Rabasaarele…
Sai talvel see kohake puht juhuslikult avastatud ja mõtlesin, et tuleb asi ka suvel üle vaadata. Veel pole küll suvi aga põnev ikkagi 😉 kaua sa selle viirusepaanikaga kodus istud. Pool pesakonda autosse ja tuld… aga miks otse kui saab ringiga 😉 Sportlikust huvist tegime möödaminnes sissepõike Voosele. Seal kiire pilk Vabadussõja mälestusmärgile Voose – Saia liinil. Siinkandis toimusid Vabadussõja olulised murdelahingud. Algne mälestusmärk rajati 1930 aastal ja nagu enamus Vabadussõja sambaid hävitati seegi kommunistide poolt. Mälestusmärk taastati 1991 aastal, sellest saab täpsemalt lugeda siit. Kui asi uuritud kimasime edasi sihtmärgi poole 😉
Enne Rabasaaret paar looduspilti kah 😉
Täiesti inimtühi oli võrreldes muude “huviväärsustega”, ainult üks jalgrattamatkaja oli uitamas. Huvitav progress on siin toimunud mõne kuu jooksul. Kui talvel siin luusisime siis olid enamus majade uksed kinni siis nüüd on kõik uksed lahti kistud. Ei hakka siin selle külakese ajalugu uuesti kordama, seda saab lugeda siit. Eks me siis luusisime ka natuke majades, ikka päris trööstitu on see asi seal. Sees ainult prügi ja rämps, lõhutud on kõvasti ja eks aeg on ka oma töö teinud. Kiviseinad seisavad püsti ja ühtki pragu kuskil ei näe, korralik ehituskvaliteet aga sees on niiskus puiduga oma töö teinud. Käia tuleb suht ettevaatlikult, et kuskilt mitte läbi sadada. Huvitav tähelepanek oli…. Pole kuskil mujal näinud, et pistikud oleks nii kõrgele ja uste kõrvale paigutatud, tavaliselt on sellistes kohtades ikka lülitid. Kui roosa maja uuritud läksime uurima lasteada.
Majade all on päris võimsad täismõõdus keldrid, vundamendid on laotud maakivist. Lausa lust on vaadata nende kvaliteeti. Huvitav on ka see, et vundamendid on maa sees ca 2,5 meetrit kui keldri mõõtu ka vaadata aga kuskil keldrites pole näha vett… Kahju, et tänapäeval nii kvaliteetselt ehitada ei osata. Aiapostid on ka siin väga praktiline taaskasutus. Kitsarööpmelise raudtee relsid sobivad selleks imehästi 😉
Päris põnev üllatus oli see, et maha kukkunud tapeedi all oli Päevaleht aastast 1937. Lugesin kohe huviga tolleaegseid kuulutusi ja muud. Mida kõike ei kuulutatud tol ajal ajalehes. Isegi kihluse tühistamist 😀 😀
Talvel oli see jänes veel vardasse aetud aga nüüd vedeles maas. Vaatasime üle ka selle kohaliku “energiakivi” aga ei midagi erilist. Ühes majas oli säilinud päris äge käsipuu. Osa oli küll tuuri pandud aga enamus alles.
Pole ühtki maja kus poleks rämpsu enamus muidugi on endiste elanike mahajäetud mööbel jne aga on ka päris värsket. Vot ei saa aru nendest inimestest kes prügi niimoodi kuhugi sokutavad. Huvitav on ka see, et päris paljud ahjud on ümber kukkunud.
Jõgi on ikka oma endises ilus kohapeal olemas 😉 Puukuurid on ka suht hästi säilinud aga samuti rämpsu täis.
Mõnes majas olid isegi taldrikud laual 😉 Vedeleb päris palju ka praeguse vabariigi algusaegade tootmise jääke hullult, turvavööde tükke ja paigaldusjuhendeid, turbakotte, madratsite tootmisjääke jne jne. Ilgelt riivas silma, et vedeles päris palju värskeid Olerexi kohvitopse…. Jaksasid sellega loodusesse tulla jaksa ka ära viia.
Mõnel majal oli ka teine korrus aga huvitav kuidas sinna saadi…. ühtki treppi ei lähe kuskilt. Vaevalt, et korterisse kogu pesakond redelist ronis 😀
Päris palju vedeles igalpool pilte ja pildialbumeid. Koduloouurijatel oleks seal tööd nagu putru.
Päris ilusaid joonistusi nägi mõnes majas, mõned ilusamad jäädvustasin tulevastele põlvedele 😉 Samas oli ühes korteris kohe hulgi titevankreid, huvitav kas neil pole elektrit olnud 😉 Edev ukseava oli ka 😉
Üllataval kombel oli rämpsu kõige vähem sööklas. Siin olid säilinud isegi juhendid nõudepesuks 😉
Tool oli täitsa alles metsa all ja pokud ka 😉 Egas midagi saigi tiir peale ja kodupoole viuh. Peaks ikka päris suvel ka minema vaatama kuidas ja kui kiiresti seal muutused toimuvad.