-
Patarei vangla
Pole ammu pealinnas töllerdanud. Võtsin kätte ja tegin asja, kurja küll hullult palav päev. Võtsin ühe jäätise ja kohvi mingis suva kohvikus vanalinna müüri ääres ja seedisin mida edasi teha sellise palavaga. Muidugi avastasin, et siinsamas on mingi Ukraina kirikuvärk ja samas peaks ka Ukraina kultuurikeskus olema. Aga kahjuks sinna sisse luusima ei saanud. Tuli teine jahedam koht otsida 😉
Paugatas, et Patarei vangla on lahti ja seal miskine näitus toimumas. Vot palavaga hea jahe koht luusimiseks 😉 Omalajal kui see veel vanglana toimis sai seal käidud tööasju ajamas ikka korduvalt. Aga ega siis seal ringi luusida saanud, pääslast otse ülekuulamisruumi ja tagasi 😀 😀 Muidugi nüüd näeb see värgendus välja selline räämas ja mahajäetuna. Aga eks siin pole viitsinud riik kätt alla panna aastaid, et säilitada ühte Peeter Suure merekindluse terviklikumalt säilinud osa. Ajalooliselt oleks see päris ok turismiobjekt ju. Muidugi investeerimist tahab korralikult. Aga eks tulevikus ole näha kui hästi Sõõrumaa selle renoveerimisega hakkama saab. Praegu ühtteist on juba tehtud. Ajaloos on see algselt kaitserajatiseks ehitatud hoone kasutust leidnud iga valitsuse ajal. Algselt merekindlusena ehitatud hoone minetas oma otstarbe peale Krimmi sõda ja kindlus ehitati ümber kasarmuks. Eesti vabariigi ajal tehti siia vangla mis toimis 1919 – 2002 iga valitsuse ajal. Isegi sõja ajal oli siin Jossi ja Aadu meestel vangla. 1940 oli selle vangla ajaloos ilmselt kõige süngem aeg, siis hoiti siin kinni poliitilistel põhjustel väga palju eestlasi. Aga see selleks, kellel huvi läheb viskab ise pilgu peale sellele värgile. Kõigepealt viskasime pilgu peale jalutuskambritele ja koerakuutidele.
Edasi vaatasime üle üksikkambrite poole. Siin enamus kambrites pandi nari seina külge kokku, et päeval lebotada ei saaks. Siin vangla osas hoiti enamust EW eliiti enne kui maha löödi või mujale vanglatesse saadeti. Siin saab tahvlitelt lugeda nii mõnegi sealviibinu mälestusi.
Siit edasi viskasime pilgu peale pesuruumile ja ühiskambritele. Seal magati nagu silgud reas 😀 😀 paarikümne kaupa. Mnjaaa ei taha teada mis aroom oli seal peale lõunaks olnud hapukapsasuppi….
Seintel päris häid plakateid mis on ajakohased ka tänapäeval miskis mõttes, eriti see esimese plakati esimene lause…
Fotolaboris käisime ka, seal tehti igast kurjakast pildid. Vahel toodi siia etapiga mitu inimest korraga ja, et nad omavahel rääkida ei saaks ega näeks üksteist pandi järjekorras olijad kappi kinni oma järtsu ootama 😀 😀 Põhimõtteliselt praegu siit rohkem edasi ei saa praegu. Aga ehk tulevikus saab. Tegime väikse tiiru veel lennusadamasse ja kobisin kodu ära.
-
Peeter Suure merekindluse positsioonid Suurupis.
Alguses luusisime vähe nende aukude juures kuhu pidid tulema patareid aga kahjuks neid valmis ei saadud, tänapäeval head tiigid ujumiseks 😉 jube sügavad ainult 😀 😀
I maailmasõja ajal ehitati Tallinna ümbrusesse suurejooneline kindlustiste kompleks, mille nimeks sai Peeter Suure Merekindlus. Suurupi poolsaarele oli ette nähtud ehitada 3 rannapatareid ja 3 helgiheitja positsiooni. Suurupi ülemisest tuletornist lõuna poole oli planeeritud Romanovite patarei, mille kahes soomustornis pidi olema kokku neli 356 mm kahurit. Mereranda, poolsaare loodeotsa pidi ehitatama kuue 130 mm kahuriga patarei nr. 2 ja poolsaare põhjarannikule nelja 130 mm kahuriga patarei nr. 3. Helgiheitjad olid planeeritud patareide nr. 2 ja 3 lähikonda ning poolsaare kirdenurgale.
