-
Rumeenia – Bulgaaria vol.3
Kui Constantas oli piisavalt luusitud trippisime edasi mööda rannikut Bulgaaria poole. Musta mere rannik on päris vaatamisväärne sealkandis. Mäed, meri ja millised vaated… Sõitsime mööda ka Mangaliast.
Mangalia on linn Rumeenias Constanța maakonnas Musta mere rannikul. 6. sajandil eKr asutati praeguse Mangalia territooriumil muinaskreeka linn Kallitis.
Veidi aja pärast olimegi juba Bulgaarias. Huvitav oli see, et kui Rumeenias olid enamjaolt maisi ja päevalillepõllud siis Bulgaarias olid kas päevalille või arbuusipõllud. Kaubitsejaid olid kõik tee ääred täis. Meie sihtpunktiks oli Bulgaarias Albena. Albena on alternatiiv Kuldsetele liivadele 😀 😀 Vahe kümmekond kiltsa aga hinnavahe on ikka märgatav Albena kasuks 😉 😉
-
Ruunide õpituba vol…
Täna sai Viikingite külas läbi viidud ruunitalismani õpituba. Järjekorras juba enam ei mäleta mitmes. Seekordne oli eriline seetõttu, et kui muidu teen tunnikese, siis seekord tegin 2 tundi ja huvilised jagunesid mitmesse rühma. Osad väljas linnuses vibu laskmas ja kui isu täis siis ruune tegema 😉 Sissejuhatuseks nagu ikka rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Seekord tuli muidugi seda juttu mitu korda rääkida 😉 Peale seda arutasime veidi ruunide müstilist poolt. Kui eellood räägitud proovisid huvilised ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks kasutasid meisterdajad oma vabal valikul kas puitu, kivi või nahka. Samuti said osalejad proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, lõigata noaga või kraapida “stiilusega”.
-
Türgi blogi. Mušmulad.
Peale selle, et kõik siin juba õitseb ja lõhnab ja rohetab, tehti mulle ka kohe selgeks, et värsked sidrunid on väga maitsvad ja et apelsinid õitsevad ja kannavad vilja samaaegselt. Huvitav. Aga tundus tõsi. Ja ei olegi mitte eelmise aasta sidrunid, vaid värskelt valminud ja väga mahlased.
Nii kummaline kui see ka pole, ma ei ole suurem asi apelsinisõber ja siiani ei olegi veel kohalikke apelsine proovinud. Minu toa akna taga kasvab küll üks apelsinipuu, mida on lihtsalt kena vaadata.
Järgmisena tutvusin mušmulatega 🙂
Sellised tegelased. Tutvusime kohe esimesel päeval. Mõnusalt mahlane ja kergelt hapukas-magus, just selline väga paras.
Kummalised kollased viljad, mida polnud varem näinudki. Kohalik nimetus on muşmula. Kord suuremad, kord väiksemad, mõnel puul rohkem, mõnel vähem valmis, aga igal juhul väga maitsvad. Kontorisse sissepääsu juures tuleb pea alla kummardada, et mušmulaga vastu pead ei saaks. Aga seal ei ole nad veel päris valmis, muidu oleks nad juba otsas.
Loomulikult ei andnud mulle asu, mis nende eestikeelne nimetus on. Googeldasin. Wikipedia ei avane. Küsisin töökaaslaselt, kas tal nett on, mul Wikipedia ei avane… Nett on. Wikipedia ei avanegi. Miskipärast on see leht Türgis blokeeritud.
