-
Viimsi lahing
Täna on tulemas seoses EV sünnipäevaga järjekordne põnev üritus Sõjamuuseumis. Katsun selle külastuseks oma tihedast graafikust veidi aega näpistada. Sel aastal ehk õnnestub külastada lisaks sellele üritusele ka järgmisel nädalavahetusel toimuvat viikingite talvelaagrit ja mõõgavõitlust Viikingite külas. Tavaliselt kipuvad need ühel ajal olema ja tuleb teha valikuid kumba üritust külastada. Eks kohapeal ole näha kuidas kõikvõimalikud piirangud on mõjutanud tänast üritust. Seni meenutame kiirelt ühte juba toimunud üritust. Need üritused on väga lahedad ja vaatemängulised.
Soovitan kindlasti lastega sinna minna, saate natuke harida nii ennast kui järeltulevat põlve ajaloo teemal ja kui võimalust on minge külastage järgmine nädalavahetus viikingilaagrit kah. Varasemalt tehti aastapäeva lahingut Sõjamuuseumi ees aga seal tiba vähe ruumi. Et lahingu tegevuspaik viidi üle muuseumi taha parki on minu meelest väga hea lahendus nii osalejatele kui pealtvaatajatele, ruumi piisavalt manöövriteks. See hoopis teine tera. Tavaliselt on sellistel üritustel rahvast nagu putru ja käib hull trügimine. Varasemalt on seda korraldatud ka Vabaõhumuuseumis, seal on ruumi veel rohkem, aga sissepääsuga hull probleem.
Kui taaskehastajad kohtadel ja pealtvaatajad ohutus kauguses anti relvadele valu. “Laipu” oli ohtralt mõlemas leeris.
Lõpuks mõis võetud ja Eesti lipp püsti 😉 Lastel rõõmu kui palju peale lahingut. Sai võidu padrunikesti korjata ja püssi ka katsuda 😉
-
Egiptuse trip. Väike seiklus ja Sharmi muuseum.
Täna esialgu plaanivaba päev. Eile sai tammutud nii, et jätkub mitmeks päevaks 😀 Mõtlesime, et teeme väikse söögi ja siis vaatame jooksvalt mis värk on. Omleti ja praekartuli päev, maitsesime mõningaid saiu ka, aga need jube magusad. Iseenesest eks see ole maitse asi aga minu poolest jäävad nad söömata.
Kui kõht täis tuustisime niisama sihitult mööda hotelli. Viisakas hotell, isegi peldiku uksel on manual kuidas ust avada ning sees on lilled ja maalid seinal, vähemalt meeste poolel 😉 Kas naiste poolel ka, ei tea aga ju on seal ka. Fuajees peaukse juures ka ilusti lilled laual, kurja isegi paju oksad olemas. Huvitav kust nad need võtsid? Algul mõtlesin, et plastmass aga ei täitsa päris pajuurvad olid. Kohaliku “pangaautomaadi” leidsime ka 😀 😀 see on sama tüüpi kui Hiiumaal Eiffeli torni juures. Pane viiekas sisse ja saad teada kui loll oled 😀 😀
Tegelikult oli rahavahetus aktuaalne küll aga mitte siin automaadis 😉 Ma ei saa aru mis fenomen on kasutada nii Hurghadas kui Sharmis mikiraha. Pole ju üldse soodne. Kõige kasulikum on maksta siiski kohalikus rahas. Mikiraha või eurod saad kohalikuks kursi järgi vahetada vahetusautomaadis. Arvelt kohalikku välja võtta pole pointi pank tahab vahelt päris kõvasti. Käisime otsisime kohaliku panga üles, see oli kohe hotelli nurga taga, aga kahjuks seal oli vahetusautomaat tühi ja pank ise ka ei tahtnud vahetada 50 eurost kohalikuks. Öeldi nurga taga on veel üks vahetusautomaat, ehk seal on raha. Lonkisime sinna, kurja see oli ka tühi. Aga siin passis üks kohalik seltsimees, kes kursi järgi ära vahetas.
