• Viimne puhkepaik

    Taagepera kirik ja kalmistu

    Möödunud suvel sai üle vaadatud lõpuks see pisikene Taagepera kirik. Taagepera Jaani kirik olla ehitatud 1674 aastal. Tol ajal oli Taageperas mõisnikuks Otto von Stackelberg, tema nimest olevat tuletatud ka Taagepera nimi. Kiriku valmimise legend kõneleb, et mõisnik sattunud kord merehätta ja lubanud pääsemise korral ehitada kiriku, kas see nii ka oli kes seda enam mäletab. Aga ilus legend ikkagi. Huvitaval kombel on kirik tervena üle elanud kõik sõjad. Nõuka ajal pandi kirikule eterniitkatus. 1990 aastal toodi kirikusse elekter ja valmistati puidust kroonlühtrid. 2000 – 2001 vahetati kiriku põrand ja paigaldati istepinkide alla elektrisoojendajad. Nii, et siin kirikus on istmesoendused. 2004 aastal remonditi käärkambrit ja laoti käärkambrisse uus ahi. 2007 – 2008 vahetati katus ja restaureeriti torni.

    Kalmistu rajati siia ilmselt kuskil 1773 aasta paiku Muidu kalmistu nagu kalmistu ikka, aga siin on üks päris huvitav kabel mis ei kuulu sugugi miskile võllile nagu tavaliselt vaid lihtsale talupojast mõisahärrale. Ja meil siin osad kiunuvad midagi 700 aastasest orjaajast. Kui jutu järgi kõik orjad olid ja mõisa tallis alalõpmata vitsu said, mismoodi siis Mats mitmete mõisate omanik sai olla.

    Aga ega siingi saa niisama luusida, natuke peab ikka asjalik ka olema ja nii saigi siinsel kalmistul mitu hauaplatsi omale ilusa paekivist piirde

    Ja eks veidi vanu, natuke käest lastud asju tuleb ka harida. Kaevasime välja kõik sõnajalad ja silusime mättad, külvasime peale muruseemne ning pesime survepesuriga puhtaks hauatähised. Kui vanad ristid ilusti kuivanud värvisime need üle ja taastasime kirjed

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Saatse kalmistu

    Lõpuks sai üle vaadatud üks Eesti kaugeima nurga kalmistu. Mõni aasta tagasi sai küll käidud siin üht platsi hooldamas aga siis polnud aega ringi vaadata. Ajaloolised andmed  Saatse puukiriku  kohta pärinevad 16 sajandi keskpaigast. Kivikirik valmis 1801 ning tema nimipühakuks sai Kreekast, Ikanioni linnast pärit Suurkannataja Paraskeva. Kusjuures vana kiriku asukohta tähistab uue kiriku läheduses olev kivist sammas. Nii, et päris samas kohas uus kirik siiski vist ei ole. Huvitav on veel see, et siinne kogudus on olnud kakskeelne, nii seto kui venekeelne. Aga 1920 aastate paiku toimunud kalendrireform ning pinged ja tülid ajasid koguduse lahku. 1936 aastal otsustati eestlastele ehitada siiasamma uus Peeter-Pauli kirik. 1939 aastal alustatigi uue kiriku ehitusega aga üsna varsti samal aastal jäi see rahanappusel seisma. Siis algas II MS ja kiriku ehitus jäigi seisma ja kogudused ühinesid uuesti üheks. Kuna nõuka ajal oli pooleliolevas kirikus töökoda, sai pooleliolev hoone peale katuse ja veel nipet – näpet lisaks. Hetkel seisavad varemed kasutuseta aga näevad üsnagi kobedad välja.

    Kirikut ümbritsev kalmistu arvatakse olevat pärit 14 – 16 sajandist, sellele ajale vihjavad 2 säilinud paekiviristi. Muidugi on vana kalmistu siin omapärane, ei mingit korrapära, kasutusel on kõikvõimalikud materjalid ja hauaplatside mõõdud on loomingulised. Vahekäike pole, nii, et kadunukese külastust tuleb teha üle platside.

    Samas mulle jäi silma, et siin on hulgaliselt ilusti säilitatud vanu ägedaid peenrakaste mis mujal kalmistutel ammu ära lammutatud jne. Kuigi jutu jätkuks peaks mainima, et mõnda aega tagasi sai mõned sellised maa seest välja kaevatud ja taastatud Tallinnas, aga sellest ükspäev eraldi jutuke. Kokkuvõtvalt ütleks, et siin tasub ringi vaadata küll, üsna põnev kohake.

    Muidugi ega niisama saa ringi luusida, natuke tuleb tööd ka teha 😉 Tuli mulgi kuidagi teiste platside vahele mahutada uus plats. Sai veidi mõõtude osas nõu peetud kalmistuvahiga, sealt tuli tore vastus 😉 Lähene loominguliselt ja tee selline nagu mahub. No ühtteist ikka mahtus.

