Vikukülast Lõuna-Eestisse

Ühel heal päeval pidime minema tripile Lõuna-Eestisse koos väikese haltuuraga 😉 Algselt tegime aega parajaks Viikingitekülas, seni kuni üks tellitud programm läbi sai. Päriv vahva linnuselahing ja muud tegevused olid. Polnud ammu niimoodi nalja saanud 😀 😀 Lõpuks kui programm läbi kimasime edasi Kirumpääle.

Kirumpääl oli juba rahvas koos ning kõva üritus käis. Siin tuli omal ka vähe haltuurat teha ja viikingit mängida. All platsil mingi maakera suurune jorss heitis palki nii kuidas ise tahtis 😀 Tassisime oma kiviheitemasina künka otsa laagrisse, meie kõrval valmistusid lahinguks Petsi ja Karla mehed.

Lõpuks lasi pommionu oma kahurist avapaugu ära ja läks lahinguks. Petsi ja Karla mehed paugutasid ja müdistasid mehiselt. Kui neil asi läbi sai pakkusid silmailu kõhutantsijad. Lõpuks madistasid veidi ka viikingid nii, et higimull otsa ees ja sädemeid lendas kahte lehte.

Lõpuks oli meie haltuura siin tehtud, korjasime kola kokku ja kimasime edasi. Nüüd juba omi asju ajama. Järgmiseks peatuspaigaks oli Rõngu vasallilinnus. Rõngu linnus ehitusajaks loetakse 1340. aastat. Keskajal kuulus linnus Tödwenite suguvõsale, hiljem jesuiitidele, kes muutsid selle oma Lõuna-Eesti keskuseks. Linnus koosnes nelinurksest õuest, mida kolmest küljest ümbritsesid vasalli ja tema sulaste ruumid. Linnust piiras ulatuslik eelkindlus. 1558. aastal toimusid siin ümbruskonnas ägedad lahingud Vene ja ordu vägede vahel. Linnus käis käest kätte. Oktoobris 1558 purustasid orduväed linnuse. Linnusest on säilinud osa müüristikust peasissekäiguga. Osa linnuse varisenud müüristiku kividest kasutati Suure-Rõngu lossi (nn Uue lossi) ehitamiseks varemetest mõnikümmend meetrit idas. Uus loss hävis Esimese maailmasõja ajal. Suur Rõngu lossis elas ja töötas vene sõjageodeesia rajajaid, eesti päritoluga kindral Carl Friedrich Tenner (1783 – 1869).

Siit edasi sügasime Tarvastu ordulinnuse juurde. mingil ajal sai sellest linnusest foogti residents. Ligikaudu 75×75 meetri suurune erakorrapärane linnus hõlmas kogu loodusliku künka tipu. Hooned paiknesid ringmüüride ääres. Linnuse põhjaküljele Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi-Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Praegu on sellest järel väheseid müüriosi, vaid vesiveski on 17.-19. sajandeil mõisa veskina taastatud ning ümber ehitatud. 17. sajandil tekkis linnuse asupaika. Alates 17. sajandi lõpust kuni 1796. aastani oli mõis riigi omanduses, kuni Vene keiser Paul I kinkis ta Henry Joseph de Lambert’ile. 1820tel aastatel said mõisa omanikeks von Mensenkamffid, kelle valdusse jäi Tarvastu kuni 1919. aasta võõrandamiseni.

