fbpx
  • Muu värk,  Tsill

    Kolga muuseum ja mõis

    Kolgast sada korda läbi sõitnud ja isegi kohalikul vanal sillal jalutanud aga vot muuseumi ja mõisa pole veel siiani olnud aega sisse astuda. Seekord õnnestus see viga parandada väikse tööotsaga mõisa õues. Muuseum asub kunagises valitsejamajas ja on täiesti arvestatava suurusega. Seekord kahjuks muuseumi lõpuni tudeerida polnud aega aga teen seda ükspäev kindlasti. Esmapilgul hakkas silma nii mõnigi põnev eksponaat mida mujal väga ei kohta. Üks neist oli küünalde valamise vorm.

    Põgusalt vaatasime giidi saatel üle ka mõisahoone, väljast näeb see üsna kobe välja aga seest üsna õnnetu. Aga eks see mõisa taastamine pole sugugi odav lõbu. Ilmselt on vähestel tagataskust kohe võtta mõned head üleliigsed millid remondiks. Esimeste teadete järgi kuulus Kolga mõis 13 sajandil tsistertslaste ordule. Vahepeal oli see mõis ka Taani riigi oma. 1581 aastal kinkis Rootsi kunn Johan III mõisa Rootsi väejuhist vanahärrale Pontus de la Gardie’le. Esimene mõisahoone oli ühekordne millele aegamööda ehitati juppe ja korruseid juurde 😉 Praeguse väliskuju sai mõisa peahoone ilmselt 19 sajandi alguses. Kusjuures huvitav on see viimased mõisa omanikud olid Stenbockid, nõuka ajal mõis natsionaliseeriti seal toimetas Kirovi kolhoos. 1990 aastal ostsid Stenbockid mõisa tagasi ja see kuulus kuni 2014 aasta suveni Stenbockide aadlisuguvõsale. Miks nad selle tagasi ostsid kui sellega mingeid plaane polnud on muidugi mulle veidi arusaamatu. Praegu on mõis erakätes aga kokkuleppel omanikuga saab külastada. Praegu käib vaikselt jõudumööda mõisa restaureerimine ja nii mõndagi huvitavat on juba näha. Ühes ruumis on päris omapärane illusioon orvast mis eemalt vaadates petab silma ära küll 😉 Tegelikult on seal täiesti sirge sein.

    Kui mõisal ka tiir peal läksime asjatama mõisa õuele. Kunagine georadari uuring näitas pinnases mingeid anomaaliaid ja nüüd oli aeg uurida mis värk nendega on. Ühtteist põnevat sai isegi leitud ja mine tea ehk tuleb seal kunagi suurem uurimistöö ette 😉 Loomulikult vaatasime mõisa ka linnulennult.

    Väike video mõisakompleksist sai ka purki 😉

  • Tsill

    Kiltsi ja Liigvalla mõisad pilvepiirilt.

    Sai kiirete toimetuste vahepeal veidi tsillitud ja nii mõnigi koht pilvepiirilt üle vaadatud. Kiltsi mõis on väga omapärase kujuga, eriti hästi on see näha pilvepiirilt. Siinne mõis on ka ehitatud osaliselt vana linnuse müüridele, keldris on neid täitsa näha nii nagu näiteks Kasti mõisaski. Kiltsist pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, sellest on blogis juba varasemalt kirjutatud. Aga kellel huvi mõisa vastu saab selle kohta lugeda siit.

    Kuna Vao tornlinnus sa mõnda aega tagasi uuesti üle vaadatud siis võtsin programmi Liigvalla mõisa. Sellest mõisast korduvalt mööda kimatud aga sisse astuda pole olnud mahti. Nüüd sai see ka tehtud. Natuke mõisa ajaloost ka. Keskajal olla olnud see mõis Kärkna kloostri omanduses. 16 sajandi lõpust alates on tegu rüütlimõisaga mille sai teenistuse eest omale Eestimaa asehaldur Jürgen Boye, kes jagas Liigvalla mõisa 1639 aastal oma kahe poja vahel pooleks – teisest poolest tekkis Piibe mõis. 1676 aastal ostis mõisa Rootsi armee ooberst Otto von Rehbinder. Vahepeal oli mõis ka Pahlenite omanduses ja siis rändas tagasi Rehbinderite kätte. Uus kahekordne peahoone valmis 1797 aastal. Mõisa viimane omanik oli Nikolai von Schilling, kellelt mõis 1919 aastal võõrandati. Tänapäeval on mõis suht mahajäetud ja trööstitus olukorras. Park on võsastunud jne. Vaatasin põgusalt mis on säilinud sees. Kahjuks pikalt luusida ei saanud, pimedaks läks. Aga pole hullu see tähendab seda, et sinna tuleb uuesti minna. Väga hea kokkuvõtlik lugu Liigvalla mõisast on siin.

