fbpx
  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Nähtused

    Kohe hakkab uus hooaeg, meenutame veidi eelmise hooaja kummalisi ja samas ka põnevaid nähtuseid. Tundub, et kalmistutel pole midagi tavatut, lihtsalt tavapärased piirded, metallristid ja vahel ka mõned metallpärjad. Aga vahel siiski on mõned sellised nähtused mida igapäev või igal pool ei näe. Näiteks ei näe jõulude ajal küünaldega palistatud teed kalmistu väravast kabelini. Veelvähem näeb kusagil haakristiga metallpärga. Aga ärge hakake nüüd haakristi peale paanikat tekitama. Sellel pole Aaduga mingit seost, tol ajal kasutas nii mõnigi Aaduga mitte mingit seost omav välismaine firma oma logos haakristi.

    Samas käib kalmistutel ka väga vilgas elu. Näiteks Tallinna kalmistutel näeb väga palju lindudele pandud pesakaste ja söögimaju. Seda mujal kalmistutel väga ei näe. Samas kihab elu ka ilma pesakastideta. Meil on tulnud nii mõnigi heki väljajuurimine pesade pärast edasi lükata. Mõned julgemad linnud on pesa teinud pesa kabeli seinaprakku ja kusjuures suht maapinna lähedale, sinna pääseb ligi iga loom või lind kes armastab lihaga maiustada. Vahel näeb ka väga kapitaalselt ehitatud saalungeid. Kui ma seda töömahtu vaatasin siis jäi õhku küsimus kas sinna tuuakse betoon “pirniga”

    Vahel juhtub ka seda, et minnes lihtsalt liiva vahetama leiad kuskilt ikka mõne nurga kus saad ilusti käru veljed kõveraks sõita 😉 Ja platsi liiva seest leiad vastutasuks arvestatava koguse katuseplekki, dušši äravoolureste ja jumal teab mis detaile veel. Muidugi olen Eestimaa pinnal näinud kempsu kus on ikka M ja N tähistusega uksed, sees ilusti istumiskohad aga vaheseina ei ole, selle asemel on malelaud malenditega. Aga ühel kalmistul on level vähe julgem 😉 Kui muidu ikka 2 ust aga sees saab julgelt seljad koos ja käest kinni kakada 😉 Aga see võibolla karude pärast. Muidugi eriti kurvaks teeb see, et ikka veel on kalmistuid kus on platside vahed sõna otseses mõttes täis situtud. Vanasti nägi seda Tallinna suurtel kalmistutel kus puudusid kempsud. Aga nüüd on Tallinna kalmistud kempsudega piisavalt hästi varustatud ja hunnikuid naljalt ei näe. Nüüd on see trend miskipärast imepisikestel ca 50x100m suurustel metsaga ümbritsetud kalmistutel.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Huvitavaid disaine kalmistul

    Uue hooaja eel vaatame mõningaid huvitavaid disaine milline võiks välja näha tagasihoidlik hauaplats või siis milline ei tohiks hauaplats välja näha. Kui muidu näeb enamjaolt huvitavaid pildikesi hauakivil jahimeeste, autojuhtide jne näol. Seekord jäi silma õmblusmasinast disainitud plaadialus ja üks huvitav küünlahoidja. Neile kes tahavad hauaplatsi saada suht hooldevabaks soovitan nii nagu osadel piltidel näha lihtsalt suurt plaati haua katmiseks mitte plaatimist. Plaatimine on ainult mõni aasta hooldevaba peale seda ei jõua plaadivahesid samblast puhastada. Või siis plaatida plats vabakujuliste looduskivist plaatidega ja lastagi kas muru või sammal vahele kasvada, selline variant on suhteliselt loodussäästlik. Huvitav lahendus on ka Läänemaa kandis hauaplaatide osas, seal näeb neid väga palju puidust. Kui on korralik puit kestab selline plaat ilmselt aastaid. Puidust hauaplaat on ikka kordades odavam kui graniidist plaat.

