-
Miks linde ei ole???
Sattusin ükspäev puht juhuslikult ühte seltskonda kus käis hull arutamine miks linde ei ole see aasta 😀 Kaasasin sujuvalt ennast vestlusesse, et oot mehed mismõttes ei ole, kus ei ole, miks ei ole. Osalised olid sellised tõsised maamehed ja rääkisid, et no näe metsas paari lindu ehk kuuled aga kodu juures pole üldse. Ma siis küsin, et ot mehed teil ikka metsa veel on, või on kõik maha parseldatud. Kodu juures pesakaste on jne.. Vastuseks tuli kök-mök eeee nuuu natuke metsa ikka on, tegime küll harvendust ja valgustust aga mõni puu jäi ikka püsti ka 😀 😀 et no ega pesakaste pole ka uusi pannud, vanad mädanenud ja alla kukkunud 😀
Ma siis seletan natuke provotseerivalt, mehed minge põllule ja vaadake laglesi kõik kohad täis 😀 😀 kuda te räägite, et ei ole linde. Oh sa tuss kus mehed läksid käima 😀 😀 mida krt neid raipeid… blablabla söövad kõik vilja ära ja need pole miskid linnud 😀 😀 Ma siis räägin, et mehed kui te metsa maha võtate ja maja juures ka pesakaste panna ei viitsi siis tulebki pingiga põlluserva minna ja laglesi passida 😀 😀 Mis linde te tahate kui neil pesitsuskohti ei ole.
Muutusid selle jutu peale üsna tõsiseks, sügasid end siit-sealt ja räägiva krt sul ju täitsa õigus. Ok paneme maja juurde uued pesakastid aga mis metsaga saab ei tea…. sinna ju pesakaste ei pane… Ma siis räägin pika jutu maha, krt mehed kus te elate, ise veel kõvad põllumehed ja metsaomanikud ja ei tea, et ka metsalindudele pannakse pesakaste 😀 😀 Kui teil metsas linde ei ole siis üraskid panevad varsti teie pensionifondi p…. Kui aias linde pole siis kahjurid panevad teie aiasaadused nahka, seal jääb 2 varianti kas lasta lindudel kahjureid hävitada või keemiat panna kahjurite hävitamiseks ja siis pärast see kõik rõõmsalt omale sisse süüa…. Selle peale jäädi üsna mõtlikuks… peab hakkama pesakaste tegema ja üles panema. Ma muidugi andsin väikse vihje ka, et kui ise teha ei viitsi siis minult saab kas valmis tüki või “lego” 😉 😉
-
Türgi blogi. Antalya linnaekskursioon.
Jõudis kätte see kauaoodatud päev, kui mind saadeti minu esimesele ekskursioonile. Lõpuks ometi saan ka näha, mida ma turistidele pakun ja müün. Kirjas on treening. See tähendab, et jõlgun teise giidiga kaasas ja õpin selgeks, mis ja kus. Arvata on, et see jääb ainsaks Antalya treeninguks, järgmine kord visatakse mind juba pulti. Nii nagu muude asjadega siin on. Ei mingit põhjalikku ettevalmistust, visatakse vette ja hakka aga ujuma 😀 😀
Hommik oli sombune, taevas pilves ja päikest ei tõotanud. Ideaalne ilm ekskurseerida. Ilusa ilmaga oleks kahju olnud, kui päikest võtta ei saa. Ma veel piisavalt pruun ei ole, pole lihtsalt aega olnud. Turistidest on küll natuke kahju, kes tulid Türki sooja ja siis selline ilm. Aga mööda linna lonkimiseks oli super – +19..+21 ja pilves. Igaks juhuks haarasin fliisi kaasa, kui läheb jahedamaks.
No ei möödu siin päevagi viperusteta, aga ma polnud täna tööl, siis väga ei põdenud. Välja arvatud enne väljasõitu kontoris, kus mulle jõudis kohale, et giid on ju leedulane ja ekskursioon toimub leedu keeles. Hea küll, mina olen treeningul ja minu eesmärk on ära näha kohad, kus käiakse, aga oma jutu (juhuks kui ma tahan edaspidi ekskursioone läbi viia) pean nagunii ise koostama. Sellega oli juba enne tööle asumist selge, et materjali firma mulle ette ei anna, minu päralt on kogu internet ja valmistagu ma end ise ette 🙁 Aga mulle jõudis kohale, et me müüme sama ekskursiooni oma Eesti turistidele. Kui minemas on vähemalt 10 inimest, siis saadetakse eestikeelne giid. Kui on vähem, siis mitte. Eestlane olla on luksus, nagu Tiina armastab öelda. Ma olin kuidagi eeldanud, et nad saavad sel juhul vene- või ingliskeelse ekskursiooni. Ära eelda, vaid küsi – seda on ka üks siil mulle öelnud 😉
No ja ma siis küsisin, et mismõttes eestlased saavad leedukeelse ekskursiooni???
