-
Vana indiaanlase radadel
Täpselt 1 kuu ja 1 päev tagasi läks taevastele jahimaadele üks minu hea sõber. Kahju, et nii vara, meil oli veel palju põnevaid plaane projektis. Aga mis teha, loodame, et tal on seal kus iganes ta viibib parem kui siin. Peielauas küsiti kuidas tutvusid Andrusega tema sõbrad ja mida nad temast mäletavad, kes tahtis see rääkis põgusalt. Mina otsustasin teda paari sõnaga meenutada siin. Meie tutvus ja hilisem sõprus sai alguse puht juhuslikult just Tabasalust. Läksin lahendama Tabasalu bensukasse mingit alakate sigadust. Järsku ilmus sinna eikuskilt vana länkariga mingi patsiga vennike, kes lihtsalt tuli aitas selle kaagikarja laiali ajada. Kohe jäi silma, et vennike kuidagi kiirelt oskas alakate karjale selgeks teha, et kui nad kohe lesta ei tõmba siis juhtub nendega palju pahasid asju. Ja ennäe imet kari kaduski nelja tuule poole ilma suurema poleemikata.
Jäime peale seda juttu ajama maailma asjadest. Jutu käigus sain kohe aru, et Andrusel oli tavapärasest kõvasti suurem õiglustunne. Samas tuli jutuks, et ta otsib tööd. Pakkusin, et äkki ta tahab tulla mulle abikaks, mõtles natuke ja juba sõitsime jaoskonda vajalikke pabereid täitma. Üsna kiirelt sain vajalikud asjad korda ja Andrus saigi vormistatud abikaks. Sealtmaalt jätkus teda igale poole, küll pätte taga ajama, niisama korda looma, Tabasalu Looduspargi loomise juurde ja ka esimese pargivahi ametisse. Hiljem juba toimetas vallavalitsuses järelevalveinspektorina. Siiani ei tea kuidas ta seda kõike jõudis. Eks muidugi ajad olid ka sellised kus koguaeg midagi juhtus. Minu jaoks oli ta 24/7 telefonitsi kättesaadav ja valmis sündmustele koheselt reageerima. Muidugi öised ajad katsusin siiski jätta talle uneajaks, aga kahjuks ei arvestanud sellega korrapidajad. Neid nagu väga ei huvitanud, et inimene tahab puhata ja omi asju ka ajada. Nagu Tabasalu kandis oli mingi teema siis selle asemel, et saata patrull, helistati talle ja paluti vaatama minna. Eks Andrus muidugi ilma vastu vaidlemata läks ka. Kuigi väga tihti selgus, et siiski tuleb patrull saata kurikaelu jaoskonda toimetama.
Mingist hetkest kui hakati looma Tabasalu Loodusparki oli ta kohe ka seal asjatamas. Küll korrastustöödel ja lõpuks lausa pargivahina. Alguses oli see päris raske kuna seal käis koos igasugu kontingenti. Küll laamendati, joodi ja loobiti näiteks pingid pangast alla või pisteti lõkkesse. Autodest vargused olid igapäevased asjad. Aga eks me koos pusides saime seal lõpuks enamvähem korra majja. Mingist hetkest hakkasid liikuma legendid, et looduspargis enam juua ja lällata ei saa, sest eikuskilt võib järsku ilmuda ratsutades indiaanlasest pargivaht suure dobermanniga. Ja need kes sõna ei kuula toimetatakse tuimalt jaoskonda minu juurde riigilt sponsorlepingut saama, eks mõned ülbemad veetsid aega ka tasuta hotellis. Mõned kes arvasid, et see ongi legend said ruttu aimu, et see hoopis tegelikkus 😉 Kust tekkis talle hüüdnimi “Indiaanlane” isegi ei tea. Võibolla sealt, kui ta midagi kommenteeris siis armastas öelda: “kuula nüüd mida vana indiaanlane sulle ütleb”.
