-
Narva Victoria bastioni kasematid
Sai veel üks põnev koht Narvas külastatud. Narvas on tegelikult põnevaid muuseume ja kohti nõrkemiseni, ole mees ja vea ennast kohale ainult. Ja pole vaja sugugi karta keelebarjääri, vähemalt mina ei ole seda veel kohanud. Lisaks Narva Kreenholmile, Narva linnusele ja kirikutele on nüüd käidud ka Victoria bastionis. Väga tsill, et osa on korda tehtud ja täiesti arvestatavaks huviväärsuseks loodud. Palju siinsetes bastionides tegelikult käike on jumal teab.. Ehk kunagi tehakse veel mõni korda.
Ühesõnaga sisse saab nii ekskursiooniga kui ka audiogiidiga. Ei viitsinud ekskursiooni aega oodata, võtsime audiogiidi ja tuld. Piletid saab lunastada püssirohukeldrist. Siin on päris korralik väljapanek bastionite ajaloost, tolleaegsest relvastusest ja riietusest. Piletimüüjast noormees väga asjalik ja ajalooteadlik, samuti rääkis suhteliselt veatus eesti keele. Juttu jätkus kauemaks 😉
Kasemattidesse saab eraldi uksest. Praegu ülemisele korrusele ei lubatud, üks nahkhiir pidavat magama. Keskkonnaamet olevat sisenemise karmilt ära keelanud aga pole hullu suvel saab sinna ka. Ülemine korrus ei pidanudki midagi erilist olema. Igatahes on väga tsill teema, siin on näha erinevaid omaaegseid töömehi ja muid tegelasi, isegi põgenikud on kohal 😉 Käigud ise on igavesti pikad ja lähevad veel allapoole aga sinna ei saa pidavat vesi sees olema. Soovitan soojalt käia, saate aimu kuidas oli eluolu Põhjasõja ajal ilma elektri, keskütte ja wifita 😀 😀 Ükspäev plaanin uuesti minna ja siis ehk õnnestub luusida seal remontimata poolel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kiek in de kök
Mida sa talvel ikka muud teed kui kolad mööda muuseume. Seekord Kiek in de kök teemaks. Seal muidugi paar põnevat näitust ka, üks neist linnaloomadest ja teine Iru linnusest. Kohe meenus, et seal peaks olema veel üks rõngasmõõk. Saaremaal vikunäitusel sai just ühte sellist uuritud, vaatame milline see Proosa kalmest pärinev mõõk välja näeb. Viimasel ajal on see näituste teema kuidagi nii ja naa, mõni väga ok ja südamega tehtud, samas mõne kohta võib öelda, et paras haltuura. Igatahes näitus linnaloomadest väga ok ja põhjalik, väga palju põnevat saab teada. Isegi väga põhjalik skeem mida kõike tehti loomaluudest. Samuti saab teada kelle vapil ja miks olid kujutatud loomad, linnud või kalad.
Iru linnusest ja proosa kalmest pärit leiud samuti väga põnevad, näeb nii ehteid kui relvi. Näitusel on makett milline võis Iru linnus kunagi välja näha. Siin on tõesti väljas rõngasmõõga detailid ja üks mõõga koopia kah olemas. Kahjuks on siin koopia tabalukuga kinni, et keegi ei näpiks. Saaremaa vikunäitusel sai iga huviline mõõga koopiat näppida. Veel saab siin põgusalt aimu vanadest matusekommetest
Järgmistel korrustel näeb natuke keskaegset relvastust, piinariistu ja muud põnevat. Stiilsetel puukingadel on millegipärast huvitavad pikad ninad. Huvitav milleks neid pikki ninasid kasutati, käimiseks räigelt ebamugavad ju.
Veel ülespoole minnes on päris korralik relvanäitus mõõkadest tulirelvadeni välja. Mõned kiivrid ja kilbid on samuti olemas. Kõige ülemisel korrusel on kohvik mis kahjuks ei tööta. Siinsetest akendest on linnale päris hea vaade.
Ülevalt allapoole tagasi minnes saab soovi korral linnamüürile kolama. Linnamüürilt saab veel mitmesse torni. Linnamüüri seinal on päris palju infotahvleid millelt leiab infot vanalinna müüriäärsete majade kohta. Nii mõnigi tänapäeval alles, ainult otstarve teine. Müürikäigust edasi saab Neitsitorni, siingi mõned põnevad näitused ja kohvik. Kahjuks ei tööta siingi kohvik. Neitsitornist edasi saab tallitorni ja väravatorni. Väravatornis on samuti üks põnev näitus meediumitest. Ei hakka pikemalt sellest kirjutama, minge vaadake ise, päris põnev on.