“Nii on”, vastati mulle süütult. “Müü eestlastele rohkem, saavad eestikeelse giidi. Pealegi, neid on juba hoiatatud. Aga täna võid sa ju neile ise tõlkida.” Ma tegin suured silmad, mismoodi mina peaks leedu keelest aru saama? Eestlasi oli bussis üks vene paar, keda oli “hoiatatud”. Nad said sama kogemuse, mille mina ja Santa (läti reisiesindaja, kah treeningul).
Lõpuks kõige hullem polnudki. Esimene peatus oli Tünektepe.
Anatalya linna äärelt viib köisraudtee 10 minutiga üles 618 meetri kõrgusele Tünektepe tippu. Tänase sompus ilmaga oli vaade veidi udune, kuid siiski olemas. Pole paha.
Nagu näha, tegime väikse kohvi ka. Kohvik on nii sees kui väljas. Tänase ilmaga õues just palju rahvast ei istunud. Peale meie veel paar üksikut värske õhu nautlejat. Reisibüroo töötõendiga oli meie kohvi muidugi tasuta. Eks nad teavad, et me toome neile tulevikus turiste juurde 🙂 Arvestasime allsõiduks täpselt 10 minutit, nagu meile öeldi, aga miskipärast olime viimased saabujad, kelle järgi buss juba ootas. OK, pole hullu. Edasi oli kavas šoping – kõigepealt juveelipood, siis maiustuste pood ja seejärel nahapood 😀 😀
No comments. Te teate, milleks see vajalik on.
Ilusad avarad uhked kauplused. Vastuvõtt pidulik. Soovite sissejuhatust vene või inglise keeles? Kuidagi õnnestus meil suures juveelipoes niimoodi ära eksida, et käisime ühel ja teisel korrusel ja kui lõpuks ei-tea-mitmenda tiiruga välja jõudsime, ootas buss jälle meie järgi. Natuke mark hakkas olema.
Nahapoes juhtus sama. Omaarust läksime poest kergelt läbi jalutades otse välja bussi, ei proovinud midagi selga, ei valinud midagi välja, aga ikka ootas bussitäis rahvast meie järgi. Nüüd oli juba natuke rohkem mark täis. Giidid jälle ära eksinud…
Tühi kõht hakkas tunda andma. Hommikusöök piirdus kohvi ja küpsisega, lõuna jäi vahele, sest enne tuli teele asuda. Tünektepel ainult kohvi. Nii selle söömisega siin on. Söödetakse kuninglikult, aga aega ei anta… Programmis oli paar tundi vaba aega vanalinnas, siis ehk saab ühe ampsu haarata. Aga enne veel tuli käia Düdeni koske vaatamas.
Kah pole paha. Kohalik giid mainis juurde, et on alumised ja ülemised kosed. Me käisime neid alumisi vaatamas.
Ja lõpuks saab süüa! Kell oli juba pool 7 läbi kui peatusime mingis kohas (ilmselt vanalinna juures, ääres või läheduses), kus anti tunnike vaba aega oma käe peal linnaga tutvumiseks.
Võtsime Santaga Meidale sappa, et vii meid kiiresti sööma, muidu sureme nälga. Meida kui korralik giid tahtis meile ikka vanu linnaväravaid ka näidata. Leppisime siis kokku, et kõigepealt käime vetsus, siis haarame kiire kebabi ja siis vaatame need väravad ka üle. Tamam (ok, kõik korras – türgi keeles). Vanalinnaga … seekord pole aega tutvuda…
Selline koht siis. Kohv sai veel pildile, aga kebabi läksid hambad kohe sisse. Kiire oli. Ja siis kiired pilgud väravale. Tehtud. Nimi ei jäänud meelde, mälu oli täis. Pean kuskilt infot juurde otsima. Teisel sajandil (vist oli nii) käisid inimesed siit linna sisse ja välja.
Rahvas kogunes kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Kuna me olime seekord Meida kindlakäelise juhtimise all, siis me ei hilinenud 🙂 Enne kojusõitu küsis Meida jäätisemüüjalt, kas uued giidid võiksid ka Türgi jäätist maitsta. Muidugi võisid.
Roos oli Meidale.
-
Pilliroojahu katsetused vol.4
Käisin täna eelluuret tegemas, kas juba värsket pilliroogu saab. Tegin hulle ettevalmistusi…. villased sokid jalga, kummikud ja paksud kummikindad kaasa. Vees paterdada ikka külm ju 😀 😀 Jõuan mina mere äärde teen paar proovikaevamist, pistan käe vette ja mida tunnen… vesi soe nagu kusi. Mõtlesin ei saa olla nii soe.. Lonkisin oma pool kiltsa piki randa pilliroogu otsides ja oligi vesi igalpool ilgelt soe, mine või ujuma. Pilliroog juba kasvab tegelt päris jõudsalt ja salatit juba saab aga selle aasta juured veel pisikesed ja krõpsu ei saa.. Nii, et tuleb veel nats kannatada ja siis saab head magusat ökokrõpsu ja jahu kah. Korjasin peoga mõned eelmise aasta juured kaasa, viskasin kodus kuivama ja varsti läheb kohvi katsetamiseks 😉 😉 Hakkame vaikselt taaselustama vanu retsepte, mis kuidagi unustusehõlma vajunud. Katsetused pillirooga on olnud siiani päris põnevad ja elamusterohked 😉
-
Rumeenia – Bulgaaria vol.3
Kui Constantas oli piisavalt luusitud trippisime edasi mööda rannikut Bulgaaria poole. Musta mere rannik on päris vaatamisväärne sealkandis. Mäed, meri ja millised vaated… Sõitsime mööda ka Mangaliast.
