fbpx
  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Käsmu kabelid

    Käsmu kalmistul asjatades vaatasime üle ka sealsed Käsmu kabelid ja muud vaatamisväärsused. Kuna siinses meremuuseumis juba korduvalt käidud jätsime seekord selle vahele ja keskendusime kabelitele. Käsmu kabel olla 1863 aastal külaelanike raha eest ehitatud puitkabel. Kabel iseenesest väljast selline tagasihoidlik nii nagu nad enamuses on. Kabeli uhkuseks on Tallinna Rootsi – Mihkli kirikust pärinev orel mis pidavat olema üks Eesti vanemaid oreleid. Arvatakse, et oreli ehitas tõenäoliselt orelimeister Johann Andreas Stein 18 sajandi lõpus. Muidugi hakkas kabelis silma ka korralik korjanduskast, huvitav mis aastast see pärit on.

    Kabelit ümbritseb pisike kalmistu kuhu on maetud nii mõnigi kuulus kapten. Silma hakkas isegi üks üsnagi hästi säilinud metallpärg. Muidugi on siin kalmistul ka üheks Eesti ilusamaks hauamonumendiks peetav kapten Tiedemanni noorelt surnud lemmiktütre mälestusmärk. Ütleks, et ma olen kalmistutel palju igasugu monumente ja asju näinud ning võin kinnitada, et tõesti on ilus kuju.

    Kalmistust sajakonna meetri kaugusel on veel üks huvitav kabel. See kabel rajati 1846 kindral Nikolai von Dellingshauseni mälestuseks. See kindral olevat esimesena avastanud Käsmu kui laheda suvituskoha. Nikolai von Dellinghausen (1827-1896) oli omal ajal päris kõva võll, olles nii Eestimaa Rüütelkonna peamees, kihelkonnakohtunik, kreisisaadik, mõisnik ja krt teab kes veel 😉 Muidugi kabeli osas on mitmeid eriarvamusi, võimalik, et kabel on ehitatud hoopis parun Eduard Johann von Dellingshauseni mälestuseks. Aga võta sa kinni mis tegelikult on. Praegu on kabelis päris huvitav fotonäitus.

    Ja muideks siin on veel üks vaatamisväärsus 😉 Kalmistu juures on igati korralik välikemps. Muidu kemps nagu kemps ikka aga esimest korda näen Eestimaa pinnal, et kemps on ehitatud eurorahade toel 😀

  • Viimne puhkepaik

    Läti kalmistud

    Eelmisel hooajal sai üle vaadatud hulgaliselt Läti kalmistuid, et saada võrdlusmomenti meie kalmistutega. Ega nad üldjuhul väga meie omadest erinegi. Huvitav on muidugi see, et kui meil üritatakse uutel kalmistutel ikka mingit korrapära hoida ja platsid enamvähem ühte ritta ilusti sättida koos korralike vahekäikudega jne. Siis seal on see asi sama kaootiline kui meil mõnel vanal kalmistul kus praktiliselt vahekäigud ja ligipääsud puuduvad. Huvitaval kombel ei näe seal eriti ka meie “kuuma kaupa” tänava äärekivi, pigem on räige betoonivalu mis üle kleebitud graniitplaadiga. Selline graniidi odav variant on meilgi üsna popp teema, eks ta ole kõvasti odavam ka kui päris graniitpiire. See on ka hea alternatiiv vanale lagunema hakkavale betoonpiirdele, ei pea hakkama vana betoonikärakat lammutama vaid lihtsalt kleebid graniidi peale.

    Väga palju on plaaditud platse, lootuses, et siis on plats hooldevaba. Tegelikult on see natuke enesepetmine. Hooldada tuleb ikka muidu plaadivahed kohe rohtuvad. Väga palju oli selliseid platse kus kujunduse ja muu peale on pandud märkimisväärne summa raha aga plats ise ikka hooldamata. Vaikselt hakkab jõudma Lätti ka Poola stiil katta plats ühe suure monoliitse graniitplaadiga. Jah kõik on tore ja selline plats vajab ka vähe hoolt, aga kui teil on sinna matma vaja hakata siis mul tekib küsimus kuidas selle plaadi pealt saab ja kuhu see paariks päevaks panna nii, et kedagi ei segaks.

    Samas näeb ka väga palju tagasihoidliku kujundusega platse kus on kasutusel ristküliku kujulised valmis peenrapiirded, neid on nii graniidist kui lihvbetoonist. Ei ole mingit pesubetoonist jura nagu meil. Pesubetooni samblavaba hoidmine on paras peavalu. Ainuke imelik asi mis siin on, et nendes peenrapiiretes kiputakse hirmsasti kasutama kunstmuru mis tuulega lehvib igast nurgast. Vaatasin üle ka paar sõjaväekalmistut, väga ägedad on. Noolsirged rivid täpselt ühesuguste piiretega, ei mingit blingi.

    Mõned põnevad peenrapiirete stiilinäited ja kasutusvõimalused sai ka talletatud. Peenrapiiret saab vajadusel osaliselt katta isegi nimeplaadiga. Polegi vaja eraldi hauakivi soetada. Minu meelest on sellised lahendused päris stiilsed ja samas tagasihoidlikud.

