fbpx
  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Nähtused

    Kohe hakkab uus hooaeg, meenutame veidi eelmise hooaja kummalisi ja samas ka põnevaid nähtuseid. Tundub, et kalmistutel pole midagi tavatut, lihtsalt tavapärased piirded, metallristid ja vahel ka mõned metallpärjad. Aga vahel siiski on mõned sellised nähtused mida igapäev või igal pool ei näe. Näiteks ei näe jõulude ajal küünaldega palistatud teed kalmistu väravast kabelini. Veelvähem näeb kusagil haakristiga metallpärga. Aga ärge hakake nüüd haakristi peale paanikat tekitama. Sellel pole Aaduga mingit seost, tol ajal kasutas nii mõnigi Aaduga mitte mingit seost omav välismaine firma oma logos haakristi.

    Samas käib kalmistutel ka väga vilgas elu. Näiteks Tallinna kalmistutel näeb väga palju lindudele pandud pesakaste ja söögimaju. Seda mujal kalmistutel väga ei näe. Samas kihab elu ka ilma pesakastideta. Meil on tulnud nii mõnigi heki väljajuurimine pesade pärast edasi lükata. Mõned julgemad linnud on pesa teinud pesa kabeli seinaprakku ja kusjuures suht maapinna lähedale, sinna pääseb ligi iga loom või lind kes armastab lihaga maiustada. Vahel näeb ka väga kapitaalselt ehitatud saalungeid. Kui ma seda töömahtu vaatasin siis jäi õhku küsimus kas sinna tuuakse betoon “pirniga”

    Vahel juhtub ka seda, et minnes lihtsalt liiva vahetama leiad kuskilt ikka mõne nurga kus saad ilusti käru veljed kõveraks sõita 😉 Ja platsi liiva seest leiad vastutasuks arvestatava koguse katuseplekki, dušši äravoolureste ja jumal teab mis detaile veel. Muidugi olen Eestimaa pinnal näinud kempsu kus on ikka M ja N tähistusega uksed, sees ilusti istumiskohad aga vaheseina ei ole, selle asemel on malelaud malenditega. Aga ühel kalmistul on level vähe julgem 😉 Kui muidu ikka 2 ust aga sees saab julgelt seljad koos ja käest kinni kakada 😉 Aga see võibolla karude pärast. Muidugi eriti kurvaks teeb see, et ikka veel on kalmistuid kus on platside vahed sõna otseses mõttes täis situtud. Vanasti nägi seda Tallinna suurtel kalmistutel kus puudusid kempsud. Aga nüüd on Tallinna kalmistud kempsudega piisavalt hästi varustatud ja hunnikuid naljalt ei näe. Nüüd on see trend miskipärast imepisikestel ca 50x100m suurustel metsaga ümbritsetud kalmistutel.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Värska kalmistu

    Sügisel Värskas toimetades vaatasime põgusalt üle õigeusu kiriku. Sisse ei hakanud trügima kuna seal toimus samal ajal mingi tseremoonia. Aga pole hullu, jääb teiseks korraks. Õigeusu kogudus olla olnud Värskas juba 1759 aastal. Praegune kivikirik on vägagi hiline, ehitati see aastatel 1904 – 1907 vana puukiriku kõrvale rahva kogutud raha eest. Peale uue kiriku valmimist vana puukirik lammutati. Vana puukiriku asukoht kirikuaias on tähistatud ristiga tornikesega. Kes uue kiriku projekteeris pole teada, samas pole säilinud ka ühtki sama projekti järgi ehitatud kirikut. Kirikul on tänapäeval säilinud ehitusaegne väljanägemine.

    Värska kalmistu ei erine väga millegi poolest teistest vanadest kalmistutest. Paar huvitavat asjakest siiski leidsin vanade metallristide, metallpärgade ja vineerist omapärase laterna näol. Aga see ei olnud veel kõik 😉 Üks täiesti omamoodi piire ja pink oli ka. Väga massiivsed nägid välja jämedast armatuurrauast kokku keevitatuna. Ja muidugi porivaipu polegi veel platsikatetena näinud, siin nägin ära 😉

    Vahepeal sai valmis ka meie renoveeritud platsike. Vana betoonpiirde jäänused asendasime uue paekiviga

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Aluskatte kasulikkus on küsitav

    Kevad hakkab saabuma ja sellega koos ka uus liivavahetuse hooaeg. Paljud inimesed soovivad liiva alla panna aluskatet väitega, et siis ei kasva umbrohi platsile. Tegelikkuses pole aluskattest mingit erilist kasu, üldjuhul lendab seeme tuulega platsile ja juurdub ülevalt poolt mitte liiva alt. Aastate jooksul oleme liivavahetuse käigus leidnud liiva alt nii öelda umbrohutõkkena paigaldatud kõikvõimalikke materjale ja asju. Kõige kummalisem leid on olnud pakkidena laotud ajalehed ja ajakirjad. On olnud ka vineertahvleid, kahjuks pole ükski variant siiani aidanud ära hoida umbrohu kasvamist. Umbrohust ei päästa isegi kunstmuru, ka sealt kasvab umbrohi läbi.

