-
Rabasaarele…
Sai talvel see kohake puht juhuslikult avastatud ja mõtlesin, et tuleb asi ka suvel üle vaadata. Veel pole küll suvi aga põnev ikkagi 😉 kaua sa selle viirusepaanikaga kodus istud. Pool pesakonda autosse ja tuld… aga miks otse kui saab ringiga 😉 Sportlikust huvist tegime möödaminnes sissepõike Voosele. Seal kiire pilk Vabadussõja mälestusmärgile Voose – Saia liinil. Siinkandis toimusid Vabadussõja olulised murdelahingud. Algne mälestusmärk rajati 1930 aastal ja nagu enamus Vabadussõja sambaid hävitati seegi kommunistide poolt. Mälestusmärk taastati 1991 aastal, sellest saab täpsemalt lugeda siit. Kui asi uuritud kimasime edasi sihtmärgi poole 😉
Enne Rabasaaret paar looduspilti kah 😉
Täiesti inimtühi oli võrreldes muude “huviväärsustega”, ainult üks jalgrattamatkaja oli uitamas. Huvitav progress on siin toimunud mõne kuu jooksul. Kui talvel siin luusisime siis olid enamus majade uksed kinni siis nüüd on kõik uksed lahti kistud. Ei hakka siin selle külakese ajalugu uuesti kordama, seda saab lugeda siit. Eks me siis luusisime ka natuke majades, ikka päris trööstitu on see asi seal. Sees ainult prügi ja rämps, lõhutud on kõvasti ja eks aeg on ka oma töö teinud. Kiviseinad seisavad püsti ja ühtki pragu kuskil ei näe, korralik ehituskvaliteet aga sees on niiskus puiduga oma töö teinud. Käia tuleb suht ettevaatlikult, et kuskilt mitte läbi sadada. Huvitav tähelepanek oli…. Pole kuskil mujal näinud, et pistikud oleks nii kõrgele ja uste kõrvale paigutatud, tavaliselt on sellistes kohtades ikka lülitid. Kui roosa maja uuritud läksime uurima lasteada.
Majade all on päris võimsad täismõõdus keldrid, vundamendid on laotud maakivist. Lausa lust on vaadata nende kvaliteeti. Huvitav on ka see, et vundamendid on maa sees ca 2,5 meetrit kui keldri mõõtu ka vaadata aga kuskil keldrites pole näha vett… Kahju, et tänapäeval nii kvaliteetselt ehitada ei osata. Aiapostid on ka siin väga praktiline taaskasutus. Kitsarööpmelise raudtee relsid sobivad selleks imehästi 😉
Päris põnev üllatus oli see, et maha kukkunud tapeedi all oli Päevaleht aastast 1937. Lugesin kohe huviga tolleaegseid kuulutusi ja muud. Mida kõike ei kuulutatud tol ajal ajalehes. Isegi kihluse tühistamist 😀 😀
Talvel oli see jänes veel vardasse aetud aga nüüd vedeles maas. Vaatasime üle ka selle kohaliku “energiakivi” aga ei midagi erilist. Ühes majas oli säilinud päris äge käsipuu. Osa oli küll tuuri pandud aga enamus alles.
Pole ühtki maja kus poleks rämpsu enamus muidugi on endiste elanike mahajäetud mööbel jne aga on ka päris värsket. Vot ei saa aru nendest inimestest kes prügi niimoodi kuhugi sokutavad. Huvitav on ka see, et päris paljud ahjud on ümber kukkunud.
Jõgi on ikka oma endises ilus kohapeal olemas 😉 Puukuurid on ka suht hästi säilinud aga samuti rämpsu täis.
Mõnes majas olid isegi taldrikud laual 😉 Vedeleb päris palju ka praeguse vabariigi algusaegade tootmise jääke hullult, turvavööde tükke ja paigaldusjuhendeid, turbakotte, madratsite tootmisjääke jne jne. Ilgelt riivas silma, et vedeles päris palju värskeid Olerexi kohvitopse…. Jaksasid sellega loodusesse tulla jaksa ka ära viia.
