-
Eestlaste uskumatud seiklused Peterburis vol.2
Ei saa läbi ilma Piiterita 😀 veelvähem seiklusteta. Vajalik mootor mida me eelmine kord seiklusrikkalt taga ajasime oli jõudnud Moskvast Piiterisse. Ausalt öelda ei viitsinud sugugi minna, kuna Tallinnas oli casting reedel. Tükk aega praadisin kas lähen Piiterisse või castingule. Mõtlesin, et Andrus saab oma mootori sealt ise ka toodud, eelmine kord sai kõik niimoodi paika sebitud. Vot ja õhtul kell 10 tekkis selline kummaline tunne, et tuleb Piiteri minna. Helistan Andrusele, et korjake mind kodust peale nagu alati. Aga selgus, ta juba linnas ühistranspordiga ja ma peaks ennast ise sebima bussikasse 0.30 bussile. Naine seekord ei saanud meid viia aga vastu pidi küll tulema. Mõtlesin krt hakka veel taksot ka sebima…. ei lähe seekord. Krt mingi kummaline tunne ei andnud rahu. Küsisin sõbrantsilt kas ta täna taksot sõidab… Sõitis… Lubas mind bussikasse visata. Leppisin koha kokku, saatsin isegi kaardi kuhu ta mulle järgi tulema peaks kella 0.00 ajal. Sebisin kiirelt netist edasi-tagasi pileti Piiterisse ja seiklused algasid 😀
Tavaliselt ma lähen välja 5 min enne keskööd siis jõuan vabalt teisele poole raudteed ja aega jääb ülegi. Seekord läksin miskipärast 10 min varem välja ja mitte seda teed kust tavaliselt lähen vaid teist teed mööda 😀 😀 Jõuan natsa jalutada kui helistab sõbrants, et kle ma ei leia õiget kohta üles ja ise sõidab samal ajal nurga tagant välja täiesti sealt kohast kus ta sugugi olema ei peaks 😀 😀 Pole hullu ainult 3 kiltsane lisaring tuli 😀 Viskas mind viuh bussikasse aga kuna bussini oli aega jäime lobisema, polnud teda sada aastat näinud. Lõpuks vaatan, et paras aeg bussile minna ja küsin sõbrantsilt täiesti tühjalt kohalt… kas ta õhtul ka sõidab ja mind bussikast koju viib 😀 😀 Ütles pole probleem. Ega midagi viuh bussi ja taha otsa magama, esiots oli silmini täis aga taga terve pikk rida vaba, sai rahulikult sirutada ja pikali magada 😉 Hommikul Piiteris kobisime metroosse ja juba rongi astumas, et sõita Admiraliteiskisse juba tuttavasse kohvikusse kohvitama…. Mõtlesime ringi, et lähme hoopis käsitsi mööda Ligovskit Moskovski vaksali poole ja teeme aega parajaks. Vaatame miski uue kohviku tee ääres. Keerasimegi otsa ringi ja kobisime metroost välja tagasi 😀 😀 Vaatasime paari kohvikusse sisse aga need ei sobinud, lõpuks leidsime ühe pisikese kohviku värskete saiadega. Tegime väikse kohvi ja saiakese ning tiksusime edasi raudteejaama poole. Plaan oli veel käru ka kuskilt vaadata millega seda mootorit transportida.
Aega oli meil sitaks, mõtlesime, et kolame jaamas ja siis lähme raudteemuuseumi. Vaatasime jaama seinal raudtee skeemi Tallinn isegi 2 n kirjutatud nii nagu peab 😀 😀 muidu nad armastavad Tallinna 1 n kirjutada 😀 Hiina on siia ka jõudnud 😉 rongiajad on tabloodel Vene, Inglise ja Hiina keeles. Peldikud uurisime ka järgi, kõik potid roostevaba teras jne 😀 Ja ega siis saanud ka Sapsani vaatamata jätta. Kui meil siin halavad, et raudtee jube s… ja Partsu porgand üle 120 sõita ei saa muidu läheb lendu… vaja ehitada miski ulmeraudtee Railbalticu näol, et saaks 200 sahistada. Tekib küsimus kuidas venelased veel sitema raudtee peal kui meil… sahistavad Sapsaniga vabalt 250 kiltsa tunnis.
Kolasime vähe ka mööda nänniputkasi, Andrus võttis igaks juhuks paki Pofigini 😀 😀 pärast ilmselt läks tal seda vaja ka 😀 Krt ükskord kui mul oli siili kuju vaja tuustisin terve Tallinna läbi ja mitte kuskilt ei leidnud…. Piiteris igas nänniputkas saadaval, võta millist tahad 😉 😉
Lõpuks hüppasime metroose ja kimasime Balti jaama. Seal oli plaanis käia raudteemuuseumis. Kuidagi oli ju vaja aeg kelle 13-ni parajaks teha.
Balti jaam on natuke teise süsteemiga kui Moskovski. Moskovskis saad perroonile ilma piletita ka aga siin saad ainult piletiga. Muuseum ise asub siinsamas jaama kõrval vanas depoos ja see loodi vene raudtee 180 aastapäeva puhul. Väidetavalt on see raudteemuuseum suurim venemaal ja üks suurimaid maailmas. Muuseumi kodukas on päris huvitav, seal saab muuseumi läbi käia ka virtuaalsena.
