-
Albu mõisa kabel ja kalmistu
Meil on veel selliseid huvitavaid kohti mis ei hakkagi silma kuskilt otsast. Näiteks siiamaani ei teadnud midagi Albu mõisa kabelist ja kalmistust, kuigi sõidan sealt mööda sadu ja sadu kordi. Ja ilmselt ei teaks praegugi kui Albu kabelimäel poleks lageraiet tehtud. Nagu ikka sõitsin jälle oma tuttavat teed ja näen, et seal künka otsas kus muidu oli mets on järsku mingid varemed. Egas midagi, kohe tee ääres kiire peatus ja droon lendu. Vaatasin pilvepiirilt, et täiesti äge koht mida peaks maa pealt ka vaatama, aga seekord polnud selleks aeg. Paar päeva hiljem käisin turnisin sinna jala ka, kurja vahepeal oli mingi ajutine lumi maha tulnud mis tegi turnimise üsna libedaks. Iseenesest pole paha kohake, Kabelist järgi ainult varemed ja kalmistust piirdeaed ning mõned aimatavad hauakohad. Kalmistu ise harvesteriga lagedaks võetud.
Pärast vaatasin interneedumist järgi mis värk selle kabeli ja kalmistuga on, tuleb välja, et ega eriti midagi polegi selle koha kohta leida. Väidetavalt lasi Albu mõisnik Lilienfeld 1884 aastal ehitada mõisa lähedale mäekünkale perekonna matmispaiga. Sama aasta viimasel päeval õnnistati sisse kalmistu koos kabeliga ja maeti kohe ka mõisniku vanem tütar Helene. Kohapärimuse järgi olevat see kalmistu väga hästi korrastatud teede ja lillepeenardega olnud. Väidetavalt olla 1898 aastal (teistel andmetel 1901) peale mõisa Wrangelite kätte minemist Helene üles kaevatud ja viidi tinutatud kirstus ära, aga kuhu….. Palju sinna kalmistule tegelikult maetud on, ei leidnudki kuskilt.
Iseenesest on Kabelimägi küll pärandkultuuri objekt aga kaitse alla ei kuulu. Seegi ühel ilusal päeval võib maaomanik platsi siledaks lükata ja maja peale ehitada.
Üks pisike droonivideo ka sellest mis on veel säilinud kunagisest kabelist ja mõisakalmistust.
-
Jägala
Jägala juga on selline kummalise auraga… Seal on alati põnev luusida, eriti talvel. Külmataat loob põnevaid ja kordumatuid teoseid. Sellelgi korral said mõned kunstiteosed järeltulevatele põlvedele salvestatud.
Eriti lahedad pannkoogid olid seekord saadaval 😀
-
Vana indiaanlase radadel
Täpselt 1 kuu ja 1 päev tagasi läks taevastele jahimaadele üks minu hea sõber. Kahju, et nii vara, meil oli veel palju põnevaid plaane projektis. Aga mis teha, loodame, et tal on seal kus iganes ta viibib parem kui siin. Peielauas küsiti kuidas tutvusid Andrusega tema sõbrad ja mida nad temast mäletavad, kes tahtis see rääkis põgusalt. Mina otsustasin teda paari sõnaga meenutada siin. Meie tutvus ja hilisem sõprus sai alguse puht juhuslikult just Tabasalust. Läksin lahendama Tabasalu bensukasse mingit alakate sigadust. Järsku ilmus sinna eikuskilt vana länkariga mingi patsiga vennike, kes lihtsalt tuli aitas selle kaagikarja laiali ajada. Kohe jäi silma, et vennike kuidagi kiirelt oskas alakate karjale selgeks teha, et kui nad kohe lesta ei tõmba siis juhtub nendega palju pahasid asju. Ja ennäe imet kari kaduski nelja tuule poole ilma suurema poleemikata.