Võimalik, et suutsin siiski õige vastuseni kaevuda – ladina keeles Eriobotrya japonica ja eesti keeles jaapani villpööris. Mušmula kõlab palju paremini 🙂
-
Rumeenia vol.2 Constanta
Järgmisel hommikul oli aega veidi Constantas ringi vaadata. Meie hotell oli iseenesest täitsa ok ja asus peaaegu mererannas. Et aimu saada siis hotelli pilt on tehtud rannast, vot täpselt nii kaugel oligi 😀 😀 Tubades konditsioneerid ja muu värk, ilmselt seal muudmoodi ei saagi. Õues ikka päris palav ja sellise palavusega ilmselt magada pole võimalik, keskeltläbi oli tripi ajal stabiilselt +30 varjus
Kui hotelli ümbrus läbi uuritud sai vähe linnas kolatud. Kõikvõimalikke poekesi ja söögikohti on nagu putru. Hinnad turistilõksu kohta suht talutavad. Käisime sõime miskis suvalises baaris, korralik 3 käiguline lõuna oli 5€ tuuris. Peale lõunat kolistasime piki randa.
Rand oli põnev, üks osa ujujatele ja päevitajatele siis sadama osa ja siis promenaad. Constanta on Rumeenia vanim, erakordselt värvikireva ajalooga linn. Ca 300 000 elanikuga linnake on alguse saanud Kreeka asundusest, linna mitmekihiline arhitektuur on läbilõige eri ajastutest. Kõige ägedam vaatamisväärsus Constantas on kahtlemata juugendstiilis, Art Deco detailidega üle kuhjatud vana kasiino. 1910. aastal valminud ehitis vääriks Euroopa suursuguseima hüljatud koha auhinda 😀 :D. Kahju, et nii ägedal hoonel lastakse laguneda.
Kolistasime edasi mööda randa kuni jõudsime mošeeni. Ma tahtsin ikka sees ära käia ja ringi vaadata aga sõbrad ei viitsinud. Läksid õlli jooma tänavakohvikusse 😀 😀
Mul ju ikka vaja igale poole ronida ja vaadata 😀 Mošee oli avatud ja isegi rahvast oli sees. Ma vaatasin, et torn on kah sellel asjandusel ja äkitse saab sinnagi. Polnud kelleltki küsida ka. Vaatasin nurga taha, ennäe imet trepp Allahi juurde. Mina muidugi viuh trepist üles 😀 😀 krt päris hea vaade oli tornist ümbrusele. Ja mis eriti põnev, seal käib elu katustel ka. Jube hästi oli näha kus keegi päevitas, kus pesti pesu, kus pesti titte, kus aeti vanainimeseasja jne 😀 😀 Kui ümbrust piisavalt uuritud kobisin alla tagasi sõpru otsima. Need laiasid raekoja platsil baaris 😀 😀 Ah jaa enamus kohtades saab maksta nii kohalikus rahas kui ka eurorublas, kaardimaksed toimivad ka probleemideta. Igaljuhul päris põnev kohake kus tasub kindlasti käia. Ja kui plaanite miskile üritusele minna siis arvestage, et siin kella väga ei tunta. Meil siin oli paar rahvusvahelist üritust mille algusaeg välja kuulutatud aga no ei hakanud õigel ajal, ikka miski tund-kaks venitati algusega kummi ära korraldajate poolt.
-
Türgi blogi. S prazdnikom!
Täna hommikupoolik oli kuni lõunani töökohustustest vaba. Leppisime kokku, et hommikukohvi teeme väljas ja võtsime suuna Ulusoyle. See on üks äärmiselt mõnusa rohelusse uppuva aia ja paljude varjuliste istumiskohtadega hotell.
Kohe sisenedes vaatas mulle rõõmsa puhkusenäoga onkel otsa ja tervitas kui omainimest – s prazdnikom!
No jaa… s prazdnikom, ikkagi 9. mai ju.
Hommikukohvi kõrvale hakkas mängima N Liidu hümn. Vaatasin huviga ringi, kas mõni puhkajatest püsti ka seisab. Ikkagi hümn ju. Seisis. Ei tea, kas hümni pärast või oli lihtsalt ringi vahtima jäänud. Venelastest Türgis puudust ei ole. Ja neil on täna pidu.
Samal ajal on türklastel Ramadan. Päeva paistel ei söö, ei joo, ei seksi. Neilgi on püha. Elu on imeliselt tasakaalus.
