-
Noarootsis
Noarootsi kandis kalmistutel asjatades näpistasime aega ka ümbruskonnaga tutvumiseks. Kõigepealt põikasime sisse Riguldi mõisa, iseenesest on Läänemaa mõisad välimuselt üsnagi tagasihoidlikud võrreldes muu Eestiga. Mõisa peahoone meenutab pigem suurt ja uhket taluhoonet kui mõisa. Mõis rajati ilmselt kuskil 1620 aastate paiku Robert Woldecki poolt ja aegade jooksul on käinud läbi nii mitmetegi kuulsate mõisnike käest. Tänapäeval on mõis erivajadustega noorte päralt. Sisse ei hakanud sinna minema, vaatasime põgusalt mõne kõrvalhoone varemeid ja tuiskasime edasi.
Edasi kimasime kiirelt Österby sadamasse, piilusime üle lahe Haapsalu panoraami ja võtsime suuna Saare mõisale millega tahtsime lähemalt tutvuda. Põikasime korraks sisse ka kohalikku pritsukuuri 😉 Saare mõisas tutvusime põgusalt mõisaga. Huvitav on see, et peale Põhjasõda ostis mõisa von Rosen ja see on tänapäevani selle suguvõsa omanduses. Aastatel 1995 – 2001 viis Gustav von Rosen mõisas läbi korraliku restaureerimise. Mõisas on väike vägagi mõistliku hinnaga majutus. Läheduses asub veel nii mõnigi linnuvaatlustorn ja muideks siia mõisa saab tulla ka lennukiga. Mõisa juurde kuulub väikelennukitele sobilik lennurada. Meie panime muidugi rohkem rõhku Lyckholmi muuseumile mis on rajatud mõisa endisesse hobusetalli. Muuseumis saab ülevaate Noarootsi ajaloost, pearõhk on suunatud Eesti Vabariigile aastatel 1918-1940. Näeb erinevaid majapidamistarbeid ja tööriistu, mida kasutati tol ajal põllutöödel ja mis rõhutavad head põllumajandusalast koostööd Lyckholmis elavate eestlaste, rootslaste, sakslaste ja soomlaste vahel. Egs siit puudu ka esivanemate käsitööriistad. Ka üks väga lahe koht kus tasub käia.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Alempoisi muinaskihelkond
Ükspäev luusisime Vahastu kandis. Iseenesest on see päris huvitav kohake, siitkaudu kulges muinasaegne suvine maantee Tallinnast läbi Viljandi Riiga. Siinsamas kindlustas Alempoisi muinaskihelkonna põhjapiiri Vahastu linnus. Huvitaval kombel kandis see küla tol ajal Raasiku nime kuni Rootsi ajani välja. Rootsi ajal rajati Raasiku külast veidi eemale Vahastu mõis, mille järgi nimetati hiljem ümber nii Raasiku küla, kirik kui kogudus. Kiriku saamisloo on detailselt kirja pannud Karl Kirschbaum, oma eluloos kirjutab kuidas ta 1864 aastal pani kabelisse üles korjanduse karbi uue kiriku ehituse raha korjamiseks ja teatas, et võtab vastu ka ehitusmaterjali. Materjali võis igaüks tuua ilma käsuta niipalju kui tahtis. 1881 aastal sai kirik katuse alla ja pühitseti 1883 aastal. Siinses kirikus peaks olema kasutuses Jüri kirikust pärit orel. Kirikuaias on ka Vabadussõja mälestussammas mis püstitati sinna 1931 aastal ja lasti õhku 1940. Sammas taasavati 1989.
Omapärane teema on ka Vahastu mõisaga, mis oli arvatavasti Põhja – Eesti üks väiksemaid ja kehvemaid. Seda tõendab see, et mõisniku eluhoone ehk nn härrastemaja oli lihtne puitehitis. Hoone oli ühekorruseline, ainult hoone keskosas oli mingisugune katusekamber, kust pääses sissekäigu kohal asuvale väiksele rõdule. 1790 aastal ehitas parun Gumprecht mõisa juurde vabrikuhooned ja sulatusahju, et hakata soomaagist terast tootma. Aga oodatud terasekoormaid näha ei olnud, kuid parun rikastus silmnähtavalt. Teema lahenes, kui paruni abiline jäi vahele valeraha levitamisega ning mõisast leiti trükipress koos plaatidega valeraha trükkimiseks. Tänapäeval pole siin peale varemete eriti midagi.
Paar huvitavat legendi Vahastu kohta räägivad, et praegune Vahastu küla on nime saanud Kuimetsa-Türi tee serval lebava Vahastu Suurkivi järgi. Teine legend on, et vanasti kuulusid siinsed maad kloostrile. Vahastus peetud palju mesilasi ja siit saanud klooster vaha küünalde valmistamiseks. Sõnast vaha olevatki tekkinud Vahastu nimi. Kohapärimuse lugu räägib, et esimesteks Vahastu asukateks olevat olnud ühe Vene vürsti sõjaväest põgenenud sõjamehed, kes peale pikka metsas ekslemist leidnud siit sobiva elukoha. Seda pärimust püütakse tõestada sellega, et Vahastus olla olnud mitu venepärast perekonnanime ja palju õigeusulisi. Võta sa nüüd kinni mis tõsi mis mitte 😉 Aga igatahes on see kant päris põnev ja tasub luusimist.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Keila-Joa loss
Sai möödaminnes sisse põigatud Keila-Joa lossi. See juba üsna ammu avatud külastuseks aga pole aega saanud seda teostada, nüüd see lõpuks tehtud.