Kokkuvõtvalt, varuge aega omale õige mitu tundi ja käige ära, väga tsillid näitused on.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Juminda näitus lennusadamas.
Mõtlesin, et käin vaatan Lennusadamas Juminda näituse ära. Seal on päris põnevaid näituseid olnud. Vähemalt need mida olen raatsinud sealse üsna kirve piletihinnaga vaatamas käia. Titanicu ja polaaruurijate näitused on väga lahedad olnud, viikingite näitusest ei hakka rääkimagi. Enamjaolt on ajutised näitused merepoolses otsas. Mõtlesin, et kohe sinna ei torma vaid vaatan üle hulga aja muid eksponaate ka. Allveelaevale on tehtud vahepeal valmis päris huvitav programm, laeva kerele projetseeritakse nö. meeskonna toimetused. Päris tsill teema.
Viskasin pilgu peale Aegna patarei maketile, päris äge teine. Kuid mu meelest on seal väike “kala”, maketil on kujutatud kahurimürsud koos hülsiga. Minuteada käisid need kahurid natuke teise moonaga. Mürsk oli ilma hülsita ja käis otse rauda, seejärel pisteti sinna tagant sisse püssirohukott (krt teab mis see täpne nimi on) ja anti tuld. Neid mürske peaks seal veel praegugi olema mõnes kohas. Ühesõnaga kui mõni spetsialist loeb ja ehk parandab. Mõned kahurid ja suutükipaadi “Lembit” soomuskilp sai ka üle vaadatud. Väidetavalt olla see kilp peale laeva lammutamist olnud Naissaarel patareis nr 5 ja hiljem raketibaasis kuulipildujapesana. Üks selline kilp peaks olema veel Suurupis Peeter Suure merekindluses, seal on see vaatlusruumi sisevooderduseks.
Pilk peale ikka meremiinidele ka, siin näeb seda ka mis “karul kõhus on” 😉 Siinsamas ajutise seina taga sepitsetakse juba mingit uut näitust, loodame, et tuleb põnev.
Lõpuks Juminda näitus ka. Mnjh, paar telekat kust jooksis igav jutt sellest millal ja kuidas sõda algas jne jne. Seda on leierdatud igalpool nii, et anna olla. Mõned mälestused nii seinalt loetavad kui telekas lühivideo taustaks. Paar eksponaati ja kogu lugu. Seekord küll pettusin täiega. Sellele kes pole Jumindast varem midagi kuulnud ehk saab midagi teada. Aga ütleme nii, et vähegi ajalooga kursis inimesel on see näitus raharaiskamine. Palju rohkemat ja põhjalikumat juttu saab lugeda ajakirjast Imeline ajalugu. See maksab vähem kui Lennusadama pilet. Mina läksingi selle õnge, et lugesin ennem ajakirja ja mõtlesin, et näitus on veel kõvem teema kui ajakirja eriväljaanne, aga….
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Elu piimanõus
Saaremaal vikunäitust tudeerides sattusin puht juhuslikult ka uue näituse avamisele. “Elu piimanõus” on näitus Saaremaa metsadest leitud enam kui 70 aastat tagasi maetud metsavendade peidikutest. Vajamineva varustuse peitmiseks sobisid ideaalselt 40-liitriseid piimanõud, vot neid piimanõusid koos sisuga nüüd siin näitusel näebki. Selle näituse puhul on tegu puhtalt Saaremaiste peidikutega. Ehk keegi kunagi teeb näituse ka mandri omadest. Kui avasõnad lausutud pakuti külakosti ja sai uurida eksponaate. See vägagi põnev näitus ja leiud üllatavalt hästi säilinud. Korraldaja on ikka väga kõva uurimustöö ära teinud.
Mida kõike piimanõudesse ei peidetud, paljudel asjadel isegi veel tehasesildid küljes. Marati särk ja Orto kreem on kuum kaup olnud 😉 Nii mitmegi metsavenna tegutsemise kohta on päris korralik info kogutud.