Siin on ilgelt suur siseekspositsioon ja nats on väljas ka. Kõike seda staffi saab uurida kahjuks ainult visuaalselt väljastpoolt sisse saab kiigata ainult mõnda üksikusse vagunisse. Päris äge oli näitusel muidugi auruveduri ristlõige. Üks aurukas oli päris pirakate ratastega ja see astus omalajal edasi 125 kiltsa tunnis…. See lasti välja 1956 aastal ja oli üks viimaseid NL välja lastud reisijateveoks mõeldud auruvedureid.
Kogu ekspositsiooni sai vaatata ka lae aluselt teelt, sealt näeb aknast ka välist ekspositsiooni.
Väline ekspositsioon oli mitte väga suur aga ühtteist siiski oli. Isegi selline kraana oli nagu ma BAM-il nägin 😀 😀 2 meest peal… üks on kraanajuht ja teine kütja, et ikka auru oleks 😀 😀 Venelaste tuumarong oli ka olemas. Muidugi paar asja olid kummalised…. Raudteekahur… see muidugi mitte raudtee jaoks ehitatud vaid ristleja pealt võetud ja raudteele kohandatud. See oli täitsa Vene – Soome ja II MS kasutusel. Kujutan ette kui see 305mm kahur kuskil raudteel litri pani siis raudtee värises Vladivostokini välja 😀 😀 Sarnased kuid natuke tummisemad kahurid olid meil Naissaare ja Aegna Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatareides samuti kasutusel. Miskid paar soomustatud vagunit olid ka…. aga soomusrongi kui sellist ei olnud. Ja kitsarööpmelise raudtee kohta ei leidnud ka miskit. Ühesõnaga muuseum on äge aga korralik info eksponaatide kohta puudub ja sisse eksponaatidesse ei saa. Meie Lavasaare muuseumis saab vähemalt sisse ja Bresti raudteemuuseumis sai ka sisse.
Kui muuseumil tiir peal tegime väikse kohvi siinsamas muuseumi kohvikus. Masin oli küll hea aga kohv sitt…. söök iseenesest oli küll söödav. Seinalambid olid ägeda disainiga, peaks ka mõne sellise tegema 😉 Aga praegu pole aega vikulambi projekt on käsil, kui see saab valmis siis vaatame mis edasi
Lõpuks oli aeg Aleksi töö juurde minna ja selle mootoriga sebima hakata. Hüppasime Balti jaamas metroosse, siin on metroodes igalpool metallidetektorid ja mehitatud politseivalve. Nagu nägu või kott ei meeldi võetakse maha kontrolli. F… Andrus muidugi suure habeme ja seljakotiga 😀 😀 krt nagu läbi deteka läks nägin kuidas markeeriti kohe ära ja üks politseinik hakkas tema poole minema… Mõtlesin nonii korras päev…. Vaatan mis saama hakkab… see vaatas mulle korra otsa keeras poolelt sammult otsa ringi ja läks tagasi….. Ei tea mis värk oli… Lõpuks olime Aleksi juures ja läksime uuesti sööma. Seal oli miski selline söögikoht kus maksid 210 rutsi ja võisid süüa palju jaksasid nö rootsi lauas. Kuri karu valvas ukse juures, tahtsin küünised talt kuidagi ära nihverdada aga ei saanud, krt tädi istus kõrval ja valvas 😉 Kõhud täis sebisime selle mootoriga. Pidime sellele kuskile lattu järgi minema aga lasin Aleksil küsida äkki toob ise mingi raha eest bussijaama ära. Vana oli täitsa nõus, leppisime kokku, et toob mootori 15.30 bussijaama juurde. Seega meil jäi tiba vaba aega veel linnas laiata. Lonkisime jala mööda Ligovskit bussijaama. Käisime võtsime poest kodustele nänni, seekord siis tuntud Prisma ketist, väiksesse poodi ei julgenud minna äkki jälle ei saa osta nagu eelmine kord juhtus 😀 ja oligi mootor kohal. Vaatasime üle, kõik vinksvonks, arved ja asjad ka nii nagu vaja. Aga mis arvate kas keegi käru ostis 😀 😀 See junn koos pakendiga 40 kilo… näpus ikka ei tassi. Siis arutame kust kiirelt käru saame… ma räägin, et siinsamas poes seda ei ole, mine sinna nurga taha ehituspoodi seal on sobiv käru müügil. Andrus kauples, et me Aleksiga läheks ise vaataks käru ta niikaua uurib veel seda riistapuud. Tormasime minema ja viuh esimesse poodi sisse kus neid võiks müügil olla, oli kõike muud aga mitte käru. Nagu ma juba ennem ütlesin, et seal poes ei ole nii ka läks 😀 Läksime teise… seal oli ainuke ja täpselt sobiliku 50 kg kandevõimega käru olemas. Ostsime käru ära, see protseduur võttis muidugi aega…. Ühes letis kirjutatakse välja miskile suva paberilipikule sellega lähed kassasse maksad ära ja lähed kolmandasse kohta kes siis sulle selle käru näidisteletist lahti kakub 😀 😀 Lõpuks oli käru käes ja ruttu tagasi. Lõpuks kõik vinksvonks istume bussi ja ma ütlen Andrusele, et las Kati tuleb Narva vastu muidu ei saa koju 😀 😀 Ise kobin selle peale tagumisele pikale istmereale magama…. Jaanilinnas aetakse üles, kobime asjadega passikontrolli…. kõik juba läbi aga keda ei ole on Andrus. Tavaliselt kui miski teema reisijatega on siis bussijuhtidele öeldakse. Küsin siis ühelt mis värk, ütles, et Vene toll pidas kontrolliks kinni. Mõtlen toho till ae midagi ei tea mis ja kus. Tavaliselt on nii, et teiselepoole tagasi lihtinimesi ei lasta isegi parima tahtmise juures. Kui kõik kontrollid läbitus siis istu bussis ja oota ärasõitu. Seisan väljas bussi ukse ees ja mõtlen f… mis nüüd saab. Kätte ma teda sealt ei saa ja rääkida ka ei saa. Tuleb miski kuri tollitädi ja ütleb kõik, sõitke minema üks jääb maha. Bussijuht küsib tollitädilt, et kas temaga paar sõna rääkida saab enne kui ära sõidame. See käratab mitte mingil juhul, keerab ringi vaatab mulle otsa ja küsib kas teie tahate temaga rääkida. Ütlen, et tahan küll jah… koos ju tulime kuhu ma ta niimoodi jätan. Naeratas ja ütles tulge kaasa… viis mu viuh sinna tolli tagasi. Sain rahulikult arutada kas jään ka maha või sõidan ära. Andrus arvas, et ma võin ära sõita, küll ta saab. Ennem kuri olnud tollitädi juhatas mind bussi juurde tagasi ja soovis naeratades head reisi. Ma ei saanud sittagi aru mis toimub.