Peale rahavahetust käisime ajaviiteks uurimas ekskursioonipakkumisi ka hotelli vastas olevas müügikohas. Ennem olin teinud natuke kodutööd ka. Reisikorraldaja pakkumised ja vanalinnast kaasa haaratud pakkumised läbi tudeeritud. Küsisime pakkumist klaaspõhjaga laevale, parasailingule, safarile ja värvilisele kanjonile. Küsisime ka St Catherine kloostrisse pakkumist, aga sinna seoses pandeemiaga sisse ei pidavat saama. Möödaminnes teise programmi raames eemalt näidatakse, aga mind see öine pimedas ja külmaga mitmetunnine mäkkeronimine päiksetõusu nautimiseks eriti ei köida. Nii, et see asi läks seekord programmist maha.
Lõpuks võtsime muu ülalmainitu ära. Igatages koguhind oli väga kõvasti odavam kui reisikorraldaja samad paketid ja oli juba letihinnaga odavam sellest mis vanalinnas pakuti. Kokkuvõtvalt võin öelda, et siin on juba letihinnad odavamad kui Hurghadas samad asjad. Näiteks Hurghadas oli parasailing letihinnaga 35$ lõustalt aga siin 10$ lõustalt ja kahekesi minnes oli kokku 15$ Kui diil tehtud kobisime kõrvalpoodi teed jooma ja maitseaineid ostma. Siin on kõikvõimalikke teesegusid ja maitseaineid võtta 1 nael gramm. Kaameli kakat oli ka 😉 tegelikult on see tee 😀 😀 Muidugi õlisid ja kreeme on ka. Muidugi siin tuli kohe kiiks uurida kus kohalik kalmistu on. Müüja ütles, et kohapeal polegi, surnud viiakse kodumaile. Lähim kalmistu pidavat olema 100 kiltsa. Kobisime hotelli lõunat sööma ja asja praadima 😀 Kusjuures siin on tomat ja kurk vägagi maitsega, mitte nii nagu meil maitsetud junnid.
Nu hing ei andnud ikka rahu, mõtlesime lähme vaatame kalmistu ära. Kauplesime taksojuhtidega hinda sinna ja tagasi sõiduks koos ooteajaga. Küsiti 800 kohalikku aga eks hotelli ees olegi asi kirves 😀 😀 ikkagi loll turist ju 😉 Ütlesime, et üle 600 ei maksa ja marssisime minema, kohe joosti järgi. Tuli välja, et see 100 kiltsa sõita polegi niisama lihtne. Mis siis, et teed jube head ja isegi maksuline kiirtee on 😀 Taksojuht pidi kuskilt suure bussijaama putkast ostma linnast väljasõidu loa jne. Pole nii nagu meil, et hüppad Tallinnas taksosse ja sõidad probleemideta Tartu. Lõpuks kui vajalikud papiirenid olemas ja takso tangitud panime tuld.
Teed on siin tõesti head ja mitmerealised. Kõrbes näeb muidugi igasugu huvitavaid ehitisi, jumal teab milleks need on. Nagu näiteks joru angaare aga ei ühtki hingelist… Lõpuks jõudsime kiirteel mingisse kontrollpunkti, kontrolliti passe ja öeldi, et selle templiga mis meil passis edasi ei saa, peab teine tempel olema. Küsisime kust saab, pidavat lennujaamast saama. Seletasime, et me ju ei lähe Siinailt välja ja meil on Siinai tempel millega saab kogu Siinail liikuda aga politsei jäi oma joru ajama. Egas midagi ots ringi ja tagasi. Vaatasin, et siin on ikka liiklus vähe teisiti kui Hurghadas. Seal sõitsid igasugused koormad ilma tähistuse või asjata, siin politsei käskis toruvedajatel tähistuse välja panna. Aga mida sa ikka paned kui lippu pole… eks ikka käepärase vahendi 😀 😀 Kanister käib küll.
