-
Tamsalu lubjapark ja Toila
Üle pika aja vaatasime üle Tamsalu lubjapargi, midagi uut siia vahepeal tekkinud ei ole. Pigem on asi veidi unarusse jäänud ja loodus on asunud uuesti hoogsalt üle võtma kunagist mastaapset tööstusmaastikku. Kahju, et meil tehakse asju aina rohkem projektikampaania raames, nii nagu nõuka ajal Leninlikke laupäevakuid, nagu projekt läbi saab nii see asi ka ununeb. Varasemalt siin kolanud küll ja asi ka pilvepiirilt üle vaadatud, seekord tegime lihtsalt aega parajaks. Panen paari reaga nats ajalugu ka kirja 😉
Kõik algas raudteest: Tamsalu lubjatööstuse areng sai tuule tiibadesse 1876 aastal, mil avati Tapa – Tartu raudteeliin. See võimaldas toodangut mugavalt ja suures koguses edasi transportida. Kohaliku lubjatööstuse suurnimeks oli insener David Limberg, kes ehitas 19 sajandi lõpus Tamsallu esimesed moodsad ringahjud. Tamsalu lubi oli tuntud oma kõrge kvaliteedi poolest ja seda veeti isegi Peterburi ja Moskvasse. Aktiivne tootmine piirkonnas lõppes alles 1980 aastate lõpus, mil vanad tehnoloogiad ammendusid ja keskkonnanõuded karmistusid.
Eks praegu olegi siin suurimaks vaatamisväärsuseks hiiglaslikud paekivist ringahjud (nn Hoffmanni ahjud). Need võimaldasid lubja pidevat ja katkematut põletamist ning on omal alal silmapaistvad tööstusarhitektuuri mälestised kogu Baltikumis.
Toilas oli seekord plaan ainult Oru park pilvepiirilt üle vaadata. Maalt seda vaadatud juba küll ja küll 😀 Toila Oru park pidavat olema üks Põhja-Eesti külastatavamaid turismiobjekte. Kahjuks pole siin säilinud Oru loss ja seda ümbritsenud kõrvalhooned, need said II MS otsa täielikult. Aga innovatsioon on ka siia jõudnud, ning lossi hiilgeaega ja siseruume saab kogeda läbi spetsiaalse virtuaalreaalsuse tuuri. Oru pargi maastikukaitseala pindala on umbes 75 hektarit. Tegemist on ühe Eesti liigirikkaima pargiga – seal pidavat kasvama 258 erinevat puu- ja põõsaliiki ning nende vormi.
sd
-
Sillamäe ja Sinimäed pilvepiirilt
Varasemalt Sillamäe promenaadil ja Sinimägedes luusitud nõrkemiseni, seekord üritasime neid kohti pilvepiirilt piiluda. Ilmselt pakub siin 2020 aastal valminud promenaad Pärnu ja Haapsalu promenaadidele kõva konkurentsi. Enne II MS oli Sillamäe tuntud kui idülliline suvituskoht, kus armastas puhata Eesti ja Vene kultuurieliit. Peale sõda tehti siia uraani rikastamise tehas ja linn muutus numbrilinnaks kuhu tavakodanikul juurdepääsu polnud. Kusjuures uraani saadi kohalikust ja sisseveetud maagist. Väidetavalt olla esimene venelaste aatompomm tehtud siinses tehases rikastatud uraanist, kas see ka tõsi on ei tea.
Kuna tegemist oli strateegiliselt ülimalt olulise kohaga, panustas Venemaa ehitusesse tohutult ressursse. Tulemuseks on unikaalne, terviklikult säilinud 1950 aastate stalinistlik arhitektuuriansambel, mida ilmestavad suursugused sambad, kaared ja rannani laskuvad trepistikud. Pilvepiirilt näeb see linnake päris efektne ja roheline välja.
Väike video Sillamäe promenaadist pilvepiirilt
Vaatasime pilvepiirilt üle ka Sinimägede lahinguväljad ning muu sinna juurde kuuluva. Kahjuks on memoriaali juurde viiv trepistik üsnagi lagunenud. Ma nagu ei saa aru miks see üldse puidust tehti kui oleks võinud kasutada paeplaate. Aga ju siis valiti jälle kõige odavam variant. Teise maailmasõja ajal olid Sinimäed osa Tannenbergi kaitseliinist, mis kulges Soome lahest kuni Peipsi järveni.
Kindlustuste rajamist alustati 1943 aastal ning täiendati pidevalt 1944 aastal. Kaitseliini võtmeks olid soode ja lagendike üle valitsevad Sinimäed, mis olid soomusjõudude läbimurdeks ainuke looduslikult sobiv lõik. Sinimägedes oli kaitse üles ehitatud sügavuti. Esimene kaitseliin asus Lastekodumäe ümbruses, teine kaevikuteliin asus Lastekodumäe ja Põrguaugumäe kandis ning kolmas kaitseliin Tornimäe ees.