Jäime peale seda juttu ajama maailma asjadest. Jutu käigus sain kohe aru, et Andrusel oli tavapärasest kõvasti suurem õiglustunne. Samas tuli jutuks, et ta otsib tööd. Pakkusin, et äkki ta tahab tulla mulle abikaks, mõtles natuke ja juba sõitsime jaoskonda vajalikke pabereid täitma. Üsna kiirelt sain vajalikud asjad korda ja Andrus saigi vormistatud abikaks. Sealtmaalt jätkus teda igale poole, küll pätte taga ajama, niisama korda looma, Tabasalu Looduspargi loomise juurde ja ka esimese pargivahi ametisse. Hiljem juba toimetas vallavalitsuses järelevalveinspektorina. Siiani ei tea kuidas ta seda kõike jõudis. Eks muidugi ajad olid ka sellised kus koguaeg midagi juhtus. Minu jaoks oli ta 24/7 telefonitsi kättesaadav ja valmis sündmustele koheselt reageerima. Muidugi öised ajad katsusin siiski jätta talle uneajaks, aga kahjuks ei arvestanud sellega korrapidajad. Neid nagu väga ei huvitanud, et inimene tahab puhata ja omi asju ka ajada. Nagu Tabasalu kandis oli mingi teema siis selle asemel, et saata patrull, helistati talle ja paluti vaatama minna. Eks Andrus muidugi ilma vastu vaidlemata läks ka. Kuigi väga tihti selgus, et siiski tuleb patrull saata kurikaelu jaoskonda toimetama.
Mingist hetkest kui hakati looma Tabasalu Loodusparki oli ta kohe ka seal asjatamas. Küll korrastustöödel ja lõpuks lausa pargivahina. Alguses oli see päris raske kuna seal käis koos igasugu kontingenti. Küll laamendati, joodi ja loobiti näiteks pingid pangast alla või pisteti lõkkesse. Autodest vargused olid igapäevased asjad. Aga eks me koos pusides saime seal lõpuks enamvähem korra majja. Mingist hetkest hakkasid liikuma legendid, et looduspargis enam juua ja lällata ei saa, sest eikuskilt võib järsku ilmuda ratsutades indiaanlasest pargivaht suure dobermanniga. Ja need kes sõna ei kuula toimetatakse tuimalt jaoskonda minu juurde riigilt sponsorlepingut saama, eks mõned ülbemad veetsid aega ka tasuta hotellis. Mõned kes arvasid, et see ongi legend said ruttu aimu, et see hoopis tegelikkus 😉 Kust tekkis talle hüüdnimi “Indiaanlane” isegi ei tea. Võibolla sealt, kui ta midagi kommenteeris siis armastas öelda: “kuula nüüd mida vana indiaanlane sulle ütleb”.
Seoses Antošaga (Andruse hobune) tuleb meelde üks lugu. Tol ajal peeti veel Tabasalus kantripäevi ja eks ikka politsei pidi kohal olema sellistel suurtel üritustel oma jõududega. Räägin Andrusele, et kle sul hea kõrgejalgne täkk, äkki sa käid ka homme täkuga aegajalt läbi ja vaatad, et asjad korras oleks. Ülevalt näeb ju kaugele. Et noh kantri ja hobused sobib ju ilusti kokku 😀 😀 Istus maha, mõtles natuke ja ütles: “sitaks hea plaan” aga Antošaga lähed sina. Noh ega ma muidu loomi karda ja pulli peab ikka tegema aga selle plaani peale läksin korra lühisesse, et huioo mojoo, mismoodi, MINA, ja Antošaga, ma teda ainult mõned korrad näinud ja üsna peruna, veelvähem ratsutanud. Täkud ju veel veidi isepäised ka. Räägin Andreikale, et kle äärmiselt sitt plaan, ma viimati istusin hobuse seljas miski viie aastasena niisama ilma sadulata, nüüd järsku võõra hobuse selga ja üritusele, see veel ju täkk ka. Eks ma ju olin Andruselt varem kuulnud ka, et hobene isepäine vahel. Ütlen, et see ei lähe kohe mitte, võõras loom jne, et kujuta nüüd ette ma istun seal täis vormis seljas ja Antoša arvab heaks mu seljast maha visata kuskil rahva hulgas, mark maani, ma ei oska midagi pealegi hakata kui perutama hakkab. Vaidlesime sellel teemal tükk aega, räägin, et ma pean ju minema mapi ja paki paberitega kui midagi vaja vormistada. Räägib, et ei, sa lähed Antošaga, ma võin ise jala käia sinu mapiga. Ma ikka vaidlen, et kle jama ju nii. Aga kus sa sellega, tema jäi kindlaks, et kas lähen Antošaga või tema ei tule üldse. Üritan ikka veel natuke puigelda, et ta ju peru. Andrus ütleb selle peale, ära põe ma räägin temaga läbi. Mõtlesin natsa… hea küll, mis mul kaotada on. Ütlen Andreikale, et sitta kah, teeme ära, pulli peab ju saama, aga kui ta mu maha viskab ja ma ellu jään siis lasen sul põlved läbi 😀 😀 Ütlen Andrusele, et too siis homme hobune jaoskonna juurde, salamisi mõtlesin, see oleks hea plaan, üritus toimus ju praktiliselt jaoskonna kõrval. Kus sa sellega, Andrus ütles, et tuled võtad hobuse Rannamõisast ja lähed ratsutades, niikaua kui Tabasallu ratsutad saad sõbraks. Ja no ei õnnestunud ümber rääkida.
