-
Kostivere karstiala ja Linnamäe linnus
Ilus kevadine ilm tuli kohe ära kasutada koduümbrusega tutvumiseks. Eelmisel aastal juba sai korra Kostivere karstiala pilvepiirilt uuritud, aga siis väga head pilti ei saanud madala pilvisuse pärast. Katsetasime nüüd vähe parema ilmaga uuesti ja pilt hoopis teine. Saab vähemalt aimu kui suur see tegelikult on.
Väike video Kostivere karstialast sai ka purki.
Muidugi sai jätkatud ka oma linnustest ülelendamise projekti 😉 Linnamäe linnus ju siinsamas, sai kohe ühe jutiga see ka üle vaadatud. Möödaminnes muidugi väike kõrvalpõige Jägala joale ka. Pole seal tükk aega teiselt poolt käinud ja kohe muutuseid nagu putru. Kõik vanad barakid on kokku lükatud ja joa lähedale on arvestatava suurusega parkla ehitatud. Sinnasamma ehitatakse ka mingit uut hoonet, huvitav mis sinna tuleb…. Kindlasti mini Maxima 😀 😀
Nii ja lõpuks Linnamäe või siis Jägala linnust uurimas. Tänapäeval pole siin tegelikult eriti midagi enam järgi peale metsa kasvanud künka ja taastatud elektrijaama. No eks see linnamägi oma otsa hüdroelektrijaama ehituse käigus saigi. Väidetavalt oli see Eesti suurim linnamägi kasutusel juba enne meie aega mõnisada aastat. Mis teeb muidugi sellest linnusest ühe põhja Euroopa suurima linnuse EMA. Hüdroelektrijaam ehitati siia 1922 aastal. II MS ajal lasti see muidugi puruks, aga 2000-ndatel aastatel taastati uuesti. Tänapäeval muidugi mingid mitte just eriti teravad pliiatsid üritavad paaniliselt seda uuesti hävitada. Väidetavalt ei pääse kalad kudema. Selle nimel, et 3 kala võibolla tahab kudema minna ollakse valmis hävitama 100 aastat olnud ökosüsteemi. Huvitav, kui hävivad tuhanded molluskid ja muu elustik ei koti kedagi. Mina arvan, et see tammi hävitamise plaan on röövpüüdjate lobitöö, siis saab käia jõesängist järgi jäänud kraavis ahinguga punast jahtimas. Ma teeks ettepaneku juga ka madalaks õhkida kala ei pääse ju kudema.
Väike video Linnamäe linnusest ja elektrijaamast sai ka tehtud.
-
Lihula linnus
Lihula linnuses muidu hulkunud küll ja küll, aga nüüd sai linnustest ülelendamise plaan täiendust pilvepiirilt vaate näol. Lihulas on olnud olnud Eestlaste muinaslinnus juba krt teab mis ajast. Kroonikates hakatakse mainima seda linnust 1220 aastate paiku, siis kui Lihula määrati Riia peapiiskop Alberti poolt Eesti piiskopkonna keskuseks. Ilmselt puidust muinaseestlaste linnuse vallutasid millalgi 1220 aastal rootslased, aga pikalt nad seal laiata ei saanud. 8 augustil 1220 aastal tuli merelt saarlaste malev piiras linnuse ümber ja pani tule räästasse.
Rootslased pidid grillipeolt ruttu jalga laskma, eluga pääsesid vaid vähesed. Hukka sai umbes 500 rootslast. Põlenud linnuse asemele hakati ehitama alles 1238 kivilinnust. Selle omanikeks eri aegadel on olnud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased, hetkel on säilinud vaid varemed. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on selgunud, et Lihula piiskopilinnus kujutab endast ühte unikaalsemat 13 saj kaitserajatist Baltikumis. Selle tuumikuks on olnud kõrgele püstitatud pealinnus. Põhja ja lääne suunas kaitsesid seda lisaks müürile veel paeastangu järsud küljed ning veega täidetud vallikraav. Liivi sõjas sai kivilinnus niipalju kahjustada, et seda enam ei taastatudki. 1643 aastal andis Rootsi kuninganna Kristina loa linnuse lammutamiseks. Lammutamise lihtsustamiseks lasti see õhku ning järelejäänud ehitusmaterjali kasutati mõisa ja alevi ehitamiseks.
Muidugi lisaks linnusele vaatasime pilvepiirilt üle ka kohaliku kõvera torniga kiriku.
Siin väike video sellest mis linnusest veel järgi.
-
Allika Sulps 2025
Ei viitsinud ilusa ilmaga kodus passida ja käisin sellelgi aastal möödaminnes juba traditsiooniks saanud kogukonnaüritust piilumas. Seekord oli ilmataat veidi lahkem kui muidu ja lisaks külmale oli veidi lund ka puistanud 😉 Nagu ikka said soovijad sauna ja jääauku nautida. Ja kui muidu saab tünni või korvi Avinurmes siis siinselgi üritusel polnud tünn võõras teema 😉 Neid oli lausa mitu.