Et päev päris p… ei läheks tuli puusalt uus programm teha. Muidugi kohe hakkasime uurima mis värk selle templiga on, vastust ei saanudki. Reisikorraldaja sõnul oleks pidanud läbi saama. Selgus, et see oma suva järgi otsustamine pidavat olema siin tavaline ametnike hulgas, võibolla oodati väikest kalõmmi. Hiljem muidugi selgus, et see takistus võis olla ka sellest, et samal ajal toimus üleilmne noorte konverents ja Egiptuse president oli ka Sharmis. Aga see selleks, lasime taksojuhil ennast Sharmi muuseumi juurde viia. Jõudsime liiga vara ja värav kinni 😀
Seal on muuseum lahti hommikul kuni lõunani ja siis õhtul kella 5 kuni 23. Turvamehed ei tahtnud sisse lasta väravast 😀 😀 Seletasime, me teame, et muuseum veel kinni aga nuh me turistid ja aega küll me lähme niikauaks mošeed vaatama. Hakkasid naerma ja tegid värava lahti 😀 Egas midagi tegime siis tiiru ümber mošee, sisse neisse kahjuks ei lasta. Mõned Inglismaalt toodud taksod olid nurga taga ootamas kõik noortefoorumi kirjadega. Kusjuures roolid olid õigel st. vasakul pool 😉 Siinsamas kõrval aretatakse mingit Hollywoodi sarnast pargi asja dinosaurused künka otsas ja puha. Tahtsime lonkima minna aga miski suva vennike jooksis järgi ja ütles 5 $ on sissepääs. Ma nagu küll ei näinud, et kuskil oleks värav või miski piletiputka olnud. Saatsin pikalt, viieka eest prügimäge nüüd küll vaatama ei lähe 😀 Veidi eemal oli samanimeline hotell ka, see oli ikka paras bling.
Lõpuks aeg sealmaal, et saab muuseumi. Pilet päris kirves, 200 kohalikku. Maksta saab kas kohalikus või kaardiga ja kui tahad fotokaga pilti teha siis tuleb eraldi pilet selleks osta, maksab 50 kohalikku. Mobiiliga võib tasuta pilti teha. Muidugi piletisüsteem siin uudsusega ei hiilga nagu mujalgi Egiptuses. Kuigi innovaatiliselt on piletitel kas QR või triipkood aga neid kasutada pole kuskil 😀 😀 Ja makseterminal ei tööta harmoonias piletiterminaliga nii nagu mujal maailmas 😀 See lausa omaette tseremoonia, maksad kaardiga siis selle makseterminali tseki alusel müüja toksib kõik mudru käsitsi arvutisse, see on puutetundlik siiski 😉 ja lõpuks siis kui kogu see protseduur on tehtud tulevad printerist piletid. Piletiost võttis aega õige mitu minutit. Pileteid ei müüda mitte muuseumis endas vaid territooriumi servas putkas. Lõpuks kui piletid käes kobid muuseumi uksest sisse, läbi metallideteka piletikontroll teeb augurauaga piletisse augu ja voilaaa võidki alustada kultuuri manustamisega.
Muuseum ise suur ja mitme erineva saaliga. Ajaloohuvilisele vaatamist jätkub. Nii mõnedki muumiad on eksponeeritud. Huvitav, et Tuthanhamon on päris kõva kuulsusega, igas muuseumis on oma nurgake temale pühendatud või siis lausa eraldi muuseum kohe. Huvitav kuidas neid vidinaid jätkub 😉
Ühes saalis on ka natuke moodsat blingi ja nii mõnigi ruumikujundus meenutab Peterburi losse. Iseenesest ehteid kui selliseid oli suhteliselt vähe aga selle eest kirevaid taldrikuid küllaga 😉
Natuke beduiinistaffi ka. Huvitav, et beduiinidel on üsnagi sarnased peakatted ja ehtestiilid nii mitmegi rahvaga maailma eri paigus. Siin on ka ehetena kasutusel tohutul hulgal hõberaha. Tea kas raha oli nii palju, et polnud kuhugi mujale panna kui naisele eheteks. Eks meie setudelgi ole tsaariraha kaelas nii, et anna olla.
