-
Kiviloo linnus ja mõis
Sada aastat mõelnud selle peale, et kuidas saaks üle vaadata Kiviloo linnuse ja mõisa. No ei ole siiani see kuidagi õnnestunud. Aga kus häda kõige suurem seal ikka juhtub midagi sobilikku. Nimelt hakati mõisa keskkütet panema ja seoses sellega oli vaja teha arheoloogilisi uuringuid. Mõisa ja linnuse uurimiseks võimalus kohe maast leitud 😉 Kiviloo oli koos Porkuni lauamõisaga 1 kahest Tallinna piiskopile kuulunud kindlustatud lauamõisast. Muideks tolleaegne nimi sellel kohal oli ajastukohaselt saksapärane “Fegefeuer” mis maakeeli peaks olema “Puhastustuli”, huvitav millest selline nimi. Kiviloo mõisa on esmamainitud piiskop Heinrich I ajast aastal 1322, kas ta oli siis linnus või mõis pole täpselt teada. Aga kuna Kiviloo läheduses ristusid nii Tallinn – Rakvere kui Tallinn – Tartu teed siis ilmselt oli tegu siiski kindlusega. Linnusena mainitakse seda kohta siiski alles 1474. Kui vaadata säilinud varemeid, jooniseid või joonistusi siis väidetavalt ei jõutud piiskop Simon von der Borchi ajal linnuse kahte ülejäänud tiiba valmis ehitada, seetõttu ongi paekivist ehitatud kahekordne linnus L kujuline. Aga mine sa tea äkki pidigi selline olema…
Praegu käib eravalduses olevas mõisas usin renoveerimine ja äkki saab seda kunagi ka avalikkus näha. Sonkisime seal usinasti keskküttetrassi alla jäävat ala. Mida kõike sealt ei tulnud alates šlakist, luudest, hobuseraudadest, padrunikestadest kuni seniteadmata müüride ja postideni. Sonkimist oli nii palju, et isegi unine siil tuli vaatama mida me songime 😉 Üks omapärane leid oli taskunoa näol mille käepidemele põletatud nimi “Ille”. Huvitav oleks teada selle taskunoa lugu.
Huvitaval kombel puudub ajalooallikates info Kiviloo linnuse saatuse kohta kuni Liivi sõjani. Liivi sõja ajal ründasid piiskopilinnust 1558 Vene väed. Linnust kaitsnud 11 sakslast ei tulnud kaitsmisega toime ja linnus vallutati ning põletati maha. 1692 aastast säilinud mõisa plaani järgi võib arvata, et peale sõda taastati linnus elumajaks. Alates 1839 aastast kuni mõisa riigistamiseni kuulus valdus Stackelbergide perekonnale. 19 sajandil ehitati siia puitmõis millele 1905 aasta mäsu ajal tuli otsa pandi. Peale seda ehitati siia uus kivimõis. Nõuka ajal olevat mõisahoones olnud sovhoosi kontor ja tööliste korterid. Väidetavalt olid siis veel osaliselt kasutuses linnuse varemete alused keldrid, muideks paar ruumi on tänapäevalgi üllatavalt hästi säilinud. Linnusest endast on säilinud ainult mõned üksikud müürijupid. Linnusevaremete jõepoolsel küljel on säilinud ka eeldatav vallikraav mille kohta erinevad allikad arvavad, et see siiski polnud vallikraav vaid pigem kalatiik ja jõe paisutus veski jaoks.
Muidugi võimalust ära kasutades piilusin linnuse varemeid ja mõisa pilvepiirilt. Midagi eriti kvaliteetset ei saanud, vihmapilved olid kahjuks väga madalal.