-
Minu elust Türgi Vabariigis
Niisiis Türgi. Mitte niisama korraks puhkusele, vaid pooleks aastaks tööle. Teades, et tööd on palju, palk on väike, aga elamine on prii ja seiklusi on piisavalt, andsin oma allkirja, vormistasin dokumendid ja pakkisin kohvri 🙂
Minu aasta Türgis võis alata. Kohalik kalender näitas 2019.a munadepühasid ehk 21.aprilli.
Varahommikune lend möödus kiiresti. Und ei tulnud. Ei olnud ka elevust ega ärevust. Oli kummaline isuda seal niimoodi täiesti… normaalselt… teiste rõõmsate, väsinud, elevil ja närtsinud puhkajate vahel. Võtsin kaasavõetud raamatu välja ja süvenesin lugemisse. Vahepeal ostsin tassikese kohvi ja nosisin kodust kaasavõetud võileiva kõrvale.
Lennujaamas oli tuttav nägu vastas ja hõiskas kõigile rõõmsalt Tere tulemast! Õhk oli täis meeldivat magusat lillelõhna, mille veidi hiljem identifitseerisin apelsiniõite lõhnana. Aga ilm oli külm ja tuuline. Jope, millega Tallinnast teele asusin, läks uuesti selga. Brrr….
Aga vähemalt oli ilus ja päikseline. No ja homseks lubati soojemat ka 🙂
Ja nii oligi.
-
Rumeenia vol.1
Pakuti välja väike plaan külastada Rumeenia-Bulgaaria mereäärseid piirkondi. Mis mul sai reisimise vastu olla, kola kokku ja minekut. Panime Tallinnast ühe jutiga pea Slovakkiani välja, seal kobisime kotile ühes teeäärses hotellis. Hommikul panime edasi Rumeenia poole läbi Slovakkia ja Ungari. Teel väga kuskil peatusi ei teinud ja pilti sai teha enamjaolt läbi autoakna 😀 Mõnes kohas oli tee ikka nii järsu pöördega, et ilma vastassuunda minemata polnud seda võimalik tehagi 😀 😀 Rumeenias tegime veel ühe hotellipeatuse miskis väga imeliku nimega kohas 😀 Keele võib ära murda selle hääldamisega 😉 Aga hotell oli äge, mul oli isegi rõduga tuba 😉
Hommikul panime edasi, teel oli päris tihti näha suva kohas lambakarjuseid teed ületamas. Hullult palju oli ka maisi ja päevalille põlde. Ühes kohas läks tee kaheks ja oli valida kas minna vasakule või paremale 😀 Vasak tee läks sihtkoha poole läbi oru aga oli miski ca 50 kilsa pikem. Parempoolne läks piki mägesi ja oli lühem. Otsustasime minna paremale… 😀 😀 mõtlesime, et lõikame vähe aga see oli väga vale mõte. Kui olime jõudnud üles mägedele nägime ees ummikut. Krt tagasi polnud ka enam mõtet keerata üle poole tee oli sõidetud. Seisime siis ummikus ca 4 tundi ja liikusime edasi paarisaja meetri kaupa aegajalt. Lõpuks kui ummiku põhjuseni jõudsime oli see juba koristatud aga põhjustas selle varing. Päris pirakad kivid olid tee ääres, kui selline oleks auto peale sadanud siis aiaiai pannukat oleks saanud. Vot mis tähendas valida lühem tee 😀 😀
Varingu juures politsei veel regullis sillaületust. Saime vähe veel oodata, jõudsin isegi teel keras olnud päevakoerast pildi teha 😀 Lõpuks hakkasime sihtpunktile natuke kiiremini lähenema. Teel oli hullult kõikvõimalikke sildu ja päris palju nägi politseid. Linna servas oli väike turg aga aega uurida ei olnud, kopp oli ees sõitmisest. Tahtsime ära hotelli kotile. Mõne aja pärast olimegi hotelli juures ja kolisime sisse.
