-
Riias luusimas
Kui mõned head aastad tagasi Riias põgusalt hulgutud sai siis panin projekti pikema Riia linna tudeerimise. Nüüd lõpuks sai see teoks. Huvitaval kombel pole siin säilinud vana linnust ega linnamüüri sellisel moel nagu Tallinnas, aga vaadata siin siiski ühtteist on 😉 Väikese tripiga alustasime Riia ooperimaja ja vabadussamba juurest. 42 meetrine vabadussammas avati 1935 aastal mälestamaks Läti vabadussõjas langenud sõdureid. Samba tipus on naise pronkskuju mis hoiab käte vahel kuldseid tähti mis sümboliseerivad Läti kolme ajaloolist piirkonda: Kurzeme, Vidzeme ja Latgale.
Piilusime eemalt püssirohutorni, see on ainus säilinud torn Riia endisest kaitsemüürist. Algne torn ehitati 14 aga nagu ikka kippusid nad otsa saama sõdade käigus. 17 sajandil taastasid rootslased paksude müüridega torni ning siin hakati hoidma püssirohtu. Torni müürides on endiselt näha sinna Põhjasõja ajal tulistatud kahurikuule, kuigi ma arvan, et praegused on seal suht feik. Tänapäeval tegutseb tornis sõjamuuseum. Põgusalt piilusime ka taastatud linnamüüri jupikest ja kummituse pronkskuju. 2010 paigaldatud skulptuur on pühendatud Riia vanalinna põnevatele legendidele ja kummituslugudele.
Edasi piilusime vanalinnas kõige kitsamat tänavat, tänav on kõige kitsamas kohas vaid 2,25 meetrit lai. Väidetavalt olla see ajalooliselt nii kitsas, et vastasmajade elanikud said aknast teineteist kättpidi tervitada 😀 😀 Kui meil on raekoja platsis “Kolm õde” siis siin on “Kolm venda”, need peaksid olema Riia vanimad säilinud elamukompleksid. Ühel tänaval hakkas silma ka huvitav käesurumise laud, meil võiks ka selliseid olla. Tahtsime piiluda ka kuulsat Kassi maja aga kahjuks oli see tellingutes. Legendi kohaselt käskis jõukas Läti kaupmehest majaomanik paigutada tornitippudesse kassi skulptuurid nii, et nende sabad olid suunatud üle tee asuva Suure Gildi majale. See oli tema kättemaks ja protest selle eest, et sakslaste juhitud gild teda liikmeks ei võtnud. Hiljem olevat tüli lahendatud ja kassid pöörati gildi poole näoga 😀 😀
Huvitav on ka see, et siin on tänavanurkadel näha üsna palju kas maasse või seina müüritud kahureid, meil vanalinnas pole neid kuskil täheldanud. Muideks need pole miskid disainelemendid 😉 vaid vanad kahurid täitsid ühte väga praktilist ülesannet. Vanad nö. perses kahurid paigaldati tänavanurkade ja väravakäikude juurde selleks, et hobuvankrid ja tõllad ei lõhuks rataste ega rattavõllidega hoonete nurki.
Vaatasime üle ka Bremeni moosekandid ja liivlase pea. Bremeni moosekantide pronksskulptuuri valmistas saksa kujur Christa Baumgärtel 1990 aastal Bremeni sõpruslinna kingitusena Riiale. See vendade Grimmide muinasjutu ainetel tehtud skulptuur kujutab eeslit, koera, kassi ja kukke, kes vaatavad läbi raudse eesriide sümboliseerides sellega külma sõja lõppu ja raudse eesriide langemist. Reisiõnne saamiseks tuleb hõõruda skulptuuril loomade nina. Mida kõrgemal asuva looma nina ulatud sügama, seda suurem on tõenäosus soovi täitumiseks 😀 😀
Sellel näoga kivil on ka oma lugu, see olevat leitud 1851 aastal Salaspilsi lähedalt põllult. See viidi muuseumi kuid jäi seal kadunuks. 2000 aastal olla arheoloogid kivipea üles leidnud Riia toomkiriku hoovist uuringute käigus. Originaali säilitatakse praegu Riia Toomkiriku ristikäigus. Kivi täpne päritolu ja otstarve on endiselt ebaselge. Arvatakse, et see on seotud 13 sajandi alguse liivlaste pealiku Akoga, kes juhtis ristisõdijate vastast ülestõusu ja langes võitluses. Praegune tänaval olev kivi on 3 korda suurem koopia originaalist.