Mangalia on linn Rumeenias Constanța maakonnas Musta mere rannikul. 6. sajandil eKr asutati praeguse Mangalia territooriumil muinaskreeka linn Kallitis.
Veidi aja pärast olimegi juba Bulgaarias. Huvitav oli see, et kui Rumeenias olid enamjaolt maisi ja päevalillepõllud siis Bulgaarias olid kas päevalille või arbuusipõllud. Kaubitsejaid olid kõik tee ääred täis. Meie sihtpunktiks oli Bulgaarias Albena. Albena on alternatiiv Kuldsetele liivadele 😀 😀 Vahe kümmekond kiltsa aga hinnavahe on ikka märgatav Albena kasuks 😉 😉
-
Ruunide õpituba vol…
Täna sai Viikingite külas läbi viidud ruunitalismani õpituba. Järjekorras juba enam ei mäleta mitmes. Seekordne oli eriline seetõttu, et kui muidu teen tunnikese, siis seekord tegin 2 tundi ja huvilised jagunesid mitmesse rühma. Osad väljas linnuses vibu laskmas ja kui isu täis siis ruune tegema 😉 Sissejuhatuseks nagu ikka rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Seekord tuli muidugi seda juttu mitu korda rääkida 😉 Peale seda arutasime veidi ruunide müstilist poolt. Kui eellood räägitud proovisid huvilised ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks kasutasid meisterdajad oma vabal valikul kas puitu, kivi või nahka. Samuti said osalejad proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, lõigata noaga või kraapida “stiilusega”.
-
Türgi blogi. Mušmulad.
Peale selle, et kõik siin juba õitseb ja lõhnab ja rohetab, tehti mulle ka kohe selgeks, et värsked sidrunid on väga maitsvad ja et apelsinid õitsevad ja kannavad vilja samaaegselt. Huvitav. Aga tundus tõsi. Ja ei olegi mitte eelmise aasta sidrunid, vaid värskelt valminud ja väga mahlased.
Nii kummaline kui see ka pole, ma ei ole suurem asi apelsinisõber ja siiani ei olegi veel kohalikke apelsine proovinud. Minu toa akna taga kasvab küll üks apelsinipuu, mida on lihtsalt kena vaadata.
Järgmisena tutvusin mušmulatega 🙂
Sellised tegelased. Tutvusime kohe esimesel päeval. Mõnusalt mahlane ja kergelt hapukas-magus, just selline väga paras.
Kummalised kollased viljad, mida polnud varem näinudki. Kohalik nimetus on muşmula. Kord suuremad, kord väiksemad, mõnel puul rohkem, mõnel vähem valmis, aga igal juhul väga maitsvad. Kontorisse sissepääsu juures tuleb pea alla kummardada, et mušmulaga vastu pead ei saaks. Aga seal ei ole nad veel päris valmis, muidu oleks nad juba otsas.
Loomulikult ei andnud mulle asu, mis nende eestikeelne nimetus on. Googeldasin. Wikipedia ei avane. Küsisin töökaaslaselt, kas tal nett on, mul Wikipedia ei avane… Nett on. Wikipedia ei avanegi. Miskipärast on see leht Türgis blokeeritud.
Võimalik, et suutsin siiski õige vastuseni kaevuda – ladina keeles Eriobotrya japonica ja eesti keeles jaapani villpööris. Mušmula kõlab palju paremini 🙂
-
Rumeenia vol.2 Constanta
Järgmisel hommikul oli aega veidi Constantas ringi vaadata. Meie hotell oli iseenesest täitsa ok ja asus peaaegu mererannas. Et aimu saada siis hotelli pilt on tehtud rannast, vot täpselt nii kaugel oligi 😀 😀 Tubades konditsioneerid ja muu värk, ilmselt seal muudmoodi ei saagi. Õues ikka päris palav ja sellise palavusega ilmselt magada pole võimalik, keskeltläbi oli tripi ajal stabiilselt +30 varjus
Kui hotelli ümbrus läbi uuritud sai vähe linnas kolatud. Kõikvõimalikke poekesi ja söögikohti on nagu putru. Hinnad turistilõksu kohta suht talutavad. Käisime sõime miskis suvalises baaris, korralik 3 käiguline lõuna oli 5€ tuuris. Peale lõunat kolistasime piki randa.
Rand oli põnev, üks osa ujujatele ja päevitajatele siis sadama osa ja siis promenaad. Constanta on Rumeenia vanim, erakordselt värvikireva ajalooga linn. Ca 300 000 elanikuga linnake on alguse saanud Kreeka asundusest, linna mitmekihiline arhitektuur on läbilõige eri ajastutest. Kõige ägedam vaatamisväärsus Constantas on kahtlemata juugendstiilis, Art Deco detailidega üle kuