ehitamiseks, kuigi see tema ajal valmis ei saanud. Kusjuures väidetavalt on kiriku torn pärit vanalt kirikult.
Vabadussõja mälestusmärk asub siinsamas kiriku värava juures künka otsas. Algne mälestussammas avati 10.06.1928. Huvitaval kombel lõhuti see sammas alles 17.06.1950 ja tükid maeti sinnasamasse. Huvitav kuidas siin okupantidel see nii kaua aega võttis. 3.08.1988 leiti samba obelisk ja samba taasavamine toimus 15.07.1989. Selle samba juures on üks väike aga… Uuel sambal on 37 Otepää kihelkonnast pärit Vabadussõjas langenute nimed, aga vanal olevat olnud neid 54. Kuhu ja miks kadus 17 nime?
Linnus on omaette kahe astanguline mäeküngas, madalamal osal asus algselt ilmselt asula ja hilisemal ajal eeslinnus. Alumisele astangule on tänapäeval pandud mälestuskivi “Otepää 1116 – 1966” Ülemisel platool on säilinud osaliselt hilisema piiskopilinnuse varemed, mis ilmselgel ehitati kunagise muinaseestlaste linnuse kohale. Otepää oli Ugandi muinasmaakonna tähtsamaid keskusi alates 12 sajandist ning etendas olulist osa muistses vabadusvõitluses. Otepääd on esmakordselt mainitud vene kroonikates 1116 aastal ja hilisemalt veel mitmeid kordi. Läti Henrik ei ole samuti seda kohta oma kroonikas unustanud 😉
1208 olevat sakslaste ja nende liitlaste sõjakäigul Eestisse linnus põlema pandud. Sakslastest lahti saamiseks piirasid mujalt maakondadest pärit eestlased koos venelaste ühisväega 1217 linnust 17 päeva. Lõpuks andsid sakslased alla ja pidid loovutama ka ülejäänud Eesti vallutatud alad. 1224 aastal liikus tolleaegne Lihula ja hilisem Tartu piiskop Hermann oma vägedega Ugandisse ja seadis end vahepeal sisse Otepääl. Tol ajal hakatigi piiskopi vasallidega ehitama siia uut piiskopilinnust mille põhiplaan järgis muinaseestlaste kaitsesüsteemi. Piiskopilinnus püsis siin kuni XIV sajandi lõpuni, kus ta piiskopkonna ja ordu vahelises sõjas aastatel 1396 – 1397 hävitati.
Väike droonivideo pilvepiirilt.
-
Rõika klaasivabrik – veski
Nüüd kui puud veidi raagus otsustasime möödaminnes uuesti üle vaadata Rõika klaasivabriku, või siis hoopis veski. Nüüd kui loodus veidi hõredam näeb mida padrik endas peidab 😉 Tegelikult on Rõika erinevatel aegadel olnud nii klaasivabrik kus valmisid maailmakuulsad peeglid kui ka vesiveski. Peeglituru äralangemise ja Eesti iseseisvumise järel kohandati peeglitehas ringi jahu-, villa- ja metsatööstuseks. Nõuka ajal kohandati veski vee asemel töötama elektri jõul, seetõttu juhiti vesi Rõika veskist kõrvale. Viljaveski tegutses kuni 2002 aastani. Rõika ajaloost olen pikemalt kirjutanud siin. Nüüd kui puud raagus paistab võsast veel hulgaliselt lagunenud hooneid, nii mõneski on veel näha suuri ülekandevõlle. Kahju, et omanik laseb sellisel huvitaval asjal lihtsalt laguneda. Õnneks on veskihoone ehitismälestise registris, ehk saab kunagi veel asja sellest hoonest.
Kui eelmine kord oli rohi kulmudeni ja ei viitsinud seal sees kuivatini ukerdada, siis seekord oli loodus oma töö teinud ja sai normaalselt kuivatile ligi. Muidugi erinevalt veskist kus on kogu sisustus tänapäevalgi sees ei ole kuivatist järgi midagi peale lagunenud hoone. Ainuke põnev asi mis selles lagunenud kuivatis oli ei tahtnud kahjuks kohe kuidagi pildile jääda 😉 Nimelt on siin varjupaiga leidnud hiigelsuur ökula.
Väike video pilvepiirilt ka 😉










































































