Romanovite patarei jäi ehitmata, maasse lõhati vaid 2 neljakandilist auku, kuhu pidid tulema suurtükitornide alused, laskemoona keldrid jms. Ehitamata jäi ka patarei nr. 2, selle asemele ehitati 1916.a kevadeks kogukate betoonvarjenditega patarei, mille relvastuseks oli neli 234 mm suurtükki. Tollest patareist edela poole ehitati metsa vahele neljakandiline betoonpunker, mis mahutas helheitja ja diiselgeneraatori. Helgiheitjat sai punkrist mööda raudteed lükata Kivista neemele. Patareist nr. 3 saadi valmis nii betoonvariendid, kui ka suurtükialused koos rinnatisega. Patareist 800 m lääne poole, Nõmme neeme „juure“ peale ehitati betoonist helgiheitjapunker, kust helgiheitjat sai mööda raudteed neemeotsale lükata. Teine helgiheitja punker ehitati mereranda ida poole.
Eesti Vabariigi ajal rekonstrueeriti patarei nr. 2 rannapatarei nr 6.-ks. 1924.a alustati patarei nr. 3 positsioonile rannapatarei nr. 9 rajamisega. 1.jaanuaril 1927 ühendati rannapatarei nr. 6 ja 9 ning teenindavad ehitised ja asutused Suurupi komantatuuriks
Kolistasime vähe ka käikudes, siis oli veel metall varastamata. Tänase seisuga on see ilmselt juba kuskil traktoriks valatud 😀 😀 Kurrrja kahju, et sinna tulejuhtimise torni üles ei saa, sealt oleks vägev vaade. Praegu muidugi mets kõrgemaks kasvanud kui torn ise aga omalajal oli siit ilmselt silmside Naissaare tulejuhtimise torniga ja mitte ainult. Väidetavalt kuskilt siit lasti kaabli kaudu õhku Naissaarel mitu merekindluse ehitist. Peeter Suure merekindluse asju tasub alati külastada, näeb seda mastaapsust kuidas asjad on paika pandud. Kui ise ei viitsi otsida kus need rajatised mööda Eestit asuvad siis saab kasutada interaktiivset kaarti.
-
Kurna Peeter Suure merekindluse varjendid
Sai inspekteerimas käidud tulevast Ikea ehitusplatsi, kahjuks põld ei andnud välja mitte ühtki asjalikku leidu. Aga selleeest kolasin läbi samale ehitusobjektile jäävad kolm Peeter Suure Merekindluse varjendit. Kaks neist on keset põldu kivihunnikute all, kui ei tea, et seal varjendid on siis iial ei usu nende olemasolule seal. Kolmas on tegelikult teepealt silmaga nähtav, mingil kummalisel kombel pole sinna kuhjatud hullult kive.
Iseenesest on need sellised suht pisikesed varjendid aga abiks ikka kui vaja. Siinsamas üle sõidutee on veel mõned aga nende inspekteerimisega veel kiiret ei ole. Kuna siinsed varjendid pole muinsuskaitse all siis ilmselt Ikea ehituse käigus tehakse need maatasa. Nii, et kellel huvi nendega tutvuda kasutage ruttu võimalust.
-
Lääne – Eesti trip
Lõuna pool käidud, Ida pool käidud, nüüd aeg läände põrutada 😉 egas miskit kamp kokku ja tuld. Võtsime plaani liikuda Lääne poole mööda rannikut ja vabal valikul uurida kohti mis teele jäävad. Kõigepealt tegime kiire peatuse Muraste vaateplatvormil ja sealt edasi läksime Suurupi alumise majaka juurde. Luusisime vähe rannas, seal selline väike pankrannik, ilm oli päris tuuline ja tagus lainet korralikult vastu kallast. Tegime paar pilti ja järgmine siht oli Keila – Joa. Türisalu pangast panime hooga mööda 😉 Keila – Joal nagu ikka tiir pargis, mõisa juures ja kogu moos. Jões oli isegi piisavalt vett, et joa vaatemängu näha.