Eks ma siis järgmisel päeval sõitsin Rannamõisa. Andreika oli juba hobuse juures, nähes mind keeras hobuse ninapidi minu poole, näitab näpuga minu peale ja räägib midagi hobusele kõrva sisse. See laseb kõrvad lidusse ja kraabib jalaga maad. Ma mõtlen johhaidii, nüüd läheb jamaks, pidin ma sellele afäärile alla kirjutama 😀 😀 aga noh juba oli hilja ümber mõelda. Egas midagi hüppan siis täisvarustuses selga, Andrus andis veel paar juhist kaasa ja minek. Eks ma siis tiksusin Rannamõisast Tabasallu läbi looduspargi, kusjuures juhtida polnud praktiliselt vaja, autopiloot töötas laitmatult 😉 Teadis täpselt kuhu vaja minna on. Lõpuks jõudsin Tabasalus Klooga maantee lähedale, ise mõtlen, et krt seal ju päris suur liiklus peal kuidas ma hobusega üle saan. Siis polnud seal Ranna tee ristis ju mitte midagi, ei ülekäigurada ega foore. Aga nii kummaline kui see ka polnud, nagu tee äärde jõudsin jäid kõik autod seisma ja vahtisid suud lahti nagu ilmaimet ratsapolitsei näol. Kuigi see ei olnud ju uus asi tol hetkel, Haapsalus oli ju lausa terve ratsapolitsei üksus ja Haaberstiski liikus üks politseinik vahel hobusega. Igatahes üle tee sain ja üritusel tiksusin ka mitu tundi. Vahepeal oli tunne, et ma olen Antošaga populaarsem kui mõni bänd laval, kõik tahtsid hobust silitada. Mul muidugi koguaeg väike pind perses, et millal Antoša perutama hakkab kogu selle möllu peale. Aga tõele au andes ma ei tea mida Andreika talle minust rääkis, võibolla seda, et kui perutama hakkab siis ma lasen Andreikal põlved läbi 😉 aga võibaolla mingeid muid nõiasõnu, igatahes käitus Antoša kogu ürituse vältel väga eeskujulikult. Pärast tagasi Rannamõisa läksime juba galopis. Andreika istus koolimaja trepil ja kimus närviliselt suitsu, küsin mis viga? Andreika küsib, kuidas käitus? Räägin, et ma ei tea mida sa talle ennem rääkisid, aga ei mingit perutamist ega jama, väga väärikalt käitus. Andreika selle peale, et pole võimalik, ta selle paari tunni jooksul paki suitsu ära kimunud ja küüned küünarnukkideni ära söönud, telefon näpus oodanud, et millal keegi helistab ja ütleb, et Antoša on politsei maha visanud ja jooksu pannud 😀 😀
Neid lugusid mis meil koos Andrusega juhtus on nii palju, et need ei mahu internetti ära, see saab täis ennem kui lood otsa saavad 😉 Ta suutis olemas olla kõigi jaoks, meenub kui meile tuli tööle konstaabliks üks tütarlaps. Muidu tore ja asjalik tegelane aga eks elu natuke väntsutanud ja silmad sattusid märjal kohal olema. Andrus suutis isegi tema naeratama panna. Eks me tegime lisaks tõsistele asjadele vahel noortele konstaablitele kondiproovi vempu ka 😉 Elus peab nalja ka saama. Võibolla kunagi kirjutan mõne loo 😉 Eks muidugi Andruse tegemised järelevalveinspektorina on tegelikult ka filmina olemas. Soovitan seda kindlasti vaadata, näete natuke päriselu ja politsei argipäeva. Mind muidugi kummitab natuke Andruse poolt filmis öeldud lause… “Kui ma nii jätkan siis olen võibolla 20 aasta pärast surnud.” Sõnapidaja mees, 21 läks
Vaatasime pilvepiirilt üle vana indiaanlase südameasjaks olnud Tabasalu Looduspargi. Loodan, et ta näeb neid valduseid praegu samamoodi sealt kus iganes ta on.