  • Viimne puhkepaik

    Mõned selle hooaja omamoodi nähtused

    Nii nagu eelmise hooaja lõppemisel kirjutasin veidi omamoodi disainidest ja nähtustest kalmistutel jätkan ka sellel hooajal traditsiooni. Eks meil hakkab kogu see kalmistukujundus kuidagi läikivaks ja plastiks muutuma. Siia kirjatükki ei hakka neid läikivaid asju panema. Panen seekord hoopis midagi tagasihoidlikku aga samas ilusat kujundust. Üsna palju näeb juba urniplatsidel ühte lihtsat platsi suurust plaadikest ja ongi kogu disain. Tavavaaside asemel leidub nii mõnelgi platsil nö. auguga plaati kuhu saab istutada hooajalisi lilli. Umbse plaatimise asemel näeb ka päris palju vabakujulise kiviga kujundusi, mis iseenesest näeb üsnagi ilus välja. Isegi tavalise muruga annab teha põnevaid kujundusi.

    Mõnel kalmistul on veel säilinud hauakividele peale pandavad metallkestad. Eks teadjamad inimesed teadsid juba ammu, et marmorkivi määrdub ruttu ja teda puhtaks saada üsna keeruline. Lihtne ja praktiline asi määrdumise vastu ongi plekist kest peale teha.

    See hooaeg oli huvitav ka selle poolest, et pole kunagi varem hauaplatsidel näinud nii palju seeni kui sel aastal ja praktiliselt igas elupuuhekis on mitu linnupesa. Seetõttu jäi isegi mitu väljajuurimisele minevat hekki veidi ootele, et pojad saaksid välja lennata. Nii mõneski kohas tuli liivavahetuse käigus vana katte alt välja mitte mõni putukas vaid ikka kümneid ja kümneid maipõrnikaid. Huvitav, et neil on korraga nii paljudel täis saanud viie aastane arenguaeg.

    Paar täiesti jaburat ja mõttetut kujundust jäi ka silma. Milleks on plats vaja kujundada nõukaaegsete betoonist õppepommidega või siis siledale pinnasele ehitada lihtsalt lampi ca 50 – 60 cm kõrgune platsipiire nagu hiina müür. Ma saan aru, et mingi ulmepiire tuleb teha sellisel kallakul nagu on näiteks Sininõmme kalmistul siis on iseküsimus. Aga miks siledal maal sellist jura teha…

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Järva-Madise kirik ja kalmistud

    Möödaminnes põikasime sisse Järva-Madise kiriku juurde, algselt oli plaan ainult kirik pilvepiirilt üle vaadata aga kohapeal selgus, et kirik on avatud. Loomulikult ei saanud võimalust kirikus luusida käest lasta. Kiriku kohta pikemalt kirjutama ei hakka, sellest on juba juttu siin. Kes selle Järvamaa väikseima kiriku ehitas on veidi intrigeeriv. Interneedumis on erinevaid jutte, kas Järva foogt või Ojamaa meistrid. Ilmselt siiski viimased aga võibolla Järva foogti tellimusel 😉 Mitte kohalikele meistritele viitab õige mitu asja. Mandri-Eesti kirikutes pole kuskil mujal konsoolid ja päiskivid sellised nagu siin, kooriruumi päiskivil on näiteks vapi motiivid. Samuti ei sarnane peaportaal ühegi teise Eesti kiriku portaaliga. Pigem on Tallinna Toomkiriku raidportaalide elementide snitiks Järva-Madise kiriku peaportaal. Tegime tiiru peale ka Vabadussõja mälestusmärgile ja ümmargusele kabelile. Kabel iseenesest suht hiline ehitis, pärineb 18 sajandi teisest poolest.

    Niisiis piilusime kirikusse sisse ka. Kirik näeb seest üsna korralik välja ja nii mõneski kohas on krohvikihi alt välja puhastatud kunagised seinamaalingud jne. Selliseid seinamaalinguid tuleb ikka nii mõnegi kiriku seintelt vana krohvikihi alt välja. Huvitav miks altari kõrval on seina müüritud hauaplaat ja mis selle lugu on. Samuti oleks põnev teada mis on tõsterõngastega põrandaplaadi all peidus.

    Muidugi kui juba kirikus, siis tuleb ikka tornis ka ära käia. Siin otse torni ei saagi, ilmselt kui kunagi kirikule torn ehitati kasutati ära müürisisene laepealsele viiv käik, kõigepealt turnid laepealsele ja alles sealt saad torni minna ja edasi mööda puutreppe turnida 😉 Kusjuures see käik on ikka päris kitsas, isegi mina kes just eriti suur mees ei ole pidin vahepeal külg ees turnima 😉 Kusjuures kellad pole siin sugugi pronksist vaid hoopis terasest.

    Väike pilvepiiri video sai ka tehtud Järva-Madise kirikust.