Ja muideks linnuse kohta interneedumist infot otsides avastasin ka ühe “kala” Siin lehel olev droonivideo Kiviloo linnusest ei ole sugugi linnus. vaid tegu on õige mitusada meetrit eemal olevate suvaliste mõisaaegsete hoonete varemetega
-
Jägala ja Keila-Joa pilvepiirilt
Jägala ja Keila-Joa jugasid käinud vaatamas küll ja küll nii suvel kui talvel aga siiani on droonipildid kuidagi tegemata jäänud. Seekord katsusin selle asja korda ajada ja vaadata kuidas need kohad välja näevad pilvepiirilt. Talvel pilvepiirilt on need kohakesed ikka päris efektsed. Vaatasin üle ka selle kohakese kus Jõelähtme jõgi suubub Jägala jõkke, suvel madala veetasemega pole seda Jõelähtme jõge seal eriti olemaski.
Möödaminnes vaatasi pilvepiirilt üle Jõelähtme kiriku. Selle kiriku tornist olen ma tegelikult ümbrust juba veidi vaadanud, aga seekord vaatasin siis ülevalt kirikut ennast.
Väike video Jägala joast pilvepiirilt
Siin väike video Jõelähtme kirikust pilvepiirilt
Nii, nüüd siis jõudsin Keila – Joale juga pilvepiirilt üle vaatama. Siin muidugi tiksusin õige mitu tundi, et saada joast ka öised pildid. See on üks väheseid Eesti jugasid mis on teatud kellaaegadel efektselt valgustatud. Ja ega alguses polnudki kindel, et seda näeb, kuna liikusid jutud, et valgustus ei tööta. Aga ootamine tasus siiski ära ja juga oli tõepoolest mõned minutid valgustatud 😉
Siin väike video öisest joast. Päris efektne on see valgustusega.
Siin väike video öisest Keila-Joa mõisast pilvepiirilt
-
Albu mõisa kabel ja kalmistu
Meil on veel selliseid huvitavaid kohti mis ei hakkagi silma kuskilt otsast. Näiteks siiamaani ei teadnud midagi Albu mõisa kabelist ja kalmistust, kuigi sõidan sealt mööda sadu ja sadu kordi. Ja ilmselt ei teaks praegugi kui Albu kabelimäel poleks lageraiet tehtud. Nagu ikka sõitsin jälle oma tuttavat teed ja näen, et seal künka otsas kus muidu oli mets on järsku mingid varemed. Egas midagi, kohe tee ääres kiire peatus ja droon lendu. Vaatasin pilvepiirilt, et täiesti äge koht mida peaks maa pealt ka vaatama, aga seekord polnud selleks aeg. Paar päeva hiljem käisin turnisin sinna jala ka, kurja vahepeal oli mingi ajutine lumi maha tulnud mis tegi turnimise üsna libedaks. Iseenesest pole paha kohake, Kabelist järgi ainult varemed ja kalmistust piirdeaed ning mõned aimatavad hauakohad. Kalmistu ise harvesteriga lagedaks võetud.
Pärast vaatasin interneedumist järgi mis värk selle kabeli ja kalmistuga on, tuleb välja, et ega eriti midagi polegi selle koha kohta leida. Väidetavalt lasi Albu mõisnik Lilienfeld 1884 aastal ehitada mõisa lähedale mäekünkale perekonna matmispaiga. Sama aasta viimasel päeval õnnistati sisse kalmistu koos kabeliga ja maeti kohe ka mõisniku vanem tütar Helene. Kohapärimuse järgi olevat see kalmistu väga hästi korrastatud teede ja lillepeenardega olnud. Väidetavalt olla 1898 aastal (teistel andmetel 1901) peale mõisa Wrangelite kätte minemist Helene üles kaevatud ja viidi tinutatud kirstus ära, aga kuhu….. Palju sinna kalmistule tegelikult maetud on, ei leidnudki kuskilt.
Iseenesest on Kabelimägi küll pärandkultuuri objekt aga kaitse alla ei kuulu. Seegi ühel ilusal päeval võib maaomanik platsi siledaks lükata ja maja peale ehitada.
Üks pisike droonivideo ka sellest mis on veel säilinud kunagisest kabelist ja mõisakalmistust.