Tegime jalgsi ka looduspargile tiiru peale, isegi üks lilleke õitses keset detsembrit, äkki tema auks… aga võibolla niisama. Edasi lonkisime piki pangaalust Tabasalust Rannamõisani välja, see oli koht kus ta armastas koeraga jalutada
Suurupi Peeter Suure merekindluse objektid olid meil metallivarguste buumi ajal igapäevased probleemkohad. Ega metallikratte huvitanud kas on ohtlik, kaitsealune või eraomand, igale poole kus vähegi sai nad küüned taha ajasid. Tavaliselt tegutsesid nad öösiti aga Suurupisse sattus ükskord eriti nagla kamp, kes sõitsid päise päeva ajal kohale nõukaaegse töökojaautoga ja hakkasid gaasikeevitusega muinsuskaitseliselt objektilt metalluksi maha lõikama. Eks arvati, et suvilapiirkonnas hooaeg läbi ja rahvast pole kuid siiski leidus pealtnägija kes meile helistas. Lendasime Andrusega kohale, seal mingid 2 hiigelsuurt vene vanti tuimalt toimetavad. Nii kuradi ülbed olid, et täiesti savi politseist, noh kõige tavalisemad “bõdlad” kes millestki aru ei taha saada. Üritame rahulikult selgeks teha, et sorry mehed lõpetage nali ja nüüd vutvut jaoskonda. Kus sa sellega, nii kuradi ülbed, et kohe kohe läheb rüseluseks. Üks selline suur koll kellele Andrus oli vaevu õlani oli kuidagi eriti ülbe ja kaagutas nagu papagoi koguaeg, et mida te mölisete, silti ju ei ole, et võtta ei tohi. Üritame selgeks teha, et silti ei peagi olema, aju peab olema. Aga ei see sibul asjast aru saanud. Siin hakkas juba tunduma kunagi kellegi poolt öeldud lausel “Kõik sibulad tuleb varakult mulda panna” on iva sees.
Vaatasime, et asi kipub juba üsna teravaks ja ilmselt läheb kinnipidamisel kakluseks. Krt mul hakkas juba päästikunäpp tõmblema. See möliseja vend hakkas haamer käes Andruse poole minema, see muidugi lajatas enesekaitseks otse pasunasse. No ei tea kuidas ta ulatas ja kust see jõud võeti igatahes vennike oli selili maas nina punapasunaks. Eks see sibul ehmatas selle peale ikka päris ära, et kuidas temast 2 korda väiksem vennike talle nii pasunasse andis, et kohe selili lendas. Aga noh ega sellega asi lõppenud. Kukkus kohe kisama, et miks sa mind lõid. Andrus muidugi ühmas selle peale, silti ju polnud, et lüüa ei tohi. Selle peale käis asi nagu lülitist, sellest ülbest vennast sai väga vaikne vennike kes oli madalam kui muru ja pomises edaspidi iga lause peale. “ja ponjal natshalnik” Peale seda kui paberid vormistatud sai need härgadest talledeks muutunud vennikesed ilusti jaoskonda uurija juurde toimetatud.
Lonkisime veidi Keila-Joa mõisapargis, ka seal sai Andrusega tööasjus tihti käidud. Alati mõtlesime, et miks pargis on vana kivisild ehitatud kolme kraavi liitumiskohta. Siiani ei tea miks see nii on.