    Korralike graniitpiirete sees kunstmuru kasutada näeb kuidagi magedalt välja. Kunstmuru jäägi ikka pigem sinna kuhu ta ette nähtud on. Kunstmuru läheb mõne aastaga koledaks ja siis on ta selline jääde millega pole midagi teha. Samas näeb piiretena ka kõikvõimalikke kanalisatsioonitorusid, eterniiti katusepleki jääkidest ei hakka rääkimagi. Mõnes kohas näeb piirdena isegi vene sõjaväe metalltee detaile. Siiani polnud veel näinud platse porivaipadest aga nüüd on see ka nähtud

    Muidugi eriti ägedad on vanad taastatud metallristid. Need on täiesti omaette vaatamisväärsused. Mõned sellised raudristid oleme ise ka taastanud ja need on soovijatele täiesti saadavad. Samuti on ägedad omaloomingulised laternad. Veel on huvitav, et kui tavaliselt on matmisel haua ääres kuhi mulda siis Lõuna – Eestis lätlastest hauakaevajad teevad korraliku disaini.

  • Tripid

    Egiptus. Sharm el Sheikh, kokkuvõte

    Võtame kiirelt kokku kogu tripi. Liikluses ja ehituses pole paari aastaga midagi muutunud. Töölisi veetakse ikka kastis ja korrusmajade ehitusel on suvaliselt laudadest kokku klopsitud tellingud 😀 Maanteede koristus on veidi arenenud. Kui varasemalt käis vennike pulgaga ja korjas prahti kotti siis nüüd on selleks lausa masin 😉 Selle koha nägin ka ära kust veeautod oma tsisternid täis saavad. Nurgatagune kohake kus on jäme toru püsti nagu meil kunagi auruveduritesse vee laskmiseks. Auto sõidab alla ja laseb tsisterni täis.

    Elekter on ikka sama bardakk nagu oli, aga seekord nägin elektriku ka ära 😀 😀 Ma ei tea mismoodi ta selle varustusekuhjaga veel tsikliga sõitis aga ju nad harjunud 😀 Maakaablid on siin ilmselt ilma igasugu skeemideta maas ja koppadega tõmmatakse raksti puruks. Ilmselt on odavam vajadusel uus kaabel tõmmata kui vana maa seest otsida ilma skeemita 😉 Isegi paar elektriautode laadimispunkti on siginenud aga kordagi ei näinud elektriautot sõitmas. Hullult palju on vahepeal hooneid ja hotelle maha jäetud. Ja samas on üsna palju skvottereid siginenud. Linnapildist on kadunud palju igasugu nänniputkasid. Meie hotelli vastas tänava ääres oli varem neid terve rivi, nüüd polnud ühtki. Ja veel hakkas silma, et kasse oli kordades vähem kui varasemalt

    Keegi kuskil kommenteeris, et Sharmis pole avalikke kempse, vaidleks vastu, neid on päris palju kui otsida oskad. On nii tasulisi kui tasuta. Kusjuures mulle tundus, et need tasuta kempsud olid puhtamad kui tasulised.

    Veidi häiris see hull sodimine igale poole, eriti palju on siginenud venekeelset sodimist ja seda isegi kanjonis. Ja mis oli veel kummaline, et kui paar aastat tagasi kohtas linnapildis suht vähe venekeelseid poe ja jumal teab mis silte ning vene keeles rääkivaid teenindajaid oli vähe. Aga nüüd ütleks, et vene keelsed sildid igal nurgal ja praktiliselt igas poes mingi venelane tööl. Selline tunne nagu oleks Egiptus muutunud mitteametlikuks venemaa liiduvabariigiks.

    Nägin siin ka ära ühe sellise söögikoha kus liha ripub konksu otsas tänava ääres ja siinsamas teeb kokk sellest laivis toitu. Ja kusjuures seal oli hull järts alati.

    Nurgatagused on ikka nagu prügimäed, isegi Saint Catherine kloostri tee äär oli paksult prügi täis, seda võiks ju ometi koristada. Mentaliteet on selline, et nagu kuskil mingi hoone maha jääb tekib sellest kohe prügila.