Seoses Antošaga (Andruse hobune) tuleb meelde üks lugu. Tol ajal peeti veel Tabasalus kantripäevi ja eks ikka politsei pidi kohal olema sellistel suurtel üritustel oma jõududega. Räägin Andrusele, et kle sul hea kõrgejalgne täkk, äkki sa käid ka homme täkuga aegajalt läbi ja vaatad, et asjad korras oleks. Ülevalt näeb ju kaugele. Et noh kantri ja hobused sobib ju ilusti kokku 😀 😀 Istus maha, mõtles natuke ja ütles: “sitaks hea plaan” aga Antošaga lähed sina. Noh ega ma muidu loomi karda ja pulli peab ikka tegema aga selle plaani peale läksin korra lühisesse, et huioo mojoo, mismoodi, MINA, ja Antošaga, ma teda ainult mõned korrad näinud ja üsna peruna, veelvähem ratsutanud. Täkud ju veel veidi isepäised ka. Räägin Andreikale, et kle äärmiselt sitt plaan, ma viimati istusin hobuse seljas miski viie aastasena niisama ilma sadulata, nüüd järsku võõra hobuse selga ja üritusele, see veel ju täkk ka. Eks ma ju olin Andruselt varem kuulnud ka, et hobene isepäine vahel. Ütlen, et see ei lähe kohe mitte, võõras loom jne, et kujuta nüüd ette ma istun seal täis vormis seljas ja Antoša arvab heaks mu seljast maha visata kuskil rahva hulgas, mark maani, ma ei oska midagi pealegi hakata kui perutama hakkab. Vaidlesime sellel teemal tükk aega, räägin, et ma pean ju minema mapi ja paki paberitega kui midagi vaja vormistada. Räägib, et ei, sa lähed Antošaga, ma võin ise jala käia sinu mapiga. Ma ikka vaidlen, et kle jama ju nii. Aga kus sa sellega, tema jäi kindlaks, et kas lähen Antošaga või tema ei tule üldse. Üritan ikka veel natuke puigelda, et ta ju peru. Andrus ütleb selle peale, ära põe ma räägin temaga läbi. Mõtlesin natsa… hea küll, mis mul kaotada on. Ütlen Andreikale, et sitta kah, teeme ära, pulli peab ju saama, aga kui ta mu maha viskab ja ma ellu jään siis lasen sul põlved läbi 😀 😀 Ütlen Andrusele, et too siis homme hobune jaoskonna juurde, salamisi mõtlesin, see oleks hea plaan, üritus toimus ju praktiliselt jaoskonna kõrval. Kus sa sellega, Andrus ütles, et tuled võtad hobuse Rannamõisast ja lähed ratsutades, niikaua kui Tabasallu ratsutad saad sõbraks. Ja no ei õnnestunud ümber rääkida.
Eks ma siis järgmisel päeval sõitsin Rannamõisa. Andreika oli juba hobuse juures, nähes mind keeras hobuse ninapidi minu poole, näitab näpuga minu peale ja räägib midagi hobusele kõrva sisse. See laseb kõrvad lidusse ja kraabib jalaga maad. Ma mõtlen johhaidii, nüüd läheb jamaks, pidin ma sellele afäärile alla kirjutama 😀 😀 aga noh juba oli hilja ümber mõelda. Egas midagi hüppan siis täisvarustuses selga, Andrus andis veel paar juhist kaasa ja minek. Eks ma siis tiksusin Rannamõisast Tabasallu läbi looduspargi, kusjuures juhtida polnud praktiliselt vaja, autopiloot töötas laitmatult 😉 Teadis täpselt kuhu vaja minna on. Lõpuks jõudsin Tabasalus Klooga maantee lähedale, ise mõtlen, et krt seal ju päris suur liiklus peal kuidas ma hobusega üle saan. Siis polnud seal Ranna tee ristis ju mitte midagi, ei ülekäigurada ega foore. Aga nii kummaline kui see ka polnud, nagu tee äärde jõudsin jäid kõik autod seisma ja vahtisid suud lahti nagu ilmaimet ratsapolitsei näol. Kuigi see ei olnud ju uus asi tol hetkel, Haapsalus oli ju lausa terve ratsapolitsei üksus ja Haaberstiski liikus üks politseinik vahel hobusega. Igatahes üle tee sain ja üritusel tiksusin ka mitu tundi. Vahepeal oli tunne, et ma olen Antošaga populaarsem kui mõni bänd laval, kõik tahtsid hobust silitada. Mul muidugi koguaeg väike pind perses, et millal Antoša perutama hakkab kogu selle möllu peale. Aga tõele au andes ma ei tea mida Andreika talle minust rääkis, võibolla seda, et kui perutama hakkab siis ma lasen Andreikal põlved läbi 😉 aga võibaolla mingeid muid nõiasõnu, igatahes käitus Antoša kogu ürituse vältel väga eeskujulikult. Pärast tagasi Rannamõisa läksime juba galopis. Andreika istus koolimaja trepil ja kimus närviliselt suitsu, küsin mis viga? Andreika küsib, kuidas käitus? Räägin, et ma ei tea mida sa talle ennem rääkisid, aga ei mingit perutamist ega jama, väga väärikalt käitus. Andreika selle peale, et pole võimalik, ta selle paari tunni jooksul paki suitsu ära kimunud ja küüned küünarnukkideni ära söönud, telefon näpus oodanud, et millal keegi helistab ja ütleb, et Antoša on politsei maha visanud ja jooksu pannud 😀 😀
Neid lugusid mis meil koos Andrusega juhtus on nii palju, et need ei mahu internetti ära, see saab täis ennem kui lood otsa saavad 😉 Ta suutis olemas olla kõigi jaoks, meenub kui meile tuli tööle konstaabliks üks tütarlaps. Muidu tore ja asjalik tegelane aga eks elu natuke väntsutanud ja silmad sattusid märjal kohal olema. Andrus suutis isegi tema naeratama panna. Eks me tegime lisaks tõsistele asjadele vahel noortele konstaablitele kondiproovi vempu ka 😉 Elus peab nalja ka saama. Võibolla kunagi kirjutan mõne loo 😉 Eks muidugi Andruse tegemised järelevalveinspektorina on tegelikult ka filmina olemas. Soovitan seda kindlasti vaadata, näete natuke päriselu ja politsei argipäeva. Mind muidugi kummitab natuke Andruse poolt filmis öeldud lause… “Kui ma nii jätkan siis olen võibolla 20 aasta pärast surnud.” Sõnapidaja mees, 21 läks
Vaatasime pilvepiirilt üle vana indiaanlase südameasjaks olnud Tabasalu Looduspargi. Loodan, et ta näeb neid valduseid praegu samamoodi sealt kus iganes ta on.