Kui juba Keila-Joal siis vaatasime üle kunagise mõisa surnuaia. Kalmistu rajasid mõisa tollased omanikud Benckendorffid 1844 aastal, kui suri Alexander von Benckendorff. Siia on maetud ka terve joru Volkonskeid. Viimane matus olevat 1940 aastal, kui siia maeti mingi punaarmeelane. Kabel ise on ehitatud millalgi 19 sajandil. See kabeli ja kalmistu külastus ei ole kuidagi Andruse endaga seotud, vaid pigem seotud tema kaootilise olemusega, et kui juba siin siis käime sealt ka läbi 😉 Seetõttu on ka postitus mitte 1 kuu pärast 😉 Talle ei meeldinud mingid kindlad sündmused stiilis “100 päeva demblini”. Aga kui nüüd kokku panna kõik tema teod inimeste aitamise näol siis võiks talle kabeli ehitada küll.
Käisin Andrust viimasel ajal üsna tihti kodus vaatamas, kas on poest midagi vaja või siis koera jalutada, ta ise enam ei jaksanud. Elu viimased päevad viibis haiglas, paar päeva enne siitilmast lahkumist käisin teda haiglas vaatamas, oli teine üsna positiivne nagu alati. Aga ilmselt teadis, et kohekohe on minek parematele jahimaadele. Mees kes tavaliselt teretuseks kätt ei andnud võttis mul lahkudes käest kinni ja hoidis pikalt midagi lausumata.
Tema kuldsed sõnad olid: “Elu – see on kuratlikult lühike ajavahemik. Ärge kulutage seda sõimu ja pisarate, vandumise ja alkoholi peale. Te võite teha palju häid ja meeldivaid asju.” Ja ega ta ei valetanudki, tema jaoks oligi see elu kuratlikult lühike.
Minu mällu on Andreika jäänud ikka kui suure õiglustundega hea sõber ja kolleeg kes oli lisaks ka igavene pulli- ja naljavend. Mees, kellele teiste mured olid alati tähtsamad kui enda omad. Kahju, et tänapäeval enamus inimestel puudub õiglustunne, eriti neil kes on mäe otsa saanud. Kokkuvõtvalt oli üks huvitav vennike kes isegi iseenda matused korraldas ise ära. Matustele polnud oodatud mingit viiulikääksutajat, unustada tuli nutt ja hala. Ärasaatmisel kostus tema enda loodud muusika, sai nalja ja naeru. Isegi platsi korrastus ja kujundus sai minuga enne lahkumist kokku lepitud. Oli au Sind tunda, Mees, motoga “Kui kuidagi enam ei saa siis kuidagi ikka saab”….
-
Puraviku tuulik
Sada korda sealt mööda sõitnud ja igakord mõtlen, et peaks ära käima seal tuulikus. Lõpuks sai see tehtud. Seda Valtu mõisale kuulunud hollandi tüüpi tuulikut mainitakse juba 18 – 19 sajandi vahetuses. Millal see täpselt valmis sai ei tea kuigi tuulelipul on aastaarv 1815, ju ta siis valmis ilmselt ka sai. Sellel veskil on ka keldrikorrus mida ma mujal veskites näinud pole ja seal oli saekaater. Minu jaoks jääb natuke segaseks kas see veski oli kohe algselt 2 in1 või oli algul saekaater ja hiljem veski. Igatahes ajalooürikutes on, et palkide saagimine lõpetati veskis 1927 aastal ja veski lõpetas tegevuse 1936 aastal. Huvitav ja suhteliselt haruldane nähtus on selle tuuliku juures kõrgemaks ehitamine silindrikujulise ülaosa võrra, kõva insener pidi olema kes selle ära lahendas omalajal. Tänapäeval on seal täiesti toimiv sepikoda ja pererahva lahkel loal saab tuulikus ka ringi vaadata. Igasugu põnevaid asju näeb seal, isegi vikukilp hakkas silma 😉
-
Vihula – Esku – Vergi
Vihulas muidu tsillitud palju, aga kordagi pole seda pilvepiirilt üle vaadanud. Nüüd on see viga ka parandatud. Mõisakompleks on ikka päris mastaapne, et seda pildile saada pidi ikka päris kaugele lendama. Peab korra veel tulema lendama siis kui puud on värvilised 😉 Vihulast pikemalt kirjutama praegu ei hakka, sellest blogis jutte küll ja küll.
