-
Viljandi vanalinn ja linnus
Pole sada aastat Viljandis niisama luusimas käinud. Kui siia satud siis ainult tööasju ajama ja muuks pole aega. Seekord sai tiksutud niisama. Kui teised kaasteelised läksid ekskursioonile mööda vanalinna tänavaid siis ma eelistasin omal käel kolada ja nurgatagustesse piiluda 😉 Kui nüüd võrrelda Tallinna, Tartu ja Viljandi vanalinnu, iseenesest pole need muidugi võrreldavad oma mastaapsuse pärast. Aga kui võtta arvesse inimressursi liikumine siis Võrreldes Tallinna ja Tartuga on Viljandi puhkepäeva hommikupoolikul täiesti välja surnud 😀 Paarikilomeetrisel ringil nägin peale meie grupi ainult kahte turisti ja ühte koeratuulutajat.
Lonkisin mööda pisikesi tänavaid vaatama seda ilusti korda tehtud vana veetorni. Muideks sinna saab sisse ka ja ülevalt nautida vaadet vanalinnale. Veetornis on ka mõningaid näituseid aegajalt. Minul jäi seekord sees käimata kuna laupäeva hommikul kell 10 kogu linn veel magab 😉 Aga pole hullu, vaatan teine kord. Ühel tänavanurgal jäi silma vana betoonist teadetepost, praegu sinna veel polnud kuulutusi pandud aga ehk ükspäev pannakse 😉 Ja kui vanasti nägi betoonist maasikaid igal nurgal siis nüüd näeb betoonist kasside kujukesi milledele kaela riputatud sildid varjupaigas kodu otsivate kasside lugudega. Väike tiir ümber Jaani kiriku lossimägede suunas, seal hea istuda ja linnukest lennutada.
Vaatasin vanalinna ja linnuse varemed üle pilvepiirilt. Kusjuures see ilusti korrastatud veetorn hakkab üle linna väga hästi silma. Linnuse ajaloost ei hakka pikemalt kirjutama, see juba varem siin tehtud. Aga pilvepiirilt näeb asi hoopis teisiti välja kui maapinnalt.
Väike video Viljandi vanalinnast ja veetornist pilvepiirilt
Video linnusevaremetest pilvepiirilt
-
Käre lahinguväljad
Veel üks valge laik Eesti gloobuselt likvideeritud 😉 Varem küll kuulnud nendest Käre lahinguväljadest küll ja küll aga vaatama pole siiani jõudnud. Nüüd see kohake üle vaadatud nii maa pealt kui pilvepiirilt. Käre talu oli sõja ajal päris korralikus katlas, siinpool jõge olid Aadu mehed ja teisel pool jõge “Koba” mehed. Need viimased pressisid usinasti peale ja eks seetõttu pandi siin päris palju sibulaid varakult mulda. Tänapäevalgi on siin näha kõvasti kaevikuliine, tulepesasid jne. Osa punkreid on taastatud nende algses asukohas.
Siinsamas tegutseva klubi eesmärk on vanatehnika ja -vara säilitamine ning eksponeerimine. Ajaloolist militaarpärandit põimitakse kaasaegsete vaba aja veetmise võimalustega. Siin saab osaleda giidiga jalgsimatkal kaitseliini piirkonnas ja loomulikult näiteks KrAZiga mõnusa safari korraldada. Ja palju muidki ajaveetmise võimalusi on siin olemas. Eks meiegi vaatasime üle rikkaliku valikuga baari, maitsesime tervitusnapsu ja käisime luusimas kaevikuliinil 😉
Kui väike matk tehtud suundus enamus KrAZiga safarile, ma ei viitsinud minna, eks sellisega ole omalajal sõidetud nõrkemiseni mööda Siberi teid 😉 Ma parem vaatasin seda lahingupaika pilvepiirilt, ja siin on mida vaadata. Nii, et tasus täitsa ära siin käimine ja militaarhuvilistel soovitan ka seda kohta külastada.
Panin siia väikese video kohapealsest olustikust, rohkem videoid näeb siit
-
Holdre loss ja klaverimuuseum
Sada korda Holdre lossist mööda kimanud aga lähemalt uurida pole olnud aega, nüüd on see asi tehtud. Holdre mõis ehitati ilmselt kuskil 16 sajandi keskpaiku ja kuulus kuni 1767 aastani Holleritele, arvatavasti pärineb temalt ka mõisa nimi. Peale seda on mõis kuulunud paljudele omanikele, viimane neist oli Woldemar von Ditmar kellele mõis kuulus alates 1909 kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Selles vahemikus ehitati mõisakeskus esinduslikuks, arhitektiks oli Otto Wildau, kes on ka Taagepera ja Karki mõisahoonete projekti autor. Millegipärast on Holdre muidugi märksa väiksem kui Taagepera aga ju siis pidigi nii olema. Ja torni pole siin ka olemas, kuigi väidetavalt projektis see oli.
