fbpx
  • Muu värk,  Tsill

    Kolga muuseum ja mõis

    Kolgast sada korda läbi sõitnud ja isegi kohalikul vanal sillal jalutanud aga vot muuseumi ja mõisa pole veel siiani olnud aega sisse astuda. Seekord õnnestus see viga parandada väikse tööotsaga mõisa õues. Muuseum asub kunagises valitsejamajas ja on täiesti arvestatava suurusega. Seekord kahjuks muuseumi lõpuni tudeerida polnud aega aga teen seda ükspäev kindlasti. Esmapilgul hakkas silma nii mõnigi põnev eksponaat mida mujal väga ei kohta. Üks neist oli küünalde valamise vorm.

    Põgusalt vaatasime giidi saatel üle ka mõisahoone, väljast näeb see üsna kobe välja aga seest üsna õnnetu. Aga eks see mõisa taastamine pole sugugi odav lõbu. Ilmselt on vähestel tagataskust kohe võtta mõned head üleliigsed millid remondiks. Esimeste teadete järgi kuulus Kolga mõis 13 sajandil tsistertslaste ordule. Vahepeal oli see mõis ka Taani riigi oma. 1581 aastal kinkis Rootsi kunn Johan III mõisa Rootsi väejuhist vanahärrale Pontus de la Gardie’le. Esimene mõisahoone oli ühekordne millele aegamööda ehitati juppe ja korruseid juurde 😉 Praeguse väliskuju sai mõisa peahoone ilmselt 19 sajandi alguses. Kusjuures huvitav on see viimased mõisa omanikud olid Stenbockid, nõuka ajal mõis natsionaliseeriti seal toimetas Kirovi kolhoos. 1990 aastal ostsid Stenbockid mõisa tagasi ja see kuulus kuni 2014 aasta suveni Stenbockide aadlisuguvõsale. Miks nad selle tagasi ostsid kui sellega mingeid plaane polnud on muidugi mulle veidi arusaamatu. Praegu on mõis erakätes aga kokkuleppel omanikuga saab külastada. Praegu käib vaikselt jõudumööda mõisa restaureerimine ja nii mõndagi huvitavat on juba näha. Ühes ruumis on päris omapärane illusioon orvast mis eemalt vaadates petab silma ära küll 😉 Tegelikult on seal täiesti sirge sein.

    Kui mõisal ka tiir peal läksime asjatama mõisa õuele. Kunagine georadari uuring näitas pinnases mingeid anomaaliaid ja nüüd oli aeg uurida mis värk nendega on. Ühtteist põnevat sai isegi leitud ja mine tea ehk tuleb seal kunagi suurem uurimistöö ette 😉 Loomulikult vaatasime mõisa ka linnulennult.

    Väike video mõisakompleksist sai ka purki 😉

  • Tripid,  Tsill

    Vao tornlinnus

    Jõgeval asjatades tuli mõte, et koduteel võiks Vao tornlinnusest paar droonipilti teha. Mõeldud tehtud, eks seal ole aastate jooksul korduvalt käidud möödaminnes aga sisse pole saanud. Küll ei võta keegi telefoni, küll on puhkus ja veel miljon muud asja. Kohapeal olles mõtlesin, et helistan pulli pärast ja uurin kas saab sisse või ei. Ennäe imet, küsiti millal soovin, ütlesin, et kohe. Öeldi pole probleemi, 10 min pärast ollakse kohal ja lastakse uurima. Jõudsin vaevu paar droonipilti teha kui juba oldigi kohal ja lubati linnusesse luusima. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel oja kõrgele kaldale kohalikust paekivist. Linnus koos keldrikorrusega on neljakordne. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri, lavatooriumi, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendas tol ajal teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, see oli ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Hiljem mingil ajal on raiutud läbi seina ukseava keldrisse.

    Kolasin läbi kogu linnuse, ilmselt oli see omal ajal arvestades müüri paksust ikka päris arvestatav elupaik vasallil. Esimesel korrusel on väike näitus kohalikust eluolust ja ka mõned infotahvlid apteeker Melhiori võttepaikadest. Enne kui need infotahvlid jõudsid siia nägin ma neid juba varem Väike – Maarja muuseumis. Siinses linnuses filmiti nii mõnigi episood sellest filmist. Igatahes väga lahe oli. Aitäh muuseumitöötajale kes viitsis kohe viuh kohale kimada, uksed avada ja korraliku ekskursiooni teha.