Siin saab soovi korral giidiga ekskursiooni ka sebida. Me sellest loobusime ja vaatasime omal käel. Väga tsill värk on aga pikalt ei hakka sellest leierdama. Kellel huvi saab ise piiluma minna. Siin korraldatakse üsna tihti üritusi.
Keldrikorrusel on väike hubane salong jne. Muidugi päris äge oleks kui kuskil oleks veidi juttu ja pildikesi Abwehri luurekoolist mis II MS ajal siin mingis mõisahoones asus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kirna mõis
Ükspäev vaatasime üle selle kuulsa Kirna mõisa. Mõis rajati ca 1620 aastal mil Gustav II Adolf kinkis Eesti rüütelkonna peavõllile Hans von Fersenile 5 Järvamaa küla. Ega seegi mõis ei erine omanikeliini vahetuse poolest teistest mõisatest. Ka seda on pärandatud, müüdud jne. Pärast võõrandamist asus siin algkool, II MS ajal oli siin Aadu ohvitseride koolituskeskus. Nõukaaja algusest on siin olnud nii koolimaja, raamatukogu, sidejaoskond, kolhoosi keskus ja söökla ning isegi korterid. 1997 aastal müüs riik mõisahoone oksjonil erakätesse ja siia rajati alternatiivravikeskus. Mõisa ees on selline mõnus tagasihoidlik purskkaev mis sobib siia ette vinksvonks. Väidetavalt pidavat väga hea energiaga koht olema. Eks ta ilmselt ole natuke ka peas kinni, näiteks mulle see iseenesest ilus koht energeetiliselt ei meeldi, teeb kuidagi ärevaks. Tean ka mõnda inimest kellel seal hoopis paha hakkab. Muidugi suvel kui tulbid õitsevad oleks siin olnud lillemerd äge vaadata aga noh ei jõua igakord õigeks ajaks. Mõni aasta tagasi kingiti mõisale Nurmiko poolt mitusada tuhat tulbisibulat ja tuhandeid nartsissi sibulaid, aga eks ma jõua ükspäev seda ka vaatama.
Piilusime sisse ka. Siin on huvitav, et sissepääsust saad otse teisele poole välja minna samal tasapinnal. Päris huvitav võlvidega korrus on siin, tavaliselt on selline keldrites aga siin on kohe nö esimene korrus selline.
Turnisime teisele korrusele ja lakapealsele ka kui juba lubatakse siis tuleb piiluda igale poole 😉 Iseenesest on siin päris pullid ruumilahendused ja muu värk. Jälle võib Eesti gloobusele ühte kohta ristikese teha, vähendamaks valgeid laike 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Olustvere
Sai Olustvere kah üle vaadatud. Mõis rajati Olustverre juba orduaja lõpul ja esialgu olevat see paiknenud oma praegusest asupaigast kilomeeter-paar eemal, kohas, kuhu hiljem kujunes Vanamõisa küla ehk tänapäeva nimega Papioru. Praegusele kohale on mõisa asutanud alles Valentin Schilling, kes Jacob de la Gardie`le kuulunud Kolga ning Kiiu mõisa opmanina sai nii Olustvere kui ka selle ümbruskonna külad 1632 aastal oma isanda käest läänistuseks. Lõpuks oli mõis kuni riigistamiseni Fersenite valduses. 1919 aasta maaseadusega võõrandati mõisnikelt maa. Maaseadusega tunnistati riigi omandiks kõik suurmajapidamised ühes kõige nende juurde kuuluva põllumajandusliku inventariga. Samal aastal anti mõis rendile Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsile ja Viljandi Maakonnavalitsusele kui Eesti Aleksandrikooli ülalpidajale. Hetkel asub mõisa häärberis Olustvere Turismikeskus. Luusisime veidi ringi nii pargis kui töökodades. Kohalikul kitsel on siin lausa oma vaatetorn kust hea ümbrust jälgida 😉
Park on siin äge Inglise stiilis oma tiikide, sildade, tammide ja alleedega. Isegi äge kaev on olemas
Pargis ja peenardel näeb päris palju erinevaid lilli ja muud põnevat. Huvitav miks osad puulehed olid roosaks värvunud…
Üritasime tutvuda ka erinevate kodade toimetustega aga kahjuks saime sisse ainult keraamika- ja klaasikotta. Siin on ka pisike muuseum. Teised olid suletud, see on ilmselge viide, et tuleb Olustveret uuesti külastada. Igatahes on see ka väga tsill koht kus tasub käia.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Riia trip
Sai möödunud suvel kiirete tööde vahepalaks plaani võetud väike Riia tiir. Aga kohe kirjutada polnud mahti. Nüüd katsume meenutada põnevat trippi, Viimati sai Riias käidud ikka väga ammu ja siis polnud eriti aega luusida. Üritasime seekord asja veidi parandada aga välja tuli ikka nii nagu alati 😀 😀 Ei saa ju otse mindud, nagu näed tee ääres mingit huvitavat suunaviita nii kohe sinnapoole sügad. Nagu tee ääres Kipenu mõisa suunaviita nägime kohe sinna ka kütsime. Oli selline veidi õnnetu ja natuke mahajäetud aga samas stiilne mõis. Selgus, et see mõisa härrastemaja on suhteliselt hiline ehitis. Ehitatud alles 19 sajandi lõpus ja peale paarikümne aasta tagust põlengut uuesti jõudumööda taastatud. Tegime tiiru ümber maja ja kimasime edasi Riia poole. Aga oh häda, teele jäi järgmine tudeerimist vajav objekt – Katvaru järve matkarada. Loomulikult oli seal vaja tiir ära teha. Üldiselt väga tsill koht ja tasub kindlasti käia ja kusjuures jõhvikaid oli nagu putru 😉 Edasi jäi meil sujuvalt tee peale Igate mõis, kuna seal on vist mingi hotell siis sisse trügima ei hakanud. Tiir ümber maja, veidi luusimist pargis ning tuld edasi.
