fbpx
  • Viikingid

    Vikunuga, mis tegelikult polegi vikunuga

    Aegade jooksul tellimise peale nii mõnigi nn. vikunuga tehtud. Nimetatakse tänapäeval neid nugasid kõikvõimalikes e-poodides ja foorumites valdavalt viikingi naiste nugadeks või siis germaani meeste nugadeks. Ükspäev ühte tellimust täites hakkas asi kuidagi kripeldama. Miks neid siis niiväga pole leitud vikuaegsetest naiste haudadest, miks need on just naiste noad ja mis on nende otstarve. Egas midagi interneedum lahti ja jälgi ajama. Meil sellist tüüpi nugasid muuseumide arhiivides küllaga kõvernoa nime all aga kahjuks pole pilte ega dateeringuid. Seega tuleb minna nugade kohalikus päritolus selguse saamiseks hakata arhiive läbi kammima.

    Interneedumis jälgi ajades leidsin selliseid nugasid hulgaliselt Rootsi Ajaloomuuseumi arhiivist. Seal on ilusti nii pildid kui dateeringud. jälgi ajades tuleb välja, et nende nn. vikunugade ema on ilmselt hoopis pronksiaegne habemenuga. Nii, et kui just naised juba tol ajal jalgu ei raseerinud 😉 on tegu siiski pigem meeste või hoopis unisex noaga.

    Rootsi Ajaloomuuseumis on hoiul nii mõnigi Rootsist leitud väga edeva mustriga pronksist habemenuga. Panen siia mõned üksikud põnevamad pildid. Valdav enamus neist on dateeritud ajavahemikku 1100ekr – 700ekr. On leitud isegi üks tammepuust kast kus erineva stafi hulgas oli edev habemenuga. Huvitav on see, et päris paljudel habemenugadel on kujutatud vikulaeva sarnaseid motiive.

    Aga nüüd, siis kui ema üle vaadatud tudeerime lapsi ka 😉 Algusaegadest peale on nende kuju varieerunud äärmusest äärmusesse. Rootslastel on nende kõvernugade ühine nimetaja krumkniv. Kui nüüd neid pildil olevaid kõvernugasid vaadata siis ka rootslased kahtlevad kas need on noad või habemenoad. Pigem siiski need viimased kui mõõte vaadata. Ma ei kujuta ette, et selliste nugadega saaks midagi muud praktilist teha peale habemeajamise. No on muidugi ka variant, et nendega võidi näiteks pisikestel jahiloomadel nahka võtta.

    On ka päris palju selliseid millel on riputusrõngas. Siin vaatame jälle suurust, sellises suuruses noad võisid täiesti vabalt vöö asemel näiteks kaelas rippuda. Jäi silma ka üks omamoodi huvitav eksemplar, sellel oli millegi pärast käekaitse

    Arhiivides leidub ka päris ägedaid stiliseeritud kõvernuge mille käepidemel kaunistuseks kas ornament või loomapea.

    Ja nüüd siis põhiasja juurde, valdav enamus nendest nugadest on dateeritud 500ekr – 400 mõni üksik on dateeritud 500ekr – 1100. Seega pole vikunoaga asjal erilist pistmist. Ilmselt neid siiski mingil määral vikuajal pruugiti kui head, odavat sepanuga, mida sai kiirelt ja lihtsalt valmistada. Mõned nimetavad seda nn. vikunuga ka germaani meeste noaks. Kumb ta siis on? Pigem ma ise ütleks, et tegemist on üldlevinud rauaaegse kõvernoaga mille otstarve sõltus ilmselt noa omanikust. Kes ajas habet, kes raseeris jalgu, kes puhastas nahka, kes kooris õunu jne jne 😉 Kui me räägime mingist vikuaegsest naistenoast siis vaatame pigem Kukruse Memme. Mis siis, et matuse pole vikuaegne. Päris huvitav artikkel Soome emännänveitsi nugade versioonist on siin. Väidetavalt sündis emännänveitsi nagu kõik muudki asjad siin ilmas juhuse tahtel 😀 😀 Mehel läks noa ots katki läks ja see enam tööks ei sobinud. Nii tuunis mees sellest jupist mis noast alles jäi uue ilma terava otsata noa. Nuga sai kergem ja naiselikum, seega naisele sobivam. Tänu lühemale ja ilma terava otsata noale saab mees nüüd rahulikult magada, kartmata, et naine ta vihahoos surnuks pussitab 😉