Peale paari tundi sai tiir peale muuseumile. Õues täitsa kottpime. Ah jaa muuseumi õues oli vahepeal lahti löödud üsna korralik turg. Kohalikud naised ja lapsed müüsid igasugu ägedat nänni. Päris stiilseid karvaseid käekotte oli saada 😀 😀 huvitav kus nad selliseid kannavad…
Kobisime marsa peale ja kimasime vanalinna. Võtsime ühest putkast väikse söögi kaasa ja hotelli kotile. Lihaportsule anti kaasa terve pool kilekotti kohalikku leiba. Söök koos salatiga maksis 60 kohalikku, menüüs täitsa hinnad väljas. Kurja küll liha portsjon oli nii suur, et isegi tühja kõhuga jõudsin ära süüa ehk kolmandiku, rohkem lihtsalt ei jaksanud. Selline ports on täiesti sobilik võtta 2-3 peale, siis jaksab ka ära süüa. Käisime vahepeal üle ukse vaatamas kuidas hotelli hoovis kunstnik möllab värvidega ja kotile ära. Homme pikk päev, safarile minek.
-
Egiptuse trip. Hurghada linnatuur
Parasailingult tagasi jõudsin veel kiiruga toast läbi joosta ja igaks juhuks pikkade varrukatega särgi kaasa haarata. Õhtud on päris jahedad. Juba oligi buss hotelli ees ja minek. Meie hotellist polnud tasuta ekskursioonile peale minu ühtki teist huvilist kuigi eestlasi oli siin kõvasti. Ei tea mis värk sellega oli, kas tõesti on mingi müüt liikvel, et Egiptus hirmus ja kole või ei kõlba tasuta asi 😀 😀 Tiksusime kesklinna poole ja korjasime veel hotellidest rahvast peale. Tegin läbi akna paar pilti ka.
See on nüüd see “turisti Egiptuse” linnatuur. Mõned vaatamisväärsused, siis mõni pood ja tehas kust giid läbimüügilt natuke taskuraha teenib, see on lihtsalt üks giidinduse juurde kuuluv lisaväärtus 😉 Aga see on igal pool nii ja sellistelt tuuridelt ei maksa oodata ainult vaatamisväärsusi. See on ühtmoodi nii Peterburis, Türgis, Egiptuses, Lätis jne ning muideks ka Eestis ei pääse sellest. Kui ei taha kohustuslikke poekülastusi siis tuleb omal käel seigelda. Ükspäev katsun siin kohalikku ka panna ja uurida mis nurga taga on. Ja kohalik kalmistu tuleb ka üle vaadata 😉 Kui kõik peal alustas giid linna tutvustamist.
Kui natuke linnas tuuritatud tegime väikese peatuse sadamas. See pidavat olema linna kõige puhtam koht ja seal prügi maha loopida ei tohi, noh ega vist mujalgi tohi aga keda kotib. Siinsamas sadama värava vastas väike meremuuseum olemas aga külastuseks polnud aega. Värava juures mehitatud politseipost ja nagu siinmail kombeks raskerelvastusega. Ükspäev kirjutan sellest teemast eraldi. Ennäe imet, sadama territoorium oli tõesti imepuhas. Lonkisin kiirelt veidi ringi uurimaks mida põnevat. Kaatreid palju aga suht tavalised. Ütleks, et Pirital näeb edevamaid. Silma jäi veel 9D kino, huvitav milline see välja näeb? Meil pole veel vist üle 5D saadud 😀 😀
Kui jalasirutus tehtud liikusime edasi, muidugi autod ja muu on siin ikka seinast seina aga enamjaolt on need korralikud. Kusjuures huvitav oli see, et autoremonte väga silma ei hakanud. Mõni üksik ainult, aga see ju kesklinn ilmselt ei peagi olema. Meil ju pole ka Viru väljakul ühtki 😉 Aga selle eest näeb siin paadimootorite ja paatide remonti päris palju. Ühe tee ääres toimetas mingi töömees, tolmune kui kurat aga rõõmus nägu peas. Väike pettumus oli ka muidugi tuuri osas, lootsin külastada siinset kõige edevamat mošeed ja kopti kirikut kuid kumbagi ei lasta sisse viiruse tõttu. Samuti jäi käimata kalaturul, kuna enamus grupist arvas, et see kole ja pole vaja minna. Pole hullu ükspäev käin ise ära.
Lõpuks jõudsime tiiruga kohaliku turu juurde. Midagi ka mulle 😀 😀 Hinnanumbritest aru ei saa aga meiega kaasas olnud kohalik ütles mis asjad maksavad ja kui vaja siis ta aitab meil osta. Johhaidii mida kõike siin ei ole, isegi elus kanu võid osta. Puuvilja ja muu valik muidugi meeletu. Põrand muidugi hullult rämpsu täis, kõik vedeleb kuskil. Meie tervisekaitseametnikud ilmselt sööksid seda nähes purgi validooli ja minestaksid. Tegelikkuses pole hullu midagi, kõik ostavad ja söövad ja ei ole junnilõikajal rihm maas.
Minagi ostsin siit kilo kohalikke maasikaid 1$ kilo ja sõin ära, head maitsvad olid. Mõne kohaliku mandariini võtsin ka prooviks, head värsked nämmaaa. Kusjuures üllaülla müüjad polnud sugugi tüütud siin. Turu taga oli veidike ka nö. tänavaturgu igasugu staffiga. Muidugi huvitav kus nad kõike seda kasvatavad, siin ümbrus ju tühermaa ja kiviklibu, ei miskit mustmulda. Kas tõesti veavad iga päev Niiluse äärest ca 300 kiltsa kauguselt siia kaupa… Iseenesest pole midagi ulmet, teed ju head.
Peale turul käiku trippisime edasi. Vaatasime möödaminnes uusi elurajoone, krt nagu Lasnamäe, nöörsirged tänavad, ühesugused majad, ei mingit haljastust, igaaaaav…
Lõpuks siis linnatuuri kohustuslikud kohad ka. Kõigepealt õlitehas, kus sakslased pidavat nö. külmpressimise meetodil tootma kõikvõimalikke naturaalseid õlisid. Käisin korra piilusin ukse vahelt seda tööstuse poolt, aga lasin kohe jalga, ma ei kannata seda imalat õlisegude haisu. Esitlusruumi ei hakanud minemagi.
Sel ajal kui grupp tutvus õlitööstusega tutvusin mina ümbrusega. Vaatasin mis nurga taga on 😀 😀 Muidugi kohalike autod siin museaalid aga väga korras välimusega. Siin ju soola ei panda teedele ja vihma ka ei saja 😀 😀 Üle tänava käis mingi usin ehitus ja tehase nurga taga oli väike mošee ka. Osa tehase hoonet oli lammutatud ja vundamendiauk prügi täis nagu siin tavaline on. Muidugi kõik sildid on siin lisaks kohalikule keelele nii vene kui inglise keeles. Paar päris sõbralikku “valvekoera” töllerdas ka, ühel oli isegi miski nummer kõrvas. Silitama igaks juhuks ei hakanud kuna kratsisid ennast kahtlaselt palju 😉 Mnjh üldiselt siinkandis prügiga ei koonerdata, et prügi näha pole isegi vaja nurga taha minna.
