-
Vikunuga, mis tegelikult polegi vikunuga
Aegade jooksul tellimise peale nii mõnigi nn. vikunuga tehtud. Nimetatakse tänapäeval neid nugasid kõikvõimalikes e-poodides ja foorumites valdavalt viikingi naiste nugadeks või siis germaani meeste nugadeks. Ükspäev ühte tellimust täites hakkas asi kuidagi kripeldama. Miks neid siis niiväga pole leitud vikuaegsetest naiste haudadest, miks need on just naiste noad ja mis on nende otstarve. Egas midagi interneedum lahti ja jälgi ajama. Meil sellist tüüpi nugasid muuseumide arhiivides küllaga kõvernoa nime all aga kahjuks pole pilte ega dateeringuid. Seega tuleb minna nugade kohalikus päritolus selguse saamiseks hakata arhiive läbi kammima.
Interneedumis jälgi ajades leidsin selliseid nugasid hulgaliselt Rootsi Ajaloomuuseumi arhiivist. Seal on ilusti nii pildid kui dateeringud. jälgi ajades tuleb välja, et nende nn. vikunugade ema on ilmselt hoopis pronksiaegne habemenuga. Nii, et kui just naised juba tol ajal jalgu ei raseerinud 😉 on tegu siiski pigem meeste või hoopis unisex noaga.
Rootsi Ajaloomuuseumis on hoiul nii mõnigi Rootsist leitud väga edeva mustriga pronksist habemenuga. Panen siia mõned üksikud põnevamad pildid. Valdav enamus neist on dateeritud ajavahemikku 1100ekr – 700ekr. On leitud isegi üks tammepuust kast kus erineva stafi hulgas oli edev habemenuga. Huvitav on see, et päris paljudel habemenugadel on kujutatud vikulaeva sarnaseid motiive.
Aga nüüd, siis kui ema üle vaadatud tudeerime lapsi ka 😉 Algusaegadest peale on nende kuju varieerunud äärmusest äärmusesse. Rootslastel on nende kõvernugade ühine nimetaja krumkniv. Kui nüüd neid pildil olevaid kõvernugasid vaadata siis ka rootslased kahtlevad kas need on noad või habemenoad. Pigem siiski need viimased kui mõõte vaadata. Ma ei kujuta ette, et selliste nugadega saaks midagi muud praktilist teha peale habemeajamise. No on muidugi ka variant, et nendega võidi näiteks pisikestel jahiloomadel nahka võtta.
On ka päris palju selliseid millel on riputusrõngas. Siin vaatame jälle suurust, sellises suuruses noad võisid täiesti vabalt vöö asemel näiteks kaelas rippuda. Jäi silma ka üks omamoodi huvitav eksemplar, sellel oli millegi pärast käekaitse
Arhiivides leidub ka päris ägedaid stiliseeritud kõvernuge mille käepidemel kaunistuseks kas ornament või loomapea.
Ja nüüd siis põhiasja juurde, valdav enamus nendest nugadest on dateeritud 500ekr – 400 mõni üksik on dateeritud 500ekr – 1100. Seega pole vikunoaga asjal erilist pistmist. Ilmselt neid siiski mingil määral vikuajal pruugiti kui head, odavat sepanuga, mida sai kiirelt ja lihtsalt valmistada. Mõned nimetavad seda nn. vikunuga ka germaani meeste noaks. Kumb ta siis on? Pigem ma ise ütleks, et tegemist on üldlevinud rauaaegse kõvernoaga mille otstarve sõltus ilmselt noa omanikust. Kes ajas habet, kes raseeris jalgu, kes puhastas nahka, kes kooris õunu jne jne 😉 Kui me räägime mingist vikuaegsest naistenoast siis vaatame pigem Kukruse Memme. Mis siis, et matuse pole vikuaegne. Päris huvitav artikkel Soome emännänveitsi nugade versioonist on siin. Väidetavalt sündis emännänveitsi nagu kõik muudki asjad siin ilmas juhuse tahtel 😀 😀 Mehel läks noa ots katki läks ja see enam tööks ei sobinud. Nii tuunis mees sellest jupist mis noast alles jäi uue ilma terava otsata noa. Nuga sai kergem ja naiselikum, seega naisele sobivam. Tänu lühemale ja ilma terava otsata noale saab mees nüüd rahulikult magada, kartmata, et naine ta vihahoos surnuks pussitab 😉
Kuidas sai sellest kõvernoast vikunuga on liikvel väike linnalegend 😉 Umbes 40 aastat tagasi olevat üks kuulus Hollandi sepp selliseid odavaid ja kiirelt valmistatavaid nuge viikingiturgudel müünud viikinginoa nimega. See kujunes väga populaarseks tooteks. Kuna tegu oli hea müügiartikliga siis hakkasid paljud teisedki neid nuge valmistama ja müüma sama nimega. Ja nii see levis 😉 Eks ma ükspäev uurin mis meie arhiivides nende kohta täpsemalt on.
