-
Tuuldumas.
Sai natuke tuuldumas käidud ja uuritud nii vanu käidud kohti kui avastatud ka uusi. Soenduseks tegime väikse tiiru Pühajärve pargis. Päris põnev oli vaadata kuidas väiksed robotniidukid omaette toimetasid pargis. Tuled ees põlemas ja puha, pole varem kuskil täheldanud, et nendel riistapuudel lausa tuled küljes on 😀 😀 Käisime uurisime vähe sõjatamme ka. Igakord kui sinnakanti satun siis näen kuidas see on aina räsitum ja räsitum aga eks ta ole juba vanake ju ka. Väidetavalt 698-sentimeetrise ümbermõõduga Pühajärve sõjatamm on nime saanud 1841. aastal toimunud talupoegade vastuhakust Pühajärve mõisniku vastu. Tema vanuseks arvatakse olevat 300 – 400 aastat.
Kui Pühajärvest sai küllalt võtsime plaani uurida seda Paju lahingu värki. Mälestusmärgi juurde minna ei viitsinud kuna seal juba käidud küll ja küll. Mõtlesime uurida mõisa ümbrust. Sellel mõisal on olnud päris suur hulk omanikke. 1748 eraldati Paju mõis (Luhde Grosshof) Lätis asuvast Luke (Lugoži) mõisast ning omanikuks sai Gotthard Wilhelm parun Wrangell, kes 1750. aastal müüs mõisa W.G. Barclay de Tollyle. Mõis on olnud veel J.G.Thomsen omanduses, lisaks veel mõned linnakodanikud näiteks raehärra J.R.Schroder, von Schumann, von Maydell, von Richter, von Jürgensohn, Victor von Stryk.
Viimane omanik 1887 oli Leon Baron Preytagh-Loringhoven. 1922 mõis riigistati ning jagati asunike vahel. Hiljem oli mõisas kool. 1960. aastast on mõisas internaatkodu. Hetkel on mõisas hooldekodu ja sinna luusima kahjuks ei saanud. Samas avastasime pargist ühe huvitava mälestuskivi, polnud sellisest mälestuskivist varem midagi kuulnudki. See mälestuskivi on pühendatud Paju lahingust osavõtnud Põhja poegadele st. Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikest loodud rügemendi võitlejate mälestuseks.
Põikasime sisse ka Vastseliina linnuse juurde. Pole siinkandis ka tükk aega käinud, vahepeal on siin isegi ühtteis korrastatud ja tasuliseks kogu see teema tehtud. Muidugi ühte linnusevalli serva ehitatud mingi kolemaja, linnuse juurde võiks ikka ehitada mingi miljööga sobivama hoone… Sisse sinna majja ei saanud, kell juba sada aga pole hullu eks ma ükspäev käin. Võtsime siit suuna kodupoole.
Põikasime veel läbi Kambjast. Siia viimasel ajal paar korda tööasja ajama sattunud aga ringi vaadata pole olnud erilist aega. No näedsa tuleb välja, et siin omalajal kõvasti asjatanud Forselius ja Kuperjanovgi siin enne vabadussõda koolmeister olnud. Muidugi kirik on siin ka huvitav, väidetavalt olla see Lõuna – Eesti suurim maakirik. Sõdades korduvalt kannatada saanud pseudogooti uuskujunduses kirik pidavat oma hea akustika ning üle 600 istekohaga olema hea kontserdipaik.
Ühel kirikuaias oleval kivil on kiri, et 1932 aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf kes istutas kirikuaeda tamme, mis kasvab värava kõrval praegugi.
-
Lahemaa Rahvuspark
Ükspäev sai käidud Lahemaal tuuldumas. Eesmärgiks võtsime lihtsalt tsillimise ja puhkuse. Tiksusime vaikselt Sagadi poole kui nägime põllul korraga kolme kotkast. Nagu alati, siis kui on kohe vaja pole kaasas pikka toru 🙁 Noh aga paar pilti sai ikka. Ilmselt sellist vaatepilti kus on looduses korraga kolm kotkast lähestikku väga ei näe, hea kui ühte kotkast näed. Läksid küll lendu kui auto seisma jätsin aga maandusid maha tagasi mõne tiiru pärast.
