-
Lennundusmuuseum
Lõuna – Eestis asjatades põikasime korra sisse aja parajaks tegemiseks Lennundusmuuseumi. Pikalt aega kolada ei olnud aga nats ringi vaadata täiesti paras koht kui varasemalt sada korda käinud. Asi on ikka päris korralikult arenenud ja enamus eksponaate on katuse all. Kui kuidagi saaks Järva – Jaani vanatehnika ka niimoodi katuse alla oleks äge. Huvitav muidugi kas mõni eksponaat on ka töökõlblik…
-
Viru – Nigula
Viru – Nigula kalmistul töid tegemas kõvasti käinud aga ringi vaadata pole olnud mahti. Seekord oli teha üks väiksem töö ja jäi aega luusimiseks. Kõigepealt viuh kiriku juurde, see pidavat olema üks vanimaid säilinud kirikuid Virumaal. Kiriku ees on päris suur Vabadussõja mälestussammas. Endisaegses pastoraadihoones asub ka kohalik koduloomuuseum aga see oli kahjuks juba kinni. Tähendab jääb järgmiseks korraks 😉
Väike tiir ka kirikuaias, siin on päris huvitavaid ratasriste ja muid hauatähiseid. Siit leiab isegi mälestusmärgi Siberisse küüditatutele.
Kui kiriku ümbrus uuritud suundusime uurima kabeli varemeid. Siin on päris ägedalt põõsasse varjatud veetünn, selline lahendus ei riiva silma. Kabel rajati ka ilmselt 13 sajandil nagu kirikki, väidetavalt oli see kabel vanim kivist sakraalehitis Virumaal. Samas on see kabel omamoodi huvitav veel selle poolest, et erineb samal ajal püstitatud hoonetest idast tulnud ehitusstiili poolest. Arvatakse, et kabel rajati tähistamaks Liivi ordu võitu 1268 Liivi ordu ja venelaste vahel toimunud lahingus. Pärast luterlikku reformatsiooni jäi kabel hoolduseta ja muutus rahvaliku ebausu keskuseks, mis 17 saj keskel põhjustas osalise lammutamise ja järgneva lagunemise. Tänapäeval on säilinud endisest kabelist otsaviil. Siinkandis on veel terve hulk pisikesi mõisaid mis väärivad ka vaatamist, ükspäev võtan selle kah ette 😉
-
Hoarder Õismäe moodi ehk mida kõike inimesed koguvad.
Sai abiks käidud ühe kadunukese ühetoalist korterit koristamas. Kurrrrja küll mida kõike siin ei ole, isegi asjade sorteerimiseks pole kohta. Tuimalt prügikottidesse ja prügimäele. Kogu see nassvärk tuli viiendalt korruselt veel kuidagi mööda treppe alla tarida. Huvitav miks inimesed koguvad rämpsu, nagunii käid väljas võta kotiga näppu ja mine viska möödaminnes prügikasti aga ei…. kõik purgid, keefiripakid, toidukarbid, saiakotid, pudelid jne ladustatud toas. Isegi õlleankur oli tihedalt täis topitud saiakotte. Mööbel ehitatud käepärastest materjalidest naelu kasutamata 😀 😀 Nöör aitab kinnitada kõike 😉 Voodi üles laotud lauajuppidest ja praktiliselt ilma vahedeta… huvitav millal ta seda ehitas ja kuidas viitsis kogu selle kuhja kuskilt jupikaupa kohale tarida. Remondiga on siin korteris ka mitte just kõige parem sõprus olnud. Ah jaa süüa tehti siin mitte köögis vaid elutoas ja teravam silm leiab piltidelt ka selle täpsema koha 😉 Raamatud küll ilusti riiuli laadses asjas kus iga alumine rida hoidis paigal ülemist aga aru küll polnud saada mis raamatutega tegu. Kõik ilusti paberisse pakitud ja paari – kolme kaupa veel eraldi kilekottides.
