Iisaku – Toila

Polnud miljon aastat Iisakus käinud seega tuli asja teha 😉 Viimati sai käidud siis kui vaatetorn oli veel vana. Nüüd uus kah ära nähtud, vaade parem kui eelmisest. Pidavat mõned meetrid kõrgem ka olema 😉 Nii, et sealkandis luusijad uus vaade on saadaval 😀 Peale torniga tutvumist viskasime pilgu peale kohalikule muuseumile ka. Kurja kui äge sõba seal oli, mul just sellist oleks vaja.

Iisakult edasi Lohusuu poole. Senikaua kui saun küdes katsetasin natuke pilte teha vihmasajus, midagi ehk tuli isegi välja. Pitsaahi sai ka ära katsetatud, seekord küll lihaga mitte pitsaga aga eks ükspäev tuleb pitsa ka 😉

Järgmisel päeval oli plaan kodupoole tagasi tiksuda aga kus sa sellega, ega otse ju ei saa 😀 Kahjuks oli muidugi jube vihmane ilm aga paar pilti ikka sain Toila oru pargis teha seni kui teised pargiga tutvusid. Kah üks vägev kohake kus tasub käia, iga aastaga muutub see aina ilusamaks. Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti ca 144 ha maad. Ehitise projekti tellis G. Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphaldt. Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G. Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks. Täpsemalt saab oru pargist lugeda siit

Toilast edasi kimasime korra Valastele, teel põikasime sisse päris huvitavasse kohakesse… Kuldkaru mõis. Polnud sellest varem midagi kuulnudki. Sees muidugi ei käinud aga juba väljast paistis äge. Lõpuks kiire põige ka Valastele. Seal valmis uus vaateplatvorm, nüüd saab sedamööda alla orgu minna ja sealt mere äärde jalutama. Päris vägev, tasub samuti tudeerimist. Huvitav, et vaatamata vihmastele ilmadele polnud seal tilkagi vett. Tagasiteel põikasin korra metsa pissile ja mida ma näen…. pohlad juba täitsa valmis 😉