Virumaal läänest itta

Liikusid kuuldused, et Sagadis on jahitrofeede näitus. Egas midagi tegime plaani valmis ja sügasime sõpradega seda vaatama. Mnjaaa näitus oli muljetavaldav, vahtisime kõik suud lahti neid trofeesid. Krt kus seal oli hullult sarvi, mul oleks olnud neid kohe vaja seibideks saagida 😀 😀 Seltsilised uurisid muuseumipoes usinalt korve, tahtsid vist korvi saada 😀 😀 Seletasin siis neile, et oot varuge nüüd kannatust, lääme Avinurme seal saate kõik korvi 😀 😀

Peale trofeede uurimist läksime kolasime veidi ka mõisas. Oli teine üsna edev ja kunagine omanik oli vist kõva jahimees. Päris ägedat mööblit oli sarvedest tehtud. Käisime seal ka suud ammuli ringi ja vaatasime seda ilu. Seda soovitan teistelgi vaadata kui sinnakanti satute.

Peale Sagadil luusimist olid kõhud tühjaks läinud ja kuigi algselt oli plaan õhtuks ennast koju tagasi vedada läks järjekordselt lappama 😀 Läksime Altja kõrtsi uurima kas süüa antakse. Tuli välja, et saab küll ja suht mõistliku hinnaga. Tellisime head-paremat ja vitsutasime kõhud täis. Kui kõhud täis tegime põgusa kõrvalpõike Vihula mõisa juurde. Elegantne 16. sajandist pärit mõis pakub täiuslikku vaheldust linnaelu askeldustest ning luksuslikku peatuskohta – nii puhkuseks, tööalaseks väljasõiduks kui kõige erinevamate seltskondlike ürituste läbiviimiseks. Erinevad mõisahooned on hoolikalt renoveeritud nii, et säiliks nende ajalooline olemus. Kitsad järsud trepid, vanad originaalsed laudpõrandad ja paksud paekiviseinad on saanud endale uue funktsiooni ning hoonete sisemus on varustatud kõikide kaasaegsete mugavustega. Eelkõige paelub Vihula mõis oma õhustikuga ja piltilusa asukohaga. Aeglase vooluga Mustoja jõgi lookleb ümber suursuguste vanade puude ja mahlaka rohelusega mõisapargi, misjärel laieneb vesiroosidega kaetud, väikeste saarekeste ja romantiliste kaarsildadega tiigiks. Kõige kaugemas tiigisopis on vana vesiveski ja tamm, kus avaneb maaliline vaatepilt tiigilt peegelduvale mõisakompleksile, taustaks lakkamatu veskitammi veekohin…

Kuna juba läks lappama nagunii siis ei viitsinud enam pimedas tagasi sõitma hakata, vaid sebisime öömaja ühe tuttava juures. Ja ega siis hommikul ei saanud ju ka hakata kohe kodu sõitma. Vaja oli ikka ju Valaste juga üle vaadata. Õnneks oli vähe külma olnud ja külmataat seal pisut vigurit teinud. Sai paar päris head pilti.

Ja kuna meie patused kehad juba sealkandis olid siis tuli ikka ka kloostrist läbi käia 😀 Mõeldud tehtud… ja juba kimasimegi Kuremäele 😀 Luusisime vähe surnuaial ja kloostris ringi. Seal on mind alati hämmastanud mismoodi need maakerasuurused puukuhjad kokku laotakse. See selleks aga kuidas nad puud sealt pärast kätte saavad nii, et kaela ei varise 😀 😀 Vot nüüd kui klooster ka uuritud vedasime ennast kodupoole.