-
Vana indiaanlase radadel
Täpselt 1 kuu ja 1 päev tagasi läks taevastele jahimaadele üks minu hea sõber. Kahju, et nii vara, meil oli veel palju põnevaid plaane projektis. Aga mis teha, loodame, et tal on seal kus iganes ta viibib parem kui siin. Peielauas küsiti kuidas tutvusid Andrusega tema sõbrad ja mida nad temast mäletavad, kes tahtis see rääkis põgusalt. Mina otsustasin teda paari sõnaga meenutada siin. Meie tutvus ja hilisem sõprus sai alguse puht juhuslikult just Tabasalust. Läksin lahendama Tabasalu bensukasse mingit alakate sigadust. Järsku ilmus sinna eikuskilt vana länkariga mingi patsiga vennike, kes lihtsalt tuli aitas selle kaagikarja laiali ajada. Kohe jäi silma, et vennike kuidagi kiirelt oskas alakate karjale selgeks teha, et kui nad kohe lesta ei tõmba siis juhtub nendega palju pahasid asju. Ja ennäe imet kari kaduski nelja tuule poole ilma suurema poleemikata.
Jäime peale seda juttu ajama maailma asjadest. Jutu käigus sain kohe aru, et Andrusel oli tavapärasest kõvasti suurem õiglustunne. Samas tuli jutuks, et ta otsib tööd. Pakkusin, et äkki ta tahab tulla mulle abikaks, mõtles natuke ja juba sõitsime jaoskonda vajalikke pabereid täitma. Üsna kiirelt sain vajalikud asjad korda ja Andrus saigi vormistatud abikaks. Sealtmaalt jätkus teda igale poole, küll pätte taga ajama, niisama korda looma, Tabasalu Looduspargi loomise juurde ja ka esimese pargivahi ametisse. Hiljem juba toimetas vallavalitsuses järelevalveinspektorina. Siiani ei tea kuidas ta seda kõike jõudis. Eks muidugi ajad olid ka sellised kus koguaeg midagi juhtus. Minu jaoks oli ta 24/7 telefonitsi kättesaadav ja valmis sündmustele koheselt reageerima. Muidugi öised ajad katsusin siiski jätta talle uneajaks, aga kahjuks ei arvestanud sellega korrapidajad. Neid nagu väga ei huvitanud, et inimene tahab puhata ja omi asju ka ajada. Nagu Tabasalu kandis oli mingi teema siis selle asemel, et saata patrull, helistati talle ja paluti vaatama minna. Eks Andrus muidugi ilma vastu vaidlemata läks ka. Kuigi väga tihti selgus, et siiski tuleb patrull saata kurikaelu jaoskonda toimetama.
Mingist hetkest kui hakati looma Tabasalu Loodusparki oli ta kohe ka seal asjatamas. Küll korrastustöödel ja lõpuks lausa pargivahina. Alguses oli see päris raske kuna seal käis koos igasugu kontingenti. Küll laamendati, joodi ja loobiti näiteks pingid pangast alla või pisteti lõkkesse. Autodest vargused olid igapäevased asjad. Aga eks me koos pusides saime seal lõpuks enamvähem korra majja. Mingist hetkest hakkasid liikuma legendid, et looduspargis enam juua ja lällata ei saa, sest eikuskilt võib järsku ilmuda ratsutades indiaanlasest pargivaht suure dobermanniga. Ja need kes sõna ei kuula toimetatakse tuimalt jaoskonda minu juurde riigilt sponsorlepingut saama, eks mõned ülbemad veetsid aega ka tasuta hotellis. Mõned kes arvasid, et see ongi legend said ruttu aimu, et see hoopis tegelikkus 😉 Kust tekkis talle hüüdnimi “Indiaanlane” isegi ei tea. Võibolla sealt, kui ta midagi kommenteeris siis armastas öelda: “kuula nüüd mida vana indiaanlane sulle ütleb”.
Seoses Antošaga (Andruse hobune) tuleb meelde üks lugu. Tol ajal peeti veel Tabasalus kantripäevi ja eks ikka politsei pidi kohal olema sellistel suurtel üritustel oma jõududega. Räägin Andrusele, et kle sul hea kõrgejalgne täkk, äkki sa käid ka homme täkuga aegajalt läbi ja vaatad, et asjad korras oleks. Ülevalt näeb ju kaugele. Et noh kantri ja hobused sobib ju ilusti kokku 😀 😀 Istus maha, mõtles natuke ja ütles: “sitaks hea plaan” aga Antošaga lähed sina. Noh ega ma muidu loomi karda ja pulli peab ikka tegema aga selle plaani peale läksin korra lühisesse, et huioo mojoo, mismoodi, MINA, ja Antošaga, ma teda ainult mõned korrad näinud ja üsna peruna, veelvähem ratsutanud. Täkud ju veel veidi isepäised ka. Räägin Andreikale, et kle äärmiselt sitt plaan, ma viimati istusin hobuse seljas miski viie aastasena niisama ilma sadulata, nüüd järsku võõra hobuse selga ja üritusele, see veel ju täkk ka. Eks ma ju olin Andruselt varem kuulnud ka, et hobene isepäine vahel. Ütlen, et see ei lähe kohe mitte, võõras loom jne, et kujuta nüüd ette ma istun seal täis vormis seljas ja Antoša arvab heaks mu seljast maha visata kuskil rahva hulgas, mark maani, ma ei oska midagi pealegi hakata kui perutama hakkab. Vaidlesime sellel teemal tükk aega, räägin, et ma pean ju minema mapi ja paki paberitega kui midagi vaja vormistada. Räägib, et ei, sa lähed Antošaga, ma võin ise jala käia sinu mapiga. Ma ikka vaidlen, et kle jama ju nii. Aga kus sa sellega, tema jäi kindlaks, et kas lähen Antošaga või tema ei tule üldse. Üritan ikka veel natuke puigelda, et ta ju peru. Andrus ütleb selle peale, ära põe ma räägin temaga läbi. Mõtlesin natsa… hea küll, mis mul kaotada on. Ütlen Andreikale, et sitta kah, teeme ära, pulli peab ju saama, aga kui ta mu maha viskab ja ma ellu jään siis lasen sul põlved läbi 😀 😀 Ütlen Andrusele, et too siis homme hobune jaoskonna juurde, salamisi mõtlesin, see oleks hea plaan, üritus toimus ju praktiliselt jaoskonna kõrval. Kus sa sellega, Andrus ütles, et tuled võtad hobuse Rannamõisast ja lähed ratsutades, niikaua kui Tabasallu ratsutad saad sõbraks. Ja no ei õnnestunud ümber rääkida.
Eks ma siis järgmisel päeval sõitsin Rannamõisa. Andreika oli juba hobuse juures, nähes mind keeras hobuse ninapidi minu poole, näitab näpuga minu peale ja räägib midagi hobusele kõrva sisse. See laseb kõrvad lidusse ja kraabib jalaga maad. Ma mõtlen johhaidii, nüüd läheb jamaks, pidin ma sellele afäärile alla kirjutama 😀 😀 aga noh juba oli hilja ümber mõelda. Egas midagi hüppan siis täisvarustuses selga, Andrus andis veel paar juhist kaasa ja minek. Eks ma siis tiksusin Rannamõisast Tabasallu läbi looduspargi, kusjuures juhtida polnud praktiliselt vaja, autopiloot töötas laitmatult 😉 Teadis täpselt kuhu vaja minna on. Lõpuks jõudsin Tabasalus Klooga maantee lähedale, ise mõtlen, et krt seal ju päris suur liiklus peal kuidas ma hobusega üle saan. Siis polnud seal Ranna tee ristis ju mitte midagi, ei ülekäigurada ega foore. Aga nii kummaline kui see ka polnud, nagu tee äärde jõudsin jäid kõik autod seisma ja vahtisid suud lahti nagu ilmaimet ratsapolitsei näol. Kuigi see ei olnud ju uus asi tol hetkel, Haapsalus oli ju lausa terve ratsapolitsei üksus ja Haaberstiski liikus üks politseinik vahel hobusega. Igatahes üle tee sain ja üritusel tiksusin ka mitu tundi. Vahepeal oli tunne, et ma olen Antošaga populaarsem kui mõni bänd laval, kõik tahtsid hobust silitada. Mul muidugi koguaeg väike pind perses, et millal Antoša perutama hakkab kogu selle möllu peale. Aga tõele au andes ma ei tea mida Andreika talle minust rääkis, võibolla seda, et kui perutama hakkab siis ma lasen Andreikal põlved läbi 😉 aga võibaolla mingeid muid nõiasõnu, igatahes käitus Antoša kogu ürituse vältel väga eeskujulikult. Pärast tagasi Rannamõisa läksime juba galopis. Andreika istus koolimaja trepil ja kimus närviliselt suitsu, küsin mis viga? Andreika küsib, kuidas käitus? Räägin, et ma ei tea mida sa talle ennem rääkisid, aga ei mingit perutamist ega jama, väga väärikalt käitus. Andreika selle peale, et pole võimalik, ta selle paari tunni jooksul paki suitsu ära kimunud ja küüned küünarnukkideni ära söönud, telefon näpus oodanud, et millal keegi helistab ja ütleb, et Antoša on politsei maha visanud ja jooksu pannud 😀 😀
Neid lugusid mis meil koos Andrusega juhtus on nii palju, et need ei mahu internetti ära, see saab täis ennem kui lood otsa saavad 😉 Ta suutis olemas olla kõigi jaoks, meenub kui meile tuli tööle konstaabliks üks tütarlaps. Muidu tore ja asjalik tegelane aga eks elu natuke väntsutanud ja silmad sattusid märjal kohal olema. Andrus suutis isegi tema naeratama panna. Eks me tegime lisaks tõsistele asjadele vahel noortele konstaablitele kondiproovi vempu ka 😉 Elus peab nalja ka saama. Võibolla kunagi kirjutan mõne loo 😉 Eks muidugi Andruse tegemised järelevalveinspektorina on tegelikult ka filmina olemas. Soovitan seda kindlasti vaadata, näete natuke päriselu ja politsei argipäeva. Mind muidugi kummitab natuke Andruse poolt filmis öeldud lause… “Kui ma nii jätkan siis olen võibolla 20 aasta pärast surnud.” Sõnapidaja mees, 21 läks
Vaatasime pilvepiirilt üle vana indiaanlase südameasjaks olnud Tabasalu Looduspargi. Loodan, et ta näeb neid valduseid praegu samamoodi sealt kus iganes ta on.
Tegime jalgsi ka looduspargile tiiru peale, isegi üks lilleke õitses keset detsembrit, äkki tema auks… aga võibolla niisama. Edasi lonkisime piki pangaalust Tabasalust Rannamõisani välja, see oli koht kus ta armastas koeraga jalutada
Suurupi Peeter Suure merekindluse objektid olid meil metallivarguste buumi ajal igapäevased probleemkohad. Ega metallikratte huvitanud kas on ohtlik, kaitsealune või eraomand, igale poole kus vähegi sai nad küüned taha ajasid. Tavaliselt tegutsesid nad öösiti aga Suurupisse sattus ükskord eriti nagla kamp, kes sõitsid päise päeva ajal kohale nõukaaegse töökojaautoga ja hakkasid gaasikeevitusega muinsuskaitseliselt objektilt metalluksi maha lõikama. Eks arvati, et suvilapiirkonnas hooaeg läbi ja rahvast pole kuid siiski leidus pealtnägija kes meile helistas. Lendasime Andrusega kohale, seal mingid 2 hiigelsuurt vene vanti tuimalt toimetavad. Nii kuradi ülbed olid, et täiesti savi politseist, noh kõige tavalisemad “bõdlad” kes millestki aru ei taha saada. Üritame rahulikult selgeks teha, et sorry mehed lõpetage nali ja nüüd vutvut jaoskonda. Kus sa sellega, nii kuradi ülbed, et kohe kohe läheb rüseluseks. Üks selline suur koll kellele Andrus oli vaevu õlani oli kuidagi eriti ülbe ja kaagutas nagu papagoi koguaeg, et mida te mölisete, silti ju ei ole, et võtta ei tohi. Üritame selgeks teha, et silti ei peagi olema, aju peab olema. Aga ei see sibul asjast aru saanud. Siin hakkas juba tunduma kunagi kellegi poolt öeldud lausel “Kõik sibulad tuleb varakult mulda panna” on iva sees.