    Oleme soovi korral pannud liiva alla ka tellija toodud paksu kilet, isegi see ei aita. Allolevatelt piltidelt võib näha kuidas mõne aastaga tulevad sõnajalad isegi läbi paksu kile probleemideta. Samas ei soovite meie kilet üldse panna, see ei lase liigniiskusel ära minna. Kevadeti annab see endast eriti hästi tunda, kui teised juba hooldavad oma platse siis teie ootate veel pikalt millal jää ära sulab.

    Samuti ei soovita kasutada vaase millel pole põhjas liigniiskuse äravooluks auku. Vesi koguneb vaasi ja esimeste külmadega on vaas katki. Plastkestaga küünalde osas soovitan ka kui vähegi rahakott kannatab olge loodussäästlikud kasutage kas laternaid või korduvkasutatavaid klaasküünlaid. Nendest ei käi lindude jõud üle ja tuul ei lennuta ka tühje kesti mööda kalmistut prügina. Lindude poolt kalmistult ära veetud ja tühjaks söödud plastkesti võib kalmistult üsnagi kaugel metsa all sadade viis näha.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Huvitavaid disaine kalmistul

    Uue hooaja eel vaatame mõningaid huvitavaid disaine milline võiks välja näha tagasihoidlik hauaplats või siis milline ei tohiks hauaplats välja näha. Kui muidu näeb enamjaolt huvitavaid pildikesi hauakivil jahimeeste, autojuhtide jne näol. Seekord jäi silma õmblusmasinast disainitud plaadialus ja üks huvitav küünlahoidja. Neile kes tahavad hauaplatsi saada suht hooldevabaks soovitan nii nagu osadel piltidel näha lihtsalt suurt plaati haua katmiseks mitte plaatimist. Plaatimine on ainult mõni aasta hooldevaba peale seda ei jõua plaadivahesid samblast puhastada. Või siis plaatida plats vabakujuliste looduskivist plaatidega ja lastagi kas muru või sammal vahele kasvada, selline variant on suhteliselt loodussäästlik. Huvitav lahendus on ka Läänemaa kandis hauaplaatide osas, seal näeb neid väga palju puidust. Kui on korralik puit kestab selline plaat ilmselt aastaid. Puidust hauaplaat on ikka kordades odavam kui graniidist plaat.

    Korralike graniitpiirete sees kunstmuru kasutada näeb kuidagi magedalt välja. Kunstmuru jäägi ikka pigem sinna kuhu ta ette nähtud on. Kunstmuru läheb mõne aastaga koledaks ja siis on ta selline jääde millega pole midagi teha. Samas näeb piiretena ka kõikvõimalikke kanalisatsioonitorusid, eterniiti katusepleki jääkidest ei hakka rääkimagi. Mõnes kohas näeb piirdena isegi vene sõjaväe metalltee detaile. Siiani polnud veel näinud platse porivaipadest aga nüüd on see ka nähtud

    Muidugi eriti ägedad on vanad taastatud metallristid. Need on täiesti omaette vaatamisväärsused. Mõned sellised raudristid oleme ise ka taastanud ja need on soovijatele täiesti saadavad. Samuti on ägedad omaloomingulised laternad. Veel on huvitav, et kui tavaliselt on matmisel haua ääres kuhi mulda siis Lõuna – Eestis lätlastest hauakaevajad teevad korraliku disaini.

  • Viimne puhkepaik

    Tartu projektid

    Öeldakse, et Tartu on heade mõtete linn. Ma lisaks juurde, et Tartu kalmistud on imede maa, mitte kunagi ei tea mida sa sealt leiad 😉 Platsi renoveerimisel arvad, et mis see väike ülekasvanud elupuuheki väljajuurimine ikka niiväga on. Aga siis selgub, et hekk on omavahel nii tihedalt läbi põimunud, juuri välja kuidas tahad. Lõpuks tuleb välja, et paarimeetrine hekijupp on kaks korralikku autohaagise koormat oksi. Ja see pole veel kõik, sellest läbitungimatust hekist tuli välja mingi 7 reha, 3 labidat, 2 kastekannu, 4 väikest veekanistrit jne. Kuidas need sinna kõik ära mahtusid ei tea. Aga pärast mitme päevast pusimist sai päris kobeda platsi

    Aga teine plats oli olemuselt veel põnevam. Meenutas natuke History kanali saadet “Tules karastunud” kus katte all on midagi millest tuleb tekitada päeva jooksul konkreetne tulemus. Katet eemaldades tuli sealt alt välja tohutul hulgal kõikvõimalikke konnasid. Õnneks nendest ei pidanud midagi tegema. Saime paekiviga edukalt hakkama nii, et kõik jäid rahule.

