• Muu värk,  Tripid

    Laiuse ja Lohusuu

    Mitu korda nendest Laiusevälja õigeusu kiriku varemetest mööda sõitnud aga lähemalt uurida pole mahti olnud. Seekord vaatasin asja üle, Muidugi ega säilinud pole eriti midagi sellest puukirikust aga omamoodi huvitav on ikka. Säilinud on ainult torn, kooriruumist on ainult vaevumärgatavad vundamendijupid. Kirik peaks olema ehitatud 1864 ja oli toimiv kuni aastani 1987. Siis kogudus suleti ja kirik hakkas lagunema. Muideks siinsamas kõrval on ja Jaan Poska sünnipaik 😉 Siit veidi edasi Mustvee poole on ka Laiuse linnuse varemed aga seekord jätsime nende tudeerimise vahele, seal juba käidud küll ja küll 😉

    Luusisime veidi ka Lohusuu kalmistul. See natuke omamoodi kohake. mõningad metallristid on siin teistsugused kui mujal aga need pole vanad vaid ilmselt mingid nõukaaegsed fantaasialennud. Aga paar huvitavat asja siin siiski on. Esiteks 19 sajandil ehitatud kabel millel on laudkatus. Sellist väga kuskil mujal ei näe. Teine huvitav asi mida mujal ei näe on kalmistu tänavavalgustus mille postide küljes on pistikud. Minul jäi mõistatuseks mis nende point on.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Valmiera uus muuseum ja kunagine turbatööstus

    Valgamaal asjatades tuleb ikka võimalust kasutada ja välismaal ära käia 😀 Niisama Valka õlle järele pole pointi sõita, pigem ikka avardaks silmaringi. Valmiera tundus kiireks silmaringi avardamiseks täiesti sobilik paik olema. Polegi seal õige mitu aastat käinud. Kindlat plaani ei teinud, mõtlesime võtta vabalt. Tundub, et see plaanimajandusega trippimine eriti ei päde, vabakava on palju põnevam. Võid vabalt ilma graafikus püsimise vaevata iga pruuni sildi juurest sisse keerata ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Ilm sattus muidugi niru olema aga ega see väga takista kui on õige riietus ja tahtmine maailma avastada.

    Valmieras lipsasime sisse kohalikku kirikusse, aga kahjuks siin väga ringi vaadata ei saanud ja torni ka seekord ei lubatud. Nimelt hakkas seal mingi kontsert ja naised vahetasid riideid tornis. No ei vea kohe selle tornis käimisega. Ükskord varem tahtsime ka sinna torni saada aga siis oli seal samuti miski teema. Tähendab tuleb veel korra tulla, ehk siis saab torni 😉

    Kui kirikus sai põgusalt luusitud mõtlesime üle vaadata linnuse. Ennäe imet, peale viimast Valmiera linnuses käiku on muutuseid palju. Siis nägi aia taga välja kaevatud linnusemüüre aga nüüd sai sinna müüride vahele uudistama minna ja müüride kohale oli ehitatud äge muuseum. Müüride sees olid korralikud infotahvlid ruumi otstarbe ja leidude kohta. Samas nägi ka ruumidest väljakaevamiste käigus leitud esemeid. Ja mis kõige ägedam, kõik see info lisaks muudele keeltele on loetav väga heas eesti keeles. Loomulikult vaatasime sisse ka muuseumi.

    Muuseum on läbi mitme maja, ühendatud on nii kaasaegne klaaskuubik kui vana apteekrimaja jne. Pilet oli ainult 3 €, piletiga kaasa said võtme kujutisega kiipkaardi mille pärast muuseumi külastust tagasi andsid. Kusjuures ka siin olid iga eksponaadi juures ammendavad eestikeelsed jutud. Lisaks oli osade eksponaatide juures võtme kujutis. Kui kiipkaardiga seda kujutist puudutasid siis said veel lisainfot asjade kohta eesti keeles. Ehetest jäi silma paar huvitavat sõlge, peaks talvel ajaviiteks proovima järgi teha 😉 Veel oli väga lahe see, et mõningate eksponaatide koopiaid sai näppida ka 😉 Ühesõnaga väga lahe muuseum tehtud mida tasub kindlasti külastada.

    Tegime linnuse territooriumil väikse jalutuskäigu, ka siin on kõvasti muutuseid. Postide küljest leiab QR koodid millega saab vaatamisväärsuste kohta lisateavet. Vaatasime üle ka siinsamas asuva teise muuseumi. Seal on osades saalides kunstimuuseum aga keldrikorrusel on koduloomuuseum. Mida kõike seal ei näe. Siin on lisaks kõigele muule väga korralik valik koorelahutajaid, võimasinaid, laternaid ja juhtmevabu wifi triikraudu 😉

    Valmierast paarikümne kilomeetri kaugusel on veel säilinud vana turbatööstuse kitsarööpmelise raudtee veetorn. Tänapäeval see muidugi enam veetornina ei toimi, aga sisse saab, seda muidugi ainult turismihooajal.

    Turbatööstuse veetorni kõrval on väike turismiinfokeskus kus on väga põgusalt midagi ka kunagisest turbatööstusest. Torni taga on ka võimalik pikniku pidada. Siitsamast algab väike matkarada, hooajal saab seal isegi raudteejalgrattaga sõita ca 4 km pikkusel lõigul turbarabasse ja tagasi. Oleks veel praegugi saanud kui ilm oleks lubanud. See veetorn pidavat olema üks väheseid kohaliku turbatööstuse säilinud hoonetest, välja arvatud kohalik asum. Kunagine turbatööstuse asum toimib tänapäeval nagu iga teine küla. Kahjuks meil on need vanad turbatööstused praktiliselt lagunenud. Rabasaare on praktiliselt varemetes, Lavassaares on õnneks tehtud muuseumiraudtee kus saab vahel isegi rongiga sõita. Siin infopunktis on ka üks päris huvitav atraktsioon mida ma mujal väga näinud ei ole. Tõmbad pähe virtuaalreaalsuse prillid ja saad ca 3 minuti jooksul linnulennult kiire ülevaate kohalikust turbatööstusest. Loomulikult turnisime ka veetorni. Veetornis on põrandas üks väga äge vaatamisväärsus. Läbi klaasi näed kuidas all kasvavad risti-rästi puujuured. Ülevalt tornist avaneb vaade vanale aga täiesti toimivale endisele turbatööstuse asumile. Igatahes oli see kohake ka väga tsill ja tasub hooajal külastamist.

  • Tsill

    Rummu vangla

    Käisin vaatasin üle selle mis kunagisest Rummu vanglast järgi on jäänud. Rummu vangla sai alguse 1961 aastal Murru vangla idaosast eraldatud osast. See toimis eraldi vanglana kuni aastani 2000, seejärel taasliideti Murru vanglaga, mõned aastad hiljem sai Rummu vanglast avavangla. Veidi hiljem liideti Murru ja Ämari vanglad üheks. 2013 pandi siin pood kinni ja asi hakkas vaikselt lagunema, eks muidugi rüüstati seda ka piisavalt palju. Omalajal sai siin ikka nii mõnigi kord käia “kliente” üle kuulamas 😉 Iseenesest on praegu see vangla mingi muuseumi laadne toode mida saab praktiliselt külastada 24H. Igavesti mugav asi, marsid väravasse, maksad kaardiga 10 juudirubla ja voilaa oledki väravast sees. Siin saab tellida nii ekskursiooni giidiga kui ka kasutada oma telefoni audiogiidina. Päris igale poole sisse küll ei saa varisemisohu tõttu aga korraliku aimu saab kätte niigi. Saad turnida valvetorni ja nautida vaadet või imestada kuidas siin kasutati töötajate poolt omavahel suhtlemiseks isegi kunagist laste telefonisüsteemi “Kaja”

    Omalajal oli siin isegi täiesti arvestatav õueala kus oli lausa purskkaev. Natuke näeb ka mingid osa töötajate erivarustusest. Kusjuures siin on ka täiesti arvestatav spordisaal mida ilmselt saaks praegugi kasutada. Muidugi puht juhuslikult möödaminnes sattusin kuulama ka ühe endisest vangist giidi juttu. Kõik oli muidugi tore ja jutt selline blatnoile omane kiidulaul, kui kõva mees ta ikka vanglas oli jne. Aga veidi häiris, et grupile kus enamus naisterahvad räägiti juttu kus sidesõnadeks olid kõik karvased suguorganid igas variatsioonis. Nii mõnigi punastas ja keeras selja. Aga noh pole minu asi, kui huvilistele sobib siis andku minna. Ühesõnaga ajaviiteks tasub asja külastada küll, seni kuni seal veel on mida külastada.

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Saatse kalmistu

    Lõpuks sai üle vaadatud üks Eesti kaugeima nurga kalmistu. Mõni aasta tagasi sai küll käidud siin üht platsi hooldamas aga siis polnud aega ringi vaadata. Ajaloolised andmed  Saatse puukiriku  kohta pärinevad 16 sajandi keskpaigast. Kivikirik valmis 1801 ning tema nimipühakuks sai Kreekast, Ikanioni linnast pärit Suurkannataja Paraskeva. Kusjuures vana kiriku asukohta tähistab uue kiriku läheduses olev kivist sammas. Nii, et päris samas kohas uus kirik siiski vist ei ole. Huvitav on veel see, et siinne kogudus on olnud kakskeelne, nii seto kui venekeelne. Aga 1920 aastate paiku toimunud kalendrireform ning pinged ja tülid ajasid koguduse lahku. 1936 aastal otsustati eestlastele ehitada siiasamma uus Peeter-Pauli kirik. 1939 aastal alustatigi uue kiriku ehitusega aga üsna varsti samal aastal jäi see rahanappusel seisma. Siis algas II MS ja kiriku ehitus jäigi seisma ja kogudused ühinesid uuesti üheks. Kuna nõuka ajal oli pooleliolevas kirikus töökoda, sai pooleliolev hoone peale katuse ja veel nipet – näpet lisaks. Hetkel seisavad varemed kasutuseta aga näevad üsnagi kobedad välja.

    Kirikut ümbritsev kalmistu arvatakse olevat pärit 14 – 16 sajandist, sellele ajale vihjavad 2 säilinud paekiviristi. Muidugi on vana kalmistu siin omapärane, ei mingit korrapära, kasutusel on kõikvõimalikud materjalid ja hauaplatside mõõdud on loomingulised. Vahekäike pole, nii, et kadunukese külastust tuleb teha üle platside.

    Samas mulle jäi silma, et siin on hulgaliselt ilusti säilitatud vanu ägedaid peenrakaste mis mujal kalmistutel ammu ära lammutatud jne. Kuigi jutu jätkuks peaks mainima, et mõnda aega tagasi sai mõned sellised maa seest välja kaevatud ja taastatud Tallinnas, aga sellest ükspäev eraldi jutuke. Kokkuvõtvalt ütleks, et siin tasub ringi vaadata küll, üsna põnev kohake.

    Muidugi ega niisama saa ringi luusida, natuke tuleb tööd ka teha 😉 Tuli mulgi kuidagi teiste platside vahele mahutada uus plats. Sai veidi mõõtude osas nõu peetud kalmistuvahiga, sealt tuli tore vastus 😉 Lähene loominguliselt ja tee selline nagu mahub. No ühtteist ikka mahtus.

  • Tripid,  Tsill

    Norra – Udriku

    Sai veidi niisama hulgutud mingites nurgatagustes. Mõnda aega tagasi vaatasime üle Norra mõisa ja allikad. Nüüd paras aeg mälu värskendada. Seekord muidugi Norra mõisa vaatama ei pääsenud, ilmselt on lõpuks ometigi uue peremehe saanud ja ehk saab sellest taas korralik mõis. Viimati kui käisime oli karp püsti ja katus peal, muud ei midagi. Aga pole hullu, vaatasime siinsamas kõrval olevat Udeva mõisa. Udeva mõis asutati ilmselt kuskil 17 sajandi alguspoolel. Mingist hetkest sai temast Norra mõisa kõrvalmõis, mida kasutati majandusmõisana. Mõisa peahoone pärineb 19 sajandi teisest poolest, see ehitati ümber vanematest ehitistest. Mõis on ajaloos isegi vahepeal riigistatud ning Rootsi kunn Gustav II Adolf kinnistas selle uuesti igaveseks omandiks Jakob Hastferile ja tema järeltulijatele. Hilisemalt sai mõis Knorringute omaks ja oli seda kuni 1908 aastani mil ta selle Vene keisririigi segaste aegade tõttu maha müüs.

    Huvitav on, et nii Norra kui Udeva mõisa ostis 1917 aasta juunis Bernhard von Maydell kes juba sama aasta oktoobris jääb neist ilma. Siis riigistas mõisad Eesti Vabariik. Pärast võõrandamist oli Maydell sunnitud loobuma Norra mõisast millest sai Rõhu algkool. Udeva mõis õnnestus tal koos ligi 220 hektari maa ja majandushoonetega mingi trikiga siiski rendile saada. Nõuka ajal oli peahoone Udeva sovhoosi töötajate elamu. Mõisa peahoone hävis 1989 puhkenud tulekahjus ja vaatamata korduvatele katsetele hoone taastada jäi see aastateks lagunema. Viimasel ajal on seal siiski ühtteist taastatud. Kui mõis uuritud käisime vaatasime üle ka allikad nii maa pealt kui pilvepiirilt 😉

    Ringi seigeldes otsustasime lõpuks ka Udriku mõisa üle vaadata. Kahjuks ei saa siia ligi praegu, tuli piirduda pilvepiirilt tudeerimisega. Kuigi väidetavalt mõisaomanikuga kokkuleppel pidi sinna sisse siiski saama, aga seekord ei olnud aega sellega tegeleda. Proovime tulevikus uuesti. Udriku kuulus pärusmõisana selle loomisest kuni 1919 aasta võõrandamiseni Rehbinderi aadlisuguvõsale. Viimati enne erakätesse minekut toimis seal mõisas hooldekodu. Kellel rohkem huvi mõisa ajaloo kohta saab seda lugeda siit.

    Vaatasime mõisakompleksi ka pilvepiirilt 😉

  • Tsill

    Sügisvärvid pilvepiirilt

    Käisin metsas uurimas kas seeni veel on, isegi oli aga keegi kurinahk oli korjamisega ette jõudnud 😀 😀 Ega sellest midagi katki polnud, mets ilus värviline ja tasub niisamagi seal luusida. Sellel aastal on sügisvärvid jälle päris kirevad mitte nii nagu tavaliselt, et roheline läheb sujuvalt kollaseks ja ongi kõik. Paar aastat tagasi kui drooniga esimesi katsetusi tegin oli ka sügis ilus värviline. Seda sügisvärvide aega ei tea kunagi kui kauaks jätkub, üks korralik öökülm ja tuul ning ongi kõik raagus ja hall. Seega vutvutvut koju drooni järgi ja uuesti tuld 😉

    Vaatasin pilvepiirilt kõigepealt Kakerdaja raba üle, maalt ei saagi väga arugi kui vesine see tegelikult on. Aga raba iseenesest veel värvi muutnud ei ole, samas Noku talukoht on juba täitsa ilusti sügisvärvides. Huvitav fenomen hakkas silma, kesk – Eesti on kordades värvilisem kui põhi või lõuna. Vaatasin üle paar sügisvärvides mõisakompleksi. Näiteks lähestikku asuvad Albu ja Seidla ei olnud ühtmoodi värvilised, Albu oli palju värvilisem. Samas Seidlast edasi oli jälle ilus värviline. Kuidagi ringiga sattusin Ungru kanti ka 😉 Kusjuures pilvepiirilt on Ungru lossi varemed palju efektsemad kui maast.

    Väike pilvepiiri video sügisvärvides Albu mõisast

    Siin väike video sügisvärvides Seidla mõisast

    Ja siin sügisvärvides Ungru loss 😉

  • Tsill

    Tamsalu Lubjapark pilvepiirilt

    Mõnda aega tagasi sai see Tamsalu lubjapark avastatud maa pealt. Vahepeal on sinnakanti küll palju asja olnud aga pole olnud mahti pilvepiirilt asja üle vaadata. Seekord sealkandis muid asju ajades sai see kohake pilvepiirilt ka üle vaadatud. Kusjuures maa pealt see kompleks nii vägev ei tundugi kui pilvepiirilt ja sealt näeb ka neid asju mida maalt ei näe 😉 Pikemalt lubjapargi ajaloost uuesti kirjutama ei hakka, seda saab lugeda siit. Igatahes on see päris põnev kohake mida tasub kindlasti külastada.

    Tegin pilvepiirilt väikese video ka 😉