-
Valga Milfest 2022
Tegin oma kiiresse ajagraafikusse väikse puhkepausi festivalil osalemise näol 😉 Viimati sai milfestil osalemas käidud õige mitu aastat tagasi. Enne üritust viskasin kiire pilgu ka muuseumi õuel olevale vanakraamiturule, mida kõike seal ka polnud. Hinnad polnud just kõige hullemad ja ilmselt huvilised said vajaliku kraami kätte. Ma eriline vanakraami koguja pole kuigi siit-sealt ühtteist on kogunenud. Ükspäev ilmselt panen selle kogunenud nänni turgu, mis ma sellest ikka hoian. Kui turul tiir peal tuli parki toimetama minna, laager vaja aidata püsti panna ja töötuba paika.
Kui laager püsti ja asjad paigas läksid taaskehastajad ja muud asjaosalised rongkäigule. Mina jäin laagrisse toimetama. Huvitav, et seekord oli Läti viikingeid kohal päris palju aga meie omi väga ei paistnud. Muidugi veel jäi silma, et igasuguse temaatilise nänni müüjaid praktiliselt polnudki.
Meie laagris naised pakkusid soovijatele samovarist teed ja soovijaid jätkus. Ega mulgi kehvemini läinud, männikoore hunnik muutus laevukesteks üsna ruttu 😉 Selle eest, et elu laagris igav ei oleks hoolitsesid naabrid oma kahuriga 😀 😀 Iga natukese aja tagant tehti tiba pauku. Ja paugud olid ikka korralikud, kõik ümbruskaudsete autode signad kisasid selle peale 😀 😀
Lõpuks oli väike ühisrivistus koos osalejate autasustamisega ja läbi ta saigi selleks korraks. Päris tsill üritus oli ja kindlasti tasus käia. Panin järgmise aasta osaluse juba plaanidesse. Siis on juubeliaasta ning tõotab tulla veel põnevam üritus.
-
Läti trip. Turaida – Sigulda – Võnnu
Läti tripi puhul kuidagi välja kujunenud see kuldne kolmnurk Turaida – Sigulda – Võnnu. Ega seegi kord saanud midagi teisiti olla 😀 😀 Valgast üle ja kohe Turaida poole punuma. Iseenesest on muidugi sellel ülalmainitud marsruudil vaadata nii, et anna olla. Vabalt jätkub vaatamist õige mitmeks päevaks. Kellel huvi leiab mu kodukalt kõik vajaliku lihtsalt otsingusõnaga üles. Kui aeg piiratud siis muidugi katsud programmi pigistada ainult suuremad asjad. Enne Turaidat on paras teha väike jalasirutus Stalbes, Ezerini kunstipoe juures. Siin näeb kõikvõimalikke ägedaid kivist ja metallist tegelasi.
Turaidas on parkla vastas väike tiigike kus kasvavad ägedad roosad vesiroosid. Kui need imetletud võtsime suuna lossile. Enne lossi on väike muuseum kus näeb ohtralt kohalikke arheoloogilisi leide. Iseenesest need muidugi väga sarnased meie leidudele, seetõttu tasub silmaringi avardamiseks kindlasti seda muuseumi külastada. Peale muuseumi külastust väike tiir linnusesse. Tornist on ilusad vaated ümbrusele. Tornist näeb ja jõe vastaskaldal asuvat Sigulda linnust. Siin teema suht sarnane nagu meil Narvas, kus vastaskaldal on teine linnus.
Siguldas tuleb väike tiir köisraudteega ka teha 😉 Siin on mõeldud välja uus atraktsioon, peale seda kui vagonett on tuld tõmmanud lastakse sellele järgi väike tiivuline junn. Selle külge tõmmatakse 2 huvilist rihmadega kinni ja lükatakse minema. Sõidad mööda trossi oru kohale välja ja siis tiksud seal niikaua kui vagonett tagasi tuleb ja kogu selle kupatuse üles tagasi lükkab. Iseenesest võib see päris äge olla aga hind päris krõbe. Siinsamas kõrval on ka seikluspark küllaltki põnevate atraktsioonidega. Seekord seal tuuritama ei hakanud, vaatasime üle kepipargi ja tõmbasime tuld Võnnu poole.
Võnnus muidugi see häda, et jõudsime liiga hilja ja linnusesse enam ei saanud. Aga pole hullu, eks seal ole juba käidud ka. Jahutasime veidi purskkaevudes ja turnisime kirikutorni. Peale seda vaatasime üle pargis kohalikud mustad luiged ja tuld kodupoole tagasi.
