-
Traktorid…..
Igakord kui Lõuna – Eesti poole sügan näen tee ääres neid “traktorimonumente” aga kunagi pole aega olnud neid lähemalt uurida ja rattaaed on ka uurimata jäänud. Seekord sealtkandist asjatamast tagasi tulles otsustasin ära “uurida” 😀 😀 Esimene peatus tuli roosa “virtsapüti” juures. Päris asjalik reklaam lihapoe jaoks 😉 Mõtlesime, et piiluks sinna lihapoodi ka, äkitse saab tee peale kaasa näksimiseks miskit vorstikest, kõhud olid kole tühjad. Poe väravas oli veel üks ilusti värvitud trakats. Selliste asjade puhul silm puhkab kohe, kui asi on ilusti tehtud. Lihapood ise nagu pood ikka “paanika ajal” sisse karjakaupa ei lasta. Valik iseenesest suht hea ja hind ka üsnagi tarbijasõbralik võrreldes pealinna värgiga. Poel isegi kodukas koos hindadega olemas, seda saad uurida siit. Toodete maitseomadused jäävad seekord kommenteerimata 😉 ei leidnud midagi ahvatlevat kohe näksimiseks.
Järgmiseks uurisime mis kuramuse asi see rattaaed on tee ääres. Sain jälle vähe tarkust juurde ja üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😀 😀 Ma mõtlesin, et seal miskid rattad kuskil aga “huiuski mama” 😀 😀 😀 See hoopis endine spordiehitis… võssakasvanud kurvides kaldpindne ringrada hoopis. Siinsamas on ka väike mälestuskivi mis pühendatud 1896 aastal asustatud Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsile ehk siis esimesele eesti spordiseltsile. Mälestuskivi paigaldati sinna mõnda aega tagasi rattaspordi veteranide poolt. Natuke ajalugu ka selle kohakese kohta. Saadjärve kandis pesitses omalajal kaupmees Karl Vestel ja tema teened on märkimisväärsed kogu Eesti spordiajaloos. 1896. aastal organiseeris Saadjärvele rattasõitjate seltsi. Pärast bürokraatiamasina läbimist registreeriti 20. detsembril 1896. aastal Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsi põhikiri. See oli esimene maal tegutsev eestlaste spordiselts Tsaari-Venemaal. Seltsi juhatuse esimeheks valiti Karl.
Tema eestvedamisel hakati sama aasta kevadel Tormi talu maadele rajama rattasõidu ringrada. Treki maa renditi Tormi talu omanikult J. Torrimilt. Selle ehitamisel olid abiks ümbruskonna talumehed. Enne kevadtööde algust jõuti kohale vedada vajalik ehitusmaterjal, ehitati pühapäeviti ja isegi öösel. Rattaaia avamine toimus 20. juunil 1897. Ringraja pikkus oli 355,6 meetrit ja oli sama pikk kui Tartu oma. Augustis peetud avavõistluste kohtunikeks olid Tartu linna parimad jalgratturid Hint ja Rüter ning kohalik sõidujuht Sõber. Võitjaks tuli Karl Vestel, kes sõitis 2 versta 2 minuti 37,2 sekundiga. Võidusõite korraldati usinalt, kaasa teha lubati ka linnarahval, kes olid varem keeldunud maamehi tunnustamast. Seltsi tegevusaeg jäi lühikeseks, põhjuseks peetakse tüli Tormi talu peremehega, kelle hinge ei mahtunud seltsi agar tegevus. Tüli algas rendi suurendamise pärast, mis viis rendilepingu lõpetamiseni ja seltsi likvideerimiseni 1912. Kokku tegutseti 16 aastat. Ühesõnaga rattameestele põnev kohake, muidumeestele pole seal midagi. Viimaks tõmbasin pildile ka Järva – Jaani servas oleva trakatsi 😉 Muidugi tripi teele jäi veel üks traktor mis on ikka päris vana aga see on juba uuritud, ükspäev kirjutan ka kui jõuan 😉
-
Eesti – Läti trip vol.2 Linnused
Hommikul peale äratust panime punuma Läti poole, esimese kiire peatuse tegime Paju lahingu mälestusmärgi juures. Ja juba Läti paistiski, üritasime ära jätta võimalikult palju neid kohti kus juba käidud aga ega see eriti hästi välja ei tulnud.