Kui õlitehasel tiir peal tuli järgmine peatus nännipoes. Suhteliselt hea fix hindadega poeke, kõik asjad ühes kohas, nii turistinänn, kommid, riided jne. Vesipiibu fännidel on siin mida näppida 😉 Lipsasin viuh sisse, ei mina viitsinud ukse peal kaelapaela võtta 😀 Poes oli parasjagu mitu gruppi ostlemas. Tegin kiire tiiru, võtsin paar vidinat ja lendasin kassasse, maksta saab siin nii kaardiga, kohaliku raha või kursi järgi dollari ning euroga. Kusjuures saab maksta ka iga rahaga korraga nagu tax free poes. Ma tekitasin muidugi kassas paraja paanika ja segaduse 😀 😀 Ja kes arvab ära millega… 😉 Kes ära arvas võib poodi minna, enda raha eest midagi ilusat osta ja selga panna 😀
Kogenud turistid jagavad ära milles teema 😉 ülalpool on sellele ka väike viide…. Kaelapaela ei olnud ja kassapidaja ei teadnud millisele giidile “kalõmmi” panna 😀 😀 Lõpuks kõik bussi ja kodusõit. Veel paar pilti pimedas ja sööma. Seekord oli koogi dieet. Peale sööki kohe kotile, hommikul kel 4 äratus ja Luxorisse sõit. Tõotab tulla hullumeelselt pikk ja huvitav päev. Muideks väga asjalik giid oli ja algselt pidi tema ka hommikul Luxorisse minema giidina. Aga kuna eestlasi läks sinna miski kümmekond siis tühistati eestikeelne teema ära, olevat liiga vähe. See nii kuramuse tüüpiline, kedagi ei koti miski paar inimest. Mine vene või ingliskeelsele kui tahad ja kui ei meeldi tühista ära. Kokkuvõtvalt on 20 sajandi alguses Inglise geoloogide poolt nafta otsingute käigus rajatud kalurikülakesest saanud suurlinn Hurghada. Alates 1980-ndatest on kõikvõimalikud investorid arendanud siin hoogsalt turismi ja linnake on kasvanud piki rannikut ca 40 kiltsa pikkuseks.
-
Natuke loovtööst, näitusest ja mõisast
Õige mitu aastat tagasi sai poissi aidatud loovtöö tegemisel, ilma selleta pole võimalik põhikooli lõpetada. Plaanis oli organiseerida Ruila koolis näitus sealtkandi arheoloogilistest leidudest. Neid leide, mis muinsuskaitse minu kätte jättis peale aruannete esitust, jagus täpselt ühe väikse näituse jaoks. Nagu ma juba varasemalt kirjutanud olen, siis kooli muuseumis oli olemas paar sobilikku vitriini näituse eksponeerimiseks. Sellest eelprojektist saab pikemalt lugeda siit. Just siis, kui kogu värk oli nö. saavutanud kaubandusliku välimuse, kargas turja “Made in China” sildiga viirus. See lükkas näituse esitluse ja avamise edasi määramata ajani.
Asi venis ja venis, vahepeal jõudis mõisast üle käia isegi väike remont ja uuenduskuur. Õnnestus sel ajal isegi piiluda asju, mida iga päev ei näe. Teisel korrusel võeti lahti keerdtrepi kohale ehitatud kole kõrgendus, millel asus õpetaja laud ning põrand tehti siledaks. Täna ei reeda seal miski trepi asukohta 😉 Seda treppi näed ainult korrus altpoolt terves hiilguses. Iseenesest oleks muidugi äge kui üleval oleks trepil klaas peal nii nagu tänapäeval moes eksponeerida selliseid asju. Aga noh eks sellega ole üks pisike probleem… Milline õpetaja ikka tahaks, et altpoolt käidaks “saba alla” piilumas 😉 😉
Ruumide seintelt võeti maha ka vana nõukaaegne vineer, mis oleks peaaegu tee leidnud prügimäele. Õnnestus veel viimasel hetkel see vineer kätte saada ehitusjäätmete konteinerist. Vineerile andsime uue elu väikeste sõdalaste kilpide näol. Nii, et kui keegi tahab lapsele kingiks või niisama mälestuseks klassiruumide seintel olnud ja haridusest läbiimbunud vineerist kilpi, siis minult saab 😉 Kusjuures sellest vineerist kilpe on juba Maarjamaal väikeste sõdalaste käes üsnagi arvestatav kogus. Teadaolevalt on sellest vineerist tehtud kümmekond kilpi rännanud ka Ukrainasse lastele kingituseks.
Eks muidugi on saadud piiluda nii jääkeldrisse kui ka lakapealsele. Jääkelder seisab kahjuks jõude, äge oleks muidugi sinna sisse aretada mingi värk. Ilmselt kohvikut teha sinna, nii nagu oli näiteks Saue mõisa jääkeldris… Vist keeruline aga mine sa tea… Ja muidugi kui nüüd uskuda härra Kuuskemaa juttu ja arvamust, siis see pildil olev uks võiks olla mõisa sünnijärgne originaaluks ja nii umbes ca 300 aastane. Iseenesest muidugi lukukatte stiil viitab küll vanale stafile… Mine sa tea.. äkki ongi.