    Vaatasime üle ka Järva-Madise vana kalmistu. Siin on säilinud päris palju vanu üsnagi korralikke metallriste mida saaks vajadusel taaskasutada. Ma tavaliselt pildistan need ära, siis tean kust saab vajadusel taaskasutuseks sobilikke detaile 😉

  • Viimne puhkepaik

    Raudristide taastamine

    Lisaks tavapärasele piirete ehitusele tuleb vahel ette ka põnevaid väljakutseid midagi vana taastada. Huvitav, et vanade raudristide taaskasutus hakkab vist moodi minema, juba õige mitmeid pidanud taastama. Iseenesest pole ju paha, omal ajal sepad tegid ikka imeasju mis tänapäeval kahjuks kasutult kuskil kuhjas vedelevad. Taastada neid keegi eriti ei viitsi, lihtsam on graniidikärakas platsile panna. Seekordseks projektiks oli välja otsida ja taastada kaks võimalikult sarnast raudristi. Ega see niisama lihtne ei olegi, et kuskilt vanade ristide kuhjast võtad ja voilaa. Tegelikult on see paras jebimine, kõigepealt otsid enamvähem sarnased toorikud millele hakkad sobilikke detaile otsima. Esmapilgul näivad jupid sarnased aga mõõdud võivad olla paar senti siia – sinna, seega kokku ei sobita. Õnneks on Eestimaa kalmistutel vanu äravisatud riste küllaga. Paar nädalat otsimist ja jupid olemas 😉 Siis kogu mudru soodapritsiga vanast värvist lagedaks….

    Kui detailid puhtad siis viuh töökotta keevitama ja värvima. Lõpuks on vaja veel otsida sobilikud kivid alusteks, mis pole ka niisama lihtne.

    Aga lõpuks nad valmis said ja paika ka

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Talukalmistud Pärnu jõe kaldal.

    Varasemalt paar talukalmistut üle vaadatud Pakri poolsaarel ja Emumäel. Kusjuures see viimane on tänapäevalgi toimiv. Seekord vaatasime põgusalt üle paar Pärnu jõe kaldal asuvat talukalmistut. Hauamäe talukalmistu puhul on tegemist tüüpilise 19 sajandil tekkinud talukalmistuga ja kalmistu on kultuurimälestisena kaitse all. Kusjuures kalmistu on ilusti korrastatud. Siia kalmistule on maetud põllumajandustegelane Kaarel Paulus ja tema abikaasa.

    Ülejõe talu Nuudi perekonna kalmistu on samuti pisikene talukalmistu jõe kaldal mis on ka kultuurimälestisena kaitse all. See kalmistu on samuti korrastatud ja tundub, et siia on hauaplaadi andmetel viimati maetud aastal 2020. Mõlemad kalmistud paistavad silma tagasihoidlikkusega mis võiks olla iga kalmistu stiiliks.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Käsmu kabelid

    Käsmu kalmistul asjatades vaatasime üle ka sealsed Käsmu kabelid ja muud vaatamisväärsused. Kuna siinses meremuuseumis juba korduvalt käidud jätsime seekord selle vahele ja keskendusime kabelitele. Käsmu kabel olla 1863 aastal külaelanike raha eest ehitatud puitkabel. Kabel iseenesest väljast selline tagasihoidlik nii nagu nad enamuses on. Kabeli uhkuseks on Tallinna Rootsi – Mihkli kirikust pärinev orel mis pidavat olema üks Eesti vanemaid oreleid. Arvatakse, et oreli ehitas tõenäoliselt orelimeister Johann Andreas Stein 18 sajandi lõpus. Muidugi hakkas kabelis silma ka korralik korjanduskast, huvitav mis aastast see pärit on.

    Kabelit ümbritseb pisike kalmistu kuhu on maetud nii mõnigi kuulus kapten. Silma hakkas isegi üks üsnagi hästi säilinud metallpärg. Muidugi on siin kalmistul ka üheks Eesti ilusamaks hauamonumendiks peetav kapten Tiedemanni noorelt surnud lemmiktütre mälestusmärk. Ütleks, et ma olen kalmistutel palju igasugu monumente ja asju näinud ning võin kinnitada, et tõesti on ilus kuju.

    Kalmistust sajakonna meetri kaugusel on veel üks huvitav kabel. See kabel rajati 1846 kindral Nikolai von Dellingshauseni mälestuseks. See kindral olevat esimesena avastanud Käsmu kui laheda suvituskoha. Nikolai von Dellinghausen (1827-1896) oli omal ajal päris kõva võll, olles nii Eestimaa Rüütelkonna peamees, kihelkonnakohtunik, kreisisaadik, mõisnik ja krt teab kes veel 😉 Muidugi kabeli osas on mitmeid eriarvamusi, võimalik, et kabel on ehitatud hoopis parun Eduard Johann von Dellingshauseni mälestuseks. Aga võta sa kinni mis tegelikult on. Praegu on kabelis päris huvitav fotonäitus.

    Ja muideks siin on veel üks vaatamisväärsus 😉 Kalmistu juures on igati korralik välikemps. Muidu kemps nagu kemps ikka aga esimest korda näen Eestimaa pinnal, et kemps on ehitatud eurorahade toel 😀