Muidugi näeb Riia tänavatel päris palju kohaliku tänavakunstniku Kiwie töid.
Piilusime sisse ka Peetri kirikusse, kusjuures siia sissepääs on tasuline ja päris krõbeda hinnaga. Siin hakkas kohe eemalt silma ülisuur küünlajalg, pole nii suurt kuskil mujal näinudki. Siinse kiriku teiselt korruselt saab liftiga kiriku tornis olevale platvormile. Aga sinna saamine pole niisama, et vajutad nuppu ja sõidad. Ilgelt umbses liftis on oma liftitädi kes üle kümne lõusta peale ei võta ja sedagi rangelt pileti alusel. Muidugi vaated on tornist vanalinnale päris head.
Väike video vanalinnast Peetri kiriku tornist
Veel sai pilk peale visatud Rail Peldiku Riia jaamahoonele ja luusitud Riia turul. Riia turg pidavat olema üks Euroopa suurimaid ja vanimaid katusealuseid turukomplekse. Turg ehitati 1930 aastatel IMS aegsetesse Saksa tsepeliinide angaaridesse. Mida kõike siin müügil pole, aga samas ma ei ütleks, et turg miski odav koht on. Poest saab asju juba odavamalt kui turult. Ja muideks joodikuid on siin vedelemas rohkem kui meil 😀
-
Otepää linnus
Juba aastakümneid Otepääl tšillimas käinud aga siiani pole veel linnamäele jõudnud 😀 😀 Nüüd sai see viga parandatud. Kui juba siin siis vaatasime möödaminnes üle kohaliku kiriku ja Vabadussõja mälestusmärgi ka. Otepää on üks Tartumaa vanimaid kihelkondi ja juba 1234 aastal on olnud Otepää kirikul vaimulik. Kirik asus piiskopilossi läheduses, mille ehitas väidetavalt esimene Tartu piiskop Hermann 1224 aastal vana Eesti maalinna asemele. Kuna kiriku kasutamisega tekkis sakslaste ja eestlaste vahel väike tüli siis ehitati hiljem eestlastele uus kirik, mis võis olla praeguse kiriku asupaigas.
Esimene eesti soost õpetaja Otepääl oli aastatel 1872 – 1880 Jakob Hurt kes tegutses väsimatult rahva hariduse ja vaimsuse tõstmisega. Hurda ajal käis kirikus nii rohkelt inimesi, et kirik jäi kitsaks. Sellist rahvarohkust polnud ükski õpetaja varasemalt kirikus näinud. Õpetaja Hurt pani aluse uue kiriku ehitamiseks, kuigi see tema ajal valmis ei saanud. Kusjuures väidetavalt on kiriku torn pärit vanalt kirikult.
Vabadussõja mälestusmärk asub siinsamas kiriku värava juures künka otsas. Algne mälestussammas avati 10.06.1928. Huvitaval kombel lõhuti see sammas alles 17.06.1950 ja tükid maeti sinnasamasse. Huvitav kuidas siin okupantidel see nii kaua aega võttis. 3.08.1988 leiti samba obelisk ja samba taasavamine toimus 15.07.1989. Selle samba juures on üks väike aga… Uuel sambal on 37 Otepää kihelkonnast pärit Vabadussõjas langenute nimed, aga vanal olevat olnud neid 54. Kuhu ja miks kadus 17 nime?
Linnus on omaette kahe astanguline mäeküngas, madalamal osal asus algselt ilmselt asula ja hilisemal ajal eeslinnus. Alumisele astangule on tänapäeval pandud mälestuskivi “Otepää 1116 – 1966” Ülemisel platool on säilinud osaliselt hilisema piiskopilinnuse varemed, mis ilmselgel ehitati kunagise muinaseestlaste linnuse kohale. Otepää oli Ugandi muinasmaakonna tähtsamaid keskusi alates 12 sajandist ning etendas olulist osa muistses vabadusvõitluses. Otepääd on esmakordselt mainitud vene kroonikates 1116 aastal ja hilisemalt veel mitmeid kordi. Läti Henrik ei ole samuti seda kohta oma kroonikas unustanud 😉
1208 olevat sakslaste ja nende liitlaste sõjakäigul Eestisse linnus põlema pandud. Sakslastest lahti saamiseks piirasid mujalt maakondadest pärit eestlased koos venelaste ühisväega 1217 linnust 17 päeva. Lõpuks andsid sakslased alla ja pidid loovutama ka ülejäänud Eesti vallutatud alad. 1224 aastal liikus tolleaegne Lihula ja hilisem Tartu piiskop Hermann oma vägedega Ugandisse ja seadis end vahepeal sisse Otepääl. Tol ajal hakatigi piiskopi vasallidega ehitama siia uut piiskopilinnust mille põhiplaan järgis muinaseestlaste kaitsesüsteemi. Piiskopilinnus püsis siin kuni XIV sajandi lõpuni, kus ta piiskopkonna ja ordu vahelises sõjas aastatel 1396 – 1397 hävitati.