Elekter oli korteris ikka korralik elektriku õudusunenägu 😀 Ainult miski pikenduste teema ja, et elekter jalga ei laseks nööriga kinni seotud 😀 😀 Virnade viisi sigarillode karpe kus kruvid, poldid, naelad jne ilusti sisse ritta laotud. Väga ratsionaalselt ruumisäästu mõttes keefiripakid lahti lõigatud ja piimapudelid sisse pandud 😉 huvitav, et kuskil ei olnud näha neid keefiripakkide ülemisi pooli… äkitse need ikka jõudsid prügikasti. Igati praktiline purkide ärakasutamine sokkide, kinnaste, trussikute jne hoiustamiseks. Tegelikult oleks saanud veel kokkuhoidlikumalt kui keefiripakkides olevad piimapudelid ka midagi täis oleks pannud 😉 aga võibolla olid need meelega tühjad, et kui enam kuskile ei mahu siis saab sinna panna. Muidugi kilekottide kogujate jaoks oli seal täielik klondike, ikka selliseid ägedaid kotte oli, et anna olla. Kõikvõimalikke vinkli-, torujuppe, metallplaate, suurte kerade viis traati jne jne. Kusjuures enamus sellest rämpsust ilusti pakendatud nagu jõulukingid 😀 😀 Vaatad ilus pakk, harutad paela ja paberi lahti ning voilaaa… sees on näiteks kaks lauajuppi või torujupp 😀 😀 Muidugi neid väikseid ajalehte pakitud pakikesi kempsus kraanikausi all virnas ei hakanud lõhna tõttu igaks juhuks isegi mitte avama…. Las see rõõm jääb mõnele jäätmejaama töötajale 😉
Kõikvõimalikke seepe, pesupulbreid ja muud mudru nõrkemiseni. Selle seebi ja pesupulbrikogusega mis seal leidus saaks sada aastat pesta 😀 Kusjuures siin leidus ka üks selline huvitav pesupulber millest ma isegi kuulnud ei olnud varasemalt…. nii universaalne asi, et sellega võis pesta nii riideid, aknaid, autot kui ka toidunõusid, ühesõnaga kõike. Isegi Eesti tubakatööstuse hiilgeaeg oli esindatud
Mnjh, ega keldriboks parem polnud, tegin ukse lahti ja maast laeni rämpsu täis. Vot nii, ühetoalisest korterist sai terve suure prügikonteineri täis, mitu kuhjaga kärutäit jäätmejaama veetud, mitu hunnikut küttepuid, muuseumile eksponaate jne jne. Kokkuvõtvalt nägi see asi nii kole välja, et kodus vaatasin kohe kriitilise pilguga ringi ning palju “äkki läheb vaja” mõttega mudru lendas suure kaarega prügisse.
Peale mitmeid pikki päevi ja kilomeetreid tallates mööda treppe üles-alla sai elamise lagedaks. Siit moraal, ükskõik mida sa kogud tagavaraks või milleks igane, siitilmast lähed minema nagunii tühjade pihkudega jõudmata kõike seda kasutada. Ärge jätke kõike seda “päranduseks” järeltulijad seda nagunii ei hinda.