    Kuidas sai sellest kõvernoast vikunuga on liikvel väike linnalegend 😉 Umbes 40 aastat tagasi olevat üks kuulus Hollandi sepp selliseid odavaid ja kiirelt valmistatavaid nuge viikingiturgudel müünud viikinginoa nimega. See kujunes väga populaarseks tooteks. Kuna tegu oli hea müügiartikliga siis hakkasid paljud teisedki neid nuge valmistama ja müüma sama nimega. Ja nii see levis 😉 Eks ma ükspäev uurin mis meie arhiivides nende kohta täpsemalt on.

    Fotod pärinevad Rootsi ajaloomuuseumi arhiividest ja autoriteks on: Tania Muñoz Marzá;  Asp Yliali; Kusmin Sara;  Stiftelsen Föremålsvård Kirunas;  Eriksson Thomas;  Olsson Karin; Rosengren Helena; Myrin Ola

  • Tripid,  Tsill

    Läänemaa ja Harjumaa

    Sai vähe asjatatud Läänemaal ja eks ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga 😉 Vaatasime mida põnevat on nurgatagustes. Kõigepealt ikka kiire pilk Kullamaa Nikolausi kiriku varemetele, sellest pikalt ei räägi kuna varasemalt juba juttu olnud. Isegi mõned droonipildid tehtud. Tegime möödaminnes Humalapesas väikse söögi, üsnagi normaalne söögikoht siinkandis kuhu tasub sisse astuda. Kõhu saab ilusti täis. Edasi vaatasime üle Kasari jõe vana maanteesilla. See 1904 aastal ehitatud raudbetoonsild mille sambad on tahutud graniitplokkidest pidavat olema umbes 308 meetrit pikk ja pea 7 meetrit lai. Tol ajal oli see sild Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild. Kusjuures huvitav on see, et sild on kaetud munakiviteega ja oli aktiivses kasutuses kuni 1990 aastani mil sai valmis uus maanteesild. Tegin drooniga väikse tiiru ka 😉

    Siinsamas lähedal on veel üks huvitav vana sild mida äsja renoveeriti. Vanamõisa kivisild ehitati 1825 aastal, sild ise on 7 avaline kogupikkusega 65 meetrit. Vanamõisa sild kuulutati kultuurimälestiseks ja on ehitusmälestisena kohaliku kaitse all.

    Kodupoole kimades otsustasime vaadata mida põnevat on Risti kandis peale selle raagritsika taolise kõrgepingemasti mida miskipärast soorebaseks nimetatakse 😀 Tuleb välja, et Ristil on veel nii mõndagi vaadata. Raudteejaama juures on korralik küüditatute mälestusmärk ja veetorn. Veetorni saab isegi sisse kui ette helistada. Veetorni külastus jääb järgmiseks korraks. Siin jaamas oli veel üks huvitav nähtus mida ma pole varem sellises variandis. Muidu tavaline pisike jaamapeldik nagu peldik ikka ilusti N ja M ning auk põrandas. Aga köetavat välipeldikut pole ma veel varem näinud 😀 😀

    Ega Harjumaa nurgatagused kehvemad pole. Ellamaa kandis näeb tee ääres täiesti korralikku vanaaegset kilomeetriposti ja tee äärde on ära eksinud üks tuulik milles osa mehhanismigi veel sees. Seda tuulikut on küll vist mingil ajal üritatud millekski ringi ehitada, aga milleks on selgusetu.