Peale kotkaste imetlemist liikusime edasi Sagadi mõisa. Tegime väikse jalutuskäigu pargis. Linnud kisasid metsas üksteise võidu nii kõvasti, et isegi oma mõtete kuulmine oli raskendatud 😀 Muuseumi seinal ajasime näpuga järge kus ja mis mängufilme on filmitud. Tuleb välja, et ainult põhjarannikul on juba hullult filme vändatud. Mis veel muust Eestist rääkida.
Vaatasime ära ka metsamuuseumi ekspositsiooni. Saagide valik oli päris äge 😀 mõnest polnud kuulnudki midagi. Vitriinides oli väljas nii mõnigi delikatess mida omalajal sai sebida kas leti alt või tuttava jäägri käest. Ühes vitriinis olid erinevad käbid, mõni neist oli ikka päris pirakas. Muuseum on igaljuhul põnev, eriti linnakale kes metsa ainult piltidel näinud 😀 Ja need kes metsa kardavad minna puukide pärast võivad ka seal puugivabalt tutvuda metsaeluga 😀 😀
Sagadist edasi liikusime Vihula mõisa poole. Mõisa väravate juures künka otsas on üks tuuleveski taastatud vaatetornina. Sebisime mõisa adminnilt veski võtme, krt see oli pea poolemeetrine 😀 Kuidas küll vanasti aidamehed nendega käisid 😀 😀 Vaade ümbrusele veskist oli päris kobe.
Kui veski uuritud vaatasime ringi mõisas. Mõisa õuel rähn põristas päris usinalt ja natuke poseeris ka. Mõisas isegi automuuseum paari autoga, sai seda kah uuritud vähe. Mõisa peahoone on seest päris põnev ja ilus. Kolistasime veel veskis, seal päris palju põnevat vaadata ja ilmselt kui seadmeid veidi näppida saaks jahvatada kah.
Vaatsime ringi ka tubades, interjöör Zen tubades päris edev ja hubane. Mullivannid toas ja puha 😉 Sellistes väga mõnus tsillida 😉
Vihulast edasi läksime Vainupeale. Vaatasime ringi mererannas ja surnuaial. Pisikesel surnuaial on näha väga palju erinevas stiilis riste. Sealsamas on ka päris huvitav pisike kabel. Kabelis sees seekord ei käinud aga tulevikus katsume selle ka ära teha. Mererannas olid ka mõned tünnidest tehtud pesakastid aga asukaid veel näha polnud. Vainupeal seekord lõpetasime tripi ja sõitsime koju tagasi.
-
Metsas luusimas.
Sai vähe metsas tuuldumas käidud. Õues jummala soe ja kui puud poleks raagus siis ütleks, et väljas suvi 😀 😀 Lombil pole isegi jääd ja üksik luik naudib veeprotseduure. Päris äge kiviaiake oli ühes kohas keset metsa, ilusti samblaga kaetud. No ei saanud kohe pildistamata jätta. Oligi paras aeg üle pika aja oma fotokat katsetada.
Mõnekilomeetrisel tripil leidus isegi väheke lumekirmet aga see suht olematu.
Aga samas võis metsa alt korjata värskeid seeni 😉 ja nii mõnigi mari rippus veel põõsal. Linnud polnudki nahka pannud. Ilmselt oli kukeseeni ka aga ega ma väga ei otsinud. Muidugi äge oli see, et pajuvõsal urvad küljes ja täitsa paksult 😀 😀 Ei tea kas sel aastal jääb talv vahele või mis värk on…. Ükspäev panen siia ühe samasuguse tripi pildid. See toimus paar aastata tagasi ja siis oli talve ka 😉
-
Nähtused
Kohe hakkab uus hooaeg, meenutame veidi eelmise hooaja kummalisi ja samas ka põnevaid nähtuseid. Tundub, et kalmistutel pole midagi tavatut, lihtsalt tavapärased piirded, metallristid ja vahel ka mõned metallpärjad. Aga vahel siiski on mõned sellised nähtused mida igapäev või igal pool ei näe. Näiteks ei näe jõulude ajal küünaldega palistatud teed kalmistu väravast kabelini. Veelvähem näeb kusagil haakristiga metallpärga. Aga ärge hakake nüüd haakristi peale paanikat tekitama. Sellel pole Aaduga mingit seost, tol ajal kasutas nii mõnigi Aaduga mitte mingit seost omav välismaine firma oma logos haakristi.