Järgmise peatuse tegime mingite varemete juures kus polnud varem käinud. See oli Ergeme linnus, Eesti keeli siis Härgemäe linnus. Et siis ca 14 sajandi lõpus eestlaste linnamäele rajatud ordulinnus ja kirik. Muinasajal kuulus piirkond eestlaste Sakala maakonna lõunaosa koosseisu, lätlaste Talava maakonna põhjapiiri lähedale. Kihelkonna nime ei ole teada, kuid see kihelkond võis olla seotud kihelkonnaga Purke linnuse ümber ja hõlmata ka Ruhja ümbrust. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Valga maakonna Härgmäe kihelkonnas Siin varemetes käisid parajasti restaureerimistööd, ilmselt paari aastab pärast tuleb seda kohta uuesti külastada.
Siit edasi liikusime Valmiera poole, tee ääres üritasime vaadata kõiki neid kohti kuhu pruun silt suunas 😉 Ühes kohas oli keset põldu aia sees mingi kadakas oli teine pirakas küll jah. siinsamas läheduses oli mingi huvitav kivisild, tüdrukud käisid kohe ennast värskendamas ojas. Siit edasi kimasime Valmierasse, tegime kiire tiiru linnuses ja ümber kiriku ning tuld edasi.
Muidugi Stalbes ei saa üle ega ümber “Ezerini” kunstipoest. Seal on ikka päris ägedaid kujukesi. Ziil leidis sealt isegi vennad grupipildile 😀 😀 See koht väärib alati läbi astumist. Siinsamas on ka turismiinfo punkt kust saab igasugu voldikuid. Kui kujud näpitud ja pildid tehtu panime edasi Turaida poole. Põikasime korra sisse Lielstraupe lossi juurde, see kuulus omalajal von Rosenite suguvõsale. Vasalliloss oli ehitatud nii, et see täitis ka kaitserajatise funktsioone. 13 sajandil ehitati lossi juurde kirik. Siin on ka nunnaklooster olnud aga tänapäeval on narkoreha keskus. Igatahes sisse me sinna ei saanud.
Ja juba olimegi Turaidas, siin esimese asjana läksime sööma. Siin on jummala äge nõukaaegne söökla, toidud head ja odavad. Kui kõhud täis läksime luusima küla peale. Vahepeal jäi meie teele pisike kuri nastik aga kui nägi, et me talle liiga ei tee läks oma teed edasi. Me läksime kah lossi luusima
Ega ma siin sada korda käinud aga ikka on huvitav, muuseumis uurisin vähe vikuaegseid ehteid. Neid seal ikka natuke on, koopiaid on ka päris hea valik müügil. Ainult, et hind on päris soolane aga noh eks ole ju tegemist turistilõksuga ka 😉
Kui Turaidast kopp ees kolistasime ringi Krimuldas ja Siguldas, ka nendes asumites on kunagi linnused olnud. Muidugi tegime väikse tiiru ka köisraudteega, muidu pole ju Siguldas käinud kui sellega ei sõida 😀 Mingi naljamees on muidugi sinna köisraudtee alla kuuse otsa karu meisterdanud. Siit sügasime Kubesele kiriku juurde, kuskil seal pidavat olema miskid koopad ja Kaupo haud ka. Kirik oli päris huvitav ja avatud mitte ühtki hingelist, vaatasime vähe ringi kirikus ringi. Kiriku aias oli ka labürint olemas. Edasi läksime koopaid otsima. Üllaülla isegi need olid täitsa olemas. Metsas oli isegi üks pisike kabel, siinsamas läheduses oli ka väidetav Kaupo haud. Vähemalt hauakivi oli küll. Ühe keldri peale oli ehitatud väike kohvik kus kõik vajalik staff olema, vesi, kohv, tee jne. Ainult, et ise tuli valmistada ja raha pärast purki panna südametunnistuse järgi. Siit kimasime Siguldasse tagasi, seal oli meil majutus sebitud ühes kämpingus. Sõime ja kobisime kotile.
-
Paanika Jaanika
Rahvas siin räägib hirmsast viirusest ja toidu varumisest 😀 😀 Poed pidavat kaubast tühjad olema jne. Käisime ise ka seda värki lähemalt uurimas… aga polnud seda paanika Jaanikat kuskil näha, poes kaupa küll. Otsustasime sulanduda massidesse ja toiduvarusid täiendada. Mõned munad ja paar jäätist tundus selleks täitsa sobilik olema 😉 Viiruse tõrjeks võtsime veits rotimürki kah, äkki ta sööb ja sureb ära ilma meid torkimata 😉
-
Eesti oma Stockmanni uurimas.