Tegime jalgsi ka looduspargile tiiru peale, isegi üks lilleke õitses keset detsembrit, äkki tema auks… aga võibolla niisama. Edasi lonkisime piki pangaalust Tabasalust Rannamõisani välja, see oli koht kus ta armastas koeraga jalutada
Suurupi Peeter Suure merekindluse objektid olid meil metallivarguste buumi ajal igapäevased probleemkohad. Ega metallikratte huvitanud kas on ohtlik, kaitsealune või eraomand, igale poole kus vähegi sai nad küüned taha ajasid. Tavaliselt tegutsesid nad öösiti aga Suurupisse sattus ükskord eriti nagla kamp, kes sõitsid päise päeva ajal kohale nõukaaegse töökojaautoga ja hakkasid gaasikeevitusega muinsuskaitseliselt objektilt metalluksi maha lõikama. Eks arvati, et suvilapiirkonnas hooaeg läbi ja rahvast pole kuid siiski leidus pealtnägija kes meile helistas. Lendasime Andrusega kohale, seal mingid 2 hiigelsuurt vene vanti tuimalt toimetavad. Nii kuradi ülbed olid, et täiesti savi politseist, noh kõige tavalisemad “bõdlad” kes millestki aru ei taha saada. Üritame rahulikult selgeks teha, et sorry mehed lõpetage nali ja nüüd vutvut jaoskonda. Kus sa sellega, nii kuradi ülbed, et kohe kohe läheb rüseluseks. Üks selline suur koll kellele Andrus oli vaevu õlani oli kuidagi eriti ülbe ja kaagutas nagu papagoi koguaeg, et mida te mölisete, silti ju ei ole, et võtta ei tohi. Üritame selgeks teha, et silti ei peagi olema, aju peab olema. Aga ei see sibul asjast aru saanud. Siin hakkas juba tunduma kunagi kellegi poolt öeldud lausel “Kõik sibulad tuleb varakult mulda panna” on iva sees.
Vaatasime, et asi kipub juba üsna teravaks ja ilmselt läheb kinnipidamisel kakluseks. Krt mul hakkas juba päästikunäpp tõmblema. See möliseja vend hakkas haamer käes Andruse poole minema, see muidugi lajatas enesekaitseks otse pasunasse. No ei tea kuidas ta ulatas ja kust see jõud võeti igatahes vennike oli selili maas nina punapasunaks. Eks see sibul ehmatas selle peale ikka päris ära, et kuidas temast 2 korda väiksem vennike talle nii pasunasse andis, et kohe selili lendas. Aga noh ega sellega asi lõppenud. Kukkus kohe kisama, et miks sa mind lõid. Andrus muidugi ühmas selle peale, silti ju polnud, et lüüa ei tohi. Selle peale käis asi nagu lülitist, sellest ülbest vennast sai väga vaikne vennike kes oli madalam kui muru ja pomises edaspidi iga lause peale. “ja ponjal natshalnik” Peale seda kui paberid vormistatud sai need härgadest talledeks muutunud vennikesed ilusti jaoskonda uurija juurde toimetatud.
Lonkisime veidi Keila-Joa mõisapargis, ka seal sai Andrusega tööasjus tihti käidud. Alati mõtlesime, et miks pargis on vana kivisild ehitatud kolme kraavi liitumiskohta. Siiani ei tea miks see nii on.
Kui juba Keila-Joal siis vaatasime üle kunagise mõisa surnuaia. Kalmistu rajasid mõisa tollased omanikud Benckendorffid 1844 aastal, kui suri Alexander von Benckendorff. Siia on maetud ka terve joru Volkonskeid. Viimane matus olevat 1940 aastal, kui siia maeti mingi punaarmeelane. Kabel ise on ehitatud millalgi 19 sajandil. See kabeli ja kalmistu külastus ei ole kuidagi Andruse endaga seotud, vaid pigem seotud tema kaootilise olemusega, et kui juba siin siis käime sealt ka läbi 😉 Seetõttu on ka postitus mitte 1 kuu pärast 😉 Talle ei meeldinud mingid kindlad sündmused stiilis “100 päeva demblini”. Aga kui nüüd kokku panna kõik tema teod inimeste aitamise näol siis võiks talle kabeli ehitada küll.
Käisin Andrust viimasel ajal üsna tihti kodus vaatamas, kas on poest midagi vaja või siis koera jalutada, ta ise enam ei jaksanud. Elu viimased päevad viibis haiglas, paar päeva enne siitilmast lahkumist käisin teda haiglas vaatamas, oli teine üsna positiivne nagu alati. Aga ilmselt teadis, et kohekohe on minek parematele jahimaadele. Mees kes tavaliselt teretuseks kätt ei andnud võttis mul lahkudes käest kinni ja hoidis pikalt midagi lausumata.
Tema kuldsed sõnad olid: “Elu – see on kuratlikult lühike ajavahemik. Ärge kulutage seda sõimu ja pisarate, vandumise ja alkoholi peale. Te võite teha palju häid ja meeldivaid asju.” Ja ega ta ei valetanudki, tema jaoks oligi see elu kuratlikult lühike.