Piimanõudes kõik vajalik kraam, vorm, pagunid, taskulambid, fotokad, prillid jne. Isegi pornograafilised kaardid olid teemaks 😀 Tundub, et ei midagi uut, siga või kits… abiks ikka 😀 😀
Mõningate peidikute puhul on minul isiklikult kahtlus kas nad ikka on metsavendlusega seotud. Näiteks arstiriistad või kangad… vägagi vaieldav teema. Ma arvan, et need pigem rohkem täiesti tavaliste inimeste riigikorra kohased peidikud. Mis muidugi veel huvitav, kui mu mälu nüüd ei eksi siis on leitud piimanõudest piisavalt relvi aga siin Saaremaal neid ei ole… Pole nagu väga loogiline, varurelv ju ikka pidi kuskil varjul olema igaks juhuks. Ühes nõus oli küll 22 kaliibrilist moona veidi ja see oli ka kõik. Iseenesest näitus ise väga tsill ja tasub külastust. Kuigi mina isiklikult suhtun metsavendlusesse teatud reserveeringuga. Tuginedes memme mälestustele oli nendegi hulgas lihtsalt kurjategijaid kelle huviks oli kõik muu peale vabadusvõitluse. Lisaks minu piltidele saab mõningaid pilte vaadata veel siin.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viikingid enne viikingeid
Nonii, võttis aega mis ta võttis aga lõpuks sai Salme laevamatustest päris korralik näitus. Salmelt leitud kahe laevamatuse viikingid on isegi nüüd ca 1300 aastat hiljem nii kõva lahingu maha pidanud, et lausa viikingiaja algust on nihutatud 50 aastat varasemaks seniarvatust. See leid on kogu maailmas unikaalne seetõttu, et varem pole leitud kuskilt nii terviklikku, rohkete hauapanustega ning suurte sõdalaste hulgaga laevmatust. Luustike vigastused annavad aimu, et suurem osa neist hukkus võitluses. Leidude põhjal võib arvata, et laevameeskonna põhirelvad olid mõõgad ja vibud, leiti ka mõned odaotsad. Aga huvitav on see, et ei leitud ühtki kirvest ega kiivrit. Näitusel näeb päris palju originaalesemeid ja saab aimu kust sõjamehed pärit olid. Väljakaevamistel leiti hulgaliselt nooleotsi nii kehadest, kilpidest kui laevade parrastest, nende järgi küll päritolu keeruline tuvastada kuna tollel ajal olid need nö. rahvusvahelised. Aga kuna sarnast tüüpi nooleotsi on juba varasemalt leitud Saaremaal Viidumäelt siis võib arvata, et hukka said nad kohalike käe läbi. Siin näeb ka viikingilaeva maketti. See on midagi sellist kuidas võis Salme teine laev välja näha.
Võitlusnugasid ja nooleotsi on siis ka vaadata piisavalt. Isegi üks arvatav süütenoole ots on vaatamiseks väljas. Ilmselt sellistega lasti purjed põlema ja oligi finito.
Mõned kilbikuplad ja mõõgad ka olemas. Iseenesest Salme II laevas olid kõigil meestel hauapanusteks mõõgad, mõnel isegi mitu. Enamus mõõku olid kaheteralised aga samuti oli arvestatav hulk üheteralisi mõõku. Huvitav, et need näevad välja nagu suured sõjanoad.
Oli ka paar päris edevat mõõka, üks neist nn. rõngasmõõk. Sellised arvati olevat vaid ülikutel. Lisaks edevale mõõgale oli veel mitu põnevat hauapanust mis viitasid hukkunud ülikule. Kas see on tõsi ja kellega tegelikult tegu ilmselt ei saa teada kunagi. Muidugi mind hakkas kummitama see rõngasmõõga teema. Tuleb välja, et neid maailmas ikka nii mõnigi leitud. Mõningaid neist näeb siin ja siin ning nendest on tehtud ka väga ägedaid koopiaid. Siin näituselgi üks koopia katsumiseks väljas. Üks Proosa kalmest leitud rõngasmõõga koopia peaks Kiek in de Kökis ka olema. Seda pole ise veel vaatama jõudnud, aga ükspäev käin ära.
Veel mõned huvitavamad mõõgad. Ühel mõõganupul on näha isegi vääriskive, algselt oli vääriskive ilmselt 25 neist säilinud ainult 5. Ühesõnaga mida ma siin pikalt heietan, minge vaadake asja oma silmaga, väga hea näitus on. Täpsustuseks veel, et näitus ei ole mitte viikingiaja teemaline vaid konkreetselt Salme laevamatuste teemaline. Kes enam ei mäleta siis Salmelt leitud esimeses laevas oli 7 langenut ja teises 34 langenut, luustike põhjal oli sõjameeste keskmine pikkus 170 – 180 cm. Muidugi äge oleks kui näitusel mõnda luustikku ka näeks nii nagu Stockholmis vikunäitusel. Omalajal kui teist laeva välja kaevati sai seda isegi vaatamas käidud. See oli nii ainulaadne kogemus, et ilmselt teist sellist vaevalt enam tuleb. Mõnda pilti väljakaevamistest näeb siin ja siin. Mind jäi kummitama kogu selle loo juures see… Kes nad siiski mattis, selleks pidi ju piisavalt aega olema. Relvad “surmata”, kadunukesed kokku korjata ja ritta panna, kõik vajalik kaasavara kaasa panna jne jne. Kas viikingeid oli rohkem kui need 2 laevatäit ja lahingus löödi kohalikud lihtsalt põgenema ellujäänute poolt. Peale seda oli aega tegeleda matustega. Või kohalikud matsid ise vaprad sõjamehed maha. Jättes omale näiteks sõjasaagiks kirved ja kiivrid mida ju laevadest väljakaevamisel ei leitud. See mõte muidugi ebatõenäoline aga mine sa tea… Väidetavalt olla ajaloos juhtunud küll kus vapper sõdur maetakse vaenlase poolt austusavaldustega maha. Samas tekib küsimus, kus on nö. kohalike langenute kääpad? Pole reaalne, et nende hulgas langenuid polnud. Ühesõnaga siin on veel palju küsimusi mis vajaksid vastuseid.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kuressaare linnus ja muuseum
Nii, täna on plaanis Kuressaare linnus, ilmselt muud midagi ei jõuagi. Sealne muuseum väga suur ja nagu selgus jooksvalt avati uus näitus “Elu piimanõus”. Kui juba siin tuleb see ka üle vaadata, lisaks vikunäitusele muidugi. Kui hommikusöök manustatud tegin paar kõnet homse osas, oli vaja uurida mida saab külastada hooajaväliselt. Selgus, et Kaarma ja Pöide kirikuga pole probleemi. Sõrve majakas öeldi viisakalt kui just grupiga ei tule siis hooajaväliselt lahti ei tehta, sõjavara muuseumis ei vastanud keegi kodukal olevale numbrile ja siiani pole keegi tagasi ka helistatud. Kui asjad paigas sättisin minekule. Hotellist hea jala minna, ainult kilomeetrike jalutamist. Vaatasin, et linnas on säilitatud isegi mõned vanad betoonist kuulutuste tulbad. Harva näeb selliseid vanu tulpasid, enamus on kadunud linnapildist või siis asendatud teadetetahvliga. Kellatorni kell näitas 7.30 😀 😀 kahjuks on see kell seisma jäänud. Vabadussõja mälestusmärgile ka kiire pilk ja juba ongi linnus silmapiiril.