-
Lahemaa tuur. Papivabrik ja mõisad
Nagu ükspäev lubatud sai võtsime plaani Joaveski papivabriku ja lisaks paar ümberkaudset mõisa. Algselt olla siin olnud Palmse mõisale kuulunud vesiveski mille maad ostis ära parun Nikolai von Dellingshausen ja ehitas siia kolmekordse puupapivabriku. 1920. aastal ostsid tehase koos maadega Taani kindral-konsul Jens Christian Johansen ja Eesti kodanik Richard Rant. Loodi firma Joaveski Puupapi Vabrik AS. Mingil ajal oli siin väike põleng ja vabrik taastati 2 kordsena. Kusjuures vabrik töötas veel 1990 aastate alguses ja lasti siis pankrotti nagu tol ajal kombeks oli. 2001 aastal käivitati siin uuesti hüdroelektrijaam mis töötab tänaseni. Huvitav, et kogu ümbrus on siin täis selliseid suuri betoonist veskikive meenutavaid kive… Milleks neid küll kasutati…. Tiigi ja jõe vahel oli näha päris korralik koprarada. Tegime väikse tiiru ümber maja ja piilusime mis kõrvalhoonetes säilinud. Üldiselt ruumid suhteliselt prügivabad mis on muidugi hea näitaja, tavaliselt veetakse mahajäänud hooned kohe prügi täis. Ühes hoones mis ilmselt oli kunagi saun olid isegi lindude pesakastid vedelemas, täiesti ülespaneku valmis. Miks nad sinna niimoodi jäänud on kes teab aga samas on neil omamoodi disain. Sissepääsuava on kohe üleval servas ja mitte ilusti sisse lõigatud vaid robustselt tehtud. Samas ega linnud ilu vaata, pesa peab olema suht looduslik ja märkamatu 😉 Kellegi prillid olid ka jäänud riiulile nii nagu oleks korraks välja mindud.
Vaatasime veidi ringi ka peahoones, seal muidugi suhteliselt hämar ja taskulambi unustasin võtta. Ohutuse mõttes päris pimedates ruumides ei kolistanud ja lükkasime uurimise veidi edasi. Siinsamas veekanali servas oli päris äge kilesaun, huvitav kelle oma ja kas kasutada saab 😉
Joaveskilt võtsime suuna edasi Palmse poole, teel põikasime korra sisse Ilumäe kabeli juurde. Tegime väikse tiiru ja edasi. Sisse ei saanud seekord, kurivaim ise panime sellega pidurit. Kabel oli iseenesest lahti aga mõtlesime, et teeme ennem tiiru surnuaial ja siis vaatame kabelisse aga oleks pidanud vastupidi tegema 😀 😀 Kui tiir tehtud oli kabel kinni pandud. Egas midagi tegime ringi ümber Vabadussõja mälestusmärgi ja kimasime edasi.
Palmses muidugi selgus üllatuseks, et sissepääs territooriumile maksab 9€ ei noh palju õnne. See raha nüüd on ikka väga liiast selle eest, et saaks tiiru ümber mõisa jalutada. Varasemalt sai siin tasuta jalutada.
Üritasime siis uurida mida Virumaa Muuseumid selle raha eest pakuvad. Lonkisime läbi pargi, park iseenesest korras. Põikasime sisse Eesti piirituse näitusele, see peaks andma ülevaate piirituse ja viina tootmise ajaloost Eestis 15 sajandist kuni 19 sajandi lõpuni. Ütleks selle kohta, et sealt nüüd küll erilist ülevaadet asjast ei saanud. Sealkandis on mitmeid alkoholiteemalisi muuseume, kõigis pole veel jõudnud käia aga Vihula mõisa viinamuuseum annab asjale igal kümnel juhul silmad ette ja täiesti tasuta. Kui ükspäev jõuan teised ka läbi käia siis oskan täpsemalt öelda mis ja kus.
Sepikoja juures on äge vana aurumasin mis iga aastaga aina rohkem maasse vajub, poleks ju raske see äge eksponaat ilusti alusele panna ja veidi konserveerida. Selliseid vanu masinaid igapäev ei näe ja vajaks ilmselgelt hoolikamat ümberkäimist eksponaadina. Sepikojas nägi igasugu põnevaid asju. Sepp on teinud vaatamiseks hulgaliselt erinevaid vanu relvi, odaotsi, nooleotsi jne. Isegi putkkirves on olemas ainult, et rauast 😀 😀 Mõtlesime sisse põigata ka palmimajja aga see oli miskipärast kinni, kuigi oleks pidanud lahti olema.