Edasi tudeerisime vähe ka Helme linnust. Tee äärse järsunõlvalise künka otsa 14. sajandil püstitatud ordulinnus rajati ilmselt tüüpilise teetõkkelinnusena. Arvatakse, et samas paigas asus juba eestlaste muinaslinnus, aga selle kohta senini faktid puuduvad. 16. sajandi keskpaigas möllanud Liivi sõjas jäi linnus praktiliselt puutumata, selle lasid 1658. aastal Rootsi-Vene sõjas õhku rootslased. Neil ei olnud jõudu selle kaitsmiseks, kuid nad ei tahtnud seda ka venelastele jätta. Säilinud on suur osa müüridest, mis on viimase saja aasta jooksul aga pidevalt varisenud. Linnusevaremed on muutunud maaliliseks jalutuspaigaks. Nende vahetus läheduses on nn Helme põrgu — liivakivisse uuristatud koopad. Suur hulk koobastest on kahjuks küll sisse varisenud. Samas läheduses paikneb ohvriallikas, mille vesi pidi pärimuste kohaselt aitama seitsme tõve vastu. Kui see kõik läbi tuustitud kimasime edasi Mats Erdelli kabelit uurima.

Taagepera läheduses asub Ala kalmistu, mille lõunapoolsest otsas paikneb esimese Eesti soost mõisniku Mats Erdelli kabel. Seal puhkavad ka Matsi naine Kärt, poeg Friedrich Bernhard ja veel üks Matsi järglasi. Mats Erdell oli Taagepera Sõnni talu omanik, kelle üks järglasi – Hans Erdell – ostis 1868.a. Roobe mõisa päriseks. See oli üks varasemaid taolisi oste Liivimaa ajaloos. Natuke pikemat lugemist Matsist on siin. Edasi luusisime vähe ka Taagepera lossis, seal luusides sattusime peale ka ühele pulmale. Päris lahe oli vaadata kui hobukaarikuga toodi noorpaar kohale 😉

Tuustisime ringi veel Koorküla koobastes. Arvatavasti on Koorküla koopad liivakivisse algselt uuristanud jõkke voolav allikas, kuid inimesed on need hiljem laiemaks ja kõrgemaks kaevanud. Erinevatel aegadel on koopaid kasutatud erinevalt – esialgu rajati ruumid, ühendusteed ja avaused ilmselt vaenlaste eest varju otsimiseks, mõisa ajal on osa ruume laiendatud saalideks ja olnud kasutuses parki külastavate seltskondade lõbustamiseks. Aleksander von Rennenkampf on kirjeldanud 19. sajandi alguses, kuidas maa-alused käigud ja saalid olid dekoreeritud ja sisustatud ning suuremas saalis einet võeti. Nüüdseks on suurem osa ruumidest ja käikudest kokku varisenud, kuid maa peal on näha langatuslehtreid nelja suurema ruumi koha peal, lisaks käikude jälgi. Praegusse koopasse pääseb läbi 5 meetri pikkuse madala koridori, mille järel tee hargneb kolmeks. Vasakpoolsed harud lõpevad peagi tupikuga, parempoolne haru viib ümmargusse 6,5 meetri laiusesse ja 3,5 meetri kõrgusesse saali. Ruumid on kuivad, liivase põrandaga, kuid käigud on toestamata ja pimedad. Oma tippajal hõlmas koobastik ligikaudu veerand hektari suurust maa-ala. Sellel oli olnud mitu sissepääsu, nagu pelgupaikadel vajalik – üks mõisa juures, teine praeguses kohas, kolmas naabruses oleva Sepa talu juures, kust saanud mööda treppi alla laskuda. Koopasuude ette oli paigutatud uksed. Käigud moodustasid maa-aluse labürindi, osa neist oli vooderdatud telliskivi-müüritusega. Nagu selliste maa-aluste rajatiste puhul tavaks, nii olid ka Koorküla koopad seotud muistendite ja rahvajuttudega, mis tekkinud pärast seda, kui nende algne kasutusviis ununes. Rahvasuus kannavad koopad Põrguhaua nime. Neid on peetud tontide elupaigaks, küllap keerukate käikude, tuuletõmbega seotud salapäraste häälte ja valgustuse puudumise tõttu.

Siit edasi kobisime Karula Rahvusparki ja ööbisime RMK lõkkekohal. See Ähijärve lõkkekoht on päris äge ja siin on veel korduvalt ööbitud. Järgmisel päeval kolasime vähe ümbruse mahajäetud kirikus, vaatetornis jne.