Samas käib kalmistutel ka väga vilgas elu. Näiteks Tallinna kalmistutel näeb väga palju lindudele pandud pesakaste ja söögimaju. Seda mujal kalmistutel väga ei näe. Samas kihab elu ka ilma pesakastideta. Meil on tulnud nii mõnigi heki väljajuurimine pesade pärast edasi lükata. Mõned julgemad linnud on pesa teinud pesa kabeli seinaprakku ja kusjuures suht maapinna lähedale, sinna pääseb ligi iga loom või lind kes armastab lihaga maiustada. Vahel näeb ka väga kapitaalselt ehitatud saalungeid. Kui ma seda töömahtu vaatasin siis jäi õhku küsimus kas sinna tuuakse betoon “pirniga”
Vahel juhtub ka seda, et minnes lihtsalt liiva vahetama leiad kuskilt ikka mõne nurga kus saad ilusti käru veljed kõveraks sõita 😉 Ja platsi liiva seest leiad vastutasuks arvestatava koguse katuseplekki, dušši äravoolureste ja jumal teab mis detaile veel. Muidugi olen Eestimaa pinnal näinud kempsu kus on ikka M ja N tähistusega uksed, sees ilusti istumiskohad aga vaheseina ei ole, selle asemel on malelaud malenditega. Aga ühel kalmistul on level vähe julgem 😉 Kui muidu ikka 2 ust aga sees saab julgelt seljad koos ja käest kinni kakada 😉 Aga see võibolla karude pärast. Muidugi eriti kurvaks teeb see, et ikka veel on kalmistuid kus on platside vahed sõna otseses mõttes täis situtud. Vanasti nägi seda Tallinna suurtel kalmistutel kus puudusid kempsud. Aga nüüd on Tallinna kalmistud kempsudega piisavalt hästi varustatud ja hunnikuid naljalt ei näe. Nüüd on see trend miskipärast imepisikestel ca 50x100m suurustel metsaga ümbritsetud kalmistutel.
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, metsik rand
Täna kodumineku päev. Nänn kotti, tuba tühjaks ja linna laiama. Muu rahvas läks vanalinna hulkuma, ma ei viitsinud, seal juba käidud nõrkemiseni. Mõtlesin, et kolistan veidi seal kohalikus metsikus rannas. Eelmine kord kui seal hulkusime siis jäi asi veidi poolikuks. Nüüd just viimane aeg seal ära käia 😉 Täna veidi tuuline ja läbi vee ei kannatanud eriti koralle pildistada. Huvitaval kombel värvilisi kalu kalda ääres seekord praktiliselt ei olnud, eelmine kord oli neid küllaga. Eks ma seda kalade vähenemist panin tähele juba klaaspõhjaga laevaga ringi tuuritades. Aga selle eest oli kividel hullult meresoola, ma isegi maitsesin seda 😉
Korallide tükke on siin kogu rand paksult täis ja seal kaugemas nurgas oli veel paar Egiptuse – Israeli sõjaaegset tanki või soomuki jäänust. Huvitav oli ka see, et üks vares lendas päris pikalt minuga kaasa, maandus üsna lähedale ja rääkis pika jutu maha ja lendas jälle järgi. Kahju, et aru ei saanud mida ta rääkis. Ja ega siin väga pikalt ei saa töllerdada rannas, kuskil 4 ajal ilmus politsei ja palus lahkuda. Siinkandis pole pimedas lubatud ohutuse mõttes rannas olla, veelvähem lubatakse ujuda.