  • Tsill

    Ajaloomuuseum, Suurgildi hoone

    Mõnda aega tagasi sai lõpuks külastatud ajaloomuuseumi Orlovi lossis, nüüd aeg käes mälu värskendada ajaloomuuseumi Suurgildi hoones. Suurgildi hoone ehitati aastatel 1407 – 1410, aga siseviimistlust tehti veel aastaid. Päris valmis sai hoone 1417 aastal. Hoonel on olnud kõikvõimalikke funktsioone, seal on toimunud Suurgildi liikmetest suurkaupmeeste pidustused, siit algasid või lõppesid rongkäigud, peeti pulmi, jumalateenistusi, teatrietendusi, kohtuistungeid ja kontserte. See on olnud ka börsihoone. 1952 aastast alates on Suurgildi hoone ajaloomuuseumi põhihoone. Praegu on siin põnev näitus “Miks Eesti ei ole kuningriik?” Aegajalt tehakse sellel näitusel ka kuraatorituure, mis pole sugugi pahad. Igal kuraatoril on asjast oma motiveeritud nägemus 😉 Kusjuures näitusel oli väljas ka eelmisel aastal Lagedilt juhuleiuna leitud väga edev hõbesõlg ja muudki põnevat.

    Keldrikorrusel on erinevad näitused gildindusest, relvanäitus jne. Siin on ka üks taastatud kamin ja näeb natuke ka omaaegse keskküttesüsteemi, ehk siis kerisahju sisse. Relvanäitusel on kõrvuti nii EV kui nõukakindrali mõõgad, ei tea kumb on edevam 😉 Kukruse memme staffi näeb ka.

    Mündikambris on sahtlite viisi nii münte, paberraha kui ehteid. Kusjuures päris palju on nn. vikuaegseid punutisi kus näeb kuidas neid on parandatud käepäraste vahenditega 😉

  • Muu värk,  Tsill

    Ajaloomuuseum, Maarjamäe loss

    Talv on hea aeg reisimiseks või muuseumide külastuseks. Alustasin vaikselt Tallinna muuseumide külastamisega. Kõigepealt võtsin ette Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi, eks siia oli tegelikult natuke muud asja ka seoses ühe varasema postitusega. Lossi ajaloost saab lugeda siit. Maarjamäe loss üks väheseid Tallinna muuseume kus ma varem veel käinud polnud. Siin on muidugi lisaks ajaloomuuseumile ka filmimuuseum. Niisiis kõigepealt väljas väike tiir, vaatasin üle viikingilaeva ja monumentide platsi. Siia platsile veeti kokku kõik need nõukaaja monumendid mis kuskilt maha võeti. Mõnda siinset objekti mäletan isegi veel oma endises kohas 😉 Mõni muidugi jaurab, et ka pronkssõdur võiks siin olla, las see pigem olla siiski kalmistul. Muidu hakatakse punaste lilledega propaparaade kevadkuul siia tegema.

    Lossis on muidugi eksponaate nii, et anna olla, juhtmevabast triikrauast Baruto põlleni 😉 ja vangide käsitööst fosforiidisõjani. Huvitav on vaadata mida kõike pole Eestis toodetud, on isegi selliseid asju millest pole varem midagi kuulnudki

    Filmimuuseum on ka väga põnev, siin näeb kogu filmi saamislugu ja isegi ise saad proovida filmi teha. Mõned põnevad tuntud filmide rekvisiidid on ka vaatamiseks olemas. Maarjamäe loss tasub kindlasti külastust ja turnige kindlasti torni ka, sealt avaneb ilus vaade ümbrusele 😉

  • Tsill

    Tallinna vanalinn

    Pole sada aastat Tallinna vanalinnas kolanud, aga nüüd seoses paari huvitava näitusega sai vanalinnas aega parajaks tehtud. Ammune plaan sai teostatud. Vaatasin üle Pühavaimu kiriku, see on omamoodi huvitav kirik keset vanalinna ja muideks kiriku külastus on piletiga 😉 Kiriku näol on tegemist Tallinna väikseima keskaegse kirikuga. Kiriku esmamainimine on 1316 ja eestikeelsed jumalateenistused on kirikus toimunud aastast 1531. Kirik iseenesest veidi omamoodi ja seda tasub kindlasti külastada. Kui kirikul tiir peal tegin Saia käigu kohvikus väikse koogi ja kohvi. Kunagisest legendaarsest kohvikust on järgi ainult ruumid, muud ei midagi. Praegune asemik iseenesest hubane ja kookide välimus ilus aga sellega asi ka lõpeb. Kahjuks on ilusa välimuse taga tonn suhkrut mis tapab igasugusegi koogi maitse, no ei saa aru mis viimasel ajal toimub meie kohvikutes. Tundub, et muid aineid peale suhkru enam ei kasutatagi kookides.