Nu ei saa mööda sõita ilusast asjast. Järgmine sissepõige tuli Birinu mõisa. Kusjuures siin oli ka hotell aga sees sai ringi kolada. Kuskilt turnisime katusele välja, sealt oli ümbrusele päris hea vaade. Ühe torni otsa olid kured oma elamise sisse seadnud. Siin on säilinud on mitmed mõisakompleksi kuulunud kõrvalhooned nagu tallid, veetorn, vesiveski jne. Tahtsime sisse saada ka veetorni ja veskisse aga seekord ei olnud kohal miskit asjapulka kellel võtmed on. Mõisa juurde kuulub ka Pistohlkorside rahula ja sinna annab ikka vantsida läbi pargi. Kahjuks on kabel lagunenud, aga nagu aru sain siis on selle taastamine plaanis. Põnevaid lugusid mõisa ajaloost saab lugeda siit. Igatahes on see väga äge koht ja tasub kindlasti külastust. Kuna meil jäid pooled asjad vaatamata siis tuleb siia uus tiir teha ükspäev.
Ja mis te arvate kas me Riia linna ka nägime 😀 😀 Jaaaa nägime aga tutvuda ei jõudnud. Põgus pilk rahvusraamatukogule, rippsillale, paarile majale ja otsapidi maasse löödud kahuritorudele ja kogu lugu. Kobisime sööma esimesse ettejuhtuvasse kohta. Kõht oli pikast päevast nii tühi, et kui suust sisse oleks vaadanud oleks trussad näha olnud 😉 Ah jaa selle esimese ehitud jõulukuuse koha vaatasime ka üle. See on nüüd see vaidluse teema kas esimene jõulukuusk oli Riias või Tallinnas. Kokkuvõtteks oli tripp väga äge ja Riia tuleb uuesti projekti panna.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Läti partisanid ja Võnnu linnus
Sihitult seltskonnaga Lätis hulkudes sattusime puht juhuslikult mingis Valmiera nurgataguses partisanide punkrile. Siin on näha nii vana punkrikoht kui ka uus punker, kahjuks sinna sisse ei saanud. Taba oli ees ja sisse saamiseks tuli helistada kontaktisikule, sellega kahjuks polnud aega tegeleda. Siinsamas on ka väike puhke- ja lõkkekoht. Midagi taolist nagu meie RMK. Samuti oli siin terve joru asjakohaseid infotahvleid partisanide eluolu kohta. Need partisanid on meie mõistes metsavennad. Igatahes päris äge ja külastust väärt kohake. Kahju muidugi, et sisse ei saanud, oleks tahtnud sisustust näha. Meie samalaadne ja tuntuim metsavendade punker on ilmselt Põrgupõhja, selle kohta saate lugeda siit.
Lõpuks jõudsime tiiruga Võnnu, luusisime veidi linnuses. Sellest ei hakka pikemalt kirjutama, varasemalt juba neid jutukesi kodukal küllaga. Seekord saime sisse ka uude linnusesse või lossi, krt teab kuidas õigem nimetada oleks. Igatahes väga tsill teema on selles uues osas. Siin on päris arvestatav näitus siitsamast linnusest väljakaevamistel leitud esemetest ja tornist avaneb ümbrusele muljetavaldav vaade. Peale pikka renoveerimist on praktiliselt vaatamiseks avatud enamus ruume. Siin tõesti on mida vaadata. Meil läks uues osas õige mitu tundi ja kindlasti soovitan teistelegi siin käia.
Seltskond soovis külastada lisaks veel kohalikku kirikut ka. Mina ei viitsinud, siin on varasemalt juba luusitud peaaegu kõik urkad läbi. Vaatasin paari hauaplaati ajaviiteks ja kogu lugu.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
