-
Vihula – Esku – Vergi
Vihulas muidu tsillitud palju, aga kordagi pole seda pilvepiirilt üle vaadanud. Nüüd on see viga ka parandatud. Mõisakompleks on ikka päris mastaapne, et seda pildile saada pidi ikka päris kaugele lendama. Peab korra veel tulema lendama siis kui puud on värvilised 😉 Vihulast pikemalt kirjutama praegu ei hakka, sellest blogis jutte küll ja küll.
Vihula mõisakompleks pilvepiirilt näeb päris edev välja 😉
Esku kabel on üks selline koht mis mul siiani oli veel külastamata, aga nüüd asi tehtud 😉 Metsade keskel asuv Esku kabel rajati väidetavalt 1845 aastal Sagadi mõisnike von Fockide poolt Altja oja kaldale. Algselt oli kabel mõeldud Sagadi mõisnike pere ja mõisa talupoegade matmispaigana. Esku kabeliaed oli parun Paul Eduard von Focki meelevalla järgi kujundatud kalmistu, sarnast kalmistut väidetavalt Eesti pinnal ei leidu. Kalmistu kasutuse kohta andis mõisnik lausa välja vastava seaduse. Seaduse järgi pidid kõik hauad asetsema üksteise kõrval sirgetes ridades, olema pärast matust korrastatud ja rohumätastega kaetud ning tähistatud ühemõõduliste puitristidega, millele oli ettenähtud tahvel kus pidi olema kirjas surnu nimi, vanus, suremise aeg ja surnule kohane pühakirja salm. Kahju, et tänapäeval seda kalmistutel ei rakendata 😉 Muidugi said üle vaadatud ka tornikellad, kusjuures tornist avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Vergi sadamas pole sada aastat käinud, siin on ikka vahepeal ühtteist toimunud. Täiesti arvestatav sadamahoone koos kohvikuga jne. Kohvikusse sattusime küll suht sulgemisajal aga ühe hea koogi ja kohvi saime ikka 😉 Vanad nõukaaegsed piirivalve punkrid on suht lagunenud ja tundub, et ega majakalgi pikka pidu pole. Meri on kuni vundamendini korralikult uuristanud. Kodupoole trippides vaatasime üle veel Kolga mõisa vana silla.
-
Kanama viadukt
Sai käidud vaatamas seda Kanama viadukti õhkulaskmise etendust. Lootsin enamat, aga nagu juba kombeks on saanud siis kokkulepitud ajale tuleb lisada “Tambovi koefitsent” kumm venis ja venis. Lõpuks tund hiljem väljapakutud ajast käis väike sutsakas, veidi tolmupilve ja kogu viadukt oligi maas. Kõik muidu tore ja mehed said kogemust, aga noh kui sõja ajal asi lihtsalt lampi venib siis polegi enam pointi õhku laskmiseks. Aga see selleks, asi ikkagi põnev ja igapäev sellist asja ei näe. Algul mõtlesin, et saab ehk lähedalt kogu seda värki filmida, aga kus sa sellega, seal lendas juba terve pilv droone. Ohutuse mõttes oli mõistlik lennata kõvasti kõrgemal kui plaanisin. Samas ei saanud ka väga kõrgele minna, vihmapilved tulid ette juba üsna madalal. Eks see drooniparv ja pilvepiir seadiski kõrguse paika. Siiski sai ühtteist pildile 😉
Väike ring drooniga enne plahvatust
Paar pildikest pilvepiirilt peale plahvatust
Ring drooniga peale plahvatust.
-
Norra – Udriku
Sai veidi niisama hulgutud mingites nurgatagustes. Mõnda aega tagasi vaatasime üle Norra mõisa ja allikad. Nüüd paras aeg mälu värskendada. Seekord muidugi Norra mõisa vaatama ei pääsenud, ilmselt on lõpuks ometigi uue peremehe saanud ja ehk saab sellest taas korralik mõis. Viimati kui käisime oli karp püsti ja katus peal, muud ei midagi. Aga pole hullu, vaatasime siinsamas kõrval olevat Udeva mõisa. Udeva mõis asutati ilmselt kuskil 17 sajandi alguspoolel. Mingist hetkest sai temast Norra mõisa kõrvalmõis, mida kasutati majandusmõisana. Mõisa peahoone pärineb 19 sajandi teisest poolest, see ehitati ümber vanematest ehitistest. Mõis on ajaloos isegi vahepeal riigistatud ning Rootsi kunn Gustav II Adolf kinnistas selle uuesti igaveseks omandiks Jakob Hastferile ja tema järeltulijatele. Hilisemalt sai mõis Knorringute omaks ja oli seda kuni 1908 aastani mil ta selle Vene keisririigi segaste aegade tõttu maha müüs.