Lõpuks olime juba Narva poolelt ka läbi ja panime kodupoole. Üritasin vahepeal uurida kuidas Andrusel tollis läheb, meie olime juba Sillamäel kui Andrus alles Eesti poolele sai. Kummaline on see, et tavaliselt kui toll maha võtab ja midagi ei leita siis pannakse järgmise bussi peale mis samas suunas sõidab aga ta lasti jala Eesti poole minema. Ma siis juhendasin, kuidas Narvast edasi saab… mingu rääkigu bussijuhtidega piiripunktis, võtavad peale aga miskipärast kas ta ei osanud õigesti küsida või mis iganes aga bussile ta ei saanud. Miskil ajal helistan uuesti ja uurin kuidas on, pidavat juba külmast kringel olema keegi peale ei võta ja järgi ka ei tule. Ütlen, et ot ma helistan Aleksile ja kohe orgunnime midagi. Saan vaevu kõne lõpetatud kui Aleks helistab ise ja uurib kuidas on. Ma räägin, vot selline teema vennike vaja kohe sooja saada äkki ta räägib Narva sõbraga. Krt temaga oleks saanud ma ise ka rääkida kui number oleks. Mitmetel üritustel koos möllatud aga numbrit ikka ei ole 😀 Aleks orgunnis asja kohe viuh ära ja Andrus viidi ilusti soojas autos hotelli. Mul muidugi läks vaja seda taksot mis sai enne ärasõitu kokku lepitud. Auto ilusti ootas ja viis koju. Andrus sai järgmine päev rongiga Narvast Tallinna 😉 Siin ühel pildil see kurikuulus mootor kah, mille kättesaamiseks juhtusid ikka ulmeseiklused aga nüüd on ta ilusti oma uues kodus 😀 😀 Mootor iseenesest ei ole midagi erilist… elektri- ja käsistarteriga ühe potine diiselmootor mida võib pista ükskõik mille peale. Näiteks motoblokk, genekas jne. Ühesõnaga kasutust leiab seal kus fantaasia lubab 😀 😀
-
Eestlaste uskumatud seiklused Peterburis.
Nagu ikka kui just midagi tarka teha ei ole siis tuleb Piiterisse minna 😀 Sõber tahtis sinna juba laup minna ja möllis mind kaasa aga kahjuks ei saanud ma ei laupäeval ega pühapäeval minna. Pühapäeval oli vaja natuke õpitoas küünlaid teha. Leppisime siis laupäeval kokku, et ta ostab piletid ära esmaspäevaks 0.30 sinna ja 16.30 tagasi. Pühapäeval õpituba tehes oli juba selline kahtlane tunne, et üks seiklus on tulemas 😀 😀 Leppisin pühapäeval vee ühe Tallinna sõbraga kokku kes just parasjagu oli Peterburis puhkamas, et saame esmaspäeva hommikul kell 8 Admiraliteiski metroojaama kohvikus kokku. Ega Tallinn on ju nii kuramuse kaugel ja suur linn kah, et siin pole võimalik sõpradega kokku saada 😀 😀 Lõpuks oli õhtu käes ja kimasime bussijaama. Seekord sai muidugi soojemalt riidesse pandud igaks juhuks, eelmine kord kui käisime ekspromt oli seal räme külm ja lumi kah. Ja meie seiklused algasid…
Vaatan bussi juures hullult rahvast… küsin sõpsilt mis meie kohad on, vist olid 5 ja 6 mõtlen krt asi kahtlane…. Kui laupäeva õhtul piletid ostis ja nii ette sai siis ei ole võimalik, et selline hulk inimesi ostis piletid peale meid 😀 😀 Vaatasime kiirelt piletid üle mnjaaa, piletid olid 0.30 väljumisele küll aga mitte esmaspäeval vaid pühapäeval 😀 😀 sujuvalt olime ööpäeva hiljaks jäänud 😉 Bussi väljumiseni 5 min ja sõpsi naine pani ka autoga juba kodupoole jehhat. Vaatasime, et tagasisõidu piletid olid ikka õigeks ajaks nüüd oli valik kas minna või mitte. Sitta ka otsustasime ikka minna kui saab, küsisin bussijuhilt kas tal vabu kohti on. Ütles pole probleemi midagi ikka leiame. Muidugi tuli maksta tiba rohkem kui muidu piletid maksid aga mis teha. Sõps tõi ruttu seina seest sulli ja juba me sõitsimegi Piiteri poole.