Mõnel majal oli ka teine korrus aga huvitav kuidas sinna saadi…. ühtki treppi ei lähe kuskilt. Vaevalt, et korterisse kogu pesakond redelist ronis 😀
Päris palju vedeles igalpool pilte ja pildialbumeid. Koduloouurijatel oleks seal tööd nagu putru.
Päris ilusaid joonistusi nägi mõnes majas, mõned ilusamad jäädvustasin tulevastele põlvedele 😉 Samas oli ühes korteris kohe hulgi titevankreid, huvitav kas neil pole elektrit olnud 😉 Edev ukseava oli ka 😉
Üllataval kombel oli rämpsu kõige vähem sööklas. Siin olid säilinud isegi juhendid nõudepesuks 😉
Tool oli täitsa alles metsa all ja pokud ka 😉 Egas midagi saigi tiir peale ja kodupoole viuh. Peaks ikka päris suvel ka minema vaatama kuidas ja kui kiiresti seal muutused toimuvad.
-
Valgejärve matk vol.2
Vot kus kahe nädala jooksul võib kogu olustik muutuda. Alles käisime Valgejärvel seltskonnaga matkal ja lund oli nii, et anna olla aga nüüd peaaegu sulanud kõik. Lonkisime mööda laudteed matkaraja läbi. Väiksel järvesaarel uurisime kuidas karu on männile jätnud oma tegutsemise jälgi. Päris korralikud küünisejäljed on näha. Piilusime vähe vaatetornist ümbrust ja samuti maitsesime allikast vett. Seal on päris hea maitsega vesi.
Lõpuks jõudsime tipi juurde seegi kord ja tegime väikse lõkke. Maiustasime võikudega ja jõime kuuma teed peale. Kahju, et seda tipid enam ei ole. Kellegi hoolimatu või kuri käsi on sellele tule otsa pannud ja maani maha põletanud. Krt leidub ikka lolle. On siis raske lõke ära kustutada kui lahkud….. Väga mõtlemapanev lause on MTÜ kodukal selle asja kohta. “Sellised kurvad lood panevad mõtlema, kas õhinapõhiselt kõigile loodu ikka väärib tegemist”…. Sellel on täitsa iva sees, viimasel ajal näeb üsna tihti kuidas kellegi nö. imearmsad “vabakasvatuse võsukesed” midagi lõhuvad ja vanemad vahivad pealt.
-
Valgejärve matk
Ajasime kamba kokku ja kimasime Valgejärvele tsillima. Kõrvemaa ja Kakerdaja on viimasel ajal kuidagi laadaks muutunud, rahvast nagu Viru tänaval keset pühapäeva 😀 😀 Valgejärve Õnneks Tallinnast piisavalt kaugel ja läbustajad pole seda veel avastanud. Seal saab veel rahulikult tsillida ilma, et oleks mingit hullu kisa ja lärmi. Metsas tahaks ikka metsahääli kuulata 😉 Sattusime sinna täitsa õigel ajal, värsket lund oli sadanud ja mets oli ilus valge, ühtki inimjälge polnud näha peale meie omade 😀 Käisime kõik seal suud lahti ja nautisime vaateid 😀 Turnisime vaatetorni ja maitsesime allikavett.
Lõpuks jõudsime tiiruga tipi juurde. Tegime tule üles ja nosisime oma kaasasolnud võikud ära. See tipi on seal üks äge kohake ma seal isegi ööbinud mõned korrad nii suvel kui talvel. See kuulub kohalikule MTÜ-le ja viisakas on selle kasutamisest neile teada anda.
-
Kiiu – Aabla raba
Pole ammu seal rabas luusimas käinud, sai projekti võetud. Kuna see matkarada suht väike siis kannatab talvise lühikese päeva jooksul natsa mujal ka luusida. Kuna sealkandis neid põnevaid kohti jätkub siis alustasime kohe hundikangrutest. Hundikangrud on Muuksi linnamäe läheduses Kahala järve kaldal olevad kivikalmed. Tänapäeval hirmsasti vaieldakse nende hulga üle. Jutt käib 85 – 250 kalmest, palju siis tegelikult on ei tea ilmselt keegi. Igatahes on see päris huvitav kohake luusimiseks.