Kuressaare linnuse hoovis võib kolada tasuta aga muuseum on piletiga. Sai natuke kolatud nii kaitsevalli peal kui hoovis. Viimatisest siin käigust on möödas ikka hulk aega. Vahepeal on jõutud isegi tuulik taastada, varemeid välja puhastada jne. Ja nagu ikka on ka siin see häda, et kui pole hooaeg siis paljud kohad kinni. Näiteks suurtükitorn, miks see ei võiks lahti olla aastaringselt. Siin on ka üks traktor vaatamiseks, juba omal ajal olid olemas popid kodaratega veljed ja “naelad” 😀 😀
Väidetavalt on konvendihoone Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis. Arvatakse, et praeguse Kuressaare linnuse kohal võis juba 11. sajandil olla saarlaste puidust kaitseehitisi, siinsamas ju hea sadamakoht. Aga sellekohaseid tõendeid veel leitud ei ole. 1227 aastal alistus Saaremaa viimase Muinas – Eesti maakonnana Riia piiskopi Alberti juhitud ristisõdijate väele kuid saarlased säilitasid miskil moel kuni Jüriöö ülestõusuni teiste eestlastega võrreldes rohkem õigusi ja vabadust. Linnuse ehitamist alustati oletatavasti piiskop Jakobi valitsemisajal (1322 – 1338) ja esmalt hakati ehitama nurgatorniga ringmüürkastelli. Ehitustööd katkesid tõenäoliselt Jüriöö ülestõusu (1343 – 1345) puhkemisel. Lisaks tornile jõuti valmis ehitada väike hoone selle merepoolsel küljel ning osa ringmüüri. Siis aga plaanid muutusid ja järgnevalt püstitati juba konvendihoone, mille välisseinad toetuvad otse varasema kastelli ringmüürile ja mida ümbritses tänaseks kinni aetud ja vallikraav. Konvendihoone tüüpi linnuse arhitektuur tulenes ilmselt vajadusest: olla piirkonna administratiivne keskus, võimaldada arvuka inimrühma kooskäimist ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõjaohu korral. Huvitav on see, et siin ei näe kuskil Saaremaa kirikutest tuttavat taimornamenti, ilmselt asjal väike seos hilisgooti stiiliperioodiga. Vaatasin üle ka väidetavalt Eesti vanima ja toimiva kahuri. Sai piilutud ka hüpokaustahju ja veidi ka loodusosakonna topiseid. Muidugi ega ei saa jätta külastamata Pika Hermanni torni. Ei – ei see ei ole Tallinna Toompea torn 😉 Pikk Hermann oli tollel ajal germaani kultuuriruumis kindlusetorni nimetus. Seda nime kohtab meil lisaks Kuressaarele nii Tallinnas, Paides kui Narvas. Torni eraldab linnusest šaht ja ainus sissepääs torni on maapinnast 9 meetri kõrgusel. Linnus ja torn olid omavahel ühenduses silla abil. Oletatavasti oli keskajal siin tõstesild mis muutis torni linnuse vallutamise puhul. Mis otstarve sellel linnuse ja torni vahelisel šahtil nn. “Lõviauk” tegelikult oli jääb vaid oletada. Legendi kohaselt hoiti augus näljaseid lõvisid ning üleval kohtusaalis surmaotsuse saanud visati šahti kus lõvid otsuse kohe täide viisid. Tegelikkuses kui vaadata müüre ja seal olevaid šahti avanevaid danskereid siis ilmselt oli see tavaline peldikuauk. Tornis on ka eraldi kelder kuhu saab sisse ainult ülevalt, seda on väidetavalt kasutatud nii laoruumi kui vanglana. Ilmselt sellest ka rahvakeelne vahitorni nimetus “vangitorn” Siit sillast ülespoole on vahitornis veel õige mitu korrust aga sinna kahjuks veel ei lubata. Siinsamas toimetas Viimses Reliikvias Gabriel 😉 kui kloostris auku kukkus.
Kohalikest arheoloogilistest leidudest on igavesti suur näitus, siin läheb juba vähemalt tunnike. Siin leidub nii ehteid, tarbeesemeid kui relvi. Nii mõnegi sellise eksponaadi olen isegi leidnud. Osa neist arhiivides, osa näitusel. Iseenesest muidugi näitus sai pisike aga tulemuslik. Siinsel näitusel on ka paar sellist vidinat mida ma ilmselt proovin kodus järgi teha. Kunagi ühte Iisaku muuseumis olevat sõlge proovisin huvi pärast järgi teha, suhteliselt enamvähem asi tuli 😉