Piiteris panime käsitsi bussijaamast metroosse, sõpsil nina tatine… vaja salfakaid osta. Hüppasime poodi ja müstika algas… Uuris kõik taskud läbi ja mida ei ole on raha.. Ma veel ise mõtlen mida ta otsib siin pole ju poes eurtsiga midagi teha, kas ruts või kaart. Aga noh eks ise teab. Jäidki ostmata ja marssisime edasi, saime nats maad mindud kui pistis käe tasku ja viuh oli raha eikuskilt olemas 😀 😀 Miks ta poes kadunud oli… täitsa müstika. Ühesõnaga nüüd kimasime juba oma tuttavasse kohvikusse Admiraliteiskil, mu Tallinna sõps oli juba seal. Tegime väiksed kohvid ja venitasime kummi kelle üheksani. Siis tehti see vajalik pood lahti ja üritasime sinna helistada aga ei midagi, keegi ei võtnud vastu. Kuna polnud väga minu teema ka siis ma ei süvenenud asjasse aga pärast selgus, et poisil oli kodutöö tegemata 😉 Kus häda kõige suurem seal on abi nurga taga 😀 Eks ma siis helistasin oma kohalikule sõpsile, et kle siuke värk… vaja üks teema aretada ruttu.
See muidugi hiilis töölt minema, läksime istusime järgmisse kohvikusse ja hakkasime uurima seda värki. Tuli välja, et seda vajalikku vidinat müüdi küll aga ainult ettetellimisega. Tellisime siis ära ja reedeks pidi Moskvast Piiterisse lattu jõudma…. Nii, et reedel uuesti Piiterisse vist. Kui diil tehtud saatsime minu Piiteri sõpsi tagasi tööle ja ise läksime linna laiama. Nüüd oli aega laialt käes. Mõtlesime ajaviiteks lähme kesklinna poole käsitsi mööda Nevskit.
Huvitav, et siin veel ei olnud seda jõuluhullust nagu meil. Ainuke koht kus oli plastmassist näärivana ja kuusk oli Gostinõi Dvor ees. Singeri maja juures tahtis sõps minna Kaasani kirikusse ja paar pilti teha aga ma ei viitsinud minna. Ütlesin, et olen siin raamatupoes ja ootan aga ärgu ta tagasitulles siit miskit suveniiri ostku, see on Piiteri kõige kirvem koht 😀 Või tal see siis meeles oli… Kui edasi läksime siis oli kuulda nurinat, et olevat ostnud maailma kallima suveniiri 😀 😀
Paar nädalat tagasi seal luusides nägime Morskajal vahakujude muuseumi aga siis ei olnud aega seda külastada, nüüd oli sobilik aeg seal luusida.
Tegelikult oli päris lahe muuseum, pisikesele pinnale oli kokku aetud hulgaliselt kõikvõimalikke tegelasi aga eks pildid räägivad enda eest ja kellel tekkis huvi saab ise sealt läbi astuda 😉 Igatahes tasub käia ja soovijatest tehakse kohapeal pilti ka 😉
Muidugi oli seal kohe eraldi tuba 18+ ilmakodanikele 😀 😀 See oli päris omapärane 😉 polegi varem sellist kuskil näinud aga noh eks see Venemaa ole üks imede maa 😀
Kui muusem tudeeritud oli meil ikka veel aega laialt käes. Arutasime mitut plaani kuidas seda lühendada, lõpuks jäi sõelale, et kimame metrooga bussijaama juurde ära. Seal oli meil veel 1,5 tundi vaba aega, lonkisime niisama mööda Liteinõid seekord otsustasime, et Prismasse shoppama ei lähe 😉 Kolistasime mööda mõnda ehituspoodi jne. Hüppasime sisse ühte kohvikusse lõunatama. Kahepeale läks meil kokku 600 kohalikku ja kõhu sai täis küll. Lõpuks kui söödud tiksusime vaikselt bussijaama poole, täpselt mingi pool tunnikest oli aega, et poes käia ja bussile 😀 😀 Noooh asi oligi juba natuke igavaks läinud, midagi polnud ammu juhtunud 😀 😀 Astume siis poodi sisse ja sõps avastab, et prillid kadunud 😀 Mõtlesin nonii hakkab looma 😉 Ütlesin, et ilmselt jäid need kohvikusse laua peale. Õnneks kohvik siinsamas ca 150 meetrit. Sõps muidugi kannad kuklasse ja padavai kohviku poole minema. Mina valisin rahulikult omale nänni koju kaasa juba kassastki läbi ja keda ei ole on sõps. Mõtlesin mida hekki bussini miski 15 mintsa, tuugaks läheb see värk. Lõpuks hüppab sisse õhetab, ähib – puhib, pühib stangelt higi… Küsin mis värk. Ütles, et kihutas sellise hooga prillidele järgi, et tulistas kohvikust sujuvalt mööda 😀 Ennem ei saanud pidama kui fooriga ristmikul 😀 😀 johhaidii see on tubli kilts kohvikust edasi. Nojh aga vähemalt prillid käes. Haaras ruttu korvi rebis selle träna täis ja kassasse, seal muidugi miski kodanik venitas kummi oma müntide lugemisega. Kobis teise kassasse ruttu ringi, viskas kauba lindile ja…. 