-
Sinna, kus olen pärija
Kevadel sai käidud Tartu Linnamuuseumis vaatamas näitust matmiskommetest, aga kohe polnud mahti kokkuvõtet teha. Näitusel sai päris hea ülevaate Tartu matmispaikadest ja kommetest alates keskaja algusest. Keskaja alguses maeti surilinasse õmmelduna või kirstus. Surilinas maetakse näiteks Egiptuses tänapäevalgi ja selle komplekte on poest saada. Kristlik komme üldjuhul keelas hauda isiklikke esemeid kaasa panna. Hauapanustena leitud sõled olid kasutusel riidekinnitusena ja mõningad mündid olid lihtsalt teerahaks kaasas. 16 sajandi keskpaigast alates hauapanuste hulk kasvab ning lisaks eelmainitule võib leida ka muid ehteid. Põhjasõja järgsetest matustest saab juba panuste järgi kindlaks teha usulist kuuluvust ja staatust.
Haudadest on leitud ka nooleotsi, musketikuule ja väikseid kahurikuule. Need ilmselt pole hauapanused, vaid pigem kadunukese surma põhjustajad.
Üldiselt oli näitus põnev ja hariv. Kahjuks ülejäänud muuseum jäi seekord vaatamata ja seda mitte ajapuudusest vaid ühe kiibitseva noorhärra tõttu, kelle kas kodus pahasti või lihtsalt kiuslik. Näitusel polnud ühtki külastajat peale meie aga tal selle asemel, et kassas istuda, oli vaja kuskilt ukse vahelt piilumas käia ja siis kisada “meil kantakse maske” See vennikese kiibitsemine muutus lõpuks juba koomiliseks. Lihtsalt käis ja piiluski kuskilt ning siis kas kisas üle saali või jooksis mööda ja halas midagi maskist. Samas ise letis istudes ei kandnud maski, aga teiste kallal oli vaja vigiseda.
-
Narva linnus uues kuues
Natuke plaanimist ja lõpuks saigi üle vaadatud Narva linnus peale uuenduskuuri. Kohati ütleks, et see “tegijate” poolt mahajäänud ääremaaks nimetatud Ida – Virumaa on edumeelsem kui näiteks pealinn. Viimasel ajal on siin väga palju korrastatud ja tegevust jätkub siin nõrkemiseni. Narvas leiad tänavalt kohviautomaadi, kusjuures hind on väga mõistlik. Miks mujalt nö. “edumeelsematest” linnadest seda ei leia? Põhjaõue ääres näeb linnaaeda ja täiesti tasuta saab tutvuda sellega kuidas kasvavad aedviljad jne. Porgand ei tule poest vaid peenrast 😉 Huvitav, et Põhjaõues oli sel aastal kuidagi vaikne, isegi nännipood oli kinni pandud. Kui Põhjaõu läbi luusitud võtsime piletid ja vutvutvut linnusega tutvuma.
Eelmisel aastal sai kogukonnareisi ajal siit läbi käidud, aga siis oli logistikas miski kala ja sattusime hoopis Kreenholmi. Võibolla parem oligi, ei meeldi see kiiruga muuseumist läbi jooksmine. Mulle meeldib muuseumis käia piisava ajavaruga, et jõuaks ikka eksponaatidega tutvuda ka. Pikalt ei hakka kirjutama, minge vaadake ise. Vana on ühendatud moodsaga, liftidega saab sõita korruste vahel jne. Aknaavade ette on aretatud klaasid ja kaevumajas näeb kaevu ka 😉
Ühes saalis on näitus apteeker Melhiori filmimisel kasutatud kostüüme.
Ühes saalis näeb video installatsiooni mis lastakse projektoriga lakke nii nagu Narva kirikuski. Huvitav kas selle inspiratsiooniks oligi kirikus toimiv vaatemäng… Veel näeb päris põnevat seeriat linnuse saamisloo makettidest.
Veel oli päris huvitav näitus kelladest, sõjamudrust ja vormidest. Taaskehastajatel on siin mida vaadata.
Turnisime torni ikka ka 😉 Kahju, et Põhjaõue kohal olevale rõdule ja müüri pealsele ei saa. Tornist on ümbrusele päris hea vaade. Näeb nii Venemaal asuvat Jaanilinna linnust kui maalilisi vaateid linnale. Siit ülevalt sai hea ülevaate linnuse siseõuel olevatele müürijuppidele mis maapõuest välja puhastatud. Põnev oleks teada mis hooned seal olid. Aga ehk ükspäev saab teada midagi.