Pargimäel muidugi turnisime vaatetorni ja uudistasime vanu blindaaže ja ladusid. Kahjuks igale poole sisse ei saa, keegi on tabad ette riputanud 😉 Sinimäed oma strateegilise tähtsusega on varasematelgi sajanditel olnud kaitserajatiste osaks. Peeter I laskis 18 sajandi algul rajada kindlustuste vööndi (Rootsi vall) Soome lahe kaldalt üle Tornimäe lõuna suunal asuvate soodeni. Esimese maailmasõja ajal olid Sinimäed osaks Peterburi 3 kaitsevööndi süsteemist. Pargi- ja Põrguaugumäele rajati betoonist blindaažid ning ehitati laskemoonakeldrid.
-
Vatla linnus
Linnustest üle lendamise projekt sai täiendust Vatla linnuse näol. Linnus ise on olnud ilmselt kasutusel 11 – 13 sajand. Vatla maalinnus mis on tuntud ka kui Karuse linnus asub iseenesest looduslikult üsnagi soodsas kohas, madala paekõrgendiku serval ja huvitaval kombel on siin enamjaolt muldvall säilinud. Üks huvitav asi on siin veel. Nimelt 2016 aastal paigaldati siia Kaitseliidu poolt muinaslinnade kaardiga mälestuskivi. See ei ole mingi ühekordne projekt vaid jätk 1936 aastal Kaitseliidu ülem kindral J. Orasmaa ideele tähistada linnuseasemed metallplaatidega. Selliseid plaate mis on ilmselt veel tollest ajast kohtab vahel mõne linnuse juures. Huvitav, et vene ajal sibulad ei löönudki neile kange sisse.
Väike pilvepiirilt jäädvustus on siin
Kui juba sealkandis siis tuleb teistegi vaatamisväärsustega tutvuda. Paadremal jäi silma päris huvitava disainiga bussipeatus. Lonkisime veidi ka Tuhu raba laudteel, siin on muideks päris huvitava kujuga vaatetorn. Sealt eriti kaugele küll ei näe aga ehk polegi vaja.
-
Muhu linnus
Sai täiendatud natuke jälle linnustest ülelennu projekti. Seekord siis Saaremaa linnused, aga kahjuks ilmataat ei olnud minuga ühel meelel ja lükkas vihmapilved nii madalale, et praktiliselt midagi eriti head nendest lendudest välja ei tulnud. Eks tuleb seda üritust korrata mingil hetkel. Aga kõigepealt siis väike kõrvalpõige Muhu kiriku juurde. Kui siin viimati sai käidud siis oli see igavene pirakas saar äsja murdunud. Tänaseks päevaks on siin järgi veel juure osa, enamus tüvest on leidnud kasutust ümbruskonnas puukujude näol. Kirikust endast pikemalt kirjutama ei hakka, sellest on lugu olemas siin. Huvitav, et kirikuaias on siiani veel püsti viisnurgaga propamonument. Kui mujal on need juba suht ammu likvideeritud siis siin on veel ehe näide täiesti püsti.
Niisiis, Muhu linnus või siis maalinn. Vaatasime üle muinaseestlastele pühendatud mälestusmärgi linnuses ja üritasime niru ilma kiuste mingitki pilti pilvepiirilt saada. Midagi head küll ei saanud, vihmapilved ca 70 meetri peal. Aga natuke aimu asjast ikka saab 😉 Nüüd moodsal ajal kannavad hoolt linnuse vallidel kasvava heina eest lambad. Jube head ja praktilised ökoniidukid, tankimise ja laadimise vajadus puudub 😀 😀
Arheoloogiliste leidude põhjal rajati Muhu linnus arvatavalt 11 sajandil, ning see oli kasutusel kuni 13 sajandini. 1227 põletasid ristisõdalased linnuse maha. Kahjuks ei ole siin säilinud kogu linnuse vall, 1894 – 1895 veeti tuimalt suurem osa linnuse vallist Väikese Väina tammi ehitusele täiteks. Arvatakse, et algne vall oli praegusest säilinud osast 2-3 meetrit kõrgem. Tol ajal leiti linnusest paar suuremat peitleidu, milles hulk hõbeasju ja -rahasid. Kusjuures Läti Hendrik on üsna üksikasjalikult oma kroonikas kirjutanud linnuse mahapõletust ja mitte ainult. Seal räägitakse ka mingist salapärasest Muhu linnast (ladina keeles Urbs) mis paljaks rööviti ja maha põletati.