Tordeeringuga viskeoda otsik tuletas meelde ühe Staraja Ladoga muuseumis teaduriga diskuteeritud teema. Seal on umbes samalaadseid viskeoda otsi leitud. Üks oma loengutel väidab, et tordeering on selleks kui oda visates kuskilt läbi läheb keerab otsik tordeeringu abil ära ja seda ei saa enam kätte. Ammu juba mõtlesin, et ilus hüpotees mille paikapidavus väga kahtlane, asi pole lihtsalt loogiline. Küsisin seda teemat teadurilt. Hakkas selle peale suure häälega naerma ja ütles… Te eestlased peate ennast kõvadeks viikingiteks ja leiutate hüpoteese. Hakake ükskord praktikuteks, ärge looge teooriaid asjadest mille kontrollimine on kättevõtmise asi. Kas on raske odaots harjavarre otsa siduda ja järgi proovida 😀 😀 Taolist juttu olla ta juba aastaid tagasi muuseumis ekskursiooni läbi viies kuulnud, üks osalenu rääkinud sama jutu, et vot näe Eestis käies kuskil kuulis sellist juttu viskeoda tordeeringu toimest…. Ütles, et see on sama efekt, kui keevitada sapöörilabidale keermelatt varreks ja proovida nüüd see läbi laudaukse visata. Ilmselt ei viska uksest läbigi, veelvähem hakkab nii tiheda ja madala harjaga keerme puhul pöörlema. Mainis veel, et kui ma leian nii kõva mehe kes suudab sellise viskeoda läbi kilbi visata nii, et see tordeeringu abil pöörlema hakkaks siis tooks näitaks talle ka seda meest. Tema polevat sellist meest veel oma silmaga näinud. Nemad olla peale sellise jutu kuulmist asja kohe ära katsetanud. Tegid 2 ühesugust korralikku kilpi, ühe pannud jäigalt kinni aga teise vedelalt nö. imiteerisid käes hoidmist. Peale seda loopisid erinevatelt kaugustelt ca 1,5 meetrise varrega viskeoda kümneid ja kümneid kordi mõlemasse kilpi. “Vedelasse” kilpi saada oda sügavalt sisse olevat olnud tõsine probleem. Oda kilbist täiesti läbi nii, et see hüpoteetiliselt tordeeringu abil pöörlema võiks hakata ei saadudki. Jäigalt kinni olnud kilpi oda visates olid nad saanud ühe korraliku viske alles siis kui kilp oli praktiliselt juba puruks. Oda oli sattunud täpselt lauas olnud prakku, siis oli odaots täielikult kuni varreni läbi jooksnud kuid ei pööranud ennast ära nii nagu hüpoteetiliselt arvatakse. Selle katsega jõudsid nad järeldusele, et tordeeringu abil pöörduva oda hüpotees ei pea paika. Veelvähem on tordeeringust kasu kui oda satub kehasse. Tema sõnul on tordeering pigem tootja või tellija “ilulooming” nii nagu näiteks sõrmustel ja käevõrudel või kasutati seda osa odaotsa kindlamaks varrele sidumiseks. Veel mainis, et kui teraviku asemel oleks nö. ora ja selle taga tordeering siis oleks pöörlemise asi veel kuidagi ehk mõeldav. Tema arvates on see hüpotees sama jabur kui mõõgal veresoon 😀 😀
Paar huvitavamat mõõka ka. Eriti äge on see Leedri kalme mõõga ornamentika. Siin on ainult joonis originaaltükid on Ajalooinstituudi hoidlas, sai isegi seda kunagi näpitud. Ükspäev katsun originaali pildid ka üles panna.
Vahakujude näitus oli ka täitsa kohal veel, kuigi see oleks pidanud juba ammu läbi olema. Nagu aru sain siis selle laheda erakollektsiooni omanik pikendas näituse aega. Täitsa lahedad vennikesed olid ainult Aadu oli kuidagi tõsise olekuga.
Kusjuures aeg läks lennates, jõudsin vaevu veel ära vaadata vikunäituse ja värskelt avatud näituse kui juba oli praktiliselt õhtu käes. Tunnike sulgemiseni. Kiirelt jooksin läbi mõnest tuletõrje teemast…
Natuke piilusin ka sõjamudru….
Põgusalt nõukaaega ja uue vabariigi algust… See traktor torni toodi jupi kaupa kraanaga torniaknast ja pandi sees uuesti komplektsena kokku.
Müüripealsel ei jõudnudki pikalt käia. Sain veel kuidagi saalitädiga kaubale, et kiirelt jooksen müüril ja panen uksed kinni peale seda. Vaated müürilt on muidugi head, pole midagi kobiseda. Igaljuhul väga tsill muuseum. Kui nad veel avaksid külastajatele vahitorni ülemised korrused ja bastionikäigud oleks veel tsillim. Selles osas on muidugi Narva linnus kõvasti edumeelsem. Ruttu mööda käike ja treppe alla ning välja. Valvur juba ootas närviliselt, et saaks uksed kinni panna. Kokkuvõtteks niipalju, et kuigi sai tehtud korralikku tempot jäi pool muuseumi vaatamata. Tuleb suvel asja korrata, siis ehk on suurtükitorn ka lahti. Vikunäitusest ja elust piimanõus kirjutan ükspäev eraldi teemana, jälgige postitusi. Kusjuures muuseumist on loodud väga lahe interaktiivne näitus, seda saab vaadata siin.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viimsi lahing ja sõjamuuseum.