  • Tripid,  Tsill

    Vao tornlinnus

    Jõgeval asjatades tuli mõte, et koduteel võiks Vao tornlinnusest paar droonipilti teha. Mõeldud tehtud, eks seal ole aastate jooksul korduvalt käidud möödaminnes aga sisse pole saanud. Küll ei võta keegi telefoni, küll on puhkus ja veel miljon muud asja. Kohapeal olles mõtlesin, et helistan pulli pärast ja uurin kas saab sisse või ei. Ennäe imet, küsiti millal soovin, ütlesin, et kohe. Öeldi pole probleemi, 10 min pärast ollakse kohal ja lastakse uurima. Jõudsin vaevu paar droonipilti teha kui juba oldigi kohal ja lubati linnusesse luusima. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel oja kõrgele kaldale kohalikust paekivist. Linnus koos keldrikorrusega on neljakordne. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri, lavatooriumi, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendas tol ajal teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, see oli ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Hiljem mingil ajal on raiutud läbi seina ukseava keldrisse.

    Kolasin läbi kogu linnuse, ilmselt oli see omal ajal arvestades müüri paksust ikka päris arvestatav elupaik vasallil. Esimesel korrusel on väike näitus kohalikust eluolust ja ka mõned infotahvlid apteeker Melhiori võttepaikadest. Enne kui need infotahvlid jõudsid siia nägin ma neid juba varem Väike – Maarja muuseumis. Siinses linnuses filmiti nii mõnigi episood sellest filmist. Igatahes väga lahe oli. Aitäh muuseumitöötajale kes viitsis kohe viuh kohale kimada, uksed avada ja korraliku ekskursiooni teha.

    Kodupoole kimades viskasin pilgu peale ka Liiduri lubjaahjude varemetele. Millal need lubjaahjus ehitati, krt seda teab. Aga kui me ajaloos pilti kokku ajame siis ega nad väga üle 100 aasta vanad pole. Omal ajal oli Tamsalu, Väike – Maarja, Simuna ja Rakke ümbrus tihedasti täis lubjapõletamise maa – ahjusid. Tekib küsimus, miks just siinkandis. Aga seetõttu, et siin on keemiliselt puhta lubjakivi kättesaadavus väga hea. Õhukese mullakihi all on kohe karplubjakivi ehk rõngaspaas. Tänapäeval toodetakse lupja tööstuslikult ainult Rakkes. Siinseid paiku on hakatud nimetama Pandivere paeriigiks. Ja muidugi kellel huvi siis siinkandis on tegelikult päris palju paekiviga seotud kohti kus tasub kindlasti käia. Näiteks Tamsalu lubjapark, Porkuni paemuuseum ja Kunda lubjatehas.

  • Tripid

    Hellenurme – Tarvastu – Lõhavere – Lahmuse. Mõisad ja linnused

    Sai põgusalt luusitud mööda mõisaid ja linnuseid. Kõigepealt piilusime Hellenurme mõisa ümbrust. Seda mõisa olla mainitud juba 1328 Helvenorme nime all. Samas ei tea kas see tõsi on, teiste allikate põhjal mainiti mõisa alles 1641 ja peale Põhjasõda kuulus see Wrangellidele. 1850 – 1919 kuulus mõis von Middendorffidele. Peale II MS oli mõisas lastekodu kuni aastani 1993, peale seda on siin olnud hooldekodu ja lasteaed. Siinsamas paisjärve kaldal on ka vesiveski mis muideks tänapäevani töökorras. Aga samas villaveskist on ainult varemed järgi.