Võttis aega mis ta võttis, aga lõpuks sai siiski esitlus teoks. Selleks ajaks oli muidugi mõisa ruumidel uus ilme. Tähelepanelik kodanik ilmselt märkab, et klaver on värvi muutnud, seintele on ilmunud maalingud ja saali uksedki on kadunud 😉 Saal kohe palju avaram. Poiss tegi korraliku esitluse ja pidas tublilt vastu küsimuste laviinile 😉
Selline see tagasihoidlik näitus lõpuks sai. Aga ega koolis loovtöö esitlusega asi veel ei lõppenud. Loovtöö pälvis päris kõvasti tunnustust üle-Eestilisel tasemel ja Riho sai ERM-iski käia. Kellel näituse vastu huvi, see saab ilmselt kokkuleppel kooliga seda vaatama minna muuseumi. Kes tahab lugeda, saab seda teha siit.
-
Lennundusmuuseum
Lõuna – Eestis asjatades põikasime korra sisse aja parajaks tegemiseks Lennundusmuuseumi. Pikalt aega kolada ei olnud aga nats ringi vaadata täiesti paras koht kui varasemalt sada korda käinud. Asi on ikka päris korralikult arenenud ja enamus eksponaate on katuse all. Kui kuidagi saaks Järva – Jaani vanatehnika ka niimoodi katuse alla oleks äge. Huvitav muidugi kas mõni eksponaat on ka töökõlblik…
-
Viru – Nigula
Viru – Nigula kalmistul töid tegemas kõvasti käinud aga ringi vaadata pole olnud mahti. Seekord oli teha üks väiksem töö ja jäi aega luusimiseks. Kõigepealt viuh kiriku juurde, see pidavat olema üks vanimaid säilinud kirikuid Virumaal. Kiriku ees on päris suur Vabadussõja mälestussammas. Endisaegses pastoraadihoones asub ka kohalik koduloomuuseum aga see oli kahjuks juba kinni. Tähendab jääb järgmiseks korraks 😉
Väike tiir ka kirikuaias, siin on päris huvitavaid ratasriste ja muid hauatähiseid. Siit leiab isegi mälestusmärgi Siberisse küüditatutele.
Kui kiriku ümbrus uuritud suundusime uurima kabeli varemeid. Siin on päris ägedalt põõsasse varjatud veetünn, selline lahendus ei riiva silma. Kabel rajati ka ilmselt 13 sajandil nagu kirikki, väidetavalt oli see kabel vanim kivist sakraalehitis Virumaal. Samas on see kabel omamoodi huvitav veel selle poolest, et erineb samal ajal püstitatud hoonetest idast tulnud ehitusstiili poolest. Arvatakse, et kabel rajati tähistamaks Liivi ordu võitu 1268 Liivi ordu ja venelaste vahel toimunud lahingus. Pärast luterlikku reformatsiooni jäi kabel hoolduseta ja muutus rahvaliku ebausu keskuseks, mis 17 saj keskel põhjustas osalise lammutamise ja järgneva lagunemise. Tänapäeval on säilinud endisest kabelist otsaviil. Siinkandis on veel terve hulk pisikesi mõisaid mis väärivad ka vaatamist, ükspäev võtan selle kah ette 😉
-
Hoarder Õismäe moodi ehk mida kõike inimesed koguvad.
Sai abiks käidud ühe kadunukese ühetoalist korterit koristamas. Kurrrrja küll mida kõike siin ei ole, isegi asjade sorteerimiseks pole kohta. Tuimalt prügikottidesse ja prügimäele. Kogu see nassvärk tuli viiendalt korruselt veel kuidagi mööda treppe alla tarida. Huvitav miks inimesed koguvad rämpsu, nagunii käid väljas võta kotiga näppu ja mine viska möödaminnes prügikasti aga ei…. kõik purgid, keefiripakid, toidukarbid, saiakotid, pudelid jne ladustatud toas. Isegi õlleankur oli tihedalt täis topitud saiakotte.