    Kaubandus on nii nagu on, eelmine kord Oli Dahab kaubakeskus vägagi ok kohake ostlemiseks, siis nüüd suht räämas ja kole. Dahab keskuses on ka avalik kemps aga tasuline, isegi sellekohane silt väljas, hind 1$ aga samas käisin seal kempsus mitu korda ja kordagi ei näinud seal kedagi kes seda raha koguks. Praegu on kuumaks kohaks kujunenud üsnagi heade fix hindadega Mango market. Aga kui nüüd toidukraami vaja siis siinsamas lähedal on fix hindadega kohalike pood, seal on hind veelgi parem. Vanalinna servas aborigeenide külas oli isegi jalatsiparandus olemas 😉 Internet on väga kõvasti arenenud, kui varem nägid ainult paari moblamasti, siis nüüd on need igal nurgal ja nett on kiire ja probleemivaba. Ainult mõnes üksikus kohas maanteel mägede vahel kadus korraks ära. Kokkuvõtvalt sai üle vaadatud need kohad mis eelmine kord vaatamata jäid jne. Sain teada ka selle miks osadel autodel on näiteks Hollandi numbri peale kruvitud kohalik number. Algul mõtlesin, et miski laiskus 😉 ei viitsita vana ära kruttida. Aga tuleb välja, et nende autode puhul on toll maksmata, sellisega võib 5 aastat ringi kärutada, siis peab maksu ära maksma. Joinup reisibüroo kohta esmamulje järgi küll midagi negatiivset öelda ei saa, tuleb paar korda veel proovida nende teenuseid 😉 Nüüd vaja projekti võtta Kairo ja Assuani trip 😉 Siinkandis muidugi jäi sügelema see päris värviline kanjon mitte need vuhvlid kuhu turiste veetakse värvilise kanjoni pähe.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Plastkestaga kalmuküünlad kui kasutu prügi

    Mõnda aega tagasi oli Osoonis saade kus räägiti plastkestaga kalmuküünaldest kui probleemsest prügist. Kahjuks see tõesti nii on ja juba aastaid. Kahju, et sellele pikaaegsele probleemile pööras lõpuks tähelepanu ainult Osoon. Huvitav, et suures rohepapluse vaimustuses mitte ükski suurem meediakanal selle vastu huvi ei tunne. Veelvähem räägime sellega tegelema peaks kontoritest, nende huvi on rohkem see, et kass õues ei käiks, koer kiibitud oleks ja ajuvaba rohepööre teostatud saaks. Kuid tuhanded linnud ja loomad kes plastikut ja parafiini söövad neid ei koti. Eks meiegi käime ja paneme teenusena kalmudele sadu küünlaid aga juba aastaid katsume vältida plastküünlaid. Tihti näeme olukorda kus vanad küünlakestad on platsil olnud puutumata eelmistest jõuludest saadik, aga nad on paigal mitte ära lennanud.

    Veel üks kummaline fenomen on see, et hauaplatsile viiakse uued küünlad aga vanad plastkestad selle asemel, et kaasa võtta ja prügikasti panna sokutatakse piirde taha või naabrite hekki. Klaasküünlad on tegelikkuses palju kindlamad igasugu ilmastikuoludele kui plastküünlad. Neid ei puhu tuul naljalt pikali ega tühjakspõlenuna lennuta ringi mööda kalmistut. Samas saab taaskasutusena klaaskesta sisse panna näiteks uue ilma plastkestata küünla.

    Möödunud jõuludel viisime taas paljudele Eestimaa kalmistutele küünlaid ja pärgi. Huvi pärast vaatasin mitu klaaskestaga küünalt näen Pärnamäe kalmistul ühest servast teise sõites. Umbes 1,8 kilomeetri peale märkasin sadade plastkestaga küünalde hulgas neid ainult paarkümmend ja neistki võis osa olla petukaup. Juba on hakatud tegema läbipaistvast plastikust küünlaid mis eemalt näevad vägagi klaasküünla moodi välja.

    Panin siia mõned pilvepiirilt tehtud pildid, et saada aimu kui palju tegelikult kalmistutel jõulude ajal küünlaid on. Ja valdav enamus neist on plastkestaga kalmuküünlad, seega prügi millega ei ole mitte midagi teha.

    Siin on ka üks väike kalmistuvideo pilvepiirilt. Rohkem videoid näeb meie Telegram kanalitest siit ja siit.