Kelle kõht oli suurest saunatamisest tühjaks läinud sai kohvikus imemaitsvaid koduseid küpsetisi maitsta.
Väike droonivideo üritusest
-
Kiviloo linnus ja mõis
Sada aastat mõelnud selle peale, et kuidas saaks üle vaadata Kiviloo linnuse ja mõisa. No ei ole siiani see kuidagi õnnestunud. Aga kus häda kõige suurem seal ikka juhtub midagi sobilikku. Nimelt hakati mõisa keskkütet panema ja seoses sellega oli vaja teha arheoloogilisi uuringuid. Mõisa ja linnuse uurimiseks võimalus kohe maast leitud 😉 Kiviloo oli koos Porkuni lauamõisaga 1 kahest Tallinna piiskopile kuulunud kindlustatud lauamõisast. Muideks tolleaegne nimi sellel kohal oli ajastukohaselt saksapärane “Fegefeuer” mis maakeeli peaks olema “Puhastustuli”, huvitav millest selline nimi. Kiviloo mõisa on esmamainitud piiskop Heinrich I ajast aastal 1322, kas ta oli siis linnus või mõis pole täpselt teada. Aga kuna Kiviloo läheduses ristusid nii Tallinn – Rakvere kui Tallinn – Tartu teed siis ilmselt oli tegu siiski kindlusega. Linnusena mainitakse seda kohta siiski alles 1474. Kui vaadata säilinud varemeid, jooniseid või joonistusi siis väidetavalt ei jõutud piiskop Simon von der Borchi ajal linnuse kahte ülejäänud tiiba valmis ehitada, seetõttu ongi paekivist ehitatud kahekordne linnus L kujuline. Aga mine sa tea äkki pidigi selline olema…
Praegu käib eravalduses olevas mõisas usin renoveerimine ja äkki saab seda kunagi ka avalikkus näha. Sonkisime seal usinasti keskküttetrassi alla jäävat ala. Mida kõike sealt ei tulnud alates šlakist, luudest, hobuseraudadest, padrunikestadest kuni seniteadmata müüride ja postideni. Sonkimist oli nii palju, et isegi unine siil tuli vaatama mida me songime 😉 Üks omapärane leid oli taskunoa näol mille käepidemele põletatud nimi “Ille”. Huvitav oleks teada selle taskunoa lugu.
Huvitaval kombel puudub ajalooallikates info Kiviloo linnuse saatuse kohta kuni Liivi sõjani. Liivi sõja ajal ründasid piiskopilinnust 1558 Vene väed. Linnust kaitsnud 11 sakslast ei tulnud kaitsmisega toime ja linnus vallutati ning põletati maha. 1692 aastast säilinud mõisa plaani järgi võib arvata, et peale sõda taastati linnus elumajaks. Alates 1839 aastast kuni mõisa riigistamiseni kuulus valdus Stackelbergide perekonnale. 19 sajandil ehitati siia puitmõis millele 1905 aasta mäsu ajal tuli otsa pandi. Peale seda ehitati siia uus kivimõis. Nõuka ajal olevat mõisahoones olnud sovhoosi kontor ja tööliste korterid. Väidetavalt olid siis veel osaliselt kasutuses linnuse varemete alused keldrid, muideks paar ruumi on tänapäevalgi üllatavalt hästi säilinud. Linnusest endast on säilinud ainult mõned üksikud müürijupid. Linnusevaremete jõepoolsel küljel on säilinud ka eeldatav vallikraav mille kohta erinevad allikad arvavad, et see siiski polnud vallikraav vaid pigem kalatiik ja jõe paisutus veski jaoks.
Muidugi võimalust ära kasutades piilusin linnuse varemeid ja mõisa pilvepiirilt. Midagi eriti kvaliteetset ei saanud, vihmapilved olid kahjuks väga madalal.