1919 aasta riigistamisest kuni 1960ndate aastateni oli mõisas kool. Siin on olnud ka raamatukogu, külakeskus jne. Mingil hetkel oli siin isegi pioneerilaager. Üheksakümnendatel seisis mõis tühjalt ja lagunes. Tänapäeval on osa lossi remonditud ja selles osas asub Eesti klaverimuuseum.
Osad ruumid ootavad oma järge, aga ehk saavad needki ükskord korda.
Vaatasime lossi pilvepiirilt ka 😉
-
Jäneda ja Porkuni linnused
Lisame ülelendamise plaanitäitesse veel mõned linnused. Seekord siis Jäneda ja Porkuni. Jäneda linnus asus muistsete Järva-, Harju- ja Virumaa piiride ühinemiskohas Piibe maantee ääres Kalijärve ja Jäneda jõe vahelisel seljandikul ja oli väidetavalt veel kasutusel 11 – 12 sajandil. Aga kusjuures linnuse siin seljandikul avastasid arheoloogid üsna hilja, alles 1930-ndate aastate keskpaiku ja ülla – ülla arheoloogilisi kaevamisi siin tehtud polegi.
Väike video Jäneda linnamäest
Kui Jäneda uuritud vaatasime üle Porkuni linnuse. Linnuse rajas ilmselt piiskop Simon v. Der Borch 1479. Liivi sõja ajal 1558 vallutasid Vene väed Porkuni linnuse. Peale linnuse vallutamist pandi linnus põlema ja venelased tõmbasid uttu Rakvere poole. Järgnevatel aastatel püüdsid sõjast osavõtvad pooled korduvalt hõivata hävinud linnust ja sellest teha oma tugipunkti. Kuid mulle jääb arusaamatuks kelle käes põletatud linnus siis oli kui seda uuesti vallutada püüti. Alates Liivi sõjast on linnus varemeis ja selle materjale kasutati hilisemate hoonete ehituseks. Siiski võib Samuel Waxelbergi plaanil aastast 1683 s.o. 120 aastat hiljem, tehtud linnuse plaanil näha hästi säilinud linnust. Plaanil on ka mõisahoonetena 3 elumaja ja majandushooned. Väidetavalt lammutati 1950 aastal linnuse varemeist. Tänapäeval on järgi ainult torn milles asub paemuuseum ja torni lael on vaateplatvorm
Väike video säilinud linnusetornist
-
Traktorid 2
Mõned aastad tagasi sai Vasulas vaadatud vanu traktoreid. Nüüd sealt puht juhuslikult mööda sõites nägin, et kollektsioon on kõvasti suurenenud. Näha saab praktiliselt kõiki nõukaaja põllumajanduses kasutusel olnud traktoreid, muidugi ei puudu ka mõned autod ja kombain. Muidugi on siia siginenud ka üks päris huvitav traktor mille laadset pole varem kuskil kohanud. Nimelt tegu soomustatud buldooseriga, kus või milleks seda kasutati kahjuks täpselt ei tea. Aga arvata on, et ilmselt mingiteks lõhkekehadega seotud töödeks. Igatahes tehnikahuvilistel soovitan sealt läbi käia, boonuseks on sealsamas ka päris korraliku valikuga lihapood. Valikus on nii sea-, looma kui ka lambaliha kõikvõimalikes versioonides alates värskest lihast kuni vorstideni välja 😉
Üks huvitav seik juhtus ka, kui viimasel ajal üsna tihti räägitakse joogistest või muidu imelikest bussijuhtidest. Siis lisan väikse teema imelikust bussijuhist. Tundub, et seal kandis on see tavaline kui liinibussi juht peatub bussijaamas reisijate maha laskmiseks mitte nii nagu peab, vaid risti üle maantee sulgedes mõlemad sõiduread liikluseks ja tal täiesti savi kas keegi sõidab parasjagu maanteel või ei 😀 😀
-
Lahemaa Rahvuspark
Ükspäev sai käidud Lahemaal tuuldumas. Eesmärgiks võtsime lihtsalt tsillimise ja puhkuse. Tiksusime vaikselt Sagadi poole kui nägime põllul korraga kolme kotkast. Nagu alati, siis kui on kohe vaja pole kaasas pikka toru 🙁 Noh aga paar pilti sai ikka. Ilmselt sellist vaatepilti kus on looduses korraga kolm kotkast lähestikku väga ei näe, hea kui ühte kotkast näed. Läksid küll lendu kui auto seisma jätsin aga maandusid maha tagasi mõne tiiru pärast.
Peale kotkaste imetlemist liikusime edasi Sagadi mõisa. Tegime väikse jalutuskäigu pargis. Linnud kisasid metsas üksteise võidu nii kõvasti, et isegi oma mõtete kuulmine oli raskendatud 😀 Muuseumi seinal ajasime näpuga järge kus ja mis mängufilme on filmitud. Tuleb välja, et ainult põhjarannikul on juba hullult filme vändatud. Mis veel muust Eestist rääkida.