    Kodupoole kimades viskasin pilgu peale ka Liiduri lubjaahjude varemetele. Millal need lubjaahjus ehitati, krt seda teab. Aga kui me ajaloos pilti kokku ajame siis ega nad väga üle 100 aasta vanad pole. Omal ajal oli Tamsalu, Väike – Maarja, Simuna ja Rakke ümbrus tihedasti täis lubjapõletamise maa – ahjusid. Tekib küsimus, miks just siinkandis. Aga seetõttu, et siin on keemiliselt puhta lubjakivi kättesaadavus väga hea. Õhukese mullakihi all on kohe karplubjakivi ehk rõngaspaas. Tänapäeval toodetakse lupja tööstuslikult ainult Rakkes. Siinseid paiku on hakatud nimetama Pandivere paeriigiks. Ja muidugi kellel huvi siis siinkandis on tegelikult päris palju paekiviga seotud kohti kus tasub kindlasti käia. Näiteks Tamsalu lubjapark, Porkuni paemuuseum ja Kunda lubjatehas.

  • Tripid

    Lihula – Kurese – Soontagana

    Vaatasime üle Lihula muuseumi, päris lahe naiste pesu näitus oli 😉 ja mitte ainult. Muuseum ise asub mõisas mis nagu ikka vahel kipub olema asub linnuse servas. Lihula mõisa ja linnuse ajaloost ei hakka siin pikemalt kirjutama, see on üksipulgi lahti kirjutatud siin.

    Kui Lihula muuseum uuritud viskasime pilgu peale Mihkli kirikule. Mihkli kirik olla ehitatud Soontagana muinaskihelkonda 13 sajandil ja on seega kogu Lääne – Eesti vanimaid ja omapärasemaid. Mihkli kirik on sarnane Saare – Lääne piiskopkonna kirikute põhiolemusele – ühelöövilise kahe võlviga pikihoonega liitub idas veidi kitsam kooriruum. Praegune kellatorn ehitati kirikule ilmselt 18 sajandil. Umbes samal ajal müüriti kinni ka kiriku põrandaalused hauakambrid. Väidetavalt olla Läti Henrik olnud siin esimeseks preestriks. Kirikuaias on ka 2011 aastal avatud mälestuskivi “Hirmus Antsule”. Ants on ilmselt siinkandi kõige legendaarsem metsavend.

    Kui juba siinkandis siis tuleb üle vaadata ka üks kohalikke müstilisemaid külasid Kurese. Siin ikka on mida vaadata kui vähegi viitsid jalutada mööda kunagisi tänavaid. Veidi pikemalt Kuresest saab lugeda siit.

    Ja ega saa käimata jätta ka Kureselt linnulennu kaugusel oleval Soontagana linnamäel. Linnus asus kunagi iseenesest soosaarel. Tänapäeval saab sinna kuiva jalaga. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. 1226 aastal toimunud viimaste ristimistega muudeti ka see paik saksa ristirüütlitele alistunuks.

  • Tsill

    Paikuse politseimuuseum

    Sai üle vaadatud veel üks politseimuuseum, seekord siis Paikusel. See on nüüd üks selline muuseum kuhu ilmselt otse tänavalt sisse astuda ei saagi ja ka infot olemasolu kohta ei leia. Muuseum ise pisike, aga näeb täitsa kobe välja. Paljud eksponaadid on varasemast vägagi tuttavad. Mnjaa teletaip on üks äge riistapuu, sellega sai omal ajal ikka palju pulli 😀 😀 Isegi Tootsi punane pintsak on siin vaatamiseks olemas. Eksponaatide hulgas ei märganud kuldse kirjaga politsei embleemi, see oli kasutusel sel ajal kui lõvi veel söönud oli 😉 Hiljem kui lõvi näljutama hakati muutus kiri ka valgeks. Kui Rakvere Politseimuuseumis on olemas siis Paikuse politsei muuseumis peaks see ammugi olema. Aga muidugi ei näinud ma siin muuseumis kuskil muuseumi ja kooli enda lugu. Sellel koolil on vägagi huvitav ajalugu enne politseikooliks saamist 😉

