fbpx
Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

Rabasaare küla

Eestimaa on ikka üks imelik koht 😉 Pole teine ju üldse suur, paari tunniga oled ühest servast teise sõitnud. Omastarust olen ringi luusinud kõikvõimalikes kohtades ja suuri valgeid laike ei peaks olema…. Aga tuleb välja, et meil on ikka väga suuri ja kuulsaid kohti, millest ma polnud siiani kuulnudki. Üks selline kohake lausa mul siin üle õue peaaegu 😀 😀 Rabasaare omaaegne turbatööstus kus hiilgeaegadel olla tööl olnud ca 600 inimest. Eks ma siis vedasin ennast sinna uurima mis värk on. Kurrrja oli küll värki nii, et anna olla. Täiesti äge kohake keset raba ja üllatavalt hästi säilinud kui arvestada seda, et paarkümmend aastat juba mahajäetuna seisnud. Aga ilmselt mitte ainult eraldatus pole seda päästnud vaid ikka see ka, et seal lausa üks püsielanik elab tänapäeval. Mõned hooned on isegi erastatud aga üldiselt kuulub kogu kupatus praegu vallale.

Väidetavalt toimetas siin turbatööstus juba 1907 aastast alates, siin toodeti allapanu-, kütte- ja väetiseturvast. 1909. loodi esimene Põhja-Eesti Turbatarvitajate ühisus kohalike põllumajandusseltsi liikmete ja talumeeste ettevõtmisel. Laenuga osteti turbarabatükke, masinaid, veduri jm. Vabrikus töötas viis Fr.Krulli elevaatorpressi. Toodangu väljavedu toimus hobustega raudteejaama ja sealt edasi turule. 1925.aastal katkes Lehtse turbatööstuses tegevus, sest turvas ei suutnud konkureerida odavama küttepuuga. Uuesti puhuti asjale elu sisse kümnekonna aasta pärast. Rabasaare tööstusasula rajati 1936-37 aastal seoses Lehtse turbatööstuse taaselustamisega Riigi Turbatööstuste poolt. Siis ehitati siia terve joru maju ja need tunneb isegi tänapäeval ära väga ilusa maakivist vundamendi järgi. Need näevad välja nagu eile laotud. Kogu värk planeeriti siin 10 hektari suurusele rabasaarele. Siia rajati ka kitsarööpmeline raudtee mis turba Lehtse jaama vedas. Aga tööstus oli siin juba päris innovaatiline, turbamasinad käitati elektriga. Selleks ehitatakse siia jõujaam. Selleks toodi siia varem Ellamaa jõujaamas töötanud ja Fr.Krulli tehases kapitaalremondi läbinud Lanzi kuumauru statsionaarne kondentsaatoriga lokomobiil ühes vahelduvoolu generaatoriga 400 kw 3000v. Katlal on Shmidt süsteemi küttekolle turbale. Katel saab toite- ja jahutusvee 150 m pikkuse torustiku kaudu jõekaldal asetsevast tiigist. Tööstus töötas ka sõja ajal ja siin on kasutatud nii vene kui saksa sõjavange. Väidetavalt töötasid siin sõjavangid veel 1948 aastal. Äge on see, et kuigi jõujaam ehitati asulasse siis tööstust ennast siin siiski ei olnud. Kogu värk käis turbaväljadel.

Asula on väga hoolikalt planeeritud elu-, administratiiv- ja puhkealadeks. Elutsoon jaguneb kaheks grupiks, tööliselamud ja ametnike elamud. Olid nii suviseks kasutuseks mõeldud 8 puidust töölismajad reas nagu kasarmud 😉 kui ka paar puidust töölismaja aastaringseks elamiseks. Hoonete läheduses oli lausa viljapuuaed ja kanala ja sauna lähistel köögiviljapõld. Asula südamiku kujundab park ümmarguse platsiga ja sellest kiirtena lähtuvate teedega. Platsile oli projekteeritud vaatetorn. Palju on haljastust, näiteks tööliselamuid on eraldatud pargist puiesteega, tööliselamute vahel on hekid ja puud, turg on piiritletud puudega jne. Ette oli nähtud isegi spordiväljak ja sauna juures oli jõkke süvendatud bassein. Lisaks elamisele oli siin ka oma klubi, kauplus ja turuplats ning isegi leib küpsetati kohapeal. Tol ajal oli see asula ikka päris rabade keskel kuhu sai ainult mööda raudteed. Kõik kaup veeti kohale kinnises vagunis Lehtsest. Lapsed veeti kooli ja koju tagasi ka rongiga 😉 Kütteprobleeme elanikel siin ei olnud. Turba ja kännuvagunid lükati otse kuurideni 😉 Vot oli elu…..

Vaatasime vähe territooriumil ringi ka… Selline huvitav tunne tekkis nagu aeg seisaks. Mõnes kohas oli tunne, et elanikud on tööle läinud ja kohe tulevad tagasi. Lasteaia juures olid isegi veel turnimisredelid alles ja keegi kurivaim oli jänese vardasse ajanud. Hoonete uksed on enamjaolt kinni kuigi sisse ilmselt saaks aga ei hakanud turnima.

Depoohoonele olid isegi uued aknad ette pandud, huvitav mis sinna tuleb… Tundub, et mõnes hoones on suht hiljuti veel mingeid üritusi korraldatud.

Huvitav oli see, et päris paljudel hoonetel kuhu sisse kiikasin aknast oli põrand praktiliselt läbi mädanenud aga seinad korralikult püsti.

Hiilgeaegadel oli siin ilmselt elu väga tsill kui arvestada seda, et kõik oli kohapeal olemas… saun, klubi, söökla, raamatukogu, lasteaed, pood, oma rong viis “suurele maale” jne. Isegi oma “energiakivi” on siin olemas. Päris imelik oli, et täiesti mahajäetud küla ja siis ühes garaažis mängib raadio täitsa eesti keeles 😀 😀 Eelmise sajandi seitsmekümnendatel võeti üles miskipärast raudtee, tänapäeval pole sellest seal praktiliselt jälgegi. Kui ei teaks, et seal oli hullult raudteed siis ei usuks küll… Samuti hakkas siis raba ammenduma ja otsiti muid rakendusi hoonetele. Siin on valmistatud mööblit, kilekotte, täispuhutavaid madratseid, päästeveste, turvavööde detaile jne. Mingil ajal käis siia isegi liinibuss aga see kõik likvideeriti 1992 aastal. Sellest ajast alates hakkas kõik hääbuma. Päris huvitavat lugemist selle Rabasaare asumi kohta leiab siit

Inimjälgi praktiliselt lumel näha ei olnud aga selleeest olid kitsed siin ringi kablutanud. Luusimise lõpus tuli pilve tagant isegi päike välja ja paitas puude latvu.

Koduteel proovisin veel mõned loojangupildid teha. Kokkuvõtvalt oli päris tsill koht, peab suvel tagasi minema luusima.