Vaatasime ära ka metsamuuseumi ekspositsiooni. Saagide valik oli päris äge 😀 mõnest polnud kuulnudki midagi. Vitriinides oli väljas nii mõnigi delikatess mida omalajal sai sebida kas leti alt või tuttava jäägri käest. Ühes vitriinis olid erinevad käbid, mõni neist oli ikka päris pirakas. Muuseum on igaljuhul põnev, eriti linnakale kes metsa ainult piltidel näinud 😀 Ja need kes metsa kardavad minna puukide pärast võivad ka seal puugivabalt tutvuda metsaeluga 😀 😀
Sagadist edasi liikusime Vihula mõisa poole. Mõisa väravate juures künka otsas on üks tuuleveski taastatud vaatetornina. Sebisime mõisa adminnilt veski võtme, krt see oli pea poolemeetrine 😀 Kuidas küll vanasti aidamehed nendega käisid 😀 😀 Vaade ümbrusele veskist oli päris kobe.
Kui veski uuritud vaatasime ringi mõisas. Mõisa õuel rähn põristas päris usinalt ja natuke poseeris ka. Mõisas isegi automuuseum paari autoga, sai seda kah uuritud vähe. Mõisa peahoone on seest päris põnev ja ilus. Kolistasime veel veskis, seal päris palju põnevat vaadata ja ilmselt kui seadmeid veidi näppida saaks jahvatada kah.
Vaatsime ringi ka tubades, interjöör Zen tubades päris edev ja hubane. Mullivannid toas ja puha 😉 Sellistes väga mõnus tsillida 😉
Vihulast edasi läksime Vainupeale. Vaatasime ringi mererannas ja surnuaial. Pisikesel surnuaial on näha väga palju erinevas stiilis riste. Sealsamas on ka päris huvitav pisike kabel. Kabelis sees seekord ei käinud aga tulevikus katsume selle ka ära teha. Mererannas olid ka mõned tünnidest tehtud pesakastid aga asukaid veel näha polnud. Vainupeal seekord lõpetasime tripi ja sõitsime koju tagasi.
-
Peetri Toll
Paldiski kandis päris palju hulkunud aga veel kordagi polnud siiani jõudnud Peetri Tolli sööma. Lõpuks ükspäev võtsime selle külastuse käsile. Plaan oligi lihtsalt seal söömas käia ja loomulikult üle vaadata ka sealsamas olev külmrelvade näitus. Peetri Tolli tavern on tänapäeval iseenesest rajatud omaaegsesse Tsaari Venemaa tollikontori hoonesse. Tsaari Venemaa tollikontor tegutses siin alates 1716 kuni vene tsaar Nikolai II kukutamiseni. Kuigi peale Põhjasõda oli Eesti Venemaa mõjusfääris domineeris siin edasi baltisaksa aadlike võim. Nii oligi Põhjasõja järgne Paldiski omapärane “mulgipuder” rannarootsi, eesti, baltisaksa ja vene kultuuridest.
Nõuka okupatsiooni ajal, eriti peale 1962 aastat kui linn muudeti ülisalajaseks ja kohalikud elanikud peksti linnast minema lasti siin osadel hoonetel lihtsalt laguneda või siis pühiti üldse minema tegemaks ruumi militaarvärgile. Eks lagunes ka kunagine tollihoone. Tänapäeval on omanikud jõudumööda katsunud taastada ajaloolist tollihoonet oma jõududega. Ühesõnaga tegime siin alustuseks väikese söögi, meie tellitud guljašš ja pelmeenid toodi lauda üsna kiiresti ning ega hinna ja kvaliteedi üle siin väga midagi nuriseda ei olnud. Võtsime magustoiduks koogid ka, kirsikook oli maitselt hea aga minu jaoks liiga magus. Teeninduse kohalt ei ole ka midagi nuriseda, kuigi baarman oli venelane rääkis ta meiega püüdlikult eesti keeles.
Kui kõhud täis vaatasime üle ka taverna teisel korrusel oleva külmrelvade näituse. Asi päris tasuta pole, 3 eurorubla on pileti hinnaks aga selle eest on huvilisel vaadata küll ja küll. Paldiskis, Tavernis Peetri Toll on avatud ainulaadne külmrelvade näitus. Tegu siis näitusega külmrelvadest mis pärit eri riikidest ja ajajärkudest, kollektsiooni põhiosa moodustavad 17 – 19 sajandi külmrelvad, mis on kuulunud määrustike alusel eri riikide relvastuse hulka. Siin on ka veidi ebatavalisi eksponaate. Näiteks mandu, relv, mida kasutasid nn inimpeade kütid ja pimedusest vabastav India tarkuse tulemõõk khadga ning siit ei puudu ka vabamüürlaste ühingute rituaalrelvad. Lisaks on ka mõned vanaaegsed sõjaväevormid. Ühesõnaga tasus käia küll