  • Muu värk,  Tsill

    Viru – Nigula muuseum

    Lõpuks peale mõningaid luhtunud katseid õnnestus see muuseum üle vaadata. Varasemalt siin enamus muid vaatamisväärsuseid juba korduvalt üle vaadatud. Seekord keskendusime peale väikseid asjaajamisi muuseumile, ega muuks väga aega ei olnudki. Loomulikult tuli ikka ennem üle vaadata kohalik nõiaprotsessi mälestusmärk.

    Nõiaprotsessi mälestusmärke ma nagu rohkem Eestis ei teagi, kuigi nõiaprotsesse on meil küllaga olnud. Väidetavalt olla säilinud andmeid 145 nõiaprotsessi osas. Näiteks 18 – 19 sajandi Eesti nõiaprotsessidest on kirjutanud Lemmit Mark artikli “Nõiaprotsessidest Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi alguses.” mis ilmus ajakirjas “Ajalooline Ajakiri” nr. 1/1938.

    Aga praegu keskendume Viru – Nigula nõiaprotsessile, väidetavalt pidavat olema Kongla Anni nõiaprotsessi protokoll Tallinna raearhiivis. Vähemalt nii on maininud Viru – Nigula pastor Otto Wilhelm Masing oma Marahwa Näddala Lehes 1825 aastal. Kongla Anni kohtuprotsess peeti 1640 aastal Mahu (Maholmi, Viru – Nigula) kihelkonnas Pada mõisas, seal mõisteti ta surma süüdistatuna nõidumises. Esimene piinarikas ülekuulamine toimus 19.04.1640 kus kohal olid neli junkrut ja pastor. 02.05.1640 tuli kohus kuberneri käsul Pada mõisa teistkordsele ülekuulamisele. Ilmselt ei läinud need nõiaprotsessid niisama, selle protsessi lahutamatu osa oli ju piinamine. Tol ajal kasutati pöidlakruvisid, jäsemete pingutamist nööriga, vee- ja tuleproovi ning krt teab mida veel. Ega inimese fantaasial pole piire.

    Tema hukkamise osas pidavat tänapäeval olema erimeelsusi, kuigi arvestades tolleaegseid tavasid oli finaal ilmselt tuleriidal. Maeti Ann väidetavalt kirikuaia taha, sinnasamma kuhu mõnda aega tagasi paigutati mälestuskivi. Samas mul tekib küsimus, kui tuleriidale pandi siis ilmselt polnud enam midagi matta. Kiiruga vaatasime üle ka tee ehituse käigus välja kaevatud müürid ja kalmistu. Arheoloogidele oli seal tööd mitmeks nädalaks. Mis on huvitav, et teel muuseumi näeb siin lausa kahte rataskaevu. Tavaliselt ei näe neid enam kusagil.

    Muuseum asub endisaegses pastoraadis, mis olla ehitatud 13 sajandil. 1658 rüüstas ja põletas Vene tsaar Aleksei kogu kirikumõisa ja kiriku. Peale seda pastoraat küll taastati aga ilmselt mitte endisel kujul. Originaalist olevat säilinud ainult kelder ja mantelkorsten. Nõuka ajal oli hoone kasutusel veel haigla ja kooli internaadina. Muuseum on iseenesest põnev, päris ammendav jutt on kunagistest pastoritest Hasselblattist ja Masingust. Eksponaatide hulgas on ka kirikuhärra porri pildid ja muu selline staff 😉 Veel on veidi nõukaaja teemat. Isegi nii mõnigi “kitse” paneku kiri on väljas. Päris huvitav on lugeda mille kõige peale “kitse” pandi

    Veel on siin nii mõnigi vikuaja ehtetükk väljas. Kohalikud detekavennad on päris hea kogu kokku pannud.

    Vaatasime üle kunagised keldriruumid. Seal eksponeeritakse aegajalt mõnda näitust. Igatahes on muuseum äge ja kindlasti tasub külastada. Giid on siin väga pädev lugusid jutustama.