Linnuses on veel väike näitus teejoomise kultuurist ja vadjalastest. Kes ei tea vadjalastest midagi siis minge vaadake näitust, saate natuke aimu. Kokkuvõtvalt on päris äge, saab kohtadesse kuhu varasemalt ei lastud jne. Kui veel linnuse bastionikäigud ka avataks oleks päris äge. Mul riivas veidi silma see, et kogu teema kuidagi jube steriilseks tehtud, selline avar ja valgusküllane. Võiks veidi rohkem ehedust olla, nii nagu varasemalt oli. Peale muuseumikülastust saab siinsamas linnuse rondeelis keha kinnitada. Toidud on maitsvad ja teenindus hea.
-
Tuvitorn
Mõnda aega tagasi sai luusitud mööda nurgataguseid ja nagu ikka leidub seal asju millest pole kuulnudki 😀 😀 Puht juhuslikult sattusime miski tornikese juurde, algul ei saanud pihta mis torn see selline suva kohas on. Natuke interneedumis surfamist ja ennäe imet… Tuleb välja, et pesuehtne tuvitorn. 1869 aastal ehitatud tornike kuulus Kavastu mõisa kompleksi. Varasemalt teadsin, et neid on mujal maailmas nagu näiteks Egiptuses. Seal käies jäi mõni silma. Aga Eesti oma nägin esimest korda, polnud varem isegi kuulnud midagi kohalikest tuvitornidest. Kahju, et interneedumis praktiliselt info puudub Eesti tuvitornide kohta. Isegi selle Kavastu torni kohta on ainult paar mitte midagi ütlevat lauset. Igatahes jälle midagi uut ja põnevat mida tasus vaadata.
Veel jäi silma üks huvitav muuseum 😉 Sinna katsun ka ükspäev sisse astuda.
-
Narva Victoria bastioni kasematid
Sai veel üks põnev koht Narvas külastatud. Narvas on tegelikult põnevaid muuseume ja kohti nõrkemiseni, ole mees ja vea ennast kohale ainult. Ja pole vaja sugugi karta keelebarjääri, vähemalt mina ei ole seda veel kohanud. Lisaks Narva Kreenholmile, Narva linnusele ja kirikutele on nüüd käidud ka Victoria bastionis. Väga tsill, et osa on korda tehtud ja täiesti arvestatavaks huviväärsuseks loodud. Palju siinsetes bastionides tegelikult käike on jumal teab.. Ehk kunagi tehakse veel mõni korda.
Ühesõnaga sisse saab nii ekskursiooniga kui ka audiogiidiga. Ei viitsinud ekskursiooni aega oodata, võtsime audiogiidi ja tuld. Piletid saab lunastada püssirohukeldrist. Siin on päris korralik väljapanek bastionite ajaloost, tolleaegsest relvastusest ja riietusest. Piletimüüjast noormees väga asjalik ja ajalooteadlik, samuti rääkis suhteliselt veatus eesti keele. Juttu jätkus kauemaks 😉
Kasemattidesse saab eraldi uksest. Praegu ülemisele korrusele ei lubatud, üks nahkhiir pidavat magama. Keskkonnaamet olevat sisenemise karmilt ära keelanud aga pole hullu suvel saab sinna ka. Ülemine korrus ei pidanudki midagi erilist olema. Igatahes on väga tsill teema, siin on näha erinevaid omaaegseid töömehi ja muid tegelasi, isegi põgenikud on kohal 😉 Käigud ise on igavesti pikad ja lähevad veel allapoole aga sinna ei saa pidavat vesi sees olema. Soovitan soojalt käia, saate aimu kuidas oli eluolu Põhjasõja ajal ilma elektri, keskütte ja wifita 😀 😀 Ükspäev plaanin uuesti minna ja siis ehk õnnestub luusida seal remontimata poolel.
-
Ohtla pritsikuur
Lõpuks sai üle vaadatud ka Ohtla pritsikuur. See täitsa tee ääres, aga igakord on jube kiire ja pole aega peatust teha. Ainulaadne pritsikuur on ehitatud 1938 aastal kohalike meeste poolt tollase Juhani talu peremehe ja Ohtla pritsimeeste hilisema pealiku August Rehkalti eestvedamisel. Kuuris hoiti erinevaid tulekustutusvahendeid, tulekahju korral ruttasid pritsimehed kohale, hobune rakendati käsipritsiga kaariku ette ja kihutati sinna kus abi vaja. Ajahambast räsitud kuuri on kasutatud aegade jooksul nii väetisehoidlaks kui jumal teab milleks. Siinsamas on ka bussipeatus ja omalajal peatus siin lavka ning piimaauto korjas küla piimad siit kokku.
Mõni aasta tagasi pritsikuur taastati ja siin sees on päris põnev külaelu tutvustav näitus. Isegi mõned põnevad omaaegsed tunnistused on vaatamiseks väljas. Kindlasti soovitan möödaminnes sisse põigata ja asja uurida. Siin on ka täiesti korralik kemps olemas.