Vaatasime ringi mõisas endas ka, iseenesest päris kobe aga nii mõnigi ruum tahab saada korralikku remonti, värvitükid ripuvad jne. Keldris näeb ka raudrüüd, see pidavat olema Kaido Höövelsoni oma. Keldriakendel on vapid, ei viitisinud korralikult süveneda kas need on samasugused talupoegade vapid mis Ilumäe kabeli akendel või mitte. Esmapilgul tundub, et on aga siin saab võrrelda. Samas tekkis üks mõte… Kui need MUICK-id olid kõvad talupojad siis huvitav kas nende järgi on Ilumäe ja Palmse vahel küla nimega MUIKE… Üks äge asi oli siin ka, täiesti toimiv mantelkorsten, isegi tuli oli sees ja pada tulel 😉 Kõrval köök ka, huvitav kas siin tehakse reaalselt süüa ka… Ilmselt mitte… ukse taga oli moodne köök peidus.
Kui mõisal tiir peal ütlen kokkuvõtvalt, et selle raha eest mis seal kooritakse võiks ikka vaatamisväärsused korras olla. Kui just raha kuskile mujale panna ei ole siis andke mulle või leidke midagi põnevamat tudeerimiseks. Selle raha eest te ei saa seal praktiliselt mitte midagi. Samas läheduses olevate Sagadi ja Vihula mõisate territooriumil saate jalutada täitsa tasuta ja elamust on rohkem. Mõtlesime, et sööme siinsamas Palmse kõrtsis aga kus sa sellega, ilge paanika tekkis kohe kui kuuldi, et ma ei kavatse neile esitada oma terviseandmeid. Siis väidetavalt nad ei saa teenindada aga jumal nendega, viin oma raha sinna kus sellega probleemi ei ole ning toit hea. Kohti ei hakka siin nimetama kuna siis tormab Terviseamet ja politsei sinna kohe represseerima. Ainult puuhobusega võisid seal ratsutada ilma koroonapassita 😀 😀 Võtsime suuna Sagadile, tegime väikse tiiru territooriumil, uurisime veidi erinevaid pesakaste ja putukate majutusvõimalusi. Sagadi mõisas käib korralik remont, peab vaatama minema uuesti kui valmis saab. Võtsime väiksed kohvid ja kimasime sööma. Kui kõht täis panime tuld kodupoole. Möödaminnes põikasime sisse Valgejõele, tahtsin korra piiluda seda malmpiiretega silda. Eemalt väga edev aga ärge ligi minge muidu näete äärmiselt sitta malmivalu 😉
-
Idaosariigid
Ootamatult saabunud vaba päev tuli kuidagi ära sisustada, mis siin ikka kimasime Rakvere linnusesse. Kuigi siin sai just mõnda aega tagasi käidud. Vaatasime mis vahepeal uut. Uurisime vähe mittekohalikke koduloomi, kuulasime lõunast kahuripauku, proovisime puuhobusega galoppi sõita jne 😉
Tagasi kodupoole kolistasime mööda rannikut. Seal mööda pisikesi teid keerutades sattusime täitsa mahajäetud sõjaväeosale kus veel suht hiljuti ilmselt midagi toimus, kui vaadata hoonestust. Paar hoonet lihtsalt ei sobinud kuidagi konteksti, ilmselt peale vene vägede lahkumist on siin mingi värgiga toimetatud. Kas mingi rendisaun ja kämps olnud või krt teab mis. Aga igatahes koht oli väga tsill mere kaldal.
-
Kohvikutepäev
Sai mõnda aega tagasi avatud talude päeval käia, kahjuks siis peale ühe talu külastada ei jõudnud. Seekordset kohvikutepäeva üritasin maksimaalselt ära kasutada, väike eeltöö ja tuld. Kõigepealt viuh Kohila vene kirikusse, muidu siin uks kinni aga täna kirikus kohvik ja saab luusida ka. Seinad siin huvitava mustriga kujundatud, pole nagu näinudki sellist kirevat varem.
Rõdul juba käimas väike tsill 😀 😀 Kurja küll päris ägedad kujukesed tehtud, huvitav kes “memmele” oma kunsthambad annetas 😉 Muidugi kui juba sisse saab siis tuleb ikka tornis ka ära käia, päris pikk ja järsk trepp läheb sinna. Sealt alla küll libiseda ei tahaks. Tornis oli isegi terve rivi väikseid kelli kellamänguks, huvitav kas keegi oskab veel mängida ka nendega.