  • Viimne puhkepaik

    Uued platsid

    Igakord ei saa vanu renoveerida või uuendada välimust, vahel tuleb ka täiesti uued platsid ehitada. Uued platsid ehitame enamjaolt käsitsi murtud paekivist. See on toodetud loodussäästlikult madala ökoloogilise jalajäljega. Käsitsi murtud paekivi tootmiseks ei ole vaja raisata liitritki joogivett, mida ei saa öelda näiteks lihvbetooni või poleeritud graniidi kohta. Kolmnurkne paekivi võimaldab laduda ilma kivi töötlemata ka keerukamaid mustreid. Vahel tuleb platsidelt likvideerida nii mõnigi känd. Käsivarre jämedused saab lihtsalt välja juurida aga jämedamad on lihtsam maha freesida. Tänapäeva portatiivse tehnika juures on see üsnagi lihtsalt teostatav ja me oleme üle Eesti hauaplatsidelt ära freesinud arvestatava hulga koledaid kändusid

    Eelmisel hooajal sai ehitatud platse lisaks tavalisele kolmnurksele paekivile ka laiast erimõõdus paekivist. Ja muidugi ka miskipärast üsnagi populaarsest tänava äärekivist. Kusjuures paljud kalmistud on hakanud selle kasutamist keelama muinsuskaitseliste nõuete pärast. Eks mõnes mõttes on see muidugi võibolla õige ka. Kui varasemalt nägi kalmistutel isegi tellistest, eterniidist või tuhaplokkidest piirdeid siis nüüd näeb neid üksikuid ja neidki üldjoontes Ida-Virumaal kus nii mõnelgi kalmistul ilmselt ilma müüri ladumata piiret paika ei saagi. Väikest galeriid meie tehtud töödest näeb siin.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Plastkestaga kalmuküünlad kui kasutu prügi

    Mõnda aega tagasi oli Osoonis saade kus räägiti plastkestaga kalmuküünaldest kui probleemsest prügist. Kahjuks see tõesti nii on ja juba aastaid. Kahju, et sellele pikaaegsele probleemile pööras lõpuks tähelepanu ainult Osoon. Huvitav, et suures rohepapluse vaimustuses mitte ükski suurem meediakanal selle vastu huvi ei tunne. Veelvähem räägime sellega tegelema peaks kontoritest, nende huvi on rohkem see, et kass õues ei käiks, koer kiibitud oleks ja ajuvaba rohepööre teostatud saaks. Kuid tuhanded linnud ja loomad kes plastikut ja parafiini söövad neid ei koti. Eks meiegi käime ja paneme teenusena kalmudele sadu küünlaid aga juba aastaid katsume vältida plastküünlaid. Tihti näeme olukorda kus vanad küünlakestad on platsil olnud puutumata eelmistest jõuludest saadik, aga nad on paigal mitte ära lennanud.

    Veel üks kummaline fenomen on see, et hauaplatsile viiakse uued küünlad aga vanad plastkestad selle asemel, et kaasa võtta ja prügikasti panna sokutatakse piirde taha või naabrite hekki. Klaasküünlad on tegelikkuses palju kindlamad igasugu ilmastikuoludele kui plastküünlad. Neid ei puhu tuul naljalt pikali ega tühjakspõlenuna lennuta ringi mööda kalmistut. Samas saab taaskasutusena klaaskesta sisse panna näiteks uue ilma plastkestata küünla.

    Möödunud jõuludel viisime taas paljudele Eestimaa kalmistutele küünlaid ja pärgi. Huvi pärast vaatasin mitu klaaskestaga küünalt näen Pärnamäe kalmistul ühest servast teise sõites. Umbes 1,8 kilomeetri peale märkasin sadade plastkestaga küünalde hulgas neid ainult paarkümmend ja neistki võis osa olla petukaup. Juba on hakatud tegema läbipaistvast plastikust küünlaid mis eemalt näevad vägagi klaasküünla moodi välja.

    Panin siia mõned pilvepiirilt tehtud pildid, et saada aimu kui palju tegelikult kalmistutel jõulude ajal küünlaid on. Ja valdav enamus neist on plastkestaga kalmuküünlad, seega prügi millega ei ole mitte midagi teha.

    Siin on ka üks väike kalmistuvideo pilvepiirilt. Rohkem videoid näeb meie Telegram kanalitest siit ja siit.

    Plastkestaga kalmuküünlad on tõepoolest räige prügi mis vedeleb lindude ja loomade poolt metsa tassituna lausa sadade meetrite kaugusel kalmistust ja see prügi ei koti mitte kedagi kahjuks. Kui nüüd uusi ja moodsaid “eriti loodussäästliku” lähenemise reklaame vaadata, et tooge plastpudel meile me teeme sellest teile uue särgi, siis nendest ei saa isegi uut särki teha 😀 😀 Plastik mis levitab mikroplasti on rohepaplaste seas muidugi väga asjalik ja tore materjal särgi jaoks. Nagu meil enam puuvilla ja lina ei oleks.