Vaatasime, et asi kipub juba üsna teravaks ja ilmselt läheb kinnipidamisel kakluseks. Krt mul hakkas juba päästikunäpp tõmblema. See möliseja vend hakkas haamer käes Andruse poole minema, see muidugi lajatas enesekaitseks otse pasunasse. No ei tea kuidas ta ulatas ja kust see jõud võeti igatahes vennike oli selili maas nina punapasunaks. Eks see sibul ehmatas selle peale ikka päris ära, et kuidas temast 2 korda väiksem vennike talle nii pasunasse andis, et kohe selili lendas. Aga noh ega sellega asi lõppenud. Kukkus kohe kisama, et miks sa mind lõid. Andrus muidugi ühmas selle peale, silti ju polnud, et lüüa ei tohi. Selle peale käis asi nagu lülitist, sellest ülbest vennast sai väga vaikne vennike kes oli madalam kui muru ja pomises edaspidi iga lause peale. “ja ponjal natshalnik” Peale seda kui paberid vormistatud sai need härgadest talledeks muutunud vennikesed ilusti jaoskonda uurija juurde toimetatud.
Lonkisime veidi Keila-Joa mõisapargis, ka seal sai Andrusega tööasjus tihti käidud. Alati mõtlesime, et miks pargis on vana kivisild ehitatud kolme kraavi liitumiskohta. Siiani ei tea miks see nii on.
Kui juba Keila-Joal siis vaatasime üle kunagise mõisa surnuaia. Kalmistu rajasid mõisa tollased omanikud Benckendorffid 1844 aastal, kui suri Alexander von Benckendorff. Siia on maetud ka terve joru Volkonskeid. Viimane matus olevat 1940 aastal, kui siia maeti mingi punaarmeelane. Kabel ise on ehitatud millalgi 19 sajandil. See kabeli ja kalmistu külastus ei ole kuidagi Andruse endaga seotud, vaid pigem seotud tema kaootilise olemusega, et kui juba siin siis käime sealt ka läbi 😉 Seetõttu on ka postitus mitte 1 kuu pärast 😉 Talle ei meeldinud mingid kindlad sündmused stiilis “100 päeva demblini”. Aga kui nüüd kokku panna kõik tema teod inimeste aitamise näol siis võiks talle kabeli ehitada küll.
Käisin Andrust viimasel ajal üsna tihti kodus vaatamas, kas on poest midagi vaja või siis koera jalutada, ta ise enam ei jaksanud. Elu viimased päevad viibis haiglas, paar päeva enne siitilmast lahkumist käisin teda haiglas vaatamas, oli teine üsna positiivne nagu alati. Aga ilmselt teadis, et kohekohe on minek parematele jahimaadele. Mees kes tavaliselt teretuseks kätt ei andnud võttis mul lahkudes käest kinni ja hoidis pikalt midagi lausumata.
Tema kuldsed sõnad olid: “Elu – see on kuratlikult lühike ajavahemik. Ärge kulutage seda sõimu ja pisarate, vandumise ja alkoholi peale. Te võite teha palju häid ja meeldivaid asju.” Ja ega ta ei valetanudki, tema jaoks oligi see elu kuratlikult lühike.