Minu mällu on Andreika jäänud ikka kui suure õiglustundega hea sõber ja kolleeg kes oli lisaks ka igavene pulli- ja naljavend. Mees, kellele teiste mured olid alati tähtsamad kui enda omad. Kahju, et tänapäeval enamus inimestel puudub õiglustunne, eriti neil kes on mäe otsa saanud. Kokkuvõtvalt oli üks huvitav vennike kes isegi iseenda matused korraldas ise ära. Matustele polnud oodatud mingit viiulikääksutajat, unustada tuli nutt ja hala. Ärasaatmisel kostus tema enda loodud muusika, sai nalja ja naeru. Isegi platsi korrastus ja kujundus sai minuga enne lahkumist kokku lepitud. Oli au Sind tunda, Mees, motoga “Kui kuidagi enam ei saa siis kuidagi ikka saab”….
-
Valmiera uus muuseum ja kunagine turbatööstus
Valgamaal asjatades tuleb ikka võimalust kasutada ja välismaal ära käia 😀 Niisama Valka õlle järele pole pointi sõita, pigem ikka avardaks silmaringi. Valmiera tundus kiireks silmaringi avardamiseks täiesti sobilik paik olema. Polegi seal õige mitu aastat käinud. Kindlat plaani ei teinud, mõtlesime võtta vabalt. Tundub, et see plaanimajandusega trippimine eriti ei päde, vabakava on palju põnevam. Võid vabalt ilma graafikus püsimise vaevata iga pruuni sildi juurest sisse keerata ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Ilm sattus muidugi niru olema aga ega see väga takista kui on õige riietus ja tahtmine maailma avastada.
Valmieras lipsasime sisse kohalikku kirikusse, aga kahjuks siin väga ringi vaadata ei saanud ja torni ka seekord ei lubatud. Nimelt hakkas seal mingi kontsert ja naised vahetasid riideid tornis. No ei vea kohe selle tornis käimisega. Ükskord varem tahtsime ka sinna torni saada aga siis oli seal samuti miski teema. Tähendab tuleb veel korra tulla, ehk siis saab torni 😉
Kui kirikus sai põgusalt luusitud mõtlesime üle vaadata linnuse. Ennäe imet, peale viimast Valmiera linnuses käiku on muutuseid palju. Siis nägi aia taga välja kaevatud linnusemüüre aga nüüd sai sinna müüride vahele uudistama minna ja müüride kohale oli ehitatud äge muuseum. Müüride sees olid korralikud infotahvlid ruumi otstarbe ja leidude kohta. Samas nägi ka ruumidest väljakaevamiste käigus leitud esemeid. Ja mis kõige ägedam, kõik see info lisaks muudele keeltele on loetav väga heas eesti keeles. Loomulikult vaatasime sisse ka muuseumi.
Muuseum on läbi mitme maja, ühendatud on nii kaasaegne klaaskuubik kui vana apteekrimaja jne. Pilet oli ainult 3 €, piletiga kaasa said võtme kujutisega kiipkaardi mille pärast muuseumi külastust tagasi andsid. Kusjuures ka siin olid iga eksponaadi juures ammendavad eestikeelsed jutud. Lisaks oli osade eksponaatide juures võtme kujutis. Kui kiipkaardiga seda kujutist puudutasid siis said veel lisainfot asjade kohta eesti keeles. Ehetest jäi silma paar huvitavat sõlge, peaks talvel ajaviiteks proovima järgi teha 😉 Veel oli väga lahe see, et mõningate eksponaatide koopiaid sai näppida ka 😉 Ühesõnaga väga lahe muuseum tehtud mida tasub kindlasti külastada.
Tegime linnuse territooriumil väikse jalutuskäigu, ka siin on kõvasti muutuseid. Postide küljest leiab QR koodid millega saab vaatamisväärsuste kohta lisateavet. Vaatasime üle ka siinsamas asuva teise muuseumi. Seal on osades saalides kunstimuuseum aga keldrikorrusel on koduloomuuseum. Mida kõike seal ei näe. Siin on lisaks kõigele muule väga korralik valik koorelahutajaid, võimasinaid, laternaid ja juhtmevabu wifi triikraudu 😉
Valmierast paarikümne kilomeetri kaugusel on veel säilinud vana turbatööstuse kitsarööpmelise raudtee veetorn. Tänapäeval see muidugi enam veetornina ei toimi, aga sisse saab, seda muidugi ainult turismihooajal.
Turbatööstuse veetorni kõrval on väike turismiinfokeskus kus on väga põgusalt midagi ka kunagisest turbatööstusest. Torni taga on ka võimalik pikniku pidada. Siitsamast algab väike matkarada, hooajal saab seal isegi raudteejalgrattaga sõita ca 4 km pikkusel lõigul turbarabasse ja tagasi. Oleks veel praegugi saanud kui ilm oleks lubanud. See veetorn pidavat olema üks väheseid kohaliku turbatööstuse säilinud hoonetest, välja arvatud kohalik asum. Kunagine turbatööstuse asum toimib tänapäeval nagu iga teine küla. Kahjuks meil on need vanad turbatööstused praktiliselt lagunenud. Rabasaare on praktiliselt varemetes, Lavassaares on õnneks tehtud muuseumiraudtee kus saab vahel isegi rongiga sõita. Siin infopunktis on ka üks päris huvitav atraktsioon mida ma mujal väga näinud ei ole. Tõmbad pähe virtuaalreaalsuse prillid ja saad ca 3 minuti jooksul linnulennult kiire ülevaate kohalikust turbatööstusest. Loomulikult turnisime ka veetorni. Veetornis on põrandas üks väga äge vaatamisväärsus. Läbi klaasi näed kuidas all kasvavad risti-rästi puujuured. Ülevalt tornist avaneb vaade vanale aga täiesti toimivale endisele turbatööstuse asumile. Igatahes oli see kohake ka väga tsill ja tasub hooajal külastamist.