Vihula mõisakompleks pilvepiirilt näeb päris edev välja 😉
Esku kabel on üks selline koht mis mul siiani oli veel külastamata, aga nüüd asi tehtud 😉 Metsade keskel asuv Esku kabel rajati väidetavalt 1845 aastal Sagadi mõisnike von Fockide poolt Altja oja kaldale. Algselt oli kabel mõeldud Sagadi mõisnike pere ja mõisa talupoegade matmispaigana. Esku kabeliaed oli parun Paul Eduard von Focki meelevalla järgi kujundatud kalmistu, sarnast kalmistut väidetavalt Eesti pinnal ei leidu. Kalmistu kasutuse kohta andis mõisnik lausa välja vastava seaduse. Seaduse järgi pidid kõik hauad asetsema üksteise kõrval sirgetes ridades, olema pärast matust korrastatud ja rohumätastega kaetud ning tähistatud ühemõõduliste puitristidega, millele oli ettenähtud tahvel kus pidi olema kirjas surnu nimi, vanus, suremise aeg ja surnule kohane pühakirja salm. Kahju, et tänapäeval seda kalmistutel ei rakendata 😉 Muidugi said üle vaadatud ka tornikellad, kusjuures tornist avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Vergi sadamas pole sada aastat käinud, siin on ikka vahepeal ühtteist toimunud. Täiesti arvestatav sadamahoone koos kohvikuga jne. Kohvikusse sattusime küll suht sulgemisajal aga ühe hea koogi ja kohvi saime ikka 😉 Vanad nõukaaegsed piirivalve punkrid on suht lagunenud ja tundub, et ega majakalgi pikka pidu pole. Meri on kuni vundamendini korralikult uuristanud. Kodupoole trippides vaatasime üle veel Kolga mõisa vana silla.
-
Laiuse ja Lohusuu
Mitu korda nendest Laiusevälja õigeusu kiriku varemetest mööda sõitnud aga lähemalt uurida pole mahti olnud. Seekord vaatasin asja üle, Muidugi ega säilinud pole eriti midagi sellest puukirikust aga omamoodi huvitav on ikka. Säilinud on ainult torn, kooriruumist on ainult vaevumärgatavad vundamendijupid. Kirik peaks olema ehitatud 1864 ja oli toimiv kuni aastani 1987. Siis kogudus suleti ja kirik hakkas lagunema. Muideks siinsamas kõrval on ja Jaan Poska sünnipaik 😉 Siit veidi edasi Mustvee poole on ka Laiuse linnuse varemed aga seekord jätsime nende tudeerimise vahele, seal juba käidud küll ja küll 😉
Luusisime veidi ka Lohusuu kalmistul. See natuke omamoodi kohake. mõningad metallristid on siin teistsugused kui mujal aga need pole vanad vaid ilmselt mingid nõukaaegsed fantaasialennud. Aga paar huvitavat asja siin siiski on. Esiteks 19 sajandil ehitatud kabel millel on laudkatus. Sellist väga kuskil mujal ei näe. Teine huvitav asi mida mujal ei näe on kalmistu tänavavalgustus mille postide küljes on pistikud. Minul jäi mõistatuseks mis nende point on.
-
Valmiera uus muuseum ja kunagine turbatööstus
Valgamaal asjatades tuleb ikka võimalust kasutada ja välismaal ära käia 😀 Niisama Valka õlle järele pole pointi sõita, pigem ikka avardaks silmaringi. Valmiera tundus kiireks silmaringi avardamiseks täiesti sobilik paik olema. Polegi seal õige mitu aastat käinud. Kindlat plaani ei teinud, mõtlesime võtta vabalt. Tundub, et see plaanimajandusega trippimine eriti ei päde, vabakava on palju põnevam. Võid vabalt ilma graafikus püsimise vaevata iga pruuni sildi juurest sisse keerata ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Ilm sattus muidugi niru olema aga ega see väga takista kui on õige riietus ja tahtmine maailma avastada.