Minu mällu on Andreika jäänud ikka kui suure õiglustundega hea sõber ja kolleeg kes oli lisaks ka igavene pulli- ja naljavend. Mees, kellele teiste mured olid alati tähtsamad kui enda omad. Kahju, et tänapäeval enamus inimestel puudub õiglustunne, eriti neil kes on mäe otsa saanud. Kokkuvõtvalt oli üks huvitav vennike kes isegi iseenda matused korraldas ise ära. Matustele polnud oodatud mingit viiulikääksutajat, unustada tuli nutt ja hala. Ärasaatmisel kostus tema enda loodud muusika, sai nalja ja naeru. Isegi platsi korrastus ja kujundus sai minuga enne lahkumist kokku lepitud. Oli au Sind tunda, Mees, motoga “Kui kuidagi enam ei saa siis kuidagi ikka saab”….
-
Vihula – Esku – Vergi
Vihulas muidu tsillitud palju, aga kordagi pole seda pilvepiirilt üle vaadanud. Nüüd on see viga ka parandatud. Mõisakompleks on ikka päris mastaapne, et seda pildile saada pidi ikka päris kaugele lendama. Peab korra veel tulema lendama siis kui puud on värvilised 😉 Vihulast pikemalt kirjutama praegu ei hakka, sellest blogis jutte küll ja küll.
Vihula mõisakompleks pilvepiirilt näeb päris edev välja 😉
Esku kabel on üks selline koht mis mul siiani oli veel külastamata, aga nüüd asi tehtud 😉 Metsade keskel asuv Esku kabel rajati väidetavalt 1845 aastal Sagadi mõisnike von Fockide poolt Altja oja kaldale. Algselt oli kabel mõeldud Sagadi mõisnike pere ja mõisa talupoegade matmispaigana. Esku kabeliaed oli parun Paul Eduard von Focki meelevalla järgi kujundatud kalmistu, sarnast kalmistut väidetavalt Eesti pinnal ei leidu. Kalmistu kasutuse kohta andis mõisnik lausa välja vastava seaduse. Seaduse järgi pidid kõik hauad asetsema üksteise kõrval sirgetes ridades, olema pärast matust korrastatud ja rohumätastega kaetud ning tähistatud ühemõõduliste puitristidega, millele oli ettenähtud tahvel kus pidi olema kirjas surnu nimi, vanus, suremise aeg ja surnule kohane pühakirja salm. Kahju, et tänapäeval seda kalmistutel ei rakendata 😉 Muidugi said üle vaadatud ka tornikellad, kusjuures tornist avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Vergi sadamas pole sada aastat käinud, siin on ikka vahepeal ühtteist toimunud. Täiesti arvestatav sadamahoone koos kohvikuga jne. Kohvikusse sattusime küll suht sulgemisajal aga ühe hea koogi ja kohvi saime ikka 😉 Vanad nõukaaegsed piirivalve punkrid on suht lagunenud ja tundub, et ega majakalgi pikka pidu pole. Meri on kuni vundamendini korralikult uuristanud. Kodupoole trippides vaatasime üle veel Kolga mõisa vana silla.
-
Norra – Udriku
Sai veidi niisama hulgutud mingites nurgatagustes. Mõnda aega tagasi vaatasime üle Norra mõisa ja allikad. Nüüd paras aeg mälu värskendada. Seekord muidugi Norra mõisa vaatama ei pääsenud, ilmselt on lõpuks ometigi uue peremehe saanud ja ehk saab sellest taas korralik mõis. Viimati kui käisime oli karp püsti ja katus peal, muud ei midagi. Aga pole hullu, vaatasime siinsamas kõrval olevat Udeva mõisa. Udeva mõis asutati ilmselt kuskil 17 sajandi alguspoolel. Mingist hetkest sai temast Norra mõisa kõrvalmõis, mida kasutati majandusmõisana. Mõisa peahoone pärineb 19 sajandi teisest poolest, see ehitati ümber vanematest ehitistest. Mõis on ajaloos isegi vahepeal riigistatud ning Rootsi kunn Gustav II Adolf kinnistas selle uuesti igaveseks omandiks Jakob Hastferile ja tema järeltulijatele. Hilisemalt sai mõis Knorringute omaks ja oli seda kuni 1908 aastani mil ta selle Vene keisririigi segaste aegade tõttu maha müüs.