Huvitav on, et nii Norra kui Udeva mõisa ostis 1917 aasta juunis Bernhard von Maydell kes juba sama aasta oktoobris jääb neist ilma. Siis riigistas mõisad Eesti Vabariik. Pärast võõrandamist oli Maydell sunnitud loobuma Norra mõisast millest sai Rõhu algkool. Udeva mõis õnnestus tal koos ligi 220 hektari maa ja majandushoonetega mingi trikiga siiski rendile saada. Nõuka ajal oli peahoone Udeva sovhoosi töötajate elamu. Mõisa peahoone hävis 1989 puhkenud tulekahjus ja vaatamata korduvatele katsetele hoone taastada jäi see aastateks lagunema. Viimasel ajal on seal siiski ühtteist taastatud. Kui mõis uuritud käisime vaatasime üle ka allikad nii maa pealt kui pilvepiirilt 😉
Ringi seigeldes otsustasime lõpuks ka Udriku mõisa üle vaadata. Kahjuks ei saa siia ligi praegu, tuli piirduda pilvepiirilt tudeerimisega. Kuigi väidetavalt mõisaomanikuga kokkuleppel pidi sinna sisse siiski saama, aga seekord ei olnud aega sellega tegeleda. Proovime tulevikus uuesti. Udriku kuulus pärusmõisana selle loomisest kuni 1919 aasta võõrandamiseni Rehbinderi aadlisuguvõsale. Viimati enne erakätesse minekut toimis seal mõisas hooldekodu. Kellel rohkem huvi mõisa ajaloo kohta saab seda lugeda siit.
Mõisakompleksi droonivideo pilvepiirilt 😉
-
Järva-Madise kirik ja kalmistud
Möödaminnes põikasime sisse Järva-Madise kiriku juurde, algselt oli plaan ainult kirik pilvepiirilt üle vaadata aga kohapeal selgus, et kirik on avatud. Loomulikult ei saanud võimalust kirikus luusida käest lasta. Kiriku kohta pikemalt kirjutama ei hakka, sellest on juba juttu siin. Kes selle Järvamaa väikseima kiriku ehitas on veidi intrigeeriv. Interneedumis on erinevaid jutte, kas Järva foogt või Ojamaa meistrid. Ilmselt siiski viimased aga võibolla Järva foogti tellimusel 😉 Mitte kohalikele meistritele viitab õige mitu asja. Mandri-Eesti kirikutes pole kuskil mujal konsoolid ja päiskivid sellised nagu siin, kooriruumi päiskivil on näiteks vapi motiivid. Samuti ei sarnane peaportaal ühegi teise Eesti kiriku portaaliga. Pigem on Tallinna Toomkiriku raidportaalide elementide snitiks Järva-Madise kiriku peaportaal. Tegime tiiru peale ka Vabadussõja mälestusmärgile ja ümmargusele kabelile. Kabel iseenesest suht hiline ehitis, pärineb 18 sajandi teisest poolest.
Niisiis piilusime kirikusse sisse ka. Kirik näeb seest üsna korralik välja ja nii mõneski kohas on krohvikihi alt välja puhastatud kunagised seinamaalingud jne. Selliseid seinamaalinguid tuleb ikka nii mõnegi kiriku seintelt vana krohvikihi alt välja. Huvitav miks altari kõrval on seina müüritud hauaplaat ja mis selle lugu on. Samuti oleks põnev teada mis on tõsterõngastega põrandaplaadi all peidus.
Muidugi kui juba kirikus, siis tuleb ikka tornis ka ära käia. Siin otse torni ei saagi, ilmselt kui kunagi kirikule torn ehitati kasutati ära müürisisene laepealsele viiv käik, kõigepealt turnid laepealsele ja alles sealt saad torni minna ja edasi mööda puutreppe turnida 😉 Kusjuures see käik on ikka päris kitsas, isegi mina kes just eriti suur mees ei ole pidin vahepeal külg ees turnima 😉 Kusjuures kellad pole siin sugugi pronksist vaid hoopis terasest.
Väike pilvepiiri video sai ka tehtud Järva-Madise kirikust.