    Ega Lätiski ole kõik platsid hooldatud, hooldamata hauaplatse leiab sealgi kuhjaga. Ja muidugi liigub ka juba päris palju graniidi plastmassist alternatiivi. Minu meelest on selline must massiivne plastpiire päris rõve. Ühte sellist jõledust olen kohanud juba meiegi kalmistutel

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Värska kalmistu

    Sügisel Värskas toimetades vaatasime põgusalt üle õigeusu kiriku. Sisse ei hakanud trügima kuna seal toimus samal ajal mingi tseremoonia. Aga pole hullu, jääb teiseks korraks. Õigeusu kogudus olla olnud Värskas juba 1759 aastal. Praegune kivikirik on vägagi hiline, ehitati see aastatel 1904 – 1907 vana puukiriku kõrvale rahva kogutud raha eest. Peale uue kiriku valmimist vana puukirik lammutati. Vana puukiriku asukoht kirikuaias on tähistatud ristiga tornikesega. Kes uue kiriku projekteeris pole teada, samas pole säilinud ka ühtki sama projekti järgi ehitatud kirikut. Kirikul on tänapäeval säilinud ehitusaegne väljanägemine.

    Värska kalmistu ei erine väga millegi poolest teistest vanadest kalmistutest. Paar huvitavat asjakest siiski leidsin vanade metallristide, metallpärgade ja vineerist omapärase laterna näol. Aga see ei olnud veel kõik 😉 Üks täiesti omamoodi piire ja pink oli ka. Väga massiivsed nägid välja jämedast armatuurrauast kokku keevitatuna. Ja muidugi porivaipu polegi veel platsikatetena näinud, siin nägin ära 😉

    Vahepeal sai valmis ka meie renoveeritud platsike. Vana betoonpiirde jäänused asendasime uue paekiviga

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Aluskatte kasulikkus on küsitav

    Kevad hakkab saabuma ja sellega koos ka uus liivavahetuse hooaeg. Paljud inimesed soovivad liiva alla panna aluskatet väitega, et siis ei kasva umbrohi platsile. Tegelikkuses pole aluskattest mingit erilist kasu, üldjuhul lendab seeme tuulega platsile ja juurdub ülevalt poolt mitte liiva alt. Aastate jooksul oleme liivavahetuse käigus leidnud liiva alt nii öelda umbrohutõkkena paigaldatud kõikvõimalikke materjale ja asju. Kõige kummalisem leid on olnud pakkidena laotud ajalehed ja ajakirjad. On olnud ka vineertahvleid, kahjuks pole ükski variant siiani aidanud ära hoida umbrohu kasvamist. Umbrohust ei päästa isegi kunstmuru, ka sealt kasvab umbrohi läbi.

    Oleme soovi korral pannud liiva alla ka tellija toodud paksu kilet, isegi see ei aita. Allolevatelt piltidelt võib näha kuidas mõne aastaga tulevad sõnajalad isegi läbi paksu kile probleemideta. Samas ei soovite meie kilet üldse panna, see ei lase liigniiskusel ära minna. Kevadeti annab see endast eriti hästi tunda, kui teised juba hooldavad oma platse siis teie ootate veel pikalt millal jää ära sulab.

    Samuti ei soovita kasutada vaase millel pole põhjas liigniiskuse äravooluks auku. Vesi koguneb vaasi ja esimeste külmadega on vaas katki. Plastkestaga küünalde osas soovitan ka kui vähegi rahakott kannatab olge loodussäästlikud kasutage kas laternaid või korduvkasutatavaid klaasküünlaid. Nendest ei käi lindude jõud üle ja tuul ei lennuta ka tühje kesti mööda kalmistut prügina. Lindude poolt kalmistult ära veetud ja tühjaks söödud plastkesti võib kalmistult üsnagi kaugel metsa all sadade viis näha.

  • Viimne puhkepaik

    Tartu projektid

    Öeldakse, et Tartu on heade mõtete linn. Ma lisaks juurde, et Tartu kalmistud on imede maa, mitte kunagi ei tea mida sa sealt leiad 😉 Platsi renoveerimisel arvad, et mis see väike ülekasvanud elupuuheki väljajuurimine ikka niiväga on. Aga siis selgub, et hekk on omavahel nii tihedalt läbi põimunud, juuri välja kuidas tahad. Lõpuks tuleb välja, et paarimeetrine hekijupp on kaks korralikku autohaagise koormat oksi. Ja see pole veel kõik, sellest läbitungimatust hekist tuli välja mingi 7 reha, 3 labidat, 2 kastekannu, 4 väikest veekanistrit jne. Kuidas need sinna kõik ära mahtusid ei tea. Aga pärast mitme päevast pusimist sai päris kobeda platsi

    Aga teine plats oli olemuselt veel põnevam. Meenutas natuke History kanali saadet “Tules karastunud” kus katte all on midagi millest tuleb tekitada päeva jooksul konkreetne tulemus. Katet eemaldades tuli sealt alt välja tohutul hulgal kõikvõimalikke konnasid. Õnneks nendest ei pidanud midagi tegema. Saime paekiviga edukalt hakkama nii, et kõik jäid rahule.

