Luiste mõis

Eelmisel suvel ringi luusides sai puht juhusliku satutud Luiste mõisa juurde. Sai teda uuritud nii seest kui väljast. Päris huvitav puitmõis ja iseenesest ka väga hea koha peal, mõnus privaatne 😉 Nõuka ajal polegi park kortermaju täis ehitatud. Iseenesest muidugi mõis rikuti ikka ära. Taoti laudadega vaheuksed kinni ja ehitati sisse kolhoosi töötajate korterid. Nüüd talvel lugesin värskelt ilmunud lugu Luiste mõisast Mõisablogis. Seal blogis muideks mõned minu tagasihoidlikud pildid ka vaatamiseks 😉 Nüüd möödaminnes põikasin sisse juba teadlikult, tahtsin näha mis 1,5 aastaga muutunud. Ehk on uued omanikud seal juba midagi toimetamas. Tee otsast autoga kaugemale ei saanud, tundus, et torm siin veidi möllanud. Kõvasti puid murdnud. Pole hullu paarsada meetrit jalutamist lumesajus ei tee paha. Enne mind oli jänes mõisa uurimas käinud 😉 Ega esmapilgul polnudki midagi muutunud kui mitte arvestada seda, et uued elektriliini postid pandud.

Lonkisin pargis asuvate varemete juurde, seal jäi eelmine suvi käimata. Viskasin pilgu peale… huvitav milleks seda hoonet kasutatud on? Tundus nagu laut olema. Longin tagasi ja mida näen, kui eelmine kord oli mõisal katus pealt ära ainult siin vasakpoolses otsas väikse ribana, siis nüüd Vasakult poolt suured lahmakad plekki läinud ja paremalt poolt ka. Osa vedeles maas ja osa katusel kõveras. Huvitav mis värk sellega on, kas torm oma töö teinud või on “kaasa aidatud” maja kiiremale hävingule. Kurb muidugi kui asi laguneb.

Vaatasin mis muutused on sees toimunud. Muutuseid ikka oli, nagu oli ka arvata. Nats tapeeti on maha kistud ja nii mõnigi uks selle alt välja tulnud, mida eelmisel korral polnud näha 😉 Huvitav kas see edevaks värvitud uks on ka mõisaaegne või mitte, stiili järgi arvates võib isegi olla. Ühes toas oli asi vist pooleli jäänud, Tapeet küll maha kistud aga selle all olev must kate maha kiskumata. Katsusin näpuga, pehme kurask ja miski asi on all jh. Ilmselt ka mõni uks. Kui nüüd võrrelda pilte eelmisest külastusest praegustega, siis tol ajal oli ilus rohelise tapeediga sein. Nüüd aga haigutab seinas auk ja sealt paistavad ilusad tiibuksed. Vaatasin huvi pärast mis aastaarv on makulatuuril tapeedi all, 1953 oli. Seega umbes 1950-ndate keskpaiku see mõis korteriteks muutus.

Ühes toas vedeles raamatuvirna otsas Aleksei Tolstoi raamat “Kannatuste rada” Väga asjakohase koha pealt oli lahti, selle mõisa elukäik on olnud paras kannatuste rada. Käisin vaatasin mis lakas toimub, trepikojas oli päris hea valik omaaegseid vilte prügi hulgas 😉 nii tavalisi kui ka lubjavilte. Lakapealne suht õnnetus olukorras puuduva katuse tõttu, sademed sajavad sisse ja mädandavad. Kahju kui selline huvitav kohake kaob unustuse hõlma. Kohvikann ja “Družba” kett olid puutumatult oma kohal alles 😉 Kodupoole kimades näitas päike väga kärtse värve 😉