Juba ammu kuulsin midagi Eesti oma “Stockmannist” Are külas aga sinna uurima pole olnud aega minna. Rahvasuu räägib sellest imejutte ja isegi ajakirjandusest mõned korrad läbi jooksnud. Igakord on kiire kas Pärnu poole või kodupoole 😀 😀 Nüüd sattus üks mittemidagi tegemise päev olema 😉 Are vanasse sigalasse on tõesti kokku veetud igasugu träna mänguasjadest mööblini välja, asi näeb muidugi rohkem muuseumina välja aga noh maitse asi. Mina igatahes seal midagi tarka ja vajalikku omale küll ei leidnud. Aga võibolla oli lihtsalt sitt päev kauba ostmiseks 😉 Vanakraami kogujatele ilmselt ühtteist on, vanad trenazöörid näiteks 😉 Muidugi küünlafännidele on seal kõikvõimalikke küünlajalgu nõrkemiseni. Ainuke äge asi mis mulle silma jäi oli puidust taldrik siilide ja maasikatega 😉
Et päev luhta ei läheks põikasime tagasiteel läbi automuuseumist. Vanas Halinga kaubakeskuses kuhu hiilgeaegadel veeti bussidega eestlasi igast nurgast kokku ostlema pole tänapäeval suht midagi järgi. Ongi hostel ja automuuseum ainult muud ei midagi. Iseenesest päris lahe muuseum, enamjaolt on eksponaatide puhul tegu nõukogude autotööstuse toodanguga. Väidetavalt olla see EL suurim NL autode muuseum. Väliselt paistavad autod olema taastatud vägagi korralikult muidugi mis neil kõhus on kahjuks ei näinud. Isegi soomustatud Volga oli olemas 😉
Üks auto oli seal isegi korralike puitvelgedega ja rehvid olid Garfield. Pole isegi kuulnud sellisest rehvitootjast. Huvitav kumb oli ennem kas rehv Garfield või kass Garfield 😉 Üks ilus sinine 2141 oli kah täitsa olemas, kohe kodune tunne tuli 😀 Mul oli omalajal samasugune ainult Žigulli mootoriga ja ilma kollaste udukateta. Oli teine kunagi vallavanema auto aga sain omale osta. Sõber tegi mootorile veel korraliku remondi, kõik sisu kaaluti ja lihviti paika. Oi kurja kus see oli püss 😀 kiirendus polnud küll suurem asi aga selleeest lõppkiirus oli muljetavaldav. Nii mõnigi tol ajal popp Opel Ascona nägi ainult tagatulesi kaugusesse kaduvat.
Vot selline rollu on ka kunagi täitsa olnud ainult vanem mudel, rohelist värvi ja kast oli kuudiga. Aga vot Jawat ple mul olnud selle asemel oli Pannonia 😀 😀 Muuseum täiesti vaadatav ja täitsa soovitan möödaminnes sisse astuda on ju teine ilusti tee ääres.
Tagasiteel põikasime veel läbi Haimrest ja luusisime vähe mõisapargis. Huvitav, et aidal olid veel säilinud lükanduksed… Polegi mujal enam selliseid täheldanud. Mõisa pargis pidi olema kuskil ka taastatud jääkelder aga selle uurimine ununes ära, nüüd on põhjust tagasi minna 😉 Mõis ise põletati maha 1905 aastal ja peale seda ei taastatud. Vähesed säilinud varemed on veel näha.
Huvitav asjandus seal pargis on muidugi pargipaviljoni varemed mida rahvasuu kutsub Muhamedi kabeliks. Ehitatud on kabel ilmselt 18. sajandi lõpus. Kabeli olevat ehitanud Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll oma idamaise kallima jaoks. Islami sümbol “poolkuu” olnud veel 1960 -ndatel kabeli esiküljel nähtav.
-
Seebimeistril külas
Ükspäev käisin vaatasin kuidas searasvast saab seep. Heal tuttaval oli parasjagu pada tulel ja rasv podises 😀 😀 Kõige ehedam ökovärk, midagi ei lähe raisku. Kui vanasti maal praeti pea kõik asjad searasvaga siis nüüd ei taha sellest keegi kuuldagi midagi.
Ma vahel harva kodus kasutan pannukate praadimisel, hoopis teine maitse on kui õliga praetud kookidel. Ega vanasti searasv ainult praadimiseks olnud, juba siis tehti vahet mis kuhu läks. Paremad palad sulatati toidu tegemiseks, nirumad läksid seebi või küünalde tegemiseks. Ja mitte ainult searasv, kõik muude loomade rasv kasutati samuti ära. Küünlaid tehti enamjaolt lambarasvast. Seebi keetmiseks sobis kõik kus vähegi rasva küljes, näiteks, sooled, siseelundid jne kõik läheb kaubaks 😉 Isegi surnud loomad keedeti seebiks. Väike vahe siiski seebi mõistes rasval on. Veiserasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi. Saartel keedeti seepi hülgerasvast, mis haises koledalt ja nägi välja must nagu karus… aga väidetavalt pesi välja kõik plekid. Eestis seebi keetmine kodus on ilmselt alguse saanud keskajal. Vanasti kasutati muidugi seebistumise tagamiseks tuhaleelist, mis saadi kasetuha leotamisel veega.