Plaan õnnestus ja jõudsin minuti pealt lahingu alguseks kohale. Seekord jälle miskipärast üritus muuseumi ees. Aga ju siis korraldaja arvas, et nii parem. Osalisi oli ka veidi vähem kui muidu, võibolla seetõttu oligi mõistlikum lahingut maja ees teha. Üks hea lahendus oli ka, kui muidu pealtvaatajad kõik vastu linti ja pildistama ei mahu kuskile kui just pool tundi varem kohal pole kohta sisse võtmas. Turvamehed olid lindi ette tekitanud fotokameestele väikse riba kus sai liikuda ja vabalt pildistada. Väga teretulnud lahendus. Vahepeal täristati nats relvi ja võeti mõned vangid.
Siis kakerdasid ringi joogised madrused oma samakapudeliga ja norisid tüli 😀 😀
Siis sattus üks “vennike” miinile ja lendas õhku. See on vist uus teema, igatahes varem pole ma seda miini varianti näinud.
Nüüd läks vähe suuremaks andmiseks. Eestlased tungisid peale, kuulipritsist sai isegi tule välja 😉 Kuuliprits küll vähe streikis ja pika valanguga laskmine ei õnnestunud. Aga see pole relva vaid paukmoona häda, relvarauas ei teki piisavalt survet korralikuks vinnastuseks.
Sanitaridelgi jätkus tööd. Vot siin näeb nüüd seda varianti kus väeosadel tegelikult puudus ühtne vorm. Seljas oli see mis parasjagu käes oli, lihtsalt embleemid ja märgid pandi õiged. Lõpuks aeti soomusauto ka välja. Võibolla sellepärast tehtigi lahing muuseumi ees, ilmselt pargis oleks soomusautoga sõitmine üsna probleemne.
Soomusautot lähemalt silmitseda ei saanud, see vuras kohe peale lahingut minema. Aga ju teda näeb hooajal lähemalt rasketehnika angaaris. Seal ongi mul veel käimata nagunii. Üks vennike oskas lahingu filmimise ajal oma drooni väga osavalt puu otsa parkida 😀 😀 Teravam silm märkab pildil parkimiskohta 😉 Huvitav kuidas see küll õnnestus? Sõjaväeorkester esines ka mõne looga.
Tegin tiiru muuseumis ka. Muidu on siin pilet 5€ aga täna on asi tasuta. Olgem ausad siin selle viieka eest on ikka kordades rohkem vaadata kui mõnes muus muuseumis 15€ eest. Seekord oli ringkäik tagurpidi, kuna taaskehastajad vahetasid oma riideid osades ruumides. Iseenesest on muuseum hästi grupeeritud, igas saalis oma teema. Huvitav kust metsast selline äge eksponaat välja tuli kus loodus on relva omale võtnud…. Kusjuures osade eksponaatide juures tekkis selline karvane tunne, et nad on asendid muutnud või on neile tekkinud lisavidinad. Kui kodus vaatasin ühe varasema muuseumi külastuse pilte siis selgus, et mälupilt ei petnud.
Näeb mõningaid põnevaid plakateid, vorme, olmekaupu jne
Relvadest on ka päris hea valika alates aegade hämarusest tänapäevani. Siin on ka selliseid relvi võrdluseks mille olemasolu paljud ei teagi või siis äravahetamiseni sarnaseid. Näiteks nagu püstolkuulipildujad PPŠ ja PPS või siis automaadid AK ja StG. Räägitakse, et Kalašnikov leiutas oma AK peale sõda aga ju ta ikka selle StG pealt maha viksis. RPD ka siin täitsa olemas, selline oli mul vene kroonus 😉 Krt hea riist on… Mõningaid relvi ja natuke turvist saab isegi käega katsuda 😉
Natuke näeb siin ka mütse, embleeme, paguneid ja omaaegseid lipukavandeid
Muidugi eriti tsill oli mängurelvade näitus, nii palju äratundmisrõõmu, puruks lastud näppe ja silmi… Kurja õige mitu tundi muuseumis läks linnutiivul. Minge käige ka, väga äge muuseum on.
Väljas kiire pilk tankile. Huvitav lisapaak 😉 Kui nüüd originaalis siis vist lend lease teema. Või on see hilisem tuuning võta sa nüüd kinni…
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