😀 😀 Ma juba mõtlesin no ei ole võimalik aga no krt oli küll 😀 Saad sa aru kaardimakse terminal lihtsalt ei tööta… mina äsja ostsin samast kassast töötas ja tal ei tööta 😀 😀 ja ei saanudki osta midagi koju kaasa peale Singeri majast ostetud ulmekalli suveniiri. Lõpuks olime bussis ja kodusõit algas. Mõtlesin, et ehk on selleks korraks seiklused läbi aga vara hõiskasin 😀 😀 Vene piirilt saime viuh läbi ja Eesti poolelt ka juba peaaegu kui tuli “kamakutsa” ja hakkas meie bussis olnud miski tipsi peale haukuma. See korjati muidugi ära ja algas meie tunnike tühja passimist bussis. Lõpuks lasti tibi ikka minema ja saime tuld tõmmata. Järgmine kiire peatus oli Narva Olerexis, haarasin kohvi ja mõtlesin… nüüd on küll seiklus läbi. Aga nagu Viimses reliikvias Siim küünlavankris kostis pühale õele, et vara veel 😀 😀 Nii oli ka siin. Tallinna bussijaama parklas tuli kõigepealt sõpsi auto allakukkunud küljeklaas ette tagasi saada ja nagu kõike seda oleks veel vähe hakkas mootor kah kärssama 😀 😀
Vähem kui ööpäevaga seikluseid nagu putru, mõnel ei juhtu kogu elu jooksul niipalju kui meil päevas ära tuli 😀 😀 Aga mis teha… no ei olnud sõbra päev 😉 Ega meie seiklused ei jäänud alla omaaegsele filmile itaallaste seiklustest Venemaal 😀 😀
Ma nüüd kohe ei teagi kas ma reedel tahan uuesti Piiterisse minna 😉
-
Vöökoti tegemine
Mis vöö see ikka ilma kotita on…. Vöö sai valmis tehtud ja üle jäi piisavalt nahka mille nahavabrikust sebisin 😀 Kasparilt sai eelmine kord igaks juhuks vidinaid kohe varuga võetud. Tiba interneedumis tuustimist inspiratsiooniks. Lõpuks ikkagi midagi tarka ei leidnud…. Hädast aitas välja paber ja käärid… 😉 Kui paberiga vähe harjutatud läks naha lõikamiseks. Aga edasi oli klemm koos 😀 pold ööd ega mütsi aimu kuidas augud naha sisse saadakse ja kokku õmmeldakse…… Kus häda kõige suurem seal ikka miski hea mõte tuleb. Tükid näppu ja padavai Laagri Maksimarketisse kingsepa juurde. Lõin onule patsu ja ütlesin õmble kokku 😉 Vana ütles, et tutkit brat ise teed 😀 😀 Andis siis augukahvlid ja haamri näppu näitas korra ette ja ütles anna tuld ma lähen lõunale 😀 Eks ma hakkasin siis vaikselt toksima… Vahepeal kogunes väike järts kundesi leti ette kes tahtsid asju parandada lasta…. Ma kehitasin õlgu , et ma mette ei oska ja kingsepp lõunal 😀 Kesse kurivaim siis seda uskuda tahtis, ikka tükk tegu oli seletamisega, et nu ei ole mina kingsepp 😀 😀 Lõpuks sai nahk auklikuks ja kingsepp tuli ka tagasi…. Kui mu augustustöö oli üle vaadatud näidati algus ette kuda kokku õmmeldakse. Niit ja nõelad anti kodu kaasa…. Eks ma siis kodus pusisin edasi väikse vandumise saatel
Ega see õmblemine teab mis ulme ei olnudki. Kingsepa antud niit kulus ära ja nõelad suutsin ka ikka ära lõhkuda 😀 Aga ple hullu vanarahvas teadis rääkida, et tegijal pidavat juhtuma 😀
Huvilistele on mõned vöökotid täitsa saadaval 😉
-
Pesakastid vol.2
Sai vähe varusi täiendatud peaskastide materjali näol. Kui tahad soovituslike mõõtude järgi peaskaste teha siis sobilikku materjali peab otsima tikutulega. Saekaatreid meil nagu putru aga tuleb välja, et pesakasti materjal on mittestandartne 😀 😀 Kui tahad pead laskma teenusena lõigata, kusjuures seda igalpool ei tehta. Vaja ju paar lauda ainult aga saekaatrimehed ei võta sind alla tihu jutulegi mitte nagu elu näitab. Ühest pisikesest saekaatrist ainult olen saanud nii, et vennike tegi mulle ootetööna paar sobivat lauda ja täiesti mõistliku hinnaga. Seda ka tänu sellele, et kohapeal oli paar sobivas laiuses praakprussi mida kannatas lauaks saagida 😀 😀 Ega midagi muud üle ei jää kui peab sõprade, tuttavate, sugulaste-mugulaste vanad seisma jäänud lauavirnad läbi kammima 😉 😉 Sealt veel leiab ühtteist sobilikku.