    Järgmisena viskasin pilgu peale Niguliste kirikule. See nüüd ka veidi omamoodi, rohkem nagu muuseum kiriku kestas. Külastus on piletiga, mis muideks pole sugugi odav. Kirik ise ehitati ilmselt 13 sajandi keskel. Tol ajal ei olnud Tallinn veel täies ulatuses kaitserajatistega ümbritsetud, seega oli kirik oma raskriivpalkidega sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega ühtlasi ka kaitsekirik. Peale linnamüüri valmimist muutus kirik tavaliseks kogudusekirikuks. Kirikus on erinevad näitused ja märkimisväärne kogus vanu hauaplaate, muidugi ei puudu ja korralik kogus kirikuhõbedat ;). Päris huvitava lahendusega olid pingid, seljatoe sai ringi keerata vastavalt sellele kummal pool istusid. Väga hea lahendus, ei pea koguaeg ürituste jaoks pinke ringi keerama. Siin kirikus on nüüd moodne lift millega saab otse torni sõita.

    Kui all tiir peal sõitsin liftiga torni, sealt avaneb vanalinnale väga äge vaade. Tornist alla tulin trepist, et näha mis on vahekorrustel. Ühel korrusel on päris huvitav näitus koduta kelladest ja ega muud midagi polnudki 😉 Igatahes lakapealsele ei saanud ja kirikukellasid ka ei näinud ning siin on nii mõnigi uks kuhu taha tahaks vaadata 😉

  • Tripid

    Egiptus. Sharm el Sheikh, Saint Catherine klooster, Dahab

    Nii, kell on 5 hommikul, passi koopia kaasa ja start Saint Catherine kloostri poole. Kloostri trip on tänaval 20$, see mu meelest suht ok hind isegi ilma kauplemiseta. Kuulu järgi pidavat kohalikud Eestlased seda trippi tegema 50€ eest aga see on kontrollimata inff. Niisiis minek, kõigepealt väike tanklapeatus, 8$ eest sai 35 liitrit diislit, oleks meil ka nii. Huvitav, et täna polnud kaasas politseid. Esimene peatus Dahab-Nuweiba maantee ristmukul kontrollpunkti tanklas. Nagu ikka on siin hullult näljaseid kasse ja paar koera kutsikakarjaga. Kassid õgisid meeleldi hamburgeri saia aga huvitaval kombel üks kõhn peni nuusutas aga ei söönud seda saia 😉 Lõpuks minek, aga siin kontrollpunktist käis miski pikk arutelu giidi ja kontrollijate vahel ning edasi lasti kloostri suunas ainult konvoiga. Küsisin giidilt, miks nii? Vastus oli üllatav…. Iisrael on liiga lähedal. Ju siin on veel valusalt meeles Egiptuse – Iisraeli sõda. Kahju, et vana euroopa on juba unustanud II MS koledused.