Huvitav on, et nii Norra kui Udeva mõisa ostis 1917 aasta juunis Bernhard von Maydell kes juba sama aasta oktoobris jääb neist ilma. Siis riigistas mõisad Eesti Vabariik. Pärast võõrandamist oli Maydell sunnitud loobuma Norra mõisast millest sai Rõhu algkool. Udeva mõis õnnestus tal koos ligi 220 hektari maa ja majandushoonetega mingi trikiga siiski rendile saada. Nõuka ajal oli peahoone Udeva sovhoosi töötajate elamu. Mõisa peahoone hävis 1989 puhkenud tulekahjus ja vaatamata korduvatele katsetele hoone taastada jäi see aastateks lagunema. Viimasel ajal on seal siiski ühtteist taastatud. Kui mõis uuritud käisime vaatasime üle ka allikad nii maa pealt kui pilvepiirilt 😉
Ringi seigeldes otsustasime lõpuks ka Udriku mõisa üle vaadata. Kahjuks ei saa siia ligi praegu, tuli piirduda pilvepiirilt tudeerimisega. Kuigi väidetavalt mõisaomanikuga kokkuleppel pidi sinna sisse siiski saama, aga seekord ei olnud aega sellega tegeleda. Proovime tulevikus uuesti. Udriku kuulus pärusmõisana selle loomisest kuni 1919 aasta võõrandamiseni Rehbinderi aadlisuguvõsale. Viimati enne erakätesse minekut toimis seal mõisas hooldekodu. Kellel rohkem huvi mõisa ajaloo kohta saab seda lugeda siit.
Vaatasime mõisakompleksi ka pilvepiirilt 😉
-
Sügisvärvid pilvepiirilt
Käisin metsas uurimas kas seeni veel on, isegi oli aga keegi kurinahk oli korjamisega ette jõudnud 😀 😀 Ega sellest midagi katki polnud, mets ilus värviline ja tasub niisamagi seal luusida. Sellel aastal on sügisvärvid jälle päris kirevad mitte nii nagu tavaliselt, et roheline läheb sujuvalt kollaseks ja ongi kõik. Paar aastat tagasi kui drooniga esimesi katsetusi tegin oli ka sügis ilus värviline. Seda sügisvärvide aega ei tea kunagi kui kauaks jätkub, üks korralik öökülm ja tuul ning ongi kõik raagus ja hall. Seega vutvutvut koju drooni järgi ja uuesti tuld 😉
Vaatasin pilvepiirilt kõigepealt Kakerdaja raba üle, maalt ei saagi väga arugi kui vesine see tegelikult on. Aga raba iseenesest veel värvi muutnud ei ole, samas Noku talukoht on juba täitsa ilusti sügisvärvides. Huvitav fenomen hakkas silma, kesk – Eesti on kordades värvilisem kui põhi või lõuna. Vaatasin üle paar sügisvärvides mõisakompleksi. Näiteks lähestikku asuvad Albu ja Seidla ei olnud ühtmoodi värvilised, Albu oli palju värvilisem. Samas Seidlast edasi oli jälle ilus värviline. Kuidagi ringiga sattusin Ungru kanti ka 😉 Kusjuures pilvepiirilt on Ungru lossi varemed palju efektsemad kui maast.
Väike pilvepiiri video sügisvärvides Albu mõisast
Siin väike video sügisvärvides Seidla mõisast
Ja siin sügisvärvides Ungru loss 😉