Keila _Joalt kimasime Paldiski poole. Treppojal vaatasime, et ohoo siin ka vett palju, no ei saanud pildistamata jätta 😀 Paar klõpsu ja edasi. Paldiskis luusisime majaka juures, oi kurja kus seal oli tuul. Huvitav, et siin oli ka selline kohake kust tuul lõi laine alt üles panga peale välja. Siin asi isegi mõeldav mingi paarkümmend meetrit ainult üles aga sama asja nägin ja kogesin Iirimaal. Seal lõi tuul laine üles oma paarsada meetrit vot kus on tuulel ikka jõud. Siinsamas luusisime vähe veel Peeter Suure merekindluse tulejuhtimistornis. Siin on ka kõik metall ära varastatud ja üles enam ei saa. Ainult Hiiumaal on veel säilinud nendes tornides trepid ja saab üles. Seda merekindluse jäänukit on meil ikka kõvasti, kahju, et enamus on sellest muidugi rüüstatud.
Järgmine väike peatus oli Madise kiriku juures. Need rannikuäärsed kirikud on omajagu põnevad, neil pole ainult kiriku vaid ka meremärgi funktsioon. Siinses pisikeses ojas oli seekord isegi vett, enamjaolt on see suht veevaene. Harju-Madise esmamainimise aastaks võib lugeda 1296, mil Vasalemma jõe suudmealal mainitakse Lodenrodhet kui kindlustatud linna ja paika. Jüriöö ülestõusu järel ehitati peagi uus puukirik, kuni 15.saj keskel rajati praegusele kohale juba kivikirik. Ainsana Eestis põleb Harju-Madise kiriku tornis majakatuli. Madiselt edasi oli järgmine peatud Padisel. Luusisime vähe kloostris ja käisime viskasime pilgu peale ka linnamäele. Kuigi tänapäeval seal mittemidagi vaadata ei ole on koht kui selline siiski olemas.
Kiirelt viskasime pilgu peale ka Risti kirikule, mis on kuulus oma pooliku torni pärast. Selle kohta käib mitmeid legende aga ju see ikka varises kas sõja käigus või lihtsalt kehva ehituskvaliteedi pärast. Siin peaks saama ka kirikutorni ja nägema Eesti vanimat tornikella. Samuti saad käia laepealsetel võlvidel, imetleda restaureeritud pikihoonet ja käärkambrit koos ainulaadse kamina ja keldriga. Aga meie kõike seda ei teinud 😉 See on tuleviku projekt. Juba hakkas vähe pimedaks kiskuma ja kimasime Haapsalu poole edasi. Teel põikasime korraks sisse veel Rooslepa kabeli juurde ja Põõsaspea neemele.
Lõpuks jõudsimegi otsaga Haapsallu, kolasime vähe linnuses ja kobisime ööbimiskohta. Seal väike saun ja kotile.
Hommikul kimasime Paralepa ja Pullapää kanti luusima. Uurisime Aleksander III mälestusmärki. Seda on küll miskil määral taastatud kuigi mitte algsel kujul. Kui juba sealkandis siis ei saa vaatamata jätta Ungru mõisa varemeid 😉 Põikasime korra ka raudteejaama juurde sisse ja piilusime paari auruvedureid.
Sealt võtsime suuna juba Lihula poole, ega kahe päevaga väga rohkem ei jõuagi vaadata. Teel põikasime sisse korra Ridala kiriku juurde, tiir ümber ja edasi. Lihulas uurisime nagu ikka mõisa ja linnuse ümbrust. Linnuse varemed võiks keegi välja kaevata see oleks äge. Tuuleveski on muidugi tänapäeval katuse peale saanud ja asja konserveeritakse. Muidugi Äge on see, et Lihula kiriku torn on ülevalt vildakas juba aastaid aga alla ka ei kuku 😉 Piilusime veel kohaliku õigeusu kiriku varemeid ja sättisimegi ära kodupoole. Kuuldavasti konserveeritakse lõpuks need kirikuvaremed ära. Loomulikult koduteel veel kohustuslik peatus Lihula vana silla juures ja oligi päev otsas.