Valmieras lipsasime sisse kohalikku kirikusse, aga kahjuks siin väga ringi vaadata ei saanud ja torni ka seekord ei lubatud. Nimelt hakkas seal mingi kontsert ja naised vahetasid riideid tornis. No ei vea kohe selle tornis käimisega. Ükskord varem tahtsime ka sinna torni saada aga siis oli seal samuti miski teema. Tähendab tuleb veel korra tulla, ehk siis saab torni 😉
Kui kirikus sai põgusalt luusitud mõtlesime üle vaadata linnuse. Ennäe imet, peale viimast Valmiera linnuses käiku on muutuseid palju. Siis nägi aia taga välja kaevatud linnusemüüre aga nüüd sai sinna müüride vahele uudistama minna ja müüride kohale oli ehitatud äge muuseum. Müüride sees olid korralikud infotahvlid ruumi otstarbe ja leidude kohta. Samas nägi ka ruumidest väljakaevamiste käigus leitud esemeid. Ja mis kõige ägedam, kõik see info lisaks muudele keeltele on loetav väga heas eesti keeles. Loomulikult vaatasime sisse ka muuseumi.
Muuseum on läbi mitme maja, ühendatud on nii kaasaegne klaaskuubik kui vana apteekrimaja jne. Pilet oli ainult 3 €, piletiga kaasa said võtme kujutisega kiipkaardi mille pärast muuseumi külastust tagasi andsid. Kusjuures ka siin olid iga eksponaadi juures ammendavad eestikeelsed jutud. Lisaks oli osade eksponaatide juures võtme kujutis. Kui kiipkaardiga seda kujutist puudutasid siis said veel lisainfot asjade kohta eesti keeles. Ehetest jäi silma paar huvitavat sõlge, peaks talvel ajaviiteks proovima järgi teha 😉 Veel oli väga lahe see, et mõningate eksponaatide koopiaid sai näppida ka 😉 Ühesõnaga väga lahe muuseum tehtud mida tasub kindlasti külastada.
Tegime linnuse territooriumil väikse jalutuskäigu, ka siin on kõvasti muutuseid. Postide küljest leiab QR koodid millega saab vaatamisväärsuste kohta lisateavet. Vaatasime üle ka siinsamas asuva teise muuseumi. Seal on osades saalides kunstimuuseum aga keldrikorrusel on koduloomuuseum. Mida kõike seal ei näe. Siin on lisaks kõigele muule väga korralik valik koorelahutajaid, võimasinaid, laternaid ja juhtmevabu wifi triikraudu 😉
Valmierast paarikümne kilomeetri kaugusel on veel säilinud vana turbatööstuse kitsarööpmelise raudtee veetorn. Tänapäeval see muidugi enam veetornina ei toimi, aga sisse saab, seda muidugi ainult turismihooajal.
Turbatööstuse veetorni kõrval on väike turismiinfokeskus kus on väga põgusalt midagi ka kunagisest turbatööstusest. Torni taga on ka võimalik pikniku pidada. Siitsamast algab väike matkarada, hooajal saab seal isegi raudteejalgrattaga sõita ca 4 km pikkusel lõigul turbarabasse ja tagasi. Oleks veel praegugi saanud kui ilm oleks lubanud. See veetorn pidavat olema üks väheseid kohaliku turbatööstuse säilinud hoonetest, välja arvatud kohalik asum. Kunagine turbatööstuse asum toimib tänapäeval nagu iga teine küla. Kahjuks meil on need vanad turbatööstused praktiliselt lagunenud. Rabasaare on praktiliselt varemetes, Lavassaares on õnneks tehtud muuseumiraudtee kus saab vahel isegi rongiga sõita. Siin infopunktis on ka üks päris huvitav atraktsioon mida ma mujal väga näinud ei ole. Tõmbad pähe virtuaalreaalsuse prillid ja saad ca 3 minuti jooksul linnulennult kiire ülevaate kohalikust turbatööstusest. Loomulikult turnisime ka veetorni. Veetornis on põrandas üks väga äge vaatamisväärsus. Läbi klaasi näed kuidas all kasvavad risti-rästi puujuured. Ülevalt tornist avaneb vaade vanale aga täiesti toimivale endisele turbatööstuse asumile. Igatahes oli see kohake ka väga tsill ja tasub hooajal külastamist.