    Järgmine põgus peatus Rõngu mõisapargis. Kahjuks mõisast midagi säilinud ei ole peale vaevumärgatava vundamendi. Samas on siin säilinud veidi kunagise linnuse müüri. Sellest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, kellel huvi saab seda lugeda siit. Järgmine peatus kuskil Tarvastu linnuse tagahoovis 😀 😀 Tarvastu linnus olla olnud ka foogti residents. See linnus oli omal ajal ikka ilmselt üsna suur arvestades seda küngast mille otsas see on. Linnuse lähedale Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi – Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Ja praegu tunnevad varemetes ennast väga hästi lambad 😉

    Eks ikka Lempsi pesa tuleb ka üle vaadata kui juba sealkandis tuiata. Lõhavere linnust peetakse Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks ja ju ta see ikka on ka. Väidetavalt on Lõhavere linnamägi enim uuritud linnamägi Eestis. Läti Henrik mainib oma purjus peaga kirjutatud kroonikas Sakala vanema Lembitu linnust “Castrum Leole” nime all. Lembitu, langes 21 septembril 1217 Madisepäeva lahingus. Seda lahingupaika oleme pingsalt otsinud kuid kahjuks on see jätkuvalt leidmata.

    Viimaseks vaatamisväärsuseks enne kodupoole kimamist jäi Lahmuse mõis, selle olevat asutanud poolakas Alexander Trojanowski. 1594 aastal läks mõis Poola juurtega Wilhelm Bockile. W. Bockist sai alguse aadlisuguvõsa, mis jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Praegune mõisasüda ehitati Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusesse, kui Christine Gerttude Bock abiellus 1758 Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. 1851 ostis mõisa 40 000 hõberubla eest Ludvig Ratlef. Ludvig Ratlefi tütar Theophane (Fanny) abiellus 1858 Heinrich Ludvig Valentin v Bockiga ja nii jõudis mõis jälle Bockide suguvõsa kätte. Alates 1926 aastast asub mõisas kool mis muudeti 1962 aastast erikooliks.

  • Muu värk,  Tsill

    Tohisoo viinavabrik

    Sai lõpuks üle vaadatud ka Tohisoo viinaköök. Huvitav, et kunagine viinaköök on tagasi oma juurte juures, tavaliselt need lagunevad või on ringi ehitatud jumal teab milleks. Omal ajal oli päris moodne värk igal mõisal omada viinakööki. Viina tootmine oli hea äri ja seda andis müüa põhjatule Venemaale nii, et anna olla. Eks ilmselt sellest ajast Venemaa joodikute paradiisiks sündiski 😀 ja see kestab tänapäevani. Tohisoo mõis ehitati ilmselt 17 sajandil von Burdtide poolt ja on oma pika ajaloo jooksul kuulunud erinevatele aadlikele kuni 1919 aasta mõisate võõrandamiseni. Kusjuures mõisa viimane omanik Benita von Wrangell (1878 – 1967) sai kasutada mingit osa mõisasüdamest kuni 1939 aasta ümberasumiseni.  Mõisahoones on peale võõrandamist olnud nii algkool, Aadu meeste hospidal, kultuurimaja ja tänapäeval on seal Kohila Kunstide Kool. Kusjuures siin mõisapargis on ka 2000 aastal Andres Alliku eestvedamisel ning Eesti ja Ameerika keraamikute koostöös ehitatud Balti- ja Põhjamaade esimene anagama tüüpi keraamikaahi Esthoggama. Hiljem on siia veel ehitatud Erasmuse intensiivprojekti EcoCeramics raames väiksem puuküttega ahi.

    Aga nüüd tagasi viinaköögi juurde, see ehitati ilmselt mõisaga samal ajal. Algsest viinaköögist on järgi ilmselt hoone karp ja korsten, see viimane ilmselt enam oma algset eesmärki ei täida. Väidetavalt toodeti siin omal ajal ca 5000 liitrit viina aastas, seega just kõvem tegija ei ole 😉 Sattusin siia ühe ekskursiooni käigus, giid oli igati asjalik aga päheõpitud jutt veidi puudulik. Kui küsisin kust võeti viinaköögi kütmiseks vajalik puit jooksis juhe kokku ja vastust sellele ei saanudki 😉 Puitu pidi siin kuluma nii, et anna olla, ega muidu viinaköökide tippajal Eestimaa lagedaks ei raiutud nii nagu praegu RMK üritab teha.