Käis see protseduur umbes nii… sõelutud kasetuhale valati peale kuum vesi ja jäeti settima. Kui vesi settinud kurnati see tuha pealt ära ja sellega keedeti seep. Leelis pidi olema nii kange, et toores muna ujus peal. Tuhaleelisega seebi keetmine on päris pikk protsess, seetõttu kasutatakse tänapäeval tuhaleelise asemel seebikivi. Muidugi ega see, et seep keedetud ja vormi valatud ei tähenda, et kohe võib sellega pesema hakata. Et sellest ollusest saaks hea seep peab see laagerduma vähemalt paar nädalat soojas ja kuivas kohas. Parimaid seepe laagerdatakse lausa mitmeid kuid. Seebi sisse võib lisada meresoola, savi, muda, vetikaid, lilli või mida iganes. Siinjuures peab muidugi hoolikalt mõtlema mida seebile lisada… Lisandid on küll edevad ja ilusad aga kõik see lisa peab ju alla minema kanalisatsioonist…..
Seda seebivärki saab proovida seebimeistri juures õpitoas ise kah. Paari tunnikesega saab valmis keedetud ja meelepärasesse vormi valatud. Edasine seebiks saamine võtab tiba rohkem aega 😉 See on nagu vanasti majaehitus 😉 ühel aastal valad vundamendi ja järgmine aasta tõmbad seinad püsti 😀 😀 Ühesõnaga tahab veidi laagerdust 😉
Sai natuke valmis seepe ka näpitud. Pole paha… ei mingit rasva lõhna. Suht lõhnavabad ökoseebid kui just polnud lisatud vähe vanilli või mõnda muud lõhna 😉 Aga isegi need lõhnad sellised mõnusalt tagasihoidlikud, mitte nii nagu poeseebil rämedalt vänge keemialõhn juures.
Kellel sellise mõnusa kodukootud ökoseebi vastu huvi siis seda saab sebida kas tegijalt otse või meie poest. Valikud on põnevad 😉 Kas lihtsalt seebitükk või siis nö. “taaskasutus pakendiga” mis sobib nõude, pesu, ihu või mille iganes pesemiseks.
-
Küünlategu
Sai täna tehtud natuke küünlaid tellija mõõtude järgi. Tulid välja küll ja täitsa kobedad 😉 Need siis mõõtudega 6 x 8 cm. Nende põlemisaega kahjuks veel ei tea aga äkki saab teada 😉 Igaks juhuks sai neid kohe tiba rohkem tehtud 😉 Need jämedad kreemjad rändasid Valga poole, kollased on veel poes täitsa saadaval. Nii, et kellel on vaja mingeid erimõõtudega küünlaid andke märku, leiame lahenduse 😉
-
Uued katsetused küünaldega
Nüüd on siis katsetatud looduslikust mesilasvahast väiksemate küünaldega korralikult, isegi mõned õpitoad tehtud. Õpilastel tuli asi välja küll ja kõik jäid rahule. Olen katsetuste käigus leidnud, et optimaalne diameeter on selline 2 – 2,5cm siis põlevad kõige optimaalsemalt ja suht jäägitult. Nüüd on aeg suuremate käes 😉 Kui muidu keskmiselt teen 12 – 13 cm pikkuseid, nüüd proovisin 20cm pikkustega. Tulid välja täitsa ok. Küünaldele on nüüd põlemistest ka tehtud. Koonuse kujulised põlevad ca 1 tund 20 minutit. Silindri kujulised väiksemad põlevad ca 2 tundi ja suured põlevad ca 5 tundi. Põlemise ajal on mõnus mee lõhn toas garanteeritud 😉 Muidugi põlemisaeg sõltub sellest kas küünlaid on enne süütamist hoitud jahedas, ümbritsevast temperatuurist jne. Minu katsed on tehtud ilma eelnevalt jahedas hoidmata ja põletatud 20 kraadise temperatuuriga ruumis. Üks väike tähelepanek siia juurde, põlemistesti tehes olin tiba nohune aga peale testi oli nohu praktiliselt kadunud. Kõiki neid täiesti looduslikust mesilasvahast käsitööküünlaid on võimalik soetada meie poest.