Seekord läks õnneks ja sai paar sobilikku lauda virnast kätte. Kohe saagisin pesakastide jaoks tükkideks ka. Nüüd on 25 kuldnoka pesakasti materjal olemas. Vastavalt kliendi soovile on neid võimalik saada kas “legona” või juba paigaldusvalmis pesakastina 😉 “Legos” on kõik vajalik materjal kokkupanekuks olemas, vajad kokkupanekuks ainult kruvikat või akutrelli. Kellelle või miks pesakaste vaja on võib lugeda siit ja siit
-
Türgi trip. Pamukkale Maxwell toursiga.
See oli siis meie kolmas trip mis me võtsime tänavalt Maxwell toursilt. hommikul väljasõit oli hotelli juurest kell 5. Me panime vähe pidurit kuna üks seltsimees oli õhtust saadik kadunud, leidsime vennikese Lobby baarist õndsat und panemas 😀 Lohistasime välja, kell oli juba 5.20 mõtlesime rong kindlalt läinud aga ei miskit järsku lendas miski Mersu buss ette, küsis kas me Pamukkale ja ütles, et hiljaks jäite buss läinud nüüd saate homme minna 😀 Ma siis seletan, et homme seda sõitu teil pole 😀 vana pani laksu omale vastu pead pomises midagi ja helistas kellelegi. Siis ütles, et kähku bussi ja minek, meie muidugi viuh peale ja tuld. Vana andis minna Antalya poole läbi linna vahepeal 120 punaste fooride alt pohhuilt läbi jne. Beldibi juures jõudsime bussile järgi, kobisime ruttu ringi ja minekut 😀 Giid oli miski pisike kasahhi mutt muidu teemat jagas väga hästi aga selline tiba üleolev oli. Samas ütles kohe alguses ära, et teel on enne lõunat 3 poepeatust siis on lõuna ja alles seejärel oleme kohal 3 tundi. Peale seda ühe jutiga koju, et miski 8 paiku peaks kodus tagasi olema.
Kõigepealt tegime tee ääres miskis väikses kohvikus 15 minutit pissipeatust ja siis hakkas see poeralli peale. Krt ilm oli ka suht s…. sadas hooti ja päris jahe oli. Muidugi see poodidevärk oli ikka tase omaette. Logistikageeniused töötavad seal firmas vist. Mina laseks sellise logistiku päevapealt lahti 😀 Kõigepealt kimati niikaua kui sai tagasipöörde teha riidepoe juurde. Siin kogu grupp küljeuksest sisse ja kukuti jahuma mingitest asjadest, et viitsinud kuulata ja läksime otse poodi. Üldjuhul annab neid küljeukse infosi vältida kus näidatakse sokki ja lina ning seletatakse, et näe see on sokk ja see lina. Muidugi on see infojura kasulik giididele seal jagatakse mingeid lipikuid igaühele mille siis ostu sooritades annad kassas ära. Ilmselt nende lipikute kassassejõudmise kogusest oleneb giidi “boonus”. Hoidsin sellel lipikuteemal silma peal, eks see ole see professionaalne kretinism 😀 Tahad ju teada milleks see hea on. Oli küll jah suur pood aga olles kursis Kemeri hindadega odavat seal nüüd küll midagi ei olnud. Kui tunnike oli poes aega veedetud kimas buss edasi niikaua kui sai uuesti teha tagasipöörde sihtpunkti suunas, sõitis kuni sellesama poeni kus äsja käisime ja peatus veinipoe ees 😀 😀 Seal järgmine 40 mintsa peatust 😀 Krt kohe oleks ju võinud seal ees peatuda ja üle tee jalutada aga noh Türgi värk 😀 😀 Ei viitsinud siin ka miskit jura kuulata vaid läksime otse poodi. Kui siin ka aeg veedetud kimasime veidi edasi ehetepoodi seal algas jälle seesama jura otsast peale 😀 Me läksime jälle otse ja vaatasime niisama ringi. Lõpuks oli nendest poodidest selline kopp ees, et igasugune huvi edasise vastu oli kadunud. Tripp nägi välja rohkem poe kui kultuuritripina. 3 poodi jutti on ikka liig mis liig.
Lõpuks said poed otsa ja läksime sööma. Siit juba see Pamukkale valge kivipaljand paistis. Söök on siin ekskursioonidel ikka selline rootsi laua põhine, ei midagi erilist, enamjaolt ikka riis ja kana erinevates variantides, vahel natuke kala ka. Ja igaljuhul käib jook eraldi raha eest. Kui kõhud täis kimasime lõpuks Pamukkale.
Siin giid sebis meile piletid ja lükati sisse territooriumile. Siin giid muidugi kadus viuh ära aga ennem ütles ka, et jalutate omal käel ja ta pärast bussis räägib. Ennem veel mainis, et ärge te seal vees väga solberdage ja veelvähem maitske seda. Ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest vette minna nagunii plaani polnud. Muidugi kes ei tea siis see Pamukkale, Hierapolis ja Kleopatra bassein on kõik siinsamas ühe koha peal. Pamukkale tähendavat türgi keeles “puuvillalossi” ja asub see Menderesi jõe basseini tektooniliselt aktiivses piirkonnas. Pamukkale maapõue soe vesi sisaldab rohkesti kaltsiumvesinikkarbonaati. Kui pinnale voolanud vesi ära aurab sadestub sool kaltsiumkarbonaadina pinnale. Olenevalt asjaoludest on mõnda kohta moodustunud midagi merikarbilaadsete vannide taolist, stalagmiitjalad all; teisale otsekui riisipõlluterrassid, idamaised ornamendid külgedel; kolmandasse kohta jääpurikaid meenutavad stalaktiidid. Muidugi võttis see kõik aega aastatuhandeid.