-
Kiltsi ja Liigvalla mõisad pilvepiirilt.
Sai kiirete toimetuste vahepeal veidi tsillitud ja nii mõnigi koht pilvepiirilt üle vaadatud. Kiltsi mõis on väga omapärase kujuga, eriti hästi on see näha pilvepiirilt. Siinne mõis on ka ehitatud osaliselt vana linnuse müüridele, keldris on neid täitsa näha nii nagu näiteks Kasti mõisaski. Kiltsist pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, sellest on blogis juba varasemalt kirjutatud. Aga kellel huvi mõisa vastu saab selle kohta lugeda siit.
Kuna Vao tornlinnus sa mõnda aega tagasi uuesti üle vaadatud siis võtsin programmi Liigvalla mõisa. Sellest mõisast korduvalt mööda kimatud aga sisse astuda pole olnud mahti. Nüüd sai see ka tehtud. Natuke mõisa ajaloost ka. Keskajal olla olnud see mõis Kärkna kloostri omanduses. 16 sajandi lõpust alates on tegu rüütlimõisaga mille sai teenistuse eest omale Eestimaa asehaldur Jürgen Boye, kes jagas Liigvalla mõisa 1639 aastal oma kahe poja vahel pooleks – teisest poolest tekkis Piibe mõis. 1676 aastal ostis mõisa Rootsi armee ooberst Otto von Rehbinder. Vahepeal oli mõis ka Pahlenite omanduses ja siis rändas tagasi Rehbinderite kätte. Uus kahekordne peahoone valmis 1797 aastal. Mõisa viimane omanik oli Nikolai von Schilling, kellelt mõis 1919 aastal võõrandati. Tänapäeval on mõis suht mahajäetud ja trööstitus olukorras. Park on võsastunud jne. Vaatasin põgusalt mis on säilinud sees. Kahjuks pikalt luusida ei saanud, pimedaks läks. Aga pole hullu see tähendab seda, et sinna tuleb uuesti minna. Väga hea kokkuvõtlik lugu Liigvalla mõisast on siin.
-
Hellenurme – Tarvastu – Lõhavere – Lahmuse. Mõisad ja linnused
Sai põgusalt luusitud mööda mõisaid ja linnuseid. Kõigepealt piilusime Hellenurme mõisa ümbrust. Seda mõisa olla mainitud juba 1328 Helvenorme nime all. Samas ei tea kas see tõsi on, teiste allikate põhjal mainiti mõisa alles 1641 ja peale Põhjasõda kuulus see Wrangellidele. 1850 – 1919 kuulus mõis von Middendorffidele. Peale II MS oli mõisas lastekodu kuni aastani 1993, peale seda on siin olnud hooldekodu ja lasteaed. Siinsamas paisjärve kaldal on ka vesiveski mis muideks tänapäevani töökorras. Aga samas villaveskist on ainult varemed järgi.
Järgmine põgus peatus Rõngu mõisapargis. Kahjuks mõisast midagi säilinud ei ole peale vaevumärgatava vundamendi. Samas on siin säilinud veidi kunagise linnuse müüri. Sellest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, kellel huvi saab seda lugeda siit. Järgmine peatus kuskil Tarvastu linnuse tagahoovis 😀 😀 Tarvastu linnus olla olnud ka foogti residents. See linnus oli omal ajal ikka ilmselt üsna suur arvestades seda küngast mille otsas see on. Linnuse lähedale Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi – Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Ja praegu tunnevad varemetes ennast väga hästi lambad 😉
Eks ikka Lempsi pesa tuleb ka üle vaadata kui juba sealkandis tuiata. Lõhavere linnust peetakse Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks ja ju ta see ikka on ka. Väidetavalt on Lõhavere linnamägi enim uuritud linnamägi Eestis. Läti Henrik mainib oma purjus peaga kirjutatud kroonikas Sakala vanema Lembitu linnust “Castrum Leole” nime all. Lembitu, langes 21 septembril 1217 Madisepäeva lahingus. Seda lahingupaika oleme pingsalt otsinud kuid kahjuks on see jätkuvalt leidmata.
Viimaseks vaatamisväärsuseks enne kodupoole kimamist jäi Lahmuse mõis, selle olevat asutanud poolakas Alexander Trojanowski. 1594 aastal läks mõis Poola juurtega Wilhelm Bockile. W. Bockist sai alguse aadlisuguvõsa, mis jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Praegune mõisasüda ehitati Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusesse, kui Christine Gerttude Bock abiellus 1758 Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. 1851 ostis mõisa 40 000 hõberubla eest Ludvig Ratlef. Ludvig Ratlefi tütar Theophane (Fanny) abiellus 1858 Heinrich Ludvig Valentin v Bockiga ja nii jõudis mõis jälle Bockide suguvõsa kätte. Alates 1926 aastast asub mõisas kool mis muudeti 1962 aastast erikooliks.