Fotod pärinevad Rootsi ajaloomuuseumi arhiividest ja autoriteks on: Tania Muñoz Marzá; Asp Yliali; Kusmin Sara; Stiftelsen Föremålsvård Kirunas; Eriksson Thomas; Olsson Karin; Rosengren Helena; Myrin Ola
-
Ajaloomuuseum, Suurgildi hoone
Mõnda aega tagasi sai lõpuks külastatud ajaloomuuseumi Orlovi lossis, nüüd aeg käes mälu värskendada ajaloomuuseumi Suurgildi hoones. Suurgildi hoone ehitati aastatel 1407 – 1410, aga siseviimistlust tehti veel aastaid. Päris valmis sai hoone 1417 aastal. Hoonel on olnud kõikvõimalikke funktsioone, seal on toimunud Suurgildi liikmetest suurkaupmeeste pidustused, siit algasid või lõppesid rongkäigud, peeti pulmi, jumalateenistusi, teatrietendusi, kohtuistungeid ja kontserte. See on olnud ka börsihoone. 1952 aastast alates on Suurgildi hoone ajaloomuuseumi põhihoone. Praegu on siin põnev näitus “Miks Eesti ei ole kuningriik?” Aegajalt tehakse sellel näitusel ka kuraatorituure, mis pole sugugi pahad. Igal kuraatoril on asjast oma motiveeritud nägemus 😉 Kusjuures näitusel oli väljas ka eelmisel aastal Lagedilt juhuleiuna leitud väga edev hõbesõlg ja muudki põnevat.
Keldrikorrusel on erinevad näitused gildindusest, relvanäitus jne. Siin on ka üks taastatud kamin ja näeb natuke ka omaaegse keskküttesüsteemi, ehk siis kerisahju sisse. Relvanäitusel on kõrvuti nii EV kui nõukakindrali mõõgad, ei tea kumb on edevam 😉 Kukruse memme staffi näeb ka.
Mündikambris on sahtlite viisi nii münte, paberraha kui ehteid. Kusjuures päris palju on nn. vikuaegseid punutisi kus näeb kuidas neid on parandatud käepäraste vahenditega 😉
-
Lüganuse ja Kuremäe
Lüganusel asju ajades kasutasime ära ka võimaluse kohalik kirik üle vaadata. Niikaua kui töömehed kohale jõudsid saime veidi ringi luusida kirikuaias, üle vaadata vanade kabelite varemed jne. Lüganuse kirik oli ilmselt omalajal kindluskirik. Iseenesest ju vägagi sobilik neem vikuaegseks linnuseks või hilisemaks kindluskirikuks ja ilmselt oli kuskil siinsamas ka sadamakoht. Lõpuks jõudsid töömehed kohale ja hakkasid Masingu mälestusmärgi paigaldamiseks vundamendiauku kaevama. Kurja kus siit augu pinnasest tuli prahti välja 😀 😀 Kui auk valmis ja tuvastatud, et midagi väärtuslikku see täitepinnas ei sisalda läksime piilusime kirikusse.
Lüganuse kirik on üsna värskelt renoveeritud. Millal kirik ehitati jumal seda teab aga kiriku kroonika ütleb, et aastal 1260 oli kogudus juba kindlasti olemas. Kirik ise on omamoodi ehitusstiiliga, näiteks alt kandiline ja ülevalt ümar kirikutorn. Sarnane ülesehitus oli ka Harju – Risti kirikutornil, aga seal lagunes pool torni ära ja nii jäigi tänapäevani. Lüganuse kiriku näol on tegemist ainukese Eestis säilinud ümartorniga kihelkonnakirikuga.