Vaatasime üle ka Järva-Madise vana kalmistu. Siin on säilinud päris palju vanu üsnagi korralikke metallriste mida saaks vajadusel taaskasutada. Ma tavaliselt pildistan need ära, siis tean kust saab vajadusel taaskasutuseks sobilikke detaile 😉
-
Sügisvärvid pilvepiirilt
Käisin metsas uurimas kas seeni veel on, isegi oli aga keegi kurinahk oli korjamisega ette jõudnud 😀 😀 Ega sellest midagi katki polnud, mets ilus värviline ja tasub niisamagi seal luusida. Sellel aastal on sügisvärvid jälle päris kirevad mitte nii nagu tavaliselt, et roheline läheb sujuvalt kollaseks ja ongi kõik. Paar aastat tagasi kui drooniga esimesi katsetusi tegin oli ka sügis ilus värviline. Seda sügisvärvide aega ei tea kunagi kui kauaks jätkub, üks korralik öökülm ja tuul ning ongi kõik raagus ja hall. Seega vutvutvut koju drooni järgi ja uuesti tuld 😉
Vaatasin pilvepiirilt kõigepealt Kakerdaja raba üle, maalt ei saagi väga arugi kui vesine see tegelikult on. Aga raba iseenesest veel värvi muutnud ei ole, samas Noku talukoht on juba täitsa ilusti sügisvärvides. Huvitav fenomen hakkas silma, kesk – Eesti on kordades värvilisem kui põhi või lõuna. Vaatasin üle paar sügisvärvides mõisakompleksi. Näiteks lähestikku asuvad Albu ja Seidla ei olnud ühtmoodi värvilised, Albu oli palju värvilisem. Samas Seidlast edasi oli jälle ilus värviline. Kuidagi ringiga sattusin Ungru kanti ka 😉 Kusjuures pilvepiirilt on Ungru lossi varemed palju efektsemad kui maast.
Sai tehtud ka paar väikest pilvepiiri videot sügisvärvides Albu ja Seidla mõisast ning Ungru lossist.
-
Tamsalu Lubjapark pilvepiirilt
Mõnda aega tagasi sai see Tamsalu lubjapark avastatud maa pealt. Vahepeal on sinnakanti küll palju asja olnud aga pole olnud mahti pilvepiirilt asja üle vaadata. Seekord sealkandis muid asju ajades sai see kohake pilvepiirilt ka üle vaadatud. Kusjuures maa pealt see kompleks nii vägev ei tundugi kui pilvepiirilt ja sealt näeb ka neid asju mida maalt ei näe 😉 Pikemalt lubjapargi ajaloost uuesti kirjutama ei hakka, seda saab lugeda siit. Igatahes on see päris põnev kohake mida tasub kindlasti külastada.
Tegin pilvepiirilt väikese video ka 😉
-
Vanade kohtade kordusülevaatus.
Üle pika aja sai üle vaadatu mõned juba korduvalt käidud kohad. Mõnes kohas on täiesti uued tuuled aga mõnes kohas kõik endine 😉 Kõigepealt üritasime saada Rabasaare külla. Sinna sai vanasti vabalt aga peale seda kui küla on sõjaväe käsutuses saab sinna üsnagi valitud aegadel. Tegelikult oleme proovinud paaril korral ennemgi saada sinna aga igakord on õppused olnud. Huvitaval kombel pidid seegi kord õppused olema aga kahtlaselt vaikne ja lippu polnud ka mastis. Egas midagi, kiire kõne pädevasse organisse ja oligi asi selge, et õppused olevat ära jäänud ning võib seal luusida. Kunagi ammu kui see veel sõjaväe käes ei olnud sai seal käidud nii talvel kui varakevadel. Seekord õnnestus külastada suvel. Muutunud on siin vahepeal päris palju. Territooriumi on korrastatud ja ehitatud juurde hulgaliselt hooneid linnalahingute harjutamiseks.
Muidugi vaatasime ka pilvepiirilt üle selle omaaegse turbatööstuse hiigelrajatise mis toimis nagu riik riigis, ning kus olid kohapeal olemas kõik eluks vajalikud asutused
Kui Rabasaares tiir tehtud vaatasime üle siinsamas läheduses oleva Lehtse mõisa torni ja keldrid. Huvitav kas kellelgi tekib kunagi huvi need keldrid välja puhastada ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Muidugi veel ägedam oleks torn renoveerida vaatetorniks, see oleks ulmeäge. Siin drooni lennutama ei hakanud, see on juba tehtud.
Ega siis ainult vanu kohti ei tule üle vaadata, vaid ikka uusi kohti tuleb ka avastada. Nii mõnedki korrad on sellest Kehala tuulikust määda sõidetud aga kordagi pole olnud mahti sisse piiluda, kas on ainult kest või sisu ka olemas 😉 Seekord vaatasime sellesse Hollandi tüüpi Kehala tuulikusse sisse ka, ennäe imet, siin sisu täitsa olemas. Veidi küll lagunenud aga ikkagi olemas. Kusjuures selle tuuliku kohta väga infot ei leia. Väidetavalt on see pilpakattega tuulik ehitatud 1888 aastal ja kogu lugu. Huvitav oleks teada kaua tuulik toimis, kellele kuulus jne.