-
Eestlaste uskumatud seiklused Peterburis vol.2
Ei saa läbi ilma Piiterita 😀 veelvähem seiklusteta. Vajalik mootor mida me eelmine kord seiklusrikkalt taga ajasime oli jõudnud Moskvast Piiterisse. Ausaltöelda ei viitsinud sugugi minna, kuna Tallinnas oli casting reedel. Tükk aega praadisin kas lähen Piiterisse või castingule. Mõtlesin, et Andrus saab oma mootori sealt ise ka toodud, eelmine kord sai kõik niimoodi paika sebitud. Vot ja õhtul kell 10 tekkis selline kummaline tunne, et tuleb Piiteri minna. Helistan Andrusele, et korjake mind kodust peale nagu alati. Aga selgus, ta juba linnas ühistranspordiga ja ma peaks ennast ise sebima bussikasse 0.30 bussile. Naine seekord ei saanud meid viia aga vastu pidi küll tulema. Mõtlesin krt hakka veel taksot ka sebima…. ei lähe seekord. Krt mingi kummaline tunne ei andnud rahu. Küsisin sõbrantsilt kas ta täna taksot sõidab… Sõitis… Lubas mind bussikasse visata. Leppisin koha kokku, saatsin isegi kaardi kuhu ta mulle järgi tulema peaks kella 0.00 ajal. Sebisin kiirelt netist edasi-tagasi pileti Piiterisse ja seiklused algasid 😀
Tavaliselt ma lähen välja 5 min enne keskööd siis jõuan vabalt teisele poole raudteed ja aega jääb ülegi. Seekord läksin miskipärast 10 min varem välja ja mitte seda teed kust tavaliselt lähen vaid teist teed mööda 😀 😀 Jõuan natsa jalutada kui helistab sõbrants, et kle ma ei leia õiget kohta üles ja ise sõidab samal ajal nurga tagant välja täiesti sealt kohast kus ta sugugi olema ei peaks 😀 😀 Pole hullu ainult 3 kiltsane lisaring tuli 😀 Viskas mind viuh bussikasse aga kuna bussini oli aega jäime lobisema, polnud teda sada aastat näinud. Lõpuks vaatan, et paras aeg bussile minna ja küsin sõbrantsilt täiesti tühjalt kohalt… kas ta õhtul ka sõidab ja mind bussikast koju viib 😀 😀 Ütles pole probleem. Ega midagi viuh bussi ja taha otsa magama, esiots oli silmini täis aga taga terve pikk rida vaba, sai rahulikult sirutada ja pikali magada 😉 Hommikul Piiteris kobisime metroosse ja juba rongi astumas, et sõita Admiraliteiskisse juba tuttavasse kohvikusse kohvitama…. Mõtlesime ringi, et lähme hoopis käsitsi mööda Ligovskit Moskovski vaksali poole ja teeme aega parajaks. Vaatame miski uue kohviku tee ääres. Keerasimegi otsa ringi ja kobisime metroost välja tagasi 😀 😀 Vaatasime paari kohvikusse sisse aga need ei sobinud, lõpuks leidsime ühe pisikese kohviku värskete saiadega. Tegime väikse kohvi ja saiakese ning tiksusime edasi raudteejaama poole. Plaan oli veel käru ka kuskilt vaadata millega seda mootorit transportida.
Aega oli meil sitaks, mõtlesime, et kolame jaamas ja siis lähme raudteemuuseumi. Vaatasime jaama seinal raudtee skeemi Tallinn isegi 2 n kirjutatud nii nagu peab 😀 😀 muidu nad armastavad Tallinna 1 n kirjutada 😀 Hiina on siia ka jõudnud 😉 rongiajad on tabloodel Vene, Inglise ja Hiina keeles. Peldikud uurisime ka järgi, kõik potid roostevaba teras jne 😀 Ja ega siis saanud ka Sapsani vaatamata jätta. Kui meil siin halavad, et raudtee jube s… ja Partsu porgand üle 120 sõita ei saa muidu läheb lendu… vaja ehitada miski ulmeraudtee Railbalticu näol, et saaks 200 sahistada. Tekib küsimus kuidas venelased veel sitema raudtee peal kui meil… sahistavad Sapsaniga vabalt 250 kiltsa tunnis.