Väike droonivideo pilvepiirilt.
-
Alatskivi pilvepiirilt
Alatskivi lossis kolatud nii enne remonti kui ka hiljem aga pilvepiirilt asi vaatamata. Nüüd siis sealpool asjatades sai see ka tehtud. Kõigepealt muidugi tööasjad Alatskivi kalmistul. Kalmistu väravas on kohe Vabadussõja ausammas, mis muidugi pole originaal, vaid selle koopia. Esialgne sammas avati 26.08.1928. Sammas lõhuti novembris 1940 aga kelle poolt ja miks ei tea. Saksa okupatsiooni ajal toodi kuju tagasi ja 26.07.1942 taasavati. Uuesti kadus sammas 1948 aastal, ilmselt aitasid sellele kaasa need nn “kultuuritoojad”. Samba koopia taasavati 24.06.1991, samba tagaküljel on tahvel 28 Vabadussõjas langenu nimega. Sealt puudub üks nimi, sest ei suudetud tuvastada. Muidugi vaatasime üle ka kabeli, mõned huvitavad raudristid ja loomulikult Juhan Liivi haua. Haual on märkimisväärse suurusega skulptor Voldemar Melliku poolt loodud 4 meetrine metallobelisk. Kahjuks see on veidi viltu vajunud ja vajaks loodimist.
Nüüd oli aeg üle vaadata Alatskivi loss pilvepiirilt. Alates 1885 aastast on Alatskivil pilke püüdnud lumivalge tornikestega loss. Šotimaa Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik Arved Georg von Nolcken ise. Ainuke vahe on see, et Balmoral on märgatavalt suurem 😉 Aegade jooksul on lossil olnud erinevaid funktsioone, restaureeritud loss on alates 2011 aastast oma täies hiilguses avatud kõigile külastajatele. Nüüd saab siin süüa-juua, majutuda ja töötubades osaleda 😉
Väike droonivideo sellest lumivalgest lossist
-
Lõhavere
Sai Suure-Jaanis asjatamas käidud ja kui juba seal siis tuleb ikka Lembitu linnus ka üle vaadata 😉 Kõigepealt vaatasime üle kohaliku kiriku ja vabadussamba. Kusjuures siinne vabadussammas on Lembitu nimeline 😉 Mälestussamba autor on Amandus Adamson kes kujutas sambal muinaseestlaste vanemat haavatuna. Nagu vabadussammastega ikka juhtus lõhuti see sibulate poolt 1941 ja teist korda 1949. Sammas taastati 1990 aastal. Kui ausammas uuritud kimasime Lõhavere linnamäele. Kui muidu ilmselt rajati linnused nö. kogukonna poolt võõrvallutajate eest kaitseks, siis osa linnuseid kuulus siiski vist mingitele omaaegsetele “võllidele”. Lõhavere linnust peetakse Lembitu linnuseks. Lembitu on üks väheseid ajalooürikutes mainitud eesti keelse nimega ülik. Arheoloogilistel väljakaevamistel on siit leitud hulgaliselt põnevaid leide. Ja muidugi kõige põnevamast siinsest leiust, kasetohust vakast mis sisaldas hulgaliselt ehteid ja käsitöövahendeid on lausa raamat kirjutatud
Väike droonivideo ka 😉
-
Ilumäe kabel ja Kostivere karstiala
Sai üle hulga aja üle vaadatud Ilumäe kabel. Varem on seda talupoegade ja mõisniku rahade eest ehitatud kabelit uuritud juba nii seest kui väljast nõrkemiseni. Seekord vaatasime pilvepiirilt. Suvel ei paista see kabel puude vahelt eriti väljagi, aga nüüd talvel nagu peo peal. Ja Vabadussõja ausamba juures olid isegi lipud ilusti väljas
Väike video kabelist
Kodupoole minnes tuleb ikka Kostivere karstiala ka üle vaadata. Suurvee aegu on see kohake ikka päris äge. Suvel pole siin veest haisugi. Mõnda aega tagasi alles käisin siin, siis oli lumi peaaegu sulanud aga nüüd uuesti lumi maas. Selline juba see Eesti ilm on 😉
Väike video veerohkest karstialast
-
Järva-Madise kirik ja kalmistud