    Lõpuks peaaegu kohal, väike peatus väikse ikoonipoe juures ja edasi kloostri poole. Poe valgustus oli lahendatud kuppelkatusesse müüritud pudelite näol ja kusjuures üllatavalt palju valgust oli poes. Ja kurja kui külm oli poes brrr…

    Poest paarsada meetrit edasi oli parkla ning siit edasi tuli kloostrini käsitsi minna ca kilomeetrike. Parklast kloostrini võisid autoga sõita ainult beduiinid. Siinsamas parkla servas on üsna arvestatava suurusega kemps ja mõned nänniputkad. Putkadest edasi saab ainult läbi turvaväravate. Kloostri juurde on ehitatud terve joru hotellitubasid nendele kes tahavad seal pikemalt tiksuda. Kloostril on ka oma aed kus kõik vajalik kasvatatakse ise nii nagu meil Kuremäe kloostris. Tegelikkuses seda vana ehedat ja algset kloostrit on siin üks pisike killuke ainul, ülejäänu on kõik hilisem järkjärguline juurdeehitus. Paar huvitavat asja hakkas kohe silma. Üks oli ilmatu suur pika käepidemega triikraud, kurja seda tuleb tõsta ilmselt 2 mehega ja huvitav mida sellise kolakaga triigiti 😉 Teine oli vana rattaga ringiaetav veepump.

    Kirik oli pisike aga kurja kus laes rippus lühtreid, neid siin vähemalt paarikümne kiriku jagu. Siinsamas on ka muuseum kus on vaatamiseks vanimad paberkandjal ilmunud jumalasõnad. Kahjuks ei lubatud kirikus ja muuseumis pilti teha, aga nuh kuidagi vaikselt seal kus kaamerad ei näinud sai paar klõpsu tehtud. Nagu ikka müüvad nurga taga beduiinid oma nänni 😉

    Peale kloostri külastust oli tunnike vaba aega mägedes turnimiseks. Mäe otsast on tegelikult väga ilusad vaated kloostrile ja selle ümbrusele. Siia paistavad ilusti kätte ka eemal orus beduiinidele ehitavad majad ja muidugi tuleb sinna ka hiigelsuur hotellikompleks turistidele. Vaatasin, et graniitrahnud on siin liistakutena murenenud, huvitav millest see. Kuskilt kivipraost kargas välja üks päris sõbralik peni ja ka värvilisi sisalikke on liikumas kui silmad lahti hoida 😉 Lõpuks oli aeg tagasi lonkida, kes käsitsi minna ei viitsinud sai siit omale kaameliküüti sebida 😉 Krt ma alguses ei saanud aru miks need kaamelid tundide viisi paigal lesivad ilma püsti ajamata aga siis märkasin, et nad ju ei saagi püsti, neil ju käsipidur peal 😀 😀 Bussi juurde oli vahepeal siginenud eikuskilt üks apaatne eesel koos koerakarjaga. Nüüd võib linnukese kirja panna, et kloostris ka käidud, eelmisel korral viiruse tõttu siia trippe ei tehtud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nüüd on see UNESCO maailmapärand üle vaadatud ja kindlasti soovitan teistelgi korra käia vaatamas kuidas ühes kloostris toimib sõbralikult koos nii kristus, islam kui ka judaism.

    Kloostrist kimasime otse Dahabi, lonkisime veidi mööda rannapromenaadi. Kurja siin oli isegi täitsa toimiv postkontor mille ees hiigelsuur kirjakast. Promenaadi lõpus olevas kohvikus tegime väikse lõuna ja kimasime edasi juba eilsest tuttavasse nännipoodi 😉

    Lõpuks tagasi hotellis, seal väike õhtusöök ja kohalikku aborigeenide poodi nänni ostma. Poe ees käis mingi kohaliku toodangu esitlus, polegi sellist asja siinkandis varem näinud. Kui nänn ostetus viuh hotelli, seal vaatasin veidi kohalikku tantsijate etteastet ja kotile.

  • Tripid

    Egiptus. Sharm el Sheikh, linnatuur

    Täna kell 15.30 programmis õhtune linnatuur reisikorraldajaga. Rahvas pani basseini äärde niikauaks aga mina linna laiama 😉 Nu ei ole minu teema lombi ääres aega surnuks lüüa, päike hakkab mujal ka peale 😉 Otsustasin uuesti üle vaadata Kopti kirikud ja ehk saab nüüd sisse ka mõnda mošeesse. Viiruse ajal kirikutesse lubati aga mošeedesse ei lubatud, huvitav kelle jumal on kõvem mees 😉 Eelmine kord lonkisime vanalinnast käsitsi sinna kirikute juurde piki maanteed. Seekord otsustasin majade vahelt otse sinna lonkida. Päris põnev oli, varemed, prügi ja kõvasti otsem ka 😉 See väike ja tagasihoidlik kirik oli seegi kord täiesti inimtühi ja vaikne aga see suur bling kirik oli tõeline rahvaste paabel. Turistigruppide järts oli lausa sissepääsu juures 😀