Möödaminnes põikasime sisse ka Hageri muuseumi. Ootasin muidugi muuseumilt midagi enamat aga siin põhirõhk apteegil, mis pole nagu minu teema.
Õues oli huvitav plakatinäitus vanadest jaamahoonetest jne, nii mõndagi neist pole enam praktiliselt olemas tänu EVR kes omalajal tuimalt likvideeris raudtee äärseid vanu hooneid ja ega olemasolevategagi eriti midagi ette ei võta nende säilitamiseks.
Hageri kirik sai ka üle vaadatud kiiruga, siin oli kohvikus väga hea koogivalik ja väga maitsvad olid ka. Praegune kirik iseenesest on siin suht uus ja tegemist on omas laadis stiilse ehitusega, kus on kokku sobitatud romaani, gooti ja idakiriklikud kirikuehituse kogemused. Altaril ja kantslil näeb päris ägedaid temaatilisi gobeläänvaipu. Kiriku seinal on ka ilmasõjas langenute mälestustahvlid. Väidetavalt olla need olnud üleval ka segastel aegadel, krohv tõmmati selga lihtsalt.
Ikka kellatornis tuleb ka käia kui vähegi saab. Vaatasin kellalt tükk väljas, ilmselt on see meie moodsate aegade häda kus kella ennast enam ei liigutata. Vajutad nuppu ja elektriline haamer paneb litaka serva pihta.
Kirikuaias isegi paar ratasristi. Muidu iseenesest aed korras ainult häiris vähe see, et niidetud ainult see osa mis hauaplatsideni on, hauaplatsid ise niitmata. Jättis kuidagi sellise haltuura mulje.
Pihalis põikasime sisse veel ühte kodukohvikusse, seal oli rahvast nagu laulupeol. Miski kontsert pidavat ka olema aga ei viitsinud seda ootama jääda väike kopp tuli juba ette. Maitsesin kohaliku kohviku koogi ka ära. Kook iseenesest selline nagu peab, palju katet vähe põhja 😉 Kook ise hea ja kui see poleks olnud pruuni põhja peal oleks veel parem olnud. Kohv polnud muidugi suurem asi aga koogi maitse korvas selle ära.
-
Avatud talude päev
Kuna mul FB needust pole siis kuulen toimuvatest asjadest nagu vanasti otse rahvasuust ja tavaliselt viimasel hetkel 😀 Iseenesest mulle need avatud talude päevad ja kohvikute päevad meeldivad. Näeb neid asju mida muidu tavaliselt ei näe ja nii mõnigi kodukohvik annab oma kookidega suurtele kohvikutele silmad ette. Ega nüüdki kuulsin suht viimasel hetkel, et kuskil olla talu kus lakast leitud armastuskirju koduteatris ette loetakse. Ega midagi jalad kõhu alt välja ja uurima. Muidugi õuel veidi põnevat tehnikat , enamus neist omalgi olnud. Kunagi oli meie peres isegi selline kolmerattaline rollu ainult rohelist värvi ja kuudiga
Väike talumuuseum ka päris huvitav, isegi arvuti ja mobla “ema” oli olemas 😉 Vana raha ka olemas, oli just mingi aeg natuke selliste paberrahade ajalugu vaja omale selgeks teha. Sain päris palju põnevat teada nende kohta. Päris põnev oli muidugi kastitäis koduseepi 😀 😀 terve küla saaks aasta pesta ilmselt. Vanasti tehti kodus ikka korralikku pesuseepi, tänapäevane poekas ei pese eriti miskit ainult lõhnab, kui sedagi. Paar huvitavat lampi hakkas ka silma.
Perenaine teeb siin talus päris omapärast ja põnevat lambamotiividega keraamikat 😉 Nüüd ma tean kust saab vajadusel põnevat kingitust.