-
Läti – Leedu trip. Smiltene
Täna vaatasime ringi mingis kohalikus Smiltene nimelises väikelinnas. Huvitav, et Läti nurgatagustes on veel hullult mahajäetud tanklaid, meil need enamjaolt juba kadunud. Siin linnakeses asub Teperise järv ja park. See park pidavat olema üks Läti ilusamaid. Panime auto parklasse, mis on siin muideks tasuta ja siirdusime ümbrusega tutvuma. Siinsamas parkla servas on ka avalik kemps mis samuti tasuta ja üllatavalt puhas. Järve ääres on päris huvitava lahendusega avalik joogiveekoht ja järves ujuv purskkaev. Siinsamas saab laenutada kõikvõimalikke ujuvvahendeid, jalgrattaid jne. On olemas isegi ööpäev ringi avatud välijõusaal. Järv ise on ilmselt paisjärv millest voolab välja väike jõgi. Jõele on tehtus päris äge tehisjuga mille alt saab läbi käia. Siinsamas joa ääres on olnud kunagi vägev saun, kahjuks on sellest järgi ainult varemed.
Jalutasime vähe Smiltene mõisapargis, see on tõesti üsna tsill ja ilus park. Siin on piisavalt pinke kus istuda ja jalgu puhata, ühes kohas oli olemas isegi raamatukapp. Huvitav oli see, et suured puud olid kõik nummerdatud miskipärast. Pargi teises otsas on väike mõis ja veidi edasi 14 sajandist pärit ordulinnuse varemed, neid kahjuks vaatama seekord ei jõudnud. Pargi alumises osas jõe kaldal on väike hotell, siin peaks ükspäev huvi pärast ööbima. Huvitav oli selle asja juures see, et kohu park ja järve ümbrus oli piinlikult puhas, isegi konisid ei näinud maas vedelemas
-
Läti – Leedu trip. Võnnu
Mõnda aega tagasi alles sai Lätis hulgutud, aga ega küll küllale liiga tee. Seekord võtsime asja plaanivabalt ja vaatasime kuhu teed viivad 😀 😀 Kui muidu Kimame Lätti kas mööda Riia maanteed või üle Valga, siis seekord läksime läbi Lilli. Iseenesest polnud see paha valik, nägi nii mõndagi uut. Lillis on üks käsitööhuviline teinud tee äärde terve joru kõikvõimalikke päkapikke, loomakesi jne. Huvitav kas siin on snitti võetud Väike – Maarja kujukestest või vastupidi. Kui kujukesed uuritud kimasime edasi Võnnu poole.
Väike peatus Liepa külas üle Rauna jõe viiva igavesti vägeva raudteesilla juures. Tahtsime silla peale ka minna aga võta näpust. Kuskilt ligi ei saa, räige aed ümber ja liikumiskeelu märgid üleval ja kurja kus on valvekaameraid. Huvitav mida seal nii kiivalt veel tänapäeval varjata on. Samas on see 1889 aastal ehitatud sild üsnagi tuntud kui kõrgeim omalaadne raudtee ehitis Baltimaades, selle kõrgus on 24 meetrit. Sellel sillal pidavat olema ka oma “kiiks”, nimelt peavad rongid hoidma kiirust 80 kiltsa tunnis muidu ei vea sillale minevast tõusust üles ja rong võib tagasi vajuda 😉 Aga samas ei tohi ka kiiremini kui 80 sõita, päris huvitav kiiks 😀 😀 Interneedumis levib isegi mõni pilt 1919 aastast kui meie soomusrong nr 2 on sillal 😉 Eesti sõjamuuseumi lehelt näeb nii seda pilti kui ka 2019 aastal sealsamas taaslavastatud pilti.
Lõpuks olime tiiruga Võnnus, kui eelmine kord vaatasime uut linnust siis seekord keskendusime vanale linnusele mis peale renoveerimist saanud uue kuue. Eelmisel korral sinna sisse ei lastud, kuna miski üritus oli tulemas. Taasavatud oli ka meistrikoda, mis oli aastaid kinni. Sissepääs sinna on nüüd teiselt poolt vahemüüri. Seal näeb põnevaid arheoloogilisi leide ja nende koopiaid. Soovi korral saab sealt vikuehete koopiaid endale mälestuseks sebida.
Linnuses on päris palju uusi ja innovaatilisi asju. Vanglatornis on võimalik hologramm 3D mudelina vaadata erinevaid vidinaid. Valid menüüst sind huvitava vidina, vajutad nuppu ja ennäe imet, juba ilmubki see ei kusagilt nähtavale 😉 Teises tornis on samuti väga äge videoinstallatsioon linnuse saamisloos. See ca 7 minuti pikkune videoklipp projetseeritakse kümnekonna projektoriga seinale. Täispikk video on vaadatav siin. Midagi samalaadset on meil Narva Aleksandri kirikus, ainult seal projetseeritakse video kiriku kuppellaele ja seda on mõnus vaadata pikali olles.