    Plastkestaga kalmuküünlad on tõepoolest räige prügi mis vedeleb lindude ja loomade poolt metsa tassituna lausa sadade meetrite kaugusel kalmistust ja see prügi ei koti mitte kedagi kahjuks. Kui nüüd uusi ja moodsaid “eriti loodussäästliku” lähenemise reklaame vaadata, et tooge plastpudel meile me teeme sellest teile uue särgi, siis nendest ei saa isegi uut särki teha 😀 😀 Plastik mis levitab mikroplasti on rohepaplaste seas muidugi väga asjalik ja tore materjal särgi jaoks. Nagu meil enam puuvilla ja lina ei oleks.

  • Tripid

    Dominikaani trip. Tegelik Dominikaan

    Et siis natuke seda tavalist elu ka, mis on väljaspool turismipiirkonda. Kui turistipiirkonnad on suht lakutud ilmega, majad ilusad värvilised ja ehitatakse palju. Veidi kaugemad nurgad on selline omamoodi külaelu, pesu kuivatatakse tänava ääres mitte kuskil tagahoovis. Nagu tahaksid naabritele või möödakäijatele eksponeerida. Lihamüük käib tänava äärses putkas. Lihakäntsakad ripuvad konksu otsas 30 kraadise sooja käes. Aga panin tähele, et lihamüük niimoodi käib ainult ennelõunal. Peale lõunat pole lihamüügist haisugi. Kummalisel kombel pole siin kärbseid.

    Nagu juba mainisin siis ehitatakse palju, isegi linnud ehitavad siin korruspesad tervele kolooniale 😉 Muidugi ehitusel pole siin päris tellingutest midagi kuuldud. Täiesti tavaline on ehitusjärgus korrusmaja ümber näha suva lauajuppidest kokku klopsitud tellinguid. Aga samas on ehitusel igal matsil kiiver peas 😀 😀

    Omaette vaatamisväärsus on siin muidugi muru või teeäärte hooldus. Näiteks tee ääri või siis neljarealise maantee eraldusriba peal niidetakse heina tervete meeskondadega, kes tuuakse hommikul objektile autokastis ja õhtul korjatakse kokku. Ja niitmine käib mitte traktori, niiduki või trimmeriga vaid matšeetega 😀 😀 😀 Tänapäeval vaadata sellist asja kus suured mehed küürutades vehivad matšeetega niita on ikka väga kummaline. Kusjuures selliseid niitjate gruppe on maanteel iga natukese maa tagant. See meenutab veidi meie nõuka aega kus arestantidele anti luuad kätte ja pandi tänavaid pühkima 😀 😀 Hekke pügatakse siin ka matšeetega, huvitav tööriist, sobib kõigeks ilmselt isegi leiva lõikamiseks 😉 Kusjuures huvitav on see, et aedades on valdavalt muru korralikult pügatud aga millega… Kahe nädala jooksul ei näinud mitte kuskil mitte ühtki muruniidukit, trimmereid nägime ainult ühes kohas. Sedagi ainult seal suure kiriku juures pargis.

    Nagu eelmises postituses juba mainisin siis turistipiirkonnast väljaspool näeb liikluses kõikvõimalikke ronte. Ja politsei ei pedereeri neid sugugi, inimestel on auto siiski elatusvahend ja sellest saadakse aru.

    Kõnniteed on siin samuti omaette fenomen, need on aga enamjaolt pole need kasutatavad. Aia majandus on siin ka imelik, praktiliselt ei näe kohta kus pole mitme meetri kõrgust kiviaeda, võrkaeda või okastraataeda. Okastraataed on ka kõnniteede ääres. Küsisin kohalikelt mis värk selle aiandusega on, öeldi, et see on veel eelmise riigikorra ja karjakasvatuse jäänuk. Lihtne teema, seal kus on aed on eravaldus, kus pole on vaba maa. Valdav enamus majade akendest on trellitatud. selle kohta uurisin ka kohalikelt. Küsisin kas vargaid palju, et trellid igal pool 😀 😀 Öeldi, et kuna on ilgelt palav ja majade akendel pole klaase, siis trellid klaase asendavadki 😉 Prügi on siin palju ja kõikjal, kus vähegi midagi mahajäetut on sinna kohe prügimägi tekib.

    Veel on huvitav selline kummaline bardakk, kui aed laguneb siis nii ta ka jääb, kui maanteel sõidetakse mõni märk või alpitõke maha siis see vedeleb ilmselt aastaid ennem kui korrastatakse. Suured lagunenud reklaamtahvlid on tavaline asi.