    Nagu mõisaski on ka viinaköögis olnud aegade jooksul kõikvõimalikku tootmist. Siin on olnud nii naha parkimise töökoda kui ka nahkgalanteriikombinaadi “Linda” Kohila tsehh, kus valmistati kohvreid, käekotte, kindaid ja koguni kuulsate “munakoorte” sisusid 😀 😀 Alates aastast 2018 on siin taas viinavabrik . Tootevalik on muidugi korralik aga maitse kohta ei oska midagi öelda, minu jaoks on kõik alks ühe s… maitsega. Ju aga mõnele kindlasti maitseb. Muidugi mulle jäi alksi asemel silma hiigelkogused kullerkuppe vaasides, huvitav kust neid korjati, pole ammu neid looduses kohanud.

    Tegin paar pilti pilvepiirilt ka 😉

  • Tsill

    Raplamaal luusimas

    Kui asja on Juuru kalmistule siis tuleb ikka muud vaatamisväärsused ka üle vaadata 😉 Varasemalt polegi veel kohaliku kiriku juurde jõudnud, aga nüüd see viga parandatud. Sisse uurima kahjuks seekord ei saanud, tuli piirduda kirikuaiaga. Muidugi mis jäi kohe silma, oli päikesekell värava kohal, pole mujal kirikute juures sellist asja kohanudki. Kirik iseenesest pärit ilmselt kuskil 13 sajandist ja oli algselt puidust. 13 sajandi lõpus olevat ehitatud juba kivikirik mis oli tornita, ühelööviline ja võlvideta kivihoone. Sellist kirikutüüpi seostatakse tsistertslaste orduga. Millal kirikule esimene torn ehitati on vähe segane aga uus torn ehitati väidetavalt 1847. Kirikuaias on mõned ratasristid ja isegi malta rist, üks vähe teistmoodi metallrist jäi ka silma. Vaatasin kiriku üle ka pilvepiirilt, päris huvitava põhiplaaniga on. Ja muideks, siin kiriku juures on ka täiesti korralik ja puhas välikemps 😉

    Kodupoole kimades vaatasin möödaminnes pilvepiirilt üle ka Hagudi mõisa. Kahju, et selline koht on lootusetult maha jäetud ja ilmselt hukule määratud. Mõisast pikemalt on kirjutatud siin

  • Tripid

    Maidla mõis

    Seekord viskasime pilgu peale sellele Läänemaa Maidla mõisale või õigemini sellele mis veel säilinud on. Kui nüüd päris täpne olla siis uue haldusjaotuse järgi asub see mõis nüüd Raplamaal 😉 Kunagi sai põgusalt ja eemalt üle vaadatud nii Virumaa Maidla mõis kui ka Raplamaa Maidla mõis. Maidla mõisaid on Eestis tegelikult koguni 5 ja nüüd on 2 veel nägemata 😉 Mõis sai alguse ilmselt Tokumäe küla ümbruse läänistusest Tönnis Maydellile. Mõis asustati väidetavalt 1631 kuigi ajaloos on selle kohta ka varasemaid märke maas. Maydellide käes oli mõis päris pikalt ennem kui see 1801 Buxhoevdenite kätte läks. Mõis on olnud ühekordne millel on kahekordne akna laiune keskosa. Kui mõis 1919 riigistati kolis siia kool mis tegutses aastani 1970. Väidetavalt olla siin olnud peale seda ka majandi kontor ja pood. 1985 põles mõis maha ja on senimaani varemetes. Huvitav, et siinsamas varemete kõrval on teadmata ajal ehitatud välikemps mis on tänapäevalgi täiesti kasutuskõlblik.

    Kolasin veidi ka keldris, siin on ikka päris muljetavaldavad võlvid. Huvitav, et ühes keldriruumis vedeles poolik veskikivi, mis nipiga see siia sai ja kust pärit ei tea. Kuigi võib eeldada, et pärineb siinsamas lähedal olnud tuulikust millest tänapäeval enam haisugi pole. Väidetavalt olla siin keldrites hoitud ka 1905 aasta mässulisi.