Kolasime vähe ka mööda nänniputkasi, Andrus võttis igaks juhuks paki Pofigini 😀 😀 pärast ilmselt läks tal seda vaja ka 😀 Krt ükskord kui mul oli siili kuju vaja tuustisin terve Tallinna läbi ja mitte kuskilt ei leidnud…. Piiteris igas nänniputkas saadaval, võta millist tahad 😉 😉
Lõpuks hüppasime metroose ja kimasime Balti jaama. Seal oli plaanis käia raudteemuuseumis. Kuidagi oli ju vaja aeg kelle 13-ni parajaks teha.
Balti jaam on natuke teise süsteemiga kui Moskovski. Moskovskis saad perroonile ilma piletita ka aga siin saad ainult piletiga. Muuseum ise asub siinsamas jaama kõrval vanas depoos ja see loodi vene raudtee 180 aastapäeva puhul. Väidetavalt on see raudteemuuseum suurim venemaal ja üks suurimaid maailmas. Muuseumi kodukas on päris huvitav, seal saab muuseumi läbi käia ka virtuaalsena.
Siin on ilgelt suur siseekspositsioon ja nats on väljas ka. Kõike seda staffi saab uurida kahjuks ainult visuaalselt väljastpoolt sisse saab kiigata ainult mõnda üksikusse vagunisse. Päris äge oli näitusel muidugi auruveduri ristlõige. Üks aurukas oli päris pirakate ratastega ja see astus omalajal edasi 125 kiltsa tunnis…. See lasti välja 1956 aastal ja oli üks viimaseid NL välja lastud reisijateveoks mõeldud auruvedureid.
Kogu ekspositsiooni sai vaatata ka lae aluselt teelt, sealt näeb aknast ka välist ekspositsiooni.
Väline ekspositsioon oli mitte väga suur aga ühtteist siiski oli. Isegi selline kraana oli nagu ma BAM-il nägin 😀 😀 2 meest peal… üks on kraanajuht ja teine kütja, et ikka auru oleks 😀 😀 Venelaste tuumarong oli ka olemas. Muidugi paar asja olid kummalised…. Raudteekahur… see muidugi mitte raudtee jaoks ehitatud vaid ristleja pealt võetud ja raudteele kohandatud. See oli täitsa Vene – Soome ja II MS kasutusel. Kujutan ette kui see 305mm kahur kuskil raudteel litri pani siis raudtee värises Vladivostokini välja 😀 😀 Sarnased kuid natuke tummisemad kahurid olid meil Naissaare ja Aegna Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatareides samuti kasutusel. Miskid paar soomustatud vagunit olid ka…. aga soomusrongi kui sellist ei olnud. Ja kitsarööpmelise raudtee kohta ei leidnud ka miskit. Ühesõnaga muuseum on äge aga korralik info eksponaatide kohta puudub ja sisse eksponaatidesse ei saa. Meie Lavasaare muuseumis saab vähemalt sisse ja Bresti raudteemuuseumis sai ka sisse.
Kui muuseumil tiir peal tegime väikse kohvi siinsamas muuseumi kohvikus. Masin oli küll hea aga kohv sitt…. söök iseenesest oli küll söödav. Seinalambid olid ägeda disainiga, peaks ka mõne sellise tegema 😉 Aga praegu pole aega vikulambi projekt on käsil, kui see saab valmis siis vaatame mis edasi
Lõpuks oli aeg Aleksi töö juurde minna ja selle mootoriga sebima hakata. Hüppasime Balti jaamas metroosse, siin on metroodes igalpool metallidetektorid ja mehitatud politseivalve. Nagu nägu või kott ei meeldi võetakse maha kontrolli. F… Andrus muidugi suure habeme ja seljakotiga 😀 😀 krt nagu läbi deteka läks nägin kuidas markeeriti kohe ära ja üks politseinik hakkas tema poole minema… Mõtlesin nonii korras päev…. Vaatan mis saama hakkab… see vaatas mulle korra otsa keeras poolelt