Siiani polnud sellest Urbsi linnast eriti midagi teada peale kroonikas kirjapandu. 2025 aasta suvel uuriti Marika Mägi juhtimisel linnuse ümbrust üsna põhjalikult ja suure tõenäosusega leidis kinnitust ümber linnuse olnud Urbsi linna olemasolu. Linnust ümbritseb ca 4 hektari suurune kultuurkihiga ala ja sealt leiti 2 vikuaegset hõbeaaret. Nüüd ootame põnevusega leidudest näitust 😉
Väike ülevaade Muhu linnusest pilvepiirilt
-
Saaremaal uusi asju avastamas
Üle pika aja sai külastatud Saaremaad, mitte töö asjus vaid lihtsalt tšillimise pärast. Päris palju uusi asju on seal vahepeal tekkinud. Tegelikult oli plaan ka drooniga usinasti lennata aga see jäi plaanitust kõvasti nirumaks. Ilmataat va vigurvänt arvas, et detsember on normaalne suviseks vihmaks koos tormituulega 😀 😀 Paarist linnusest õnnestus küll mõned kehvad videod pilvepiirilt teha, ei midagi erilist kui pilvepiir on ca 70 meetri peal Aga nendest kirjutan ükspäev eraldi. Tuli jooksvalt ringi orienteeruda maapealsetele asjadele 😉
Virtsus saeketastest kuusk jäi seekord vaatamata, kuna see polnud veel valmis 😉 Saaremaal vaatasime üle Orissaare kanistritest jõulukuuse, eks need omamoodi kiiksuga kuused on vist alguse saanud kunagisest Rakvere vanades akendest tehtud kuusest. Noh ma nüüd ei tea kas jõulude traditsioonilist kuuske peab rämpsuga asendama, aga eks jõulud on meil juba ammu devalveerunud mingiks palaganiks, mis algab juba peale Jaanipäeva 😀 Kui õige aeg käes siis puudub igasugune jõulutunne, mõtled, et saaks see jura juba läbi. Kuskil tee ääres jäi silma veel jaburam installatsioon. Pererahvas oli väravasse pannud 2 sitapotti, huvitav millele sellega vihjata taheti.
Muidugi vaatasime üle ka uue kuue saanud Tehumardi obeliski, ei midagi erilist. Minu meelest oleks võinud selle junni ka pigem kuskile muuseumi viia. Vähemalt likvideeriti sealt see propa ühishaud. Nagu ikka selliste memoriaalide puhul ei vasta asjad reaalsusele. Peaks ju olema Tehumardi lahingus langenute ühishaud. Aga peale 2024 haudade avamist arvatakse, et ilmselt on see hoopis ühe hilisema punaarmee sanitaarväeosa matmispaik, kus sirgetes ridades asusid terved luustikud. Ringiga tagasi Kuressaares avastasime, et sadama juures on päris huvitav väljapanek vanadest hobuatradest ja vaoajajatest.
Pimedas mõtlesin, et lähen korra ikka proovin drooniga linnusest paar pilti teha. Kahjuks ei saanud seekord Kuressaare linnusest ühtki asjalikku pilti, tuul ja vihm panid korraliku piduri sellele. Tuli ära kotile kobida. Tagasiteele jäi päris huvitava nimega söögikoht, aga see jäi külastamata 😀 😀
Hommikul kui pestud – kustud – kammitud marssisime linnuse muuseumi vaatama mis seal uut. Viimati sai seal käidud õige mitu aastat tagasi vaatamas näituseid “Elu piimanõus” ja “Viikingid enne viikingeid” Vahepeal on muuseum läbinud väikese uuenduskuuri. Muuseumites tasub ikka käia, vahel on seal põnevaid ajutisi näituseid. Ja nagu elu näitab siis vahel on muutuseid märgata isegi püsinäitustel 😉 Kõigepealt sai siin muidugi korvi 😀 😀 tavaliselt saab seda Avinurmes 😉 Muidugi jäi näitusel silma akutrelli isa. Hea praktiline asi praegusel keerulisel ajal, saab puurida ja kui häda käes saab lõket teha, mille peal just äsja metsas odaga maha löödud elevanti küpsetada 😉
Uuenduskuuriga on lisaks europeldikutele tehtud ja üks normaalne kemps. Saab vanas linnuse köögis kolada, katlasse vaadata jne. Ja muidugi saab nüüd ka altpoolt lõviauku sisse vaadata, sinna on isegi hologrammiga lõvi sisse tehtud. Muidugi see näeb välja rohkem multikalõvina kui päris lõvina aga abiks ikka. Muidugi mul jäi õhku küsimus miks köögi katla tagant otse lõviauku sai… Kas “lõvi” toitmiseks või siis danskeritest allalastud saaduste koristamiseks 😉
Muidugi oli siin juba mõnda aega väike ajutine näitus “Silmast silma keskaegse saarlasega” mille üheks kuraatoriks Marika Mägi. Ja eks Saaremaalgi ole oma Kukruse memm Valjala emanda näol. Üllatavalt pika naise uuringute põhjal võib eeldada, et maetu oli juba kristlane ja kusjuures seda ennem kui Saaremaa üldse ametlikult ristiusustati. Teine huvitav asi oli tema juures see, et panuseks arvatakse olevat kasutatud sõba. Nagu näitusel näha siis kanti omal ajal ka päris edevaid vöökette, aga samas pole täpselt teada kuidas neid kanti. Pärinevad need 13 sajandist ja leitud on neid üldjuhul ainult mõnekümne cm pikkuseid. Hiljuti leiti Ansekülast juhuleiuna üle kahe meetri pikk kett millel isegi pannal ja ketilülide küljes joru kuljuseid.
-
Tõrva – Jõgeveste
Käisime ajaviiteks testimas Tõrva veemõnulat, ega midagi erilist ei ole. Nagu külasaun ikka 😉 sooja saab ja vette ka. Hulle rahvamasse ka polnud. Kokkuvõtteks, kui ootad Viimsi SPA taolisi atraktsioone siis ära sinna mine. Kui tahad lihtsalt ajaviiteks tiksuda siis mine. Peale ligunemist mõtlesime kuskil keha kinnitada aga nagu lõuna poolses Eestis tavaks, unusta ära, et õhtupoolikul midagi kuskilt saad. Kõik kohad kinni. Siin on küll muidu päris hea söögikoht “Läti Saatkond” aga seal ei kannata väga süüa. Tallinnas Viru tänaval saab ka soodsamalt kui seal, oleneb muidugi sellest ka mida ostad. Rämpstoitu saab mõistliku hinnaga, aga ma eelistan siiski päristoitu. Vaatasime siis niisama ringi mis siin keskväljaku ümbruses on. Üks põnev asi on muidugi vana alajaama hoone, huvitav mis seal tänapäeval on…
Siinsamas on ka tõrvaahju laadne sümbolehitis nagu nad seda ise nimetavad 😉 Muidugi sealsetelt astmetel avaneb ilus vaade veskijärvele kus on ujuvad saarekesed lilledega. Kui tiir peal kimasime kodupoole.
Möödaminnes põikasime Barclay de Tolly mausoleumi juurest läbi. Seal juures ja sees varasemalt sada korda käinud ja sellest pikemalt kirjutatud siin. Seekord mõtlesin, et parklast kaugemale ei lähe, teen lihtsalt drooniga paar taevapilti ja video.
Ja mida ma taevast näen… ei usu oma silmi 😀 😀 Pidin ikka kohale lonkima ja käega katsuma kas on tõsi. Kui igal pool on mingis hirmsas eneseväljenduse paanikahoos punamonumentidele kang sisse löödud, siis siin on see millegipärast täitsa puutumata. Huvitav kuidas see märkamata on jäänud 😉
-
Alatskivi pilvepiirilt
Alatskivi lossis kolatud nii enne remonti kui ka hiljem aga pilvepiirilt asi vaatamata. Nüüd siis sealpool asjatades sai see ka tehtud. Kõigepealt muidugi tööasjad Alatskivi kalmistul. Kalmistu väravas on kohe Vabadussõja ausammas, mis muidugi pole originaal, vaid selle koopia. Esialgne sammas avati 26.08.1928. Sammas lõhuti novembris 1940 aga kelle poolt ja miks ei tea. Saksa okupatsiooni ajal toodi kuju tagasi ja 26.07.1942 taasavati. Uuesti kadus sammas 1948 aastal, ilmselt aitasid sellele kaasa need nn “kultuuritoojad”. Samba koopia taasavati 24.06.1991, samba tagaküljel on tahvel 28 Vabadussõjas langenu nimega. Sealt puudub üks nimi, sest ei suudetud tuvastada. Muidugi vaatasime üle ka kabeli, mõned huvitavad raudristid ja loomulikult Juhan Liivi haua. Haual on märkimisväärse suurusega skulptor Voldemar Melliku poolt loodud 4 meetrine metallobelisk. Kahjuks see on veidi viltu vajunud ja vajaks loodimist.
Nüüd oli aeg üle vaadata Alatskivi loss pilvepiirilt. Alates 1885 aastast on Alatskivil pilke püüdnud lumivalge tornikestega loss. Šotimaa Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik Arved Georg von Nolcken ise. Ainuke vahe on see, et Balmoral on märgatavalt suurem 😉 Aegade jooksul on lossil olnud erinevaid funktsioone, restaureeritud loss on alates 2011 aastast oma täies hiilguses avatud kõigile külastajatele. Nüüd saab siin süüa-juua, majutuda ja töötubades osaleda 😉
Väike droonivideo sellest lumivalgest lossist