Peale linnuse külastust kolistasime veidi vanalinnas. Kuna kell juba sada siis kirik ja muud vaatamisväärsused juba kinni. Vahepeal on siginenud linnapilti ka uusi asju mida varem pole näinud. Näiteks avalik joogiveekraan mis on mõeldud nii suuremate, väiksemate kui ka neljajalgsete janu kustutamiseks. Veel oli üks huvitav mälestusmärk 1941 aastal küüditatutele betoonist jalatsite näol. Muidugi siin üks väike “kala”, 1941 ei tuntud veel krõpsuga botaseid 😉 Vaatasime üle ka kohaliku pargi, mustad luiged endiselt alles, aga kadunud on kõik ägedad puukujud mis parki kaunistasid aastaid tagasi.
Keskväljakul Vabadussõja ausamba juures sattusime puht juhuslikult vaatama Cesise ralli starti. Pole paha, isegi terve joru Eesti rallisõitjaid oli kohal. Vaatasime veidi üritust ja kobisime sööma. Sõime sealsamas lähedal Riia tn 11 asuvas söögikohas. Toit oli väga maitsev ja hind mõistlik, kindlasti tasub seal söömas käia.
Siin väike video ka ühest meie ekipaažist.
Võnnust edasi kimasime Skangali mõisa, see asub just Võnnu ja Valmiera vahel. Päris huvitav pisike mõis, siin on ka majutuse võimalus. Kolasime veidi mõisas ringi, silma jäi täiesti toimiv Radiotehnika kombain, sellist varianti ma nagu meil müügil ei mäletagi. Mõisa kõrval on ka päris huvitav mälestusmärk 1919 aastal langenud Kalevlaste maleva võitlejatele
-
Gorod Narva
Nonii, üle pika aja Narva minek. Kui tavaliselt satun sinna kas mingile üritusele või mingeid muid asju ajama siis seekord võtsime ette teadlikult vabakavalise tripi. Plaan oli vaadata neid asju mis on ammu plaanis olnud aga ajapuuduses vaatamata jäänud. Ja muidugi oli plaanis ka müüdi kukutamine, et Narvas ei ole eesti keelega midagi peale hakata. Esimese peatuse tegime Auveres nö. kuulsa elektrijaama settebasseini juures, see pidavat olema helesinine. Aga see tegelikkuses puha petukaup 😉 Päiksepaistel tõesti ilus sinine aga pilves ilmaga…. Egas midagi mõtlesin vaadata asja pilvepiirilt aga ega see niisama lihtne pole, tegemist siiski piirialaga ja drooni lennutamine vaja kooskõlastada. See on küll veidi bürokraatlik mõnes osas, aga õnneks peale paari telefonikõnet vastavatesse instantsidesse sain lennuloa ilma bürokraatiata. Õnneks on veel säilinud mõned toredad ja mõistlikud ametnikud kes julgevad bürokraatiast mööda minna, müts maha selliste ees. Tuleb välja, et pilves ilmaga pilvepiirilt on settebasseinid hoopis palju värvilisemad kui maast paistab.
Narvas panime auto jõesadama parklasse ja ise luusima mööda promenaadi ja pimeaeda Siit avanevad head vaated nii Jaanilinna kui Narva linnusele. Narva muuseumi külastus oli ka algselt plaanis aga seal juba palju käidud ja see jäi kuidagi sujuvalt plaanist välja. Kellel huvi muuseumi vastu siis nii vana veel renoveerimata kui renoveeritud muuseumi külaskäiku saab lugeda blogis siit ja siit. Niisiis jätkasime promenaadiga tutvumist. Vahepeal on siin valmis saanud nii mõnigi vaateplatvorm ja promenaadi pikendus. Lisaks lõvi kujudele on promenaadile ilmunud ka ägedad kala kujud. Vaatasime üle kohaliku vaatamisväärsuse Rootsi lõvi mis pidavat olema Rootsi kuningakoja esiste lõvide koopia. Siinsamas lõvi kõrval oli veel üks Narva ajutine vaatamisväärsus “neeger pingil” 😀 😀 Edasi käisime vaatasime ära 5 kroonise vaateplatvormi. Selle platvormi nimi tulebki 5 krooniselt, nimelt siitsamast avaneb sama vaade linnustele mida on kujutatud Eesti 5 kroonisel rahatähel. Edasi turnisime promenaadi servas olevale paekünkale mis on ka ühtlasi Eesti idapoolseim tipp. Siit avaneb vaade nii kunagisele jõeoru linnusasula asukohale kui ka Eesti suurimale kuivale jõeorule. Siit edasi läheb promenaadi laudtee edasi peaaegu raudteesillani välja. Kurja küll, kuskil seal raudteesilla juures kaldapealsel ilusaid vaateid otsides sattusime mingile omaalgatuslikule lemmikloomade kalmistule.