Pamukkale allikaveel on ravitoime, see avastati juba aastatuhandeid tagasi. Ilmselt just sel põhjusel kerkis mäele ka iidne püha linn Hierapolis, mis hüljati pärast Selçuki türklaste tulekut ja mille viimasel poolsajandil välja kaevatud varemed on suhteliselt hästi alles püsinud. Tänu sellele vaatepildile on praeguses Pamukkale Köyü külast saanud pulbitsev turismikeskus, kus praegu on igas teises majas hotell 😀 😀 Luusisime seal territooriumile vähe ringi ja vaatasime nurgatagustesse. Seal oli ka eraldi miski muuseum aga lisatasu eest, ei hakanud minema. Luusisime niisama, tegelikult oli asi natuke pettumus, sest vett seal peaaegu ei ole enam ja paljand on muutunud kollaseks. Paarkümmend aastat tagasi toimunud maavärina tagajärjel jäi vee pealevool märgatavalt vähemaks. Siinseal jäi silma päris palju plasttorustikku mille kaudu vett juhiti, ei saanud pihta mis värk nendega on… Pärast giidilt küsisin mis teema on ja ülla-ülla… fuiiii… hea, et ma seal ei solberdanud ja kleopatra vanni ei trüginud. Tuleb välja, et vett poleks tänapäeval niigipalju kui seal näha oli, vaid seal on tehtud “turistimagnet” kõik vesi mis alla voolab kogutakse kokku ja lüüakse pumpadega üles tagasi ning läheb uuele ringile. Sellepärast ka neid plasttorusi seal palju. No ei kutsu vette seal kohe mitte kuidagi peale seda infot wäkkkk….. Siis ma sain küll aru sellest ekskursiooni alguses giidi tehtud vihjest.
Siin see trööstitu ja kuivanud paljand siis on. Reklaamide pildid ei vasta sugugi tegelikkusele. Ja ilmselt kui siin poleks aretatud seda vee kogumise ja tagasi pumpamise teemat oleks see turistikas juba suht otsas omadega.
Väike video kah sellest “Puuvillalossist”
Panustasime rohkem nendele varematele, kolme tunniga teeb tiiru peale küll seal territooriumil, meil läks tiiru tegemiseks 2 tundi ainult. Mingites varemetes nägime ka peitu pugenud sisalikku, oli päris suur teine. Amfiteater nägi ka päris muljetavaldav välja. Kahju, et meile selliseid omalajal teha ei saanud sita kliima tõttu.
Luusisime ringi veel aia taga mätta otsas. Sealt oli päris hea vaade ümbrusele. See ikka tõeline turistikas, parkla oli servani busse täis 😀 😀 Siin mätta otsas oli kah üks pisike sisalik. Luusisime seal parkla ümbruses veel ringi eesmärgiga aega parajaks teha. Tegelikult kui parklast otse üles minna saad territooriumile ilma piletita, pole mingit aeda olemaski. Muidugi need nõlvad on seal ägedad, meie arheoloogid oleks seal ilmselt sillas 😀 😀 savinõukilde vedeleb igal sammul ilmselt ka muud kui otsida, ega ilmaasjata ei öelnud Demre-Myra-Kekova ekskursiooni giid, et igal türklasel on kodus metalliotsija 😀 😀 Paari kilpkonna nägime kah.
Lõpuks oli aeg käes ja kobisime bussi, algas kojusõit. Kodusõidu esimese tunni oli giid vait, lasi rahval puhata. Peale pissipeatust rääkis üsna põhjalikult kohalikust eluolust, kuidas abiellumine siinsete tavade järgi käib jne jne. Päris palju inffi sai. Tagasiteel oli muidugi paarimintsane peatus ka seal riidepoe juures, poest jooksis miski tibi rahapakiga ja andis selle giidile. Seejärel sõit jätkus kodupoole ja juba 20.15 olime hotellis. Sellest Pamukkale tripist on Ziilu kirjutanud ühes eelnevas jutus. Nüüd saate võrrelda kahte erinevat sõitu. Kas tänavalt odav või reisikorraldajalt kallim. Eks see ole nii ja naa… Aga ma pigem rendiks auto ja käiks omalkäel jäävad ära need nüridad “ajaveetmiskohad” poodide näol. Aga kokkuvõtvalt kannatas käia küll kuna giid oli teadmiste kohalt väga asjalik, see natuke kompenseeris.
-
Türgi trip. Myra – Demre – Kekova Maxwell toursiga.
Kimasime täna oma esimesele tripile, neid trippe saab nii hotellist reisikorraldaja käest sebida kui ka tänavalt. Ja nagu elu näitab siis siin need venekeelsed enamjaolt. Tänavalt saab nad kätte ka pea poole odavamalt, ja kui veel kaubelda ka viitsid siis saab veel midagi alla. Me saime kolme peale suht mõistliku hinnaga tripi. Lõuna oli hinnas. Start oli hommikul 08.00 hotelli eest. Osa rahvast oli juba bussis ja osa korjasime veel peale. Giid oli meil üsna asjalik ja seletas jooksvalt kõike. Teel kimasime läbi Kumluca linna, selles linnas on jube palju kurkide ja tomatite kujulisi postamente. Giidi sõnul pidavat siit linnast pärit olema enamus mujal euroopas müüdavatest kirsstomatitest…. võibolla tõesti, kasvuhooneid oli siinkandis hullult.