Siinsamas läheduses on ka Turje keldri juga. Siit tavaliselt kiman alati mööda ja ei viitsi sinna luusima minna. See ju teest päris kaugel ja üle eramaade minek. Sinna lähedale saab ainult käsitsi mööda klindiserva. Juga ise pole küll suurem asi aga vaated klindiservalt on päris head. Omalajal olid siin ümberringi muinaspõllud.
Põikasime sisse ka Hara sadamasse, siis sai veel ilma rahata. Nüüd saab sinna piletiga. Ma muidugi ei saa aru mida seal viieka eest vaadata on??? Aga jh eks tänapäeval üritatakse iga prügimägi ja suva varemed ka raha teenima panna, kuigi vaadata pole seal midagi enam. Luusisime kiirelt kai lõpuni ja tagasi ning kobisime rabasse ära.
Rabas tegime ikka selle korraliku ringi ära, majakivi juurde ja vaatetorni ikka ka. Ma ei viitsinud sinna kivi otsa ronida, käidud seal juba küll ja küll 😉 See on ka selline hea raba veel kus eriti hullult rahvast ei ole, kuigi hakkab ka juba käest minema.
-
Kakerdajas ööbimas
Sai just äsja öösel rabas pildistamas käidud ja sealt läks idanema see ööbimise teema. Algul oli plaan, et lähme õhtul ainult ööbima aga käigult mõtlesime, et need kes viitsivad ka väikse matka teha võiks juba hommikul minna. Kui õige päev oli käes siis staff autosse ja Kakerdaja poole punuma. Õnneks on seal talvel suht vähe rahvast, veelvähem ööbimas. Kõigepealt nagu ikka asjale kohane väike matk rabas Kakerdaja järveni ja tagasi. See on muidugi niru, et ümber selle järve ei ole matkarada, kuigi võiks olla…. Aega oli sitaks õhtuni, kuna osa huvilisi pidi alles õhtul meiega liituma. Tegime tiiru ka ümber kalajärvede, mingid vennikesed olid järvele kilesauna teinud 😉 Ohh kuidas oleks tahtnud ka sinna minna… Aga eks ma ükspäev korraldan selle ka ära.
Lõpuks oli õhtu käes, tegime lõkke üles ja valmistasime pesa ette öiseks ekstreemiks. Alusmatid ja magamiskotid paika ja koormakate metsaonnile ette. Lõpuks jõudis ülejäänud seltskond ka kohale. Tegime väiksed söögid lõkkel ja kobisime kotile. Kõik mahtusime ilusti ritta nagu silgud karbis 😀 😀 Hommikul olid igatahes kõik elus ja terved. Peale äratust väike kuum tee ja võiku ning kodupoole punuma. Päris ok tsill oli, peaks kordama.
-
Öösel Kakerdajas pildistamas
Nagu mul ikka siin teemad tekivad tühjalt kohalt 😉 Seegi kord tuli plaan puusalt 😀 😀 Sõpradega kamp kokku ja Kakerdaja rabasse pildistama. Staff autosse ja minek, ilus täiskuu öö oli. Parklast raba peale marssida ikka natuke on proovisime ka siin metsa vahel paar pilti teha, midagi tuli isegi välja.