Siin on veel üks põnev lugu, kirikutorni hilisema ehitusega on seotud tervel Vana – Liivimaal unikaalne detail, mis kaunistab kiriku lääneviilu. See on krohvile lõigatud ja punasega maalitud suur süvendrist, millele lisandub minuskeltähtedes kiri ELPGOTUN. Kuna teksti algus ja lõpp jäävad hilisema tornimüüri varju, oletatakse, et algusest on puudu H ja lõpust S või D. Teisisõnu, tekst võis olla alamsaksa keelne Help Got uns (Aidaku meid Jumal) või siis Help Got und Maria (Aidaku meid Jumal ja Maria). Väga korralik ja ammendav ajalookäsitlus kirikust on siin. Igatahes on see kirik külastust väärt.
Kui Juba sealkandis siis vaatasime kiirelt üle ka Kuremäe kloostri. Kõigepealt muidugi vaatasime seal üle püha allika. Huvitaval kombel oli see kuiv aga ega see seal ainus koht pole 😉 Kümblushoonest veidi edasi on veel üks allikas kust vett saab. Seal ilusti ämbrid ja värgid olemas. Muidugi kümbluskohast allavoolu on kindlasti väga mõistlik püha vett võtta 😉
Parkla servas olev “poevalvurite” hauaplats on vahepeal uue ilme saanud. Kui paar aastat tagasi siin käisin siis olid ainult hauakivid aga nüüd on piire tehtud platsile. Siinsamas üle tee on kohe kohalik kalmistu, püha tamm ja kabel. Mis vanast kabelist järgi on ei tea, sellele on uus kest peale ehitatud. Siinsamas kõrval asuv püha puu on ka kuivanud juba aastaid. Selle puuga pidi huvitav olema see, et nagu mõni tükike maha kukub tassitakse see viuh kodusele altarile. Kloostris on vist lõpuks valmis saanud uus kirik, vähemalt väliselt nii paistab. Ja puuriidad on ka tagasi ilmunud, vahepeal polnud neid õige mitu aastat.
-
Harjumaa muuseum
Pole sada aastat käinud Harjumaa muuseumis, nüüd tuli jalad kõhu alt välja võtta ja ruttu ära käia enne kui ajutine näitus maha võetakse. Harjumaa muuseum asub jõesaarel endise Keila mõisa peahoones. Siinsamas üle õue on ka kunagise linnuse varemed. Loodame, et kunagi teostatakse seal suuremat sorti väljakaevamisi.
Näitus “Muistne Rävala” keskendub Eesti muinasmaakonnnale, Rävalale. Rävala oli vikuajal väga tihedalt seotud tähtsaima kaubatee Austrvegri tekke- ja arengulooga. Idatee kulgemist mööda Soome lahe lõunarannikut illustreerivad mitte ainult arvukad araabia müntidest koosnevad aardeleiud vaid ka näiteks ühe spetsiifilise savinõu ja mõõgatüübi levik, samuti arvukad Soome ja Rootsi päritolu ehete leiukohad. Näitusel on väljas päris põnevaid leide mis muidu on kahjuks arhiivide riiulitel 😉 Iseenesest väga põnev näitus, kahju, et selliseid ägedaid asju pole eriti väljas püsinäitustel.
Siinsamas Muistse Rävala näituse juures avati äsja ka Eero Annuse enigmaatiline rändnäitus “Must kunst ja ruunimaagia”. Näitus avab ukse Eero loomingumaailma.
Püsinäitusel on ka ühtteist põnevat väljas. näiteks näeb seda hiigelsuurt vaskpada mis Padise kloostri renoveerimisel prahikuhja alt välja tuli. Samuti näeb originaalis seda Püha Jüri ripatsit, mis leiti siitsamast mõisasüdamest väljakaevamiste käigus. Jutte ja pildikesi leiab nii Saha kabelist, Rebala fosforiidikaevandusest ja muudest omaaja kõvadest Eesti tööstustest. Muidugi päris ehe nägi välja põrandale joonistatud kaltsuvaip 😉 ja põnevust pakkus mingi kummaline panni laadne toode. Pole sellist kusagil rohkem näinud, huvitav mis on selle otstarve.