sammult otsa ringi ja läks tagasi….. Ei tea mis värk oli… Lõpuks olime Aleksi juures ja läksime uuesti sööma. Seal oli miski selline söögikoht kus maksid 210 rutsi ja võisid süüa palju jaksasid nö rootsi lauas. Kuri karu valvas ukse juures, tahtsin küünised talt kuidagi ära nihverdada aga ei saanud, krt tädi istus kõrval ja valvas 😉 Kõhud täis sebisime selle mootoriga. Pidime sellele kuskile lattu järgi minema aga lasin Aleksil küsida äkki toob ise mingi raha eest bussijaama ära. Vana oli täitsa nõus, leppisime kokku, et toob mootori 15.30 bussijaama juurde. Seega meil jäi tiba vaba aega veel linnas laiata. Lonkisime jala mööda Ligovskit bussijaama. Käisime võtsime poest kodustele nänni, seekord siis tuntud Prisma ketist, väiksesse poodi ei julgenud minna äkki jälle ei saa osta nagu eelmine kord juhtus 😀 ja oligi mootor kohal. Vaatasime üle, kõik vinksvonks, arved ja asjad ka nii nagu vaja. Aga mis arvate kas keegi käru ostis 😀 😀 See junn koos pakendiga 40 kilo… näpus ikka ei tassi. Siis arutame kust kiirelt käru saame… ma räägin, et siinsamas poes seda ei ole, mine sinna nurga taha ehituspoodi seal on sobiv käru müügil. Andrus kauples, et me Aleksiga läheks ise vaataks käru ta niikaua uurib veel seda riistapuud. Tormasime minema ja viuh esimesse poodi sisse kus neid võiks müügil olla, oli kõike muud aga mitte käru. Nagu ma juba ennem ütlesin, et seal poes ei ole nii ka läks 😀 Läksime teise… seal oli ainuke ja täpselt sobiliku 50 kg kandevõimega käru olemas. Ostsime käru ära, see protseduur võttis muidugi aega…. Ühes letis kirjutatakse välja miskile suva paberilipikule sellega lähed kassasse maksad ära ja lähed kolmandasse kohta kes siis sulle selle käru näidisteletist lahti kakub 😀 😀 Lõpuks oli käru käes ja ruttu tagasi. Lõpuks kõik vinksvonks istume bussi ja ma ütlen Andrusele, et las Kati tuleb Narva vastu muidu ei saa koju 😀 😀 Ise kobin selle peale tagumisele pikale istmereale magama…. Jaanilinnas aetakse üles, kobime asjadega passikontrolli…. kõik juba läbi aga keda ei ole on Andrus. Tavaliselt kui miski teema reisijatega on siis bussijuhtidele öeldakse. Küsin siis ühelt mis värk, ütles, et Vene toll pidas kontrolliks kinni. Mõtlen toho till ae midagi ei tea mis ja kus. Tavaliselt on nii, et teiselepoole tagasi lihtinimesi ei lasta isegi parima tahtmise juures. Kui kõik kontrollid läbitus siis istu bussis ja oota ärasõitu. Seisan väljas bussi ukse ees ja mõtlen f… mis nüüd saab. Kätte ma teda sealt ei saa ja rääkida ka ei saa. Tuleb miski kuri tollitädi ja ütleb kõik, sõitke minema üks jääb maha. Bussijuht küsib tollitädilt, et kas temaga paar sõna rääkida saab enne kui ära sõidame. See käratab mitte mingil juhul, keerab ringi vaatab mulle otsa ja küsib kas teie tahate temaga rääkida. Ütlen, et tahan küll jah… koos ju tulime kuhu ma ta niimoodi jätan. Naeratas ja ütles tulge kaasa… viis mu viuh sinna tolli tagasi. Sain rahulikult arutada kas jään ka maha või sõidan ära. Andrus arvas, et ma võin ära sõita, küll ta saab. Ennem kuri olnud tollitädi juhatas mind bussi juurde tagasi ja soovis naeratades head reisi. Ma ei saanud sittagi aru mis toimub.
