fbpx
  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Nähtused

    Kohe hakkab uus hooaeg, meenutame veidi eelmise hooaja kummalisi ja samas ka põnevaid nähtuseid. Tundub, et kalmistutel pole midagi tavatut, lihtsalt tavapärased piirded, metallristid ja vahel ka mõned metallpärjad. Aga vahel siiski on mõned sellised nähtused mida igapäev või igal pool ei näe. Näiteks ei näe jõulude ajal küünaldega palistatud teed kalmistu väravast kabelini. Veelvähem näeb kusagil haakristiga metallpärga. Aga ärge hakake nüüd haakristi peale paanikat tekitama. Sellel pole Aaduga mingit seost, tol ajal kasutas nii mõnigi Aaduga mitte mingit seost omav välismaine firma oma logos haakristi.

    Samas käib kalmistutel ka väga vilgas elu. Näiteks Tallinna kalmistutel näeb väga palju lindudele pandud pesakaste ja söögimaju. Seda mujal kalmistutel väga ei näe. Samas kihab elu ka ilma pesakastideta. Meil on tulnud nii mõnigi heki väljajuurimine pesade pärast edasi lükata. Mõned julgemad linnud on pesa teinud pesa kabeli seinaprakku ja kusjuures suht maapinna lähedale, sinna pääseb ligi iga loom või lind kes armastab lihaga maiustada. Vahel näeb ka väga kapitaalselt ehitatud saalungeid. Kui ma seda töömahtu vaatasin siis jäi õhku küsimus kas sinna tuuakse betoon “pirniga”

    Vahel juhtub ka seda, et minnes lihtsalt liiva vahetama leiad kuskilt ikka mõne nurga kus saad ilusti käru veljed kõveraks sõita 😉 Ja platsi liiva seest leiad vastutasuks arvestatava koguse katuseplekki, dušši äravoolureste ja jumal teab mis detaile veel. Muidugi olen Eestimaa pinnal näinud kempsu kus on ikka M ja N tähistusega uksed, sees ilusti istumiskohad aga vaheseina ei ole, selle asemel on malelaud malenditega. Aga ühel kalmistul on level vähe julgem 😉 Kui muidu ikka 2 ust aga sees saab julgelt seljad koos ja käest kinni kakada 😉 Aga see võibolla karude pärast. Muidugi eriti kurvaks teeb see, et ikka veel on kalmistuid kus on platside vahed sõna otseses mõttes täis situtud. Vanasti nägi seda Tallinna suurtel kalmistutel kus puudusid kempsud. Aga nüüd on Tallinna kalmistud kempsudega piisavalt hästi varustatud ja hunnikuid naljalt ei näe. Nüüd on see trend miskipärast imepisikestel ca 50x100m suurustel metsaga ümbritsetud kalmistutel.

  • Tsill

    Kostivere karstiala pilvepiirilt

    Kevadel suurvee ajal on hea aeg käia vaatamas Kostiveres Jõelähtme jõe karstiala. Normaalse veetaseme puhul on ju pool jõge maa all või siis on üldse kuivanud 😉 Suurveega on äge vaadata kuidas vesi neelukohtadest maa alla kaob. Mõned aastad tagasi sai seal käidud suurvett vaatamas, see oli päris muljetavaldav. Nüüd käisime mälu värskendamas ja vaatasime asja pilvepiirilt ka 😉 Hoopis teine teema on ülevalt karstiala vaadata, kuigi seekord päris head ülevaadet ei saanud. Pilved jube madalal, tuleb ilmselt ilusa ilmaga uus tiir teha 😉

    Üks väike video ajutisest järvest 😉 Selle koha peal on suvel heinamaa ja järvekesest pole õrna aimugi