Ja muideks linnuse kohta interneedumist infot otsides avastasin ka ühe “kala” Siin lehel olev droonivideo Kiviloo linnusest ei ole sugugi linnus. vaid tegu on õige mitusada meetrit eemal olevate suvaliste mõisaaegsete hoonete varemetega
-
Iru linnus
Iru linnus mul üle õue aga vot ei saa ega saa sinna luusima. Viimati sai seal käidud eelmisel sajandil, nüüd viimane aeg mälu värskendada. Iru linnus on olnud seal neemikul juba ilmselt kõvasti enne meie aega ja eks see oli ka omaaegne veeteede “piiripunkt” Miks ta maha jäeti ei tea keegi aga arvatakse, et maapinna tõusu tõttu sajandite jooksul muutus Pirita jõgi nii madalaks, et minetas laevatee tähtsuse. Linnusest pikemalt ja üsna põhjalikult on kirjutatud siin. Eks minu see spontaanne linnamäe ülelend drooniga on seotud väikse eesmärgiga, võimalusel drooniga üle lennata kõigist Eesti linnustest või siis kohtadest kus nad kunagi olnud on. Ega neid väga palju polegi, ainult miski 150 tuuris 😉 Muidugi algus on juba vaikselt ära olnud ja nii mõnestki on juba taevapildid tehtud. Rõngu, Vao tornlinnus, Kiltsi, Laiuse, Paide, Põltsamaa, Kasti, Koluvere on juba olemas 😉
Väike tiir ümber linnamäe pilvepiirilt sai ka tehtud
-
Jägala ja Keila-Joa pilvepiirilt
Jägala ja Keila-Joa jugasid käinud vaatamas küll ja küll nii suvel kui talvel aga siiani on droonipildid kuidagi tegemata jäänud. Seekord katsusin selle asja korda ajada ja vaadata kuidas need kohad välja näevad pilvepiirilt. Talvel pilvepiirilt on need kohakesed ikka päris efektsed. Vaatasin üle ka selle kohakese kus Jõelähtme jõgi suubub Jägala jõkke, suvel madala veetasemega pole seda Jõelähtme jõge seal eriti olemaski.
Möödaminnes vaatasi pilvepiirilt üle Jõelähtme kiriku. Selle kiriku tornist olen ma tegelikult ümbrust juba veidi vaadanud, aga seekord vaatasin siis ülevalt kirikut ennast.
Väike video Jägala joast pilvepiirilt
Siin väike video Jõelähtme kirikust pilvepiirilt
Nii, nüüd siis jõudsin Keila – Joale juga pilvepiirilt üle vaatama. Siin muidugi tiksusin õige mitu tundi, et saada joast ka öised pildid. See on üks väheseid Eesti jugasid mis on teatud kellaaegadel efektselt valgustatud. Ja ega alguses polnudki kindel, et seda näeb, kuna liikusid jutud, et valgustus ei tööta. Aga ootamine tasus siiski ära ja juga oli tõepoolest mõned minutid valgustatud 😉
Siin väike video öisest joast. Päris efektne on see valgustusega.
Siin väike video öisest Keila-Joa mõisast pilvepiirilt
-
Albu mõisa kabel ja kalmistu
Meil on veel selliseid huvitavaid kohti mis ei hakkagi silma kuskilt otsast. Näiteks siiamaani ei teadnud midagi Albu mõisa kabelist ja kalmistust, kuigi sõidan sealt mööda sadu ja sadu kordi. Ja ilmselt ei teaks praegugi kui Albu kabelimäel poleks lageraiet tehtud. Nagu ikka sõitsin jälle oma tuttavat teed ja näen, et seal künka otsas kus muidu oli mets on järsku mingid varemed. Egas midagi, kohe tee ääres kiire peatus ja droon lendu. Vaatasin pilvepiirilt, et täiesti äge koht mida peaks maa pealt ka vaatama, aga seekord polnud selleks aeg. Paar päeva hiljem käisin turnisin sinna jala ka, kurja vahepeal oli mingi ajutine lumi maha tulnud mis tegi turnimise üsna libedaks. Iseenesest pole paha kohake, Kabelist järgi ainult varemed ja kalmistust piirdeaed ning mõned aimatavad hauakohad. Kalmistu ise harvesteriga lagedaks võetud.
Pärast vaatasin interneedumist järgi mis värk selle kabeli ja kalmistuga on, tuleb välja, et ega eriti midagi polegi selle koha kohta leida. Väidetavalt lasi Albu mõisnik Lilienfeld 1884 aastal ehitada mõisa lähedale mäekünkale perekonna matmispaiga. Sama aasta viimasel päeval õnnistati sisse kalmistu koos kabeliga ja maeti kohe ka mõisniku vanem tütar Helene. Kohapärimuse järgi olevat see kalmistu väga hästi korrastatud teede ja lillepeenardega olnud. Väidetavalt olla 1898 aastal (teistel andmetel 1901) peale mõisa Wrangelite kätte minemist Helene üles kaevatud ja viidi tinutatud kirstus ära, aga kuhu….. Palju sinna kalmistule tegelikult maetud on, ei leidnudki kuskilt.
Iseenesest on Kabelimägi küll pärandkultuuri objekt aga kaitse alla ei kuulu. Seegi ühel ilusal päeval võib maaomanik platsi siledaks lükata ja maja peale ehitada.
Üks pisike droonivideo ka sellest mis on veel säilinud kunagisest kabelist ja mõisakalmistust.