    Proovisin külastada siinsamas kirikute lähedal olevat spiraaltorniga mošeed aga kahjuks see oli kinni. Marssisin edasi siinsamas linnajaos järgmisse mošeesse. See on kohalike mošee kuhu turiste ei veeta nii nagu vanalinnas olevasse blingi mošeesse. Siin oli asi avatud, jätsin plätud ukse taha ja viuh sisse. Seal parajasti palvus käimas. Huvitav, et kohe tuldi ligi ja pakuti istet toolile ja lahkelt lubati pildistada. Pärast vaatasin üle ka nurgatagused, siin on olemas täitsa arvestatava suurusega jalapesuruum ja kemps.

    Kui tiir peal lonkisin kodupoole tagasi, kohalikult aborigeenide turult haarasin kaasa 1$ eest kilo maasikaid. Hotellis veel kiire lõuna ja oligi juba linnatuurile minek. Korjasime hotellidest rahva peale ja tuld. See peale korjamine on omaette nähtus 😀 😀 mitte kuskile ei saa otse sisse põigata vaid tuleb sooritada hulle sõite tagasipööretega. Esimene peatus oli rahu mälestusmärgi juures, valges polegi see nii edev kui pimedas valgustusega. Kui eelmine kord siit mööda sõitsime siis oli ümberringi suur muruväli, nüüd on osa üles võetud, pandud niisutussüsteem ja töölised istutasid usinasti lilli. Järgmine peatus oli valge mošee juures, seal pidavat olema kullast lühtrid ja seda külastavad kindlasti kõik prominendid kes Sharmi külastavad. Kahjuks sisse ei saanud, tuli aknast piiluda. Siinsamas kõrval on see hiigelsuur muuseum mida soovitan kindlasti külastada ja Hollywoodi hotell – lõbustuspark. Muidugi see hotell mida eelmine kord suurejooneliselt ehitati pidi olema giidi sõnul pankrotis ja midagi ei toimu.

    Peale mošeed tavaline õlipoe külastus koos demoga. Huvitav, et sildid on siin muutunud venekeelseks ja teenindajad on ilmselt venelased, nii head aktsendivaba vene keelt ei ole võimeline rääkima ükski kohalik. Muidugi õli on siin päris kirves ja jutt ilus aga eks igaüks ise otsustab kas tal on seda vaja või mitte. Peale seda on veel üks kaubakeskuse külastus, mida giid nimetas küll turuks aga turust asi kaugel, täiesti tavaline nännipood kusjuures miski paarisaja meetri kaugusel Mango marketist 😉

    Peale nännipoodi oli Genena City kaubakeskuses Tutanhamoni muuseumi külastus. Muuseum ise on muidugi edev ja tasub külastust, aga arvestage sellega, et siinsed eksponaadid on eranditult koopiad. Originaaleksponaadid asuvad Kairo muuseumis. Väike nurgake Tutanhamoni teemat on ka selles suures Sharmi muuseumis. Ah jaa.. lugedes selle muuseumi turistikommentaare Googles siis vaidleks natuke vastu. Seal mingid külastajad kirjutavad, et neilt küsiti pileti eest 15$ ma arvan, et see on üks suur pullikaka ja ilmselt giid tegi omale lollide turistide arvelt pappi. Seal polnud isegi kohta kus pileteid reaalselt müüdaks, lihtsalt astud sisse ja naudid feiki 😉

    Peale muuseumi oli õhtusöök Naama bay kultustänava restoranis. Ütleks, et Egiptuse kohta oli üllatavalt hea teenindus ja toit maitsev. Ja saigi selleks korraks päevake läbi