  • Muu värk,  Tsill

    Tallinna vanim mälestusmärk

    Kodukontoris tiksudes käisin Olerexist saiakest ja kohvi toomas ning miskis nurgataguses jäi silma miski suur kivirist. No ei andnud hing rahu mis kuramuse rist see majade vahel on. Julgustuseks võtsin kaasa väikse Corona šokolaadi ja tuld 😉 Ennäe imet oligi majade vahel igavesti suur kivirist lausa koos infotahvliga. Tuleb välja, et tegu teadaolevalt Tallinna vanima säilinud mälestusmärgiga mis püstitatud üksikisikule. Liivi sõja ajal, täpsemalt siis 11.09.1560 olla venelased siinsamas tolleaegse nimega Jeruusalemma mäel maha löönud kohaliku suurkaupmehe Blasius Hochgreve. Huvitav miks mingile suva jorsile selline suur mälestusmärk püstitati. Väidetavalt ei olnud Blasius Hochgreve Liivi sõja eel kaaskondlaste seas sugugi heas kirjas, ta oli tuntud ühelt poolt kui edukas ja suurejooneline kaupmees, teisalt jälle häbitu salakaubaärimees ning ebameeldiv persoon. Ühesõnaga paras m… kes näitas Tallinna kaitsel üles silmapaistvat tarmukust, ilmselt seetõttu anti talle andeks ja püstitati monument 😀 😀

    Siinsamas olla algselt onud veel kaks samale sündmusele pühendatud mälestusmärki, aga need on hävinud. Ühesõnaga on see sama sama absurdne mälestusmärk nagu Paide servas asuv Liivi sõja monument, aga samas on rist väga põneva kujundusega mida tasub vaatamas käia 😉

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Värska kalmistu

    Sügisel Värskas toimetades vaatasime põgusalt üle õigeusu kiriku. Sisse ei hakanud trügima kuna seal toimus samal ajal mingi tseremoonia. Aga pole hullu, jääb teiseks korraks. Õigeusu kogudus olla olnud Värskas juba 1759 aastal. Praegune kivikirik on vägagi hiline, ehitati see aastatel 1904 – 1907 vana puukiriku kõrvale rahva kogutud raha eest. Peale uue kiriku valmimist vana puukirik lammutati. Vana puukiriku asukoht kirikuaias on tähistatud ristiga tornikesega. Kes uue kiriku projekteeris pole teada, samas pole säilinud ka ühtki sama projekti järgi ehitatud kirikut. Kirikul on tänapäeval säilinud ehitusaegne väljanägemine.

    Värska kalmistu ei erine väga millegi poolest teistest vanadest kalmistutest. Paar huvitavat asjakest siiski leidsin vanade metallristide, metallpärgade ja vineerist omapärase laterna näol. Aga see ei olnud veel kõik 😉 Üks täiesti omamoodi piire ja pink oli ka. Väga massiivsed nägid välja jämedast armatuurrauast kokku keevitatuna. Ja muidugi porivaipu polegi veel platsikatetena näinud, siin nägin ära 😉

    Vahepeal sai valmis ka meie renoveeritud platsike. Vana betoonpiirde jäänused asendasime uue paekiviga

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Aluskatte kasulikkus on küsitav

    Kevad hakkab saabuma ja sellega koos ka uus liivavahetuse hooaeg. Paljud inimesed soovivad liiva alla panna aluskatet väitega, et siis ei kasva umbrohi platsile. Tegelikkuses pole aluskattest mingit erilist kasu, üldjuhul lendab seeme tuulega platsile ja juurdub ülevalt poolt mitte liiva alt. Aastate jooksul oleme liivavahetuse käigus leidnud liiva alt nii öelda umbrohutõkkena paigaldatud kõikvõimalikke materjale ja asju. Kõige kummalisem leid on olnud pakkidena laotud ajalehed ja ajakirjad. On olnud ka vineertahvleid, kahjuks pole ükski variant siiani aidanud ära hoida umbrohu kasvamist. Umbrohust ei päästa isegi kunstmuru, ka sealt kasvab umbrohi läbi.