Muideks siin muuseumis korraldatakse aegajalt päris huvitavaid üritusi nii suurtele kui väikestele, loomulikult ei puudu siit ka laadad. Lisaks muule on muuseumi ümbruses veel linnuse ja viinaköögi varemed jne. Ürituste kalendril tasub silm peal hoida 😉
-
Paar kõvernuga sai valmis nokitsetud
Sügis käes, nüüd on aega veidi blogi kirjutada ja tegeleda muude põnevate tegemistega. Juba ammu tellitud tööd sai lõpuks ette võetud. Otsisin oma nahavarud välja ja läks nokitsemiseks. Õige mitu kõvernuga said omale härjanahkse tupe ja uue kodu. Seekord sai mõned tuped prooviks õmmeldud niidi asemel peene traadiga. See hea ja praktiline, intensiivsel kasutamisel kestab kauem kui niit. Ja kusjuures päris edev sai 😉
Lisaks noatupedele sai heale sõbrale aretatud vöötasku söögiriistadele, nüüd neid hea mugav Viikingite külas vööl kanda 😉 Seda tüüpi nuge kutsutakse tänapäeval miskipärast nii viku naiste noaks kui germaani meeste noaks, võta sa kinni mis ta tegelikult on. Arvan, et tegelikult pole ta eikumbki. Eks ma ükspäev süvenen sellese mis värk nende nugadega tegelikult on. Nuge on seekord väikse varuga, nii, et kes otsib head jõulukinki siis meie poest saab 😉 Vajadusel teen ka härjanahkse tupe.
-
Viikingiaja näitus
Sai käidud Viikingite külas enne avamist üle vaadatud põnev viikingiaja näitus. Sellest oli juba ammu vaikselt räägitud aga nüüd on asi niikaugel, et võib uudistama minna. Seal saab palju põnevat teada viikingitest ja nende toimetamisest. Kes midagigi kuulnud Kukruse Memmest aga Tartu ERMi sõita ei viitsi, siis minge vaadake Viikingite külas millised edevad hauapanused olid Memmel. Lisaks rikkalikele ehetele saab näha milline võis välja näha memme põll. Kukruse Memm on ilmselt tuntuim ja uurituim matus Eestis. Muidugi pole Memm ainus rikkalike panustega kadunuke. Sealtkandist on teada teinegi samalaadne rikkalike panustega haud, sealne naisterahvas nimetati Kukruse Kaunitariks. Nii, et meil on olemas nii Kukruse Memm kui ka Kukruse Kaunitar 😉 Kukruse Memmega on muidugi üks huvitav lugu, matus on ju dateeritud aega kus meil ei peaks veel olema ristiusku aga ehtekomplektis on rist täiesti olemas.
Lisaks näeb veel Salme laevmatustest pärit mõõkade koopiaid. Originaalmõõkade detaile sai näha näitusel “Viikingid enne viikingeid” Ja see ei ole veel kõik. Soovitan minna oma silmaga üle vaadata. Eesti mastaabis ei ole veel nii mahukat ainult vikuajale pühendatud näitust näinudki. Tavaliselt on seda aega näitustel miskipärast mainitud üsna põgusalt, kuigi leide sellest ajastust on meil nõrkemiseni. Meile lähimad korralikud vikuaja väljapanekutega muuseumid asuvad Ojamaal ja Stockholmis. Mõlemaid on üsnagi mugav külastada, asuvad need ju sadamast väikese jalutuskäigu kaugusel 😉 Vahel satub selliseid vikuaja spetsiifilisi näituseid Eestisse rändnäitusena. Mõned head aastad tagasi oli Lennusadamas Rootsist saabunud väga põnev vikuaja rändnäitus. Huvitaval kombel ei ole ma sellest midagi blogis isegi kirjutanud. Ükspäev ehk meenutame 😉
-
Läti – Leedu trip. Võnnu
Mõnda aega tagasi alles sai Lätis hulgutud, aga ega küll küllale liiga tee. Seekord võtsime asja plaanivabalt ja vaatasime kuhu teed viivad 😀 😀 Kui muidu Kimame Lätti kas mööda Riia maanteed või üle Valga, siis seekord läksime läbi Lilli. Iseenesest polnud see paha valik, nägi nii mõndagi uut. Lillis on üks käsitööhuviline teinud tee äärde terve joru kõikvõimalikke päkapikke, loomakesi jne. Huvitav kas siin on snitti võetud Väike – Maarja kujukestest või vastupidi. Kui kujukesed uuritud kimasime edasi Võnnu poole.