Aga järve ääres oli eriti tsill, värske puutumata lumi ja täiskuu…. Vähe müstiline teema ja jube külm oli brrrrrrrrr… Õnneks polnud tuult. Vaated olid muidugi väga ägedad, fotod pole pooltki seda mis päriselt kohapeal näha oli. Mõned pildid sai siin ka tehtud aga ega pikka pidu polnud, paljaste näppudega kaamerat näppida oli ikka päris karm sellise külmaga 😀 😀 Muidugi selle ürituse käigus koorus plaan teha väike trip rabas koos ööbimisega. Minul talvel väljas ööbimise kogemus olemas aga sõpradel see puudus, egas midagi võtsime plaani 😉
-
Lahemaale ja tagasi
Panime sõpradega kamba kokku ja sügasime sihti seadmata minema. Mõte oli lihtsalt nautida ilusat sügisest ilma ja vaateid. Otsustasime, et vaatame kõike mis tee äärde jääb. Esimese peatuse tegime Soorinna külas. Seal on päris ilus väike paistiik ja selle ääres korrastatud varemed. Igatahes vaated on seal ilusad 😉 Ah jaa miski närvihaige mutt tuli meiega õiendama, et miks me teda pildistasime 😀 😀 Mis tal puudu oli ei tea, igatahes sealpool kust ta välja kargas polnud isegi midagi pildistada. Saatsime ta viisakalt tagasi sinna kust ta tuli ja liikusime edasi 😀 Edasi põikasime sisse Muuksi kalmetele. Seal oli isegi hein niidetud ja kalmed paistsid ilusti välja. Neid kalmeid ikka jätkub aga siiani pole aru saanud miks neid kivikalmeid seal nimetatakse Hundikangruteks….
Tsillisime väha ka Kiiu-Aabla rabas. Tiir kiirelt ka majakivi juurde ja tagasi. Majakivi pidavat olema Eestis suuruselt kolmas rändrahn….. On teine pirakas küll jh , huvitav kui suured need 2 ja 1 veel on… Kiiu – Aabla raba matkarada on päris hea rahulikult tsillimiseks, seal veel ei ole hulle rahvamasse liikumas.
Edasi põikasime sisse Nõmmeveski kanjonisse. Nõmmeveskis on päris põnev kanjon ja juga. Seal on veel järgi vana hüdroelektrijaama jäänused, mis on vaatamisväärsus omaette. Ja luusida seal võib aastaringi, koht on ilus igal aastaajal.
Nõmmeveskilt edasi tiksusime ühe jutiga läbi Loksa Pärispeale välja. Seal oli omalaajal päris kõva kalakasvatus aga nagu meil kombeks lastakse kõik pankrotti või lihtsalt jäetakse maha. Juba aastaid on see kompleks vahelduva eduga müügis ja uut tegijat pole leitud. Turnisime vähe vanas piirivalvekordonis ja võtsime suuna kodupoole tagasi.
Tagasiteel tegime väikse kõrvalpõike Loksa lähedal metsade keskel oleva Lohja järve juurde. Päris ilus väike järveke keset metsa. Ilmselt on selline hea kohake telkimiseks ja linnulaulu nautimiseks. Kala tundub ka seal olevat. Nii mõnigi kalamees oli paadiga järvel.
Kui jalg puhatud tiksusime vaikselt edasi. Jägalas tegime väikse kõrvalpõike vana puupapivabriku elektrijaama juurde. Siis pääses sinna veel ligi, nüüd saab ainult eemalt vaadata. Kui juba seal siis kuidas sa ikka ei külasta linnust ja Linnamäe hüdroelektrijaama. Väidetavalt olla see linnus paartuhat aastat tagasi olnud suurim linnus põhjaeuroopas. Sealsamas paikneva elektrijaamaga käib tänapäeval mingi kummaline sõda… Ühed arvavad, et selle peaks kindlasti lammutama et kalad pääseks kudema… Mul tekib küsimus kui see lammutada siis jääb järgi paarikümnesendise sügavusega mudane jõesängi laadne toode…. Kus see kala kudema hakkab küll??? Ametnike ajupuudulikkus ikka hämmastab tänapäeval. Pole kuigi raske sinna ehitada kalatrepp kui vaid vähegi tahetaks. Ametnikud võiks kasvõi Lätti Ligatnesse vaatama ja õppima minna kuidas tehakse kalatreppe. Seal on see väga lihtsalt ja praktiliselt lahendatud.