Kui promenaad tudeeritud lonkisime sadamasse tagasi. Plaan oli lõpuks ometi sõita kohaliku jõelaevaga Narva-Jõesuusse ja tagasi. Seda juba mitu aastat üritanud aga pole pihta saanud, ükskord isegi peaaegu oleks saanud aga siis läks laev katki 😀 Väljasõiduni oli veidi aega, käisime vaatasime kiirelt üle kohaliku kohviku. Võtsime prooviks küüslaauguleiba, muidu leib nagu leib ikka aga küüslaauku oleks võinud ka panna aga samas oli lisatud juustu 😉 Täitsa söödav oli. Lõpuks oligi aeg laevale kobida. Tegelikult oli päris tšill mööda piirijõge tiksuda, Narva-Jõesuus oli ca 40 mintsa aega ringi jalutada ja siis viuh tagasi. Laeval oli paar lõbusas olekus venelast kes tahtsid hirmsasti juttu ajada ja muideks ei mingit jauramist, vägagi püüdlikult purssisid eesti keelt. Kui sadamas tagasi kobisime edasi hotelli “Narva”. Ütleks, et suht ok hotell. Toas muidugi väike energiasäästu režiim 😀 😀 Laes igavesti äge lühter aga põleb ainult 1 pirn, ülejäänud välja keeratud. Mina kuri inimene keerasin pirnid tagasi 😀 :D. Enne kotile kobimist käisime tegime linnusest paar ööpilti ka 😉
Täna kõigepealt kiire tiir Victoria kasemattidesse, kuigi ma siin varem käinud aga siis ei saanud ülemisele korrusele sisse nahkhiirte pärast. Seekord sai mõlemad korrused läbi kolistatud niipalju kui sai. Muidugi alumisel korrusel on pool käiku külastajatele kinni kuna seal vesi sees, huvitav kui pikalt see käik edasi veel läheb. Muidugi ülemine käik läheb ka ilmselt edasi aga trellid ees. Muidugi kui vaadata aastataguse siinkäigu pilte siis käikudes olevate mannekeenide riided hallitavad räigelt aga pole ka midagi imestada vesi tilgub igast praost. Ah jaa ühte päris nahkhiirt nägime ka.
Vaatasime üle ka mõlemad kohalikud kirikud, nendest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, ühes varasemas blogis on nendest kirjutatud pikemalt. Aleksandri kirikus oli uus näitus kohalike kirikute makettide näol. Tuleb välja, et neid siinkandis ikka oli ja mitte vähe. Mälu värskendamiseks vaatasime ära ka kiriku lakke projetseeritava installatsiooni, sellest on ka siin juba varasemalt kirjutatud. Väike muutus on siin siiski toimunud, kui varasemalt oli installatsioon tasuta siis nüüd küsitakse väikest raha. Peale kirikutuuri väike söök Narva kolledži kohvikus muna. Võtsin pannkoogid singiga ja ühe koogi. Pannukad olid täitsa ok aga kook, kurja küll… Küsisin koogi milles oleks kõige vähem suhkrut. See kõige vähema suhkruga kook oli ikka räigelt magus, huvitav kui magusad siis veel muud koogid on. Peale väikest einet vaatasime üle ka siinsamas oleva raekoja, seal on esimesel korrusel turismiinfopunkt ja ega mujale ei saagi ilma giidita.
Hulkusime veidi ringi veel Kreenholmi kandis. Igasugu põnevaid asju näeb seal. Selline äärmusest äärmusesse teema, on nii ideaalses korras maju kui sealsamas kõrval varemeid ja prügihunnikuid. Mõni II MS mälestusmärk seisab veel püsti ja majaseintel on mingite “punakangelaste kangelastegude” infotahvlid aga loodame, et need infotahvlid kaovad lähiajal linnapildist. Muidugi paar päris huvitavat asja hakkas silma. Vaatasin, et mingi punasest tellisest hoone millel hullult suur korsten, ei saanud pointile pihta mis värk see on. Tuleb välja, et see on kunagine Kreenholmi manufaktuuri prügipõletusahi. Tean, et tänapäeval aetakse rohepöörde käigus Iru elektrijaama ahju prügi aga et selline teema oli juba rohkem kui 100 aastat tagasi on minust kuidagi mööda läinud. Teine oli mingi hull bling garaaž 😀 😀 Johhaidii isegi vaip sissesõiduteel, huvitav mis seal sees veel on 😀 😀
Kui juba Narvas siis tuleb ikka Veneetsias ka ära käia. See on täiesti omaette maailm kus tasub kindlasti käia. Ilmselt hakkab see asi vaikselt välja surema, paljudel pole enam paate ega midagi. Ajasin juttu nii mõnegi kohalikuga, räägitakse, et enam kala ei ole mida püüda. Kuna kanalites vesi ei liigu elektrijaama ümberkorralduste tõttu kasvab kõik kinni. Vanasti olla elektrijaam hoolitsenud korralikult oma jahutusvee pärast ja isegi kalu olla kasvatatud ja vette lastud. Nüüd pidi bardakk olema. Aga samas on osad lausa siia paadikuuridesse alaliselt elama kolinud ja naudivad elu 😉 Ja kui häid ploome siin kasvatatakse nämmaaa 😉
Võib öelda, et 2 päeva möödusid raketi kiirusel ja pooled asjad jäid veel vaatamata. Tuleb veel üks tiir teha 😉 Tagasiteel põikasime läbi Sillamäe promenaadilt, see on väga ägedalt tehtud ja tasub kindlasti käia seda piilumas.