    Oleme soovi korral pannud liiva alla ka tellija toodud paksu kilet, isegi see ei aita. Allolevatelt piltidelt võib näha kuidas mõne aastaga tulevad sõnajalad isegi läbi paksu kile probleemideta. Samas ei soovite meie kilet üldse panna, see ei lase liigniiskusel ära minna. Kevadeti annab see endast eriti hästi tunda, kui teised juba hooldavad oma platse siis teie ootate veel pikalt millal jää ära sulab.

    Samuti ei soovita kasutada vaase millel pole põhjas liigniiskuse äravooluks auku. Vesi koguneb vaasi ja esimeste külmadega on vaas katki. Plastkestaga küünalde osas soovitan ka kui vähegi rahakott kannatab olge loodussäästlikud kasutage kas laternaid või korduvkasutatavaid klaasküünlaid. Nendest ei käi lindude jõud üle ja tuul ei lennuta ka tühje kesti mööda kalmistut prügina. Lindude poolt kalmistult ära veetud ja tühjaks söödud plastkesti võib kalmistult üsnagi kaugel metsa all sadade viis näha.

  • Tsill

    Liivi sõja monument

    Sai lõpuks üle vaadatud veel üks omamoodi monument. Seda peetakse Venemaa ühe suurema mõrtsuka Ivan Julma kuulsaima timuka Maljuta Skuratovi mälestusmärgiks. Ilmselt see siiski nii ei ole, mis siis, et Skuratov Liivi sõjas 1573 aastal teiste Paide kindlust rünnanud Vene sõdurite seas mättasse löödi.

    Iseenesest huvitav on see fakt, et mälestusmärki ei püstitanud mitte venelased, vaid ca 300 aastat hiljem hoopis Mäo mõisnik Olaf von Stackelberg Paide kindluse vallutamisel hukkunud Vene sõdurite mälestuseks. Huvitav muidugi mis seos oli tol ajal Stackelbergil venelastega, et nii hirmsasti sügeles monumendi ehituse osas. Tänapäeval pole seal eriti vaadata midagi peale künka otsas oleva obeliski. Hiljuti on siin maha võetud võsa, et üldse midagi välja paistaks. Mitte miski ei viita, et see üldse oleks Liivi sõja monument. Obeliskile on raiutud ainult aastaarv 1886, mis on ilmselt ehitusaasta.

  • Matkad looduses,  Tsill

    Õmma raba

    Ilus talveilm tuli kuidagi ära kasutada, aga kõik kohad juba nii ära kolatud, et… Nuuh kui natuke ajusoppides urgitseda siis ühtteist ikka meenub kus pole sada aastat käinud 😀 😀 Meenus, et Õmma rabas pole jumal teab mis ajast käinud. Mõeldud – tehtud, kimasime autoga raba servas olevasse pisikesse parklasse ja ennäe imet, üsna värskelt on rabajärveni tehtud igavene lai laudtee, lausa lust käia 😉 Kui viimati seal käisime siis võis laudteest või suunaviitadest ainult unistada aga hea teejuht oskas ka ilma nendeta viuh kohale minna. See Õmma raba metsaonn on väga tsill koht rabajärve ääres. Siin saab isegi ööbida täiesti normaalselt ja vaatetornist vaadet ümbrusele nautida. Järves on isegi ujumissild olemas.

    Siin ärge unistagegi lõkke tegemisest ja grillimisest, kui raba põlema panete siis pahandust kui palju. Aga samas kui hirmsasti sügeleb siis oma matkapriimusel saab muna ikka praadida ja kohvi keeta 😉 Pigem võtke kaasa termosega soe jook ja võikud. Suvel on siin sääski nii, et mustab, ega ilmaasjata pole siin ca kümmekond pääsukesepesa. Siia on siginenud külalisteraamat, seda sirvides tundub, et seda kohta ikka teatakse ja külastatakse.

    Tegime väikse droonivideo ka 😉