Lõpuks oligi õhtu käes ja transfeeri buss viis lennujaama. Kokkuvõtvalt väga mõnus vaheldus niimoodi omaette kuskil karup… tiksuda. Hakkame vaikselt uut plaani tegema 😉
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, tiksumise päev
Täna vabakavaline tiksumise päev, kõigepealt hotellis väike hommikusöök paremate mõtete tekitamiseks 😉 Vaatasin, et hotelli sööklas on mingi huvitav fenomen, lauad on söögiriistadega alati kaetud aga mitte kordagi ei ole veel näinud, et 4 kohaline laud oleks kõik kaetud, alati on ainult 3 kohta. Ei tea mis kohalik kiiks see on 😉 Peale sööki käisin vaatasin mis hull remont hotelli territooriumil käib. See osa kus eelmine kord ööbisime on täiesti kinni ja väravgi lukus ja hotelli esiküljel seal kus oli ennem lava ja miski amfiteatri laadne asjandus oli nüüd ekskavaatorite mängumaa. Huvitav mis sinna ehitatakse.
Kui hotellil tiir peal käisin uurisin kus hotelli uus rand on, varem oli rand merepoolses küljes Farsha lähedal aga seal suht tuuline koguaeg. Aga uus rand on vanalinnas kohe keset lahesoppi, siinsamas kõrval on kohe pisike sadam klaaspõhjaga laevade ja muu mudruga. Ülevalt pankranniku pealt avaneb sinna päris hea vaade. Lonkisin trepist alla vanalinna kolistama. Siinsamas nõlva peal on ka need imelikud pisikesed majad mida me eelmine kord juba tudeerisime aga ei saanud pihta mis värk nendega on. Need ei sobi üldse üldisesse konteksti ja näivad nagu võõrkehad. Tuleb välja, et need on veel ennesõjaaegsed Israeli majad. Majad iseenesest pidavad head olema, suvel jahedad ja talvel soojad. Vanalinnas vaatasin, et rattapoode nõrkemiseni aga sõitmas neid kuskil väga ei näe. Ja huvitaval kombel on valdav enamus jalgrattaid kõikvõimalikes stiilides valuvelgedega.
Kui vanalinnal tiir peal lonkisime tagasi hotelli poole aga miks otse kui ringiga saab 😉 Põikasime läbi Dahab keskusest tegime väikse kohvi ja vaatasime mida uut on. Ega midagi erilist polnudki peale siinmail harvaesineva heas toitumuses kassi, kes oli ennast sisse seadnud papagoipuuride kõrvale.
Lõpuks tiiruga hotellis, väike õhtusöök ja kotile
-
Ära jäta linnukesi nälga.
Nagu alati tuli tali ootamatult 😉 ja ega lundki vähe pole, see teeb linnukeste elu keeruliseks. Paksu lume ja külmaga on loodusest toidu leidmine raskem ja samas vajavad külma ilmaga linnud rohkem energiat, et säilitada kehatemperatuuri ja ellu jääda. Seetõttu on lindude toitmine talvel oluline. Samuti on olulised kohad kuhu saab pakase eest varju minna, selleks sobivad ideaalselt pesakastid. Eelmisel talvel sai usinasti katsetatud söögimaja-pesakasti. Katsetused osutusid vägagi edukaks nii söögimaja kui ka pesakastina.
Söögimaja või pesakasti paigaldamine on mitmes mõttes oluline tegevus. See on põnev ja kaasahaarav tegevus nii suurtele kui väikestele pereliikmetele. Samuti on see väga olulise õpetliku väärtusega, eriti lastele. Söögimajade ja pesakastide paigaldus loob lindudele hädavajalikke söögi, varjumise ja elukohti. Lisaks on kogu perega väga põnev jälgidas linnukeste toimetamist ja osaleda aktiivselt aialindude loendusel.
Kellel tärkas huvi linnukeste abistamiseks, siis meie poest saab nii valmis pesakaste ja söögimaju kui ka ise meisterdamise komplekte. Meisterdamise komplekt on sobilik nii kingituseks kui ka lastega ühise kvaliteetaja veetmiseks meisterdades. Samas on soovi korral võimalik meilt tellida ühine meisterdamine väiksemale seltskonnale. Ära jäta linnukesi nälga ja peavarjuta.