  • Muu värk,  Tsill

    Kadrina kirik

    Varasemalt siin kalmistul küllaga käinud aga kirikus sees pole käinud. Nüüd möödaminnes sattus uks lahti olema, loomulikult tuleb kohe sisse ka piiluda. Siinsamas ukse vastas on päris võimas Vabadussõja ausammas, seda tasub kindlasti vaatamas käia. Kiriku ukse kõrval seinalt on krohv maha koorunud ja sealt alt on päevavalgele ilmunud igasugused põnevad ristikesed jne. Huvitav miks neid omal ajal niimoodi hulgi tehti.

    Kadrina kirik on ilmselt 15 sajandil ehitatud kaitsefunktsiooniga kirik. Paksud müürid viitavad üsnagi kindlalt sellele. Kahjuks seekord torni ei saanud. Sisustusest on siin tähelepanuväärne 1490 aastal Saksamaalt toodud peaaegu elusuuruse Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks. Tegemist pidavat olema ainsa meie ajani säilinud esemega, mis on ligikaudu sama vana, kui kirikuhoone ise. Kiriku praegune orel osteti 1895 aaastal Peterburist. Kurjad keeled räägivad, et miski ettetellimise nipiga pidavat olema siin kirikus võimalik kuulata orelimuusikat. Meie külastuse ajal oli seal üks pisike kohaliku asumi makett vaatamiseks, polegi selliseid makette varem peale Narva Aleksandri kiriku kusagil mujal kohanud.

    Tahtsime möödaminnes üle vaadata ka ristiaia aga seal toimetasid sõdurid, ei hakanud segama. Ülevaatus jääb järgmiseks korraks 😉

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Käsmu kabelid

    Käsmu kalmistul asjatades vaatasime üle ka sealsed Käsmu kabelid ja muud vaatamisväärsused. Kuna siinses meremuuseumis juba korduvalt käidud jätsime seekord selle vahele ja keskendusime kabelitele. Käsmu kabel olla 1863 aastal külaelanike raha eest ehitatud puitkabel. Kabel iseenesest väljast selline tagasihoidlik nii nagu nad enamuses on. Kabeli uhkuseks on Tallinna Rootsi – Mihkli kirikust pärinev orel mis pidavat olema üks Eesti vanemaid oreleid. Arvatakse, et oreli ehitas tõenäoliselt orelimeister Johann Andreas Stein 18 sajandi lõpus. Muidugi hakkas kabelis silma ka korralik korjanduskast, huvitav mis aastast see pärit on.

    Kabelit ümbritseb pisike kalmistu kuhu on maetud nii mõnigi kuulus kapten. Silma hakkas isegi üks üsnagi hästi säilinud metallpärg. Muidugi on siin kalmistul ka üheks Eesti ilusamaks hauamonumendiks peetav kapten Tiedemanni noorelt surnud lemmiktütre mälestusmärk. Ütleks, et ma olen kalmistutel palju igasugu monumente ja asju näinud ning võin kinnitada, et tõesti on ilus kuju.

    Kalmistust sajakonna meetri kaugusel on veel üks huvitav kabel. See kabel rajati 1846 kindral Nikolai von Dellingshauseni mälestuseks. See kindral olevat esimesena avastanud Käsmu kui laheda suvituskoha. Nikolai von Dellinghausen (1827-1896) oli omal ajal päris kõva võll, olles nii Eestimaa Rüütelkonna peamees, kihelkonnakohtunik, kreisisaadik, mõisnik ja krt teab kes veel 😉 Muidugi kabeli osas on mitmeid eriarvamusi, võimalik, et kabel on ehitatud hoopis parun Eduard Johann von Dellingshauseni mälestuseks. Aga võta sa kinni mis tegelikult on. Praegu on kabelis päris huvitav fotonäitus.

    Ja muideks siin on veel üks vaatamisväärsus 😉 Kalmistu juures on igati korralik välikemps. Muidu kemps nagu kemps ikka aga esimest korda näen Eestimaa pinnal, et kemps on ehitatud eurorahade toel 😀