Möödaminnes põikasime sisse Järva-Madise kiriku juurde, algselt oli plaan ainult kirik pilvepiirilt üle vaadata aga kohapeal selgus, et kirik on avatud. Loomulikult ei saanud võimalust kirikus luusida käest lasta. Kiriku kohta pikemalt kirjutama ei hakka, sellest on juba juttu siin. Kes selle Järvamaa väikseima kiriku ehitas on veidi intrigeeriv. Interneedumis on erinevaid jutte, kas Järva foogt või Ojamaa meistrid. Ilmselt siiski viimased aga võibolla Järva foogti tellimusel 😉 Mitte kohalikele meistritele viitab õige mitu asja. Mandri-Eesti kirikutes pole kuskil mujal konsoolid ja päiskivid sellised nagu siin, kooriruumi päiskivil on näiteks vapi motiivid. Samuti ei sarnane peaportaal ühegi teise Eesti kiriku portaaliga. Pigem on Tallinna Toomkiriku raidportaalide elementide snitiks Järva-Madise kiriku peaportaal. Tegime tiiru peale ka Vabadussõja mälestusmärgile ja ümmargusele kabelile. Kabel iseenesest suht hiline ehitis, pärineb 18 sajandi teisest poolest.
Niisiis piilusime kirikusse sisse ka. Kirik näeb seest üsna korralik välja ja nii mõneski kohas on krohvikihi alt välja puhastatud kunagised seinamaalingud jne. Selliseid seinamaalinguid tuleb ikka nii mõnegi kiriku seintelt vana krohvikihi alt välja. Huvitav miks altari kõrval on seina müüritud hauaplaat ja mis selle lugu on. Samuti oleks põnev teada mis on tõsterõngastega põrandaplaadi all peidus.
Muidugi kui juba kirikus, siis tuleb ikka tornis ka ära käia. Siin otse torni ei saagi, ilmselt kui kunagi kirikule torn ehitati kasutati ära müürisisene laepealsele viiv käik, kõigepealt turnid laepealsele ja alles sealt saad torni minna ja edasi mööda puutreppe turnida 😉 Kusjuures see käik on ikka päris kitsas, isegi mina kes just eriti suur mees ei ole pidin vahepeal külg ees turnima 😉 Kusjuures kellad pole siin sugugi pronksist vaid hoopis terasest.
Väike pilvepiiri video sai ka tehtud Järva-Madise kirikust.
Vaatasime üle ka Järva-Madise vana kalmistu. Siin on säilinud päris palju vanu üsnagi korralikke metallriste mida saaks vajadusel taaskasutada. Ma tavaliselt pildistan need ära, siis tean kust saab vajadusel taaskasutuseks sobilikke detaile 😉
-
Kadrina kirik
Varasemalt siin kalmistul küllaga käinud aga kirikus sees pole käinud. Nüüd möödaminnes sattus uks lahti olema, loomulikult tuleb kohe sisse ka piiluda. Siinsamas ukse vastas on päris võimas Vabadussõja ausammas, seda tasub kindlasti vaatamas käia. Kiriku ukse kõrval seinalt on krohv maha koorunud ja sealt alt on päevavalgele ilmunud igasugused põnevad ristikesed jne. Huvitav miks neid omal ajal niimoodi hulgi tehti.
Kadrina kirik on ilmselt 15 sajandil ehitatud kaitsefunktsiooniga kirik. Paksud müürid viitavad üsnagi kindlalt sellele. Kahjuks seekord torni ei saanud. Sisustusest on siin tähelepanuväärne 1490 aastal Saksamaalt toodud peaaegu elusuuruse Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks. Tegemist pidavat olema ainsa meie ajani säilinud esemega, mis on ligikaudu sama vana, kui kirikuhoone ise. Kiriku praegune orel osteti 1895 aaastal Peterburist. Kurjad keeled räägivad, et miski ettetellimise nipiga pidavat olema siin kirikus võimalik kuulata orelimuusikat. Meie külastuse ajal oli seal üks pisike kohaliku asumi makett vaatamiseks, polegi selliseid makette varem peale Narva Aleksandri kiriku kusagil mujal kohanud.
Tahtsime möödaminnes üle vaadata ka ristiaia aga seal toimetasid sõdurid, ei hakanud segama. Ülevaatus jääb järgmiseks korraks 😉