Mööbel ehitatud käepärastest materjalidest naelu kasutamata 😀 😀 Nöör aitab kinnitada kõike 😉 Voodi üles laotud lauajuppidest ja praktiliselt ilma vahedeta… huvitav millal ta seda ehitas ja kuidas viitsis kogu selle kuhja kuskilt jupikaupa kohale tarida. Remondiga on siin korteris ka mitte just kõige parem sõprus olnud. Ah jaa süüa tehti siin mitte köögis vaid elutoas ja teravam silm leiab piltidelt ka selle täpsema koha 😉 Raamatud küll ilusti riiuli laadses asjas kus iga alumine rida hoidis paigal ülemist aga aru küll polnud saada mis raamatutega tegu. Kõik ilusti paberisse pakitud ja paari – kolme kaupa veel eraldi kilekottides.
Elekter oli korteris ikka korralik elektriku õudusunenägu 😀 Ainult miski pikenduste teema ja, et elekter jalga ei laseks nööriga kinni seotud 😀 😀 Virnade viisi sigarillode karpe kus kruvid, poldid, naelad jne ilusti sisse ritta laotud. Väga ratsionaalselt ruumisäästu mõttes keefiripakid lahti lõigatud ja piimapudelid sisse pandud 😉 huvitav, et kuskil ei olnud näha neid keefiripakkide ülemisi pooli… äkitse need ikka jõudsid prügikasti. Igati praktiline purkide ärakasutamine sokkide, kinnaste, trussikute jne hoiustamiseks.
Tegelikult oleks saanud veel kokkuhoidlikumalt kui keefiripakkides olevad piimapudelid ka midagi täis oleks pannud 😉 aga võibolla olid need meelega tühjad, et kui enam kuskile ei mahu siis saab sinna panna. Muidugi kilekottide kogujate jaoks oli seal täielik klondike, ikka selliseid ägedaid kotte oli, et anna olla. Kõikvõimalikke vinkli-, torujuppe, metallplaate, suurte kerade viis traati jne jne. Kusjuures enamus sellest rämpsust ilusti pakendatud nagu jõulukingid 😀 😀 Vaatad ilus pakk, harutad paela ja paberi lahti ning voilaaa… sees on näiteks kaks lauajuppi või torujupp 😀 😀 Muidugi neid väikseid ajalehte pakitud pakikesi kempsus kraanikausi all virnas ei hakanud lõhna tõttu igaks juhuks isegi mitte avama…. Las see rõõm jääb mõnele jäätmejaama töötajale 😉
Kõikvõimalikke seepe, pesupulbreid ja muud mudru nõrkemiseni. Selle seebi ja pesupulbrikogusega mis seal leidus saaks sada aastat pesta 😀 Kusjuures siin leidus ka üks selline huvitav pesupulber millest ma isegi kuulnud ei olnud varasemalt…. nii universaalne asi, et sellega võis pesta nii riideid, aknaid, autot kui ka toidunõusid, ühesõnaga kõike. Isegi Eesti tubakatööstuse hiilgeaeg oli esindatud
Mnjh, ega keldriboks parem polnud, tegin ukse lahti ja maast laeni rämpsu täis. Vot nii, ühetoalisest korterist sai terve suure prügikonteineri täis, mitu kuhjaga kärutäit jäätmejaama veetud, mitu hunnikut küttepuid, muuseumile eksponaate jne jne. Kokkuvõtvalt nägi see asi nii kole välja, et kodus vaatasin kohe kriitilise pilguga ringi ning palju “äkki läheb vaja” mõttega mudru lendas suure kaarega prügisse.
Peale mitmeid pikki päevi ja kilomeetreid tallates mööda treppe üles-alla sai elamise lagedaks. Siit moraal, ükskõik mida sa kogud tagavaraks või milleks igane, siitilmast lähed minema nagunii tühjade pihkudega jõudmata kõike seda kasutada. Ärge jätke kõike seda “päranduseks” järeltulijad seda nagunii ei hinda.