Lõpuks olime juba Narva poolelt ka läbi ja panime kodupoole. Üritasin vahepeal uurida kuidas Andrusel tollis läheb, meie olime juba Sillamäel kui Andrus alles Eesti poolele sai. Kummaline on see, et tavaliselt kui toll maha võtab ja midagi ei leita siis pannakse järgmise bussi peale mis samas suunas sõidab aga ta lasti jala Eesti poole minema. Ma siis juhendasin, kuidas Narvast edasi saab… mingu rääkigu bussijuhtidega piiripunktis, võtavad peale aga miskipärast kas ta ei osanud õigesti küsida või mis iganes aga bussile ta ei saanud. Miskil ajal helistan uuesti ja uurin kuidas on, pidavat juba külmast kringel olema keegi peale ei võta ja järgi ka ei tule. Ütlen, et ot ma helistan Aleksile ja kohe orgunnime midagi. Saan vaevu kõne lõpetatud kui Aleks helistab ise ja uurib kuidas on. Ma räägin, vot selline teema vennike vaja kohe sooja saada äkki ta räägib Narva sõbraga. Krt temaga oleks saanud ma ise ka rääkida kui number oleks. Mitmetel üritustel koos möllatud aga numbrit ikka ei ole 😀 Aleks orgunnis asja kohe viuh ära ja Andrus viidi ilusti soojas autos hotelli. Mul muidugi läks vaja seda taksot mis sai enne ärasõitu kokku lepitud. Auto ilusti ootas ja viis koju. Andrus sai järgmine päev rongiga Narvast Tallinna 😉 Siin ühel pildil see kurikuulus mootor kah, mille kättesaamiseks juhtusid ikka ulmeseiklused aga nüüd on ta ilusti oma uues kodus 😀 😀 Mootor iseenesest ei ole midagi erilist… elektri- ja käsistarteriga ühe potine diiselmootor mida võib pista ükskõik mille peale. Näiteks motoblokk, genekas jne. Ühesõnaga kasutust leiab seal kus fantaasia lubab 😀 😀
-
Peeter Suure merekindluse Humala positsioonid.
Seekord oli plaan uurida Peeter Suure merekindluse positsioone Humalas. Tahtsime uurida kas saab skeemil näidatud rooduvarjendist nr 1 mööda käiku rooduvarjendisse nr 2. Aga siis veel kahjuks ei saanud, surfid olid täis Ranna sovhoosi rämpsu. Kes siis vanasti neid lõpnuid loomi kuskile hävitamisele viis… Aeti kuskile auku ja kogu lugu. Surfid ju head mahukad kohad kuhu neid loopida 😀 😀 Ja eks seal oli seda vene sõjaväe rämpsu ka nõrkemiseni.
Seekord sai varjendist nr 1 minna esimese surfini, sealt kaugemale kahjuks ei saanud. Egas midagi, lonkisime miski kilomeerti mööda põldu nr kaheni. Turnisime sealt alla ja hakkasime liikuma nr ühe suunas. Ka sealtpoolt sai ainult esimese surfini. Käik iseenesest on vett täis aga mitte üle kummiku. Algselt oli plaan, et sinna käikudesse hakkab sisse sõitma kitsarööpmeline rong. Tegelikult kohati on isegi raudtee jäänuseid näha. Hetkeseisuga on muidugi surfid ära puhastatud ja seal saab ilusti trippida ühest varjendist teise. Ja tegelikult on seal luusida päris äge, mind on koguaeg huvitanud mismoodi need käigud paekivisse sisse raiuti…. Soovitan igaljuhul käia ja kui omalkäel ei julge siis võin vabalt asja ära korraldada. Ükspäev kirjutan ka sellest kolmandast varjendist ja käigust, see oli veel eriti põnev 😉
-
Lennusõu Tallinnas
Väike meenutus miljon aastat tagasi Tallinnas toimunud lennusõust. Tavaliselt toimub see igaaastaselt lennundusmuuseumis aga seekord miskipärast päälinnas. Turnisime linnahalli katusele, rahvast oli nagu putru aga õnneks mitte hullu trügimist. Sealt oli hea vaade ümbrusele.
Hea oli vaadata kui osavalt piloodid oma lennuvahendeid valdasid. Ükskord tahaks muidugi ära näha ka selle venelaste lennusõu mis MIG-idega tehakse. Mõned tuttavad kes seda näinud on kirjeldavad ülivõrdes.
Kui asi läbi luusisime vähe patarei vangla taga ja hoovis kah kuni lennusadamani välja. Natuke trööstitu nägi välja mahajäetuna. Omalajal sai tööalaselt seal ikka käidud sageli. Iseenesest algselt oli see kompleks ehitatud 19 sajandil merekindlusena aga ega ta pikalt seda olla ei saanud juba 1919 loodi sinna vangla mis vahelduva eduga toimis aastani 2005. Hetkel on sinna muidugi loodud mingi muuseumi laadne toode aga suht trööstitu on ikka. Kahju, et riik ei taha toetada sinna korraliku muuseumi loomist, vaid näeb selles äriobjekti 🙁