    Kus prügi ei vedele on ainult mõni üksik koht ja seegi seal kus turist käib. Kõik aia tagused, värava esised ja tee ääred on seda paksult täis. Tänavatel võib lausa kohata suuri prügihunnikuid. Kummaline on see, et need eriti ei haise siin ja nagu juba mainisin pole kärbseid. Samas on imelik miks see prügi vedeleb, ei saa öelda, et prügikaste tänaval poleks. Isegi prügiautosid näeb liikumas üsna palju aga prügi on ikka hullult. Turistipiirkonnas on isegi erinevad prügikastid sorteerimiseks.

    Ega rannadki erine millegi poolest, kusjuures allolevad pildid on tehtud mitte kuskil nurgatagusel metsikul rannal vaid need on tehtud enamusel kohalikel hotellide ja turistirandadel.

    Sama palju kui siin ehitatakse on ka maha jäetud või müügis krunte. Ilmselt siin siiski väga hea elu ei ole. Ja kõikvõimalikud tõlked on siin ikka korralikud naerukohad. Valdav enamus tõlkeid on kas inglise või vene keeles, no kurja kas siis ei suudeta leida mõnda inglast või venelast kes asju õigesti tõlgib, google translator on selleks ikka surm 😀 😀 Veel üks huvitav teema on siin tainodega, need on sealsed kohalikud indiaanlased. Kui nüüd täpsemalt öelda siis olid, tänapäeval neid on üsnagi vähe järgi. Seda taino liidet üritatakse igale poole lisada, seda kohtab nii poodide, kohvikute kui suveniiride nimetuses. Samuti on kõikvõimalikke taino kujukesi igalpool. Iseenesest lahe, et mäletatakse esivanemaid. Aga kogu selle fenomeni juures ei saa aru sellest hullust Kolumbuse kultusest. Kolumbus tõi neile ju ainult hävingut, haiguseid ja orjastamise, aga hull kummardamine käib. Umbes nii nagu meil nõuka ajal Lenin. Huvitav kaua võtab neil massipsühhoosist vabanemine aega? Kogu selle tripi kokkuvõtteks võib öelda, et päris lahe teema oli ja tasus käia, ehk ükspäev lähen veel.

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Dominikaani trip. Kohalikud kalmistud

    Professionaalsest huvist sai üle vaadatud mõned kohalikud kalmistud. Santo Domingos on palju erinevaid kalmistuid, näiteks lisaks kohalikele ka moslemi ja juudi kalmistud. Neid kahjuks tudeerima ei jõudnud, pealinna tripi ajal polnud mahti ja eraldi selleks sinna sügada lähes 300 kiltsa üks ots ei näinud pointi. Seda põnevam oli tutvuda Bavaro ümbruskonna kohalike kalmistutega, neid siin jätkub. Praktiliselt igas vähe suuremas asumis on midagi olemas. Juba varasemalt, enne kalmistutel käimata õnnestus ennast üsnagi kurssi viia kohalike matmiskommetega. Mõnes mõttes süsteem suht sarnane meie omale, plats tuleb rentida. Kui meil näiteks tehakse platsileping olenevalt omavalitsusest 15-25 aastaks, siis tuleb pikendada. Siin saad platsi rentida 5 aastaks, seejärel tuleb renti pikendada ja tasuda uuesti platsimaks. Üldjuhul siis maasse kaevatud hauda ei maeta ega ei kremeerita aga siiski on väheseid erandeid selles osas. Toimib kirstumatus ja maetakse omaloomingulisse hauakambrisse. Hauakambrid on enamuses mitmekordsed, et mahuks ära kogu suguvõsa. Paljud hauakambrid on ehitusjärgus ja seda ilmselt puht praktilises mõttes, vajadusel saab kohe tükikese juurde ehitada. Stiili poolest on need vägagi erinevad. On nii maitsekalt kujundatud ja korralikke kui ka täiesti suvalisi räämas kambreid. Kogu selle asja juures on üks huvitav nüanss. Kui nüüd 5 aasta möödudes platsilepingut ei pikendata siis võetakse kalmistu haldaja poolt hauakamber lahti, kirst ja muu säilinud mudru läheb prügisse ja laiba jäänused põletatakse. Mis tuhaga tehakse ei tea. Vabanenud kamber antakse edasi järgmisele rentnikule. Ühesõnaga võtsin rendiauto ja sõitsin mõned kalmistud läbi, et asi oma silmaga üle vaadata. Nagu aru sain siis siin on enamus surnuaedu nagu meilgi avatud 24 tundi. Kohapeal nähtut on üsna keeruline seletada, seda peab tõesti oma silmaga nägema. Ja eelnevalt saadud info kinnitas kohapealne olukord. Siin tõesti vedeleb päris palju kambritest eemaldatud ja hunnikusse visatud kirste. Hooldus on täiesti kaootiline jne.