  • Viimne puhkepaik

    Uued platsid

    Igakord ei saa vanu renoveerida või uuendada välimust, vahel tuleb ka täiesti uued platsid ehitada. Uued platsid ehitame enamjaolt käsitsi murtud paekivist. See on toodetud loodussäästlikult madala ökoloogilise jalajäljega. Käsitsi murtud paekivi tootmiseks ei ole vaja raisata liitritki joogivett, mida ei saa öelda näiteks lihvbetooni või poleeritud graniidi kohta. Kolmnurkne paekivi võimaldab laduda ilma kivi töötlemata ka keerukamaid mustreid. Vahel tuleb platsidelt likvideerida nii mõnigi känd. Käsivarre jämedused saab lihtsalt välja juurida aga jämedamad on lihtsam maha freesida. Tänapäeva portatiivse tehnika juures on see üsnagi lihtsalt teostatav ja me oleme üle Eesti hauaplatsidelt ära freesinud arvestatava hulga koledaid kändusid

    Eelmisel hooajal sai ehitatud platse lisaks tavalisele kolmnurksele paekivile ka laiast erimõõdus paekivist. Ja muidugi ka miskipärast üsnagi populaarsest tänava äärekivist. Kusjuures paljud kalmistud on hakanud selle kasutamist keelama muinsuskaitseliste nõuete pärast. Eks mõnes mõttes on see muidugi võibolla õige ka. Kui varasemalt nägi kalmistutel isegi tellistest, eterniidist või tuhaplokkidest piirdeid siis nüüd näeb neid üksikuid ja neidki üldjoontes Ida-Virumaal kus nii mõnelgi kalmistul ilmselt ilma müüri ladumata piiret paika ei saagi. Väikest galeriid meie tehtud töödest näeb siin.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Plastkestaga kalmuküünlad kui kasutu prügi

    Mõnda aega tagasi oli Osoonis saade kus räägiti plastkestaga kalmuküünaldest kui probleemsest prügist. Kahjuks see tõesti nii on ja juba aastaid. Kahju, et sellele pikaaegsele probleemile pööras lõpuks tähelepanu ainult Osoon. Huvitav, et suures rohepapluse vaimustuses mitte ükski suurem meediakanal selle vastu huvi ei tunne. Veelvähem räägime sellega tegelema peaks kontoritest, nende huvi on rohkem see, et kass õues ei käiks, koer kiibitud oleks ja ajuvaba rohepööre teostatud saaks. Kuid tuhanded linnud ja loomad kes plastikut ja parafiini söövad neid ei koti. Eks meiegi käime ja paneme teenusena kalmudele sadu küünlaid aga juba aastaid katsume vältida plastküünlaid. Tihti näeme olukorda kus vanad küünlakestad on platsil olnud puutumata eelmistest jõuludest saadik, aga nad on paigal mitte ära lennanud.

    Veel üks kummaline fenomen on see, et hauaplatsile viiakse uued küünlad aga vanad plastkestad selle asemel, et kaasa võtta ja prügikasti panna sokutatakse piirde taha või naabrite hekki. Klaasküünlad on tegelikkuses palju kindlamad igasugu ilmastikuoludele kui plastküünlad. Neid ei puhu tuul naljalt pikali ega tühjakspõlenuna lennuta ringi mööda kalmistut. Samas saab taaskasutusena klaaskesta sisse panna näiteks uue ilma plastkestata küünla.

    Möödunud jõuludel viisime taas paljudele Eestimaa kalmistutele küünlaid ja pärgi. Huvi pärast vaatasin mitu klaaskestaga küünalt näen Pärnamäe kalmistul ühest servast teise sõites. Umbes 1,8 kilomeetri peale märkasin sadade plastkestaga küünalde hulgas neid ainult paarkümmend ja neistki võis osa olla petukaup. Juba on hakatud tegema läbipaistvast plastikust küünlaid mis eemalt näevad vägagi klaasküünla moodi välja.

    Panin siia mõned pilvepiirilt tehtud pildid, et saada aimu kui palju tegelikult kalmistutel jõulude ajal küünlaid on. Ja valdav enamus neist on plastkestaga kalmuküünlad, seega prügi millega ei ole mitte midagi teha.

    Siin on ka üks väike kalmistuvideo pilvepiirilt. Rohkem videoid näeb meie Telegram kanalitest siit ja siit.

    Plastkestaga kalmuküünlad on tõepoolest räige prügi mis vedeleb lindude ja loomade poolt metsa tassituna lausa sadade meetrite kaugusel kalmistust ja see prügi ei koti mitte kedagi kahjuks. Kui nüüd uusi ja moodsaid “eriti loodussäästliku” lähenemise reklaame vaadata, et tooge plastpudel meile me teeme sellest teile uue särgi, siis nendest ei saa isegi uut särki teha 😀 😀 Plastik mis levitab mikroplasti on rohepaplaste seas muidugi väga asjalik ja tore materjal särgi jaoks. Nagu meil enam puuvilla ja lina ei oleks.