Väike peatus Liepa külas üle Rauna jõe viiva igavesti vägeva raudteesilla juures. Tahtsime silla peale ka minna aga võta näpust. Kuskilt ligi ei saa, räige aed ümber ja liikumiskeelu märgid üleval ja kurja kus on valvekaameraid. Huvitav mida seal nii kiivalt veel tänapäeval varjata on. Samas on see 1889 aastal ehitatud sild üsnagi tuntud kui kõrgeim omalaadne raudtee ehitis Baltimaades, selle kõrgus on 24 meetrit. Sellel sillal pidavat olema ka oma “kiiks”, nimelt peavad rongid hoidma kiirust 80 kiltsa tunnis muidu ei vea sillale minevast tõusust üles ja rong võib tagasi vajuda 😉 Aga samas ei tohi ka kiiremini kui 80 sõita, päris huvitav kiiks 😀 😀 Interneedumis levib isegi mõni pilt 1919 aastast kui meie soomusrong nr 2 on sillal 😉 Eesti sõjamuuseumi lehelt näeb nii seda pilti kui ka 2019 aastal sealsamas taaslavastatud pilti.
Lõpuks olime tiiruga Võnnus, kui eelmine kord vaatasime uut linnust siis seekord keskendusime vanale linnusele mis peale renoveerimist saanud uue kuue. Eelmisel korral sinna sisse ei lastud, kuna miski üritus oli tulemas. Taasavatud oli ka meistrikoda, mis oli aastaid kinni. Sissepääs sinna on nüüd teiselt poolt vahemüüri. Seal näeb põnevaid arheoloogilisi leide ja nende koopiaid. Soovi korral saab sealt vikuehete koopiaid endale mälestuseks sebida.
Linnuses on päris palju uusi ja innovaatilisi asju. Vanglatornis on võimalik hologramm 3D mudelina vaadata erinevaid vidinaid. Valid menüüst sind huvitava vidina, vajutad nuppu ja ennäe imet, juba ilmubki see ei kusagilt nähtavale 😉 Teises tornis on samuti väga äge videoinstallatsioon linnuse saamisloos. See ca 7 minuti pikkune videoklipp projetseeritakse kümnekonna projektoriga seinale. Täispikk video on vaadatav siin. Midagi samalaadset on meil Narva Aleksandri kirikus, ainult seal projetseeritakse video kiriku kuppellaele ja seda on mõnus vaadata pikali olles.
Peale linnuse külastust kolistasime veidi vanalinnas. Kuna kell juba sada siis kirik ja muud vaatamisväärsused juba kinni. Vahepeal on siginenud linnapilti ka uusi asju mida varem pole näinud. Näiteks avalik joogiveekraan mis on mõeldud nii suuremate, väiksemate kui ka neljajalgsete janu kustutamiseks. Veel oli üks huvitav mälestusmärk 1941 aastal küüditatutele betoonist jalatsite näol. Muidugi siin üks väike “kala”, 1941 ei tuntud veel krõpsuga botaseid 😉 Vaatasime üle ka kohaliku pargi, mustad luiged endiselt alles, aga kadunud on kõik ägedad puukujud mis parki kaunistasid aastaid tagasi.
Keskväljakul Vabadussõja ausamba juures sattusime puht juhuslikult vaatama Cesise ralli starti. Pole paha, isegi terve joru Eesti rallisõitjaid oli kohal. Vaatasime veidi üritust ja kobisime sööma. Sõime sealsamas lähedal Riia tn 11 asuvas söögikohas. Toit oli väga maitsev ja hind mõistlik, kindlasti tasub seal söömas käia.
Siin väike video ka ühest meie ekipaažist.
Võnnust edasi kimasime Skangali mõisa, see asub just Võnnu ja Valmiera vahel. Päris huvitav pisike mõis, siin on ka majutuse võimalus. Kolasime veidi mõisas ringi, silma jäi täiesti toimiv Radiotehnika kombain, sellist varianti ma nagu meil müügil ei mäletagi. Mõisa kõrval on ka päris huvitav mälestusmärk 1919 aastal langenud Kalevlaste maleva võitlejatele