    Kalmistud kõik piiratud aiaga ja väravad ilusti kinni aga mitte lukus. Samas näiteks väravatega hauakambrid on tabadega kinni.

    Käisin vaatasin ka Punta Cana kalmistu üle. Ilmselt see ei ole väga vana vaadates väravaid ja tseremooniamaja. Muidugi tseremoonia maja esise tänava äärekivi värvimine on nii kiiresti pooleli jäänud, et peale värvipurgi on isegi jalatsid maha jäänud 😉 Katoliku usuga riigi kohta oli kalmistukultuur näiteks võrreldes Poolaga ikka väga üllatuslik. Kui Poolas kalmistud üsnagi korras, siis siin seda öelda ei saa. Siinsed kalmistud meenutavad kaootilisuse osas veidi Egiptuses nähtuid, kuigi kui nüüd tähti närida siis Egiptuses oli puhtam.

  • Tripid

    Sooniste mõis ehk vabakäiguvangla

    Suvel möödaminnes põikasime korraks sisse Sooniste mõisa. Siis polnud aega kirjutada, nüüd kui hooaeg läbi tuleb see viga parandada. Mnjh hull prügimägi siia ikka maha jäänud. Mõis rajati 17 sajandil. Mõisa viimane omanik enne 1919 aasta võõrandamist oli Hermann von Mohrenschildt. 1905 põles mõis maha ja peale tulekahju ehitati mõisale lisaks kahekordsed külgtiivad. Huvitaval kombel pole selle mõisa kohta interneedumist praktiliselt midagi leida. Väga pealiskaudne inff ainult. 1982 aastal asutati Sooniste mõisa nn vabakäiguvangide koloonia, ametliku nimega JM 422/6. Siin hoiti neid vennikesi kes olid juhuslikult, näiteks traagiliste tagajärgedega liiklusavariisse sattudes kurjategijateks saanud. Koloonia šeffmajandiks oli Sooniste sovhoos, kus vabakäiguvangid tööd said. Mõnel kinnipeetaval olla sinna isegi pere järele tulnud. Tipphetkedel oli Sooniste mõisas või siis avavanglas 116 kohtu poolt suunatud asukat. Vanglas oli toimetamas lisaks vangidele veel 16 ametnikku. Sooniste vangla, ehk siis endine Parandusliku Töö Asunduskoloonia nr 6 lõpetas tegevuse 1996 aastal. Peale seda on kompleks erakätes ja laguneb.

    Samas mahajäetuna on veel üllatavalt heas korras. Keldris oli omalajal olnud üsnagi arvestatav saun.

    Säilinud on isegi arestikambri rauduksed ja sisustus, korrapidaja kommutaator mõni raudahi jne. Kusjuures üks huvitav tähelepanek, ilmselgelt oli mahajäetud hoone meie külaskäigu ajal asustatud. Seda püüti ilmselt küll kiivalt varjata aga kogenud silm nägi ära värsked elutegevuse jäljed. Mõni kohake oli piinlikult puhtaks pühitud keset muud prügi ja magamisasegi oli olemas 😉 Külaskäigu ajal oli aegajalt kuulda väga ettevaatlikke samme ja kuklakarvad tundsid jälgimist. Huvitav kas mõni endine asukas on siia pesa teinud või mis värk… Kahju, et praegused omanikud lasevad laguneda ilusal majal. Aga eks see ole kombeks, ahnitseda kokku kinnisvara mille haldamisest jõud üle ei käi.