Lõpuks jõudsime Myra linna, siin on säilinud Lüükia aegseid kaljuhaudu nagu putru. Tänapäeval muidugi rüüstatud neist enamus ja prügi täis. Giidi sõnul pidavat siin kultuurkiht olema ca 8 meetri paksune ja veel avastamata haudu ilmselt nõrkemiseni. Igal türklasel pidavat kodus olema metalliotsija 😀 😀 Aardeid pidavat hullult olema aga tänapäeval pidi see värgendus olema riigi kontrolli all ja detekaga igalpool vehkida ei tohi. Siin luusimiseks anti aega 40 mintsa. Sellest täitsa piisas, et luusida amfiteatris ja kaljuhaudade juures.
Vot selline amfiteater on Myras 😉
Kui Myras sai piisavalt luusitud siirdusime edasi Demresse. Demre on kuulus kuna seal asub Püha Nikolause kirik. Väidetavalt olla kristluse algusaegadel siin teeninud preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi oli jõuluvana eelkäija. Kohale jõudes kobisid kõik ikoonipoodi, me ei viitsinud minna tsillisime niisama linnas. Saatsime ühe poisi juuksurisse, sellel oli lõng peas juba nii suur, et anna olla 😀 😀 9 eurtsi eest tehti vinksvonks sonks, aeti habe ära ja tehti veel peale massaazi ka 😀 😀 Õues oli nii palav, et isegi koerad istusid purskkaevus 😀 See jõuluvana kuju oli algselt seal keset platsi purskaevu juures aastake siis lohistati nurga taha. Keset platsi oli sellepärast, et Coca-cola sponsoreeris seal linnas miskit värki ja vastutasuks tahtis jõulumehe kuju keset linna saada aga kohalik linnavõim ei lubanud rohkem kui aasta 😀 😀 Kirikus me ka käia ei viitsinud kuna see oli miski eraldi raha eest. Ja tegelikult on Ziilu sellest juba varasemalt blogis kirjutanud ning pildid kah olemas. Kiriku ees kuju alusel oli isegi eesti lipuvärve märgata kuigi keegi oli seal musta värviga pläkerdamas käinud. Siit edasi läksime lõunale, see oli suht lähedal asuvas kohvikus rootsi lauana. Edasi siirdusime “kohustuslikku” ehtepoodi. Türgis ekskursiooniga trippides väga poode vältida pole võimalik. Sponsoreeritakse ju sõite ja giide poodide poolt 😉 Poe ees peesitas veel päris vahvat värvi kassike. Kui pood ka luusitud kimasime edasi Kekova poole.
Sadamas kobisime laevale ja algas sõit Kekova saarte poole. Siin sadamas pidavat giidi sõnul elutsema lausa oma kilpkonn miski ca meetrise läbimõõduga ja päris tihti laevade vahel ennast näitama aga täna ei olnud see päev. Kes tahtis sai ka ujuma minna aga keegi ei käinud. Vaated on seal päris kobedad, näeb nii varemeid saartel kui ka maavärina tagajärjel vette vajunud varemeid. Varemeid sai uurida ka läbi laeva põhjas olevate akende. Saartele maha minna ei tohi seda rangelt kontrollitakse ja sukelduda siin ka ei tohi. Kaldal on säilinud vanad unikaalsed külad kus midagi juurde ehitada ei lubata. Hotelle siinkandis sellegipoolest on, selliseid privaatseid kümnekonnale inimesele. Vanasti pääses siia ainult meritsi aga nüüd saab ka mööda teed. Giidi sõnul on huvitav see, et saartelt ei ole leitud ühtki hauda ja arvatakse, et saartel elasid ainult nö sõdurid ja peresi sinna ei lubatud. Kaldal paistis muidugi päris vägev kindlus olevat. Seal tahaks luusida kunagi….
Lõpuks olime maal tagasi ja kimasime Kemeri poole. Jõudsime veel rahulikult õhtust sööma ja natsa ka linnas laiata. Ühe hotelli ees oli päris lahe silt 😀 😀 Tasub käia küll korra sellisel tripil kui just poepeatused ära kannatad. Sellise päevase tuuri jooksul 1-2 poodi ehk kannatab ära aga mitte rohkem. See on juba liiast kui pool ekskursioonist on lihtsalt poed. Kusjuures selle tripi ajal käis üsna vähe rahvast poes kogu bussitäiest, enamus tiksusid niisama väljas ja ootasid shoppajaid 😀 Kokkuvõtvalt trip Maxwell toursiga oli täitsa ok ja giid oli ka täitsa asjalik.
-
Nõukaaja näitus Baltijaamas
Sai siis kah enne kinnipanekut seal näitusel ära käidud. Äratundmisrõõmu oli palju ja tasus vaadata küll, eriti neil kes siis veel projektiski ei olnud 😀 Ziilu tudeeris seal Noorust jummala tõsise näoga 😉
Isegi Eesti oma auto oli siin välja pandud mis põlve otsas ehitati. Igasugu ägedaid vidinaid nägi Družba mootorist aretatuna. Aga eks see oli omalajal ainuke kättesaadav mootor 😀
Söökla oli ka päris hea. Midagi sarnast kohtab praegugi veel Eestima avarustes kui vähe otsida. Ja seda munade silti mäletan isegi laual seismas vanasti sööklates. 😀 😀 Päris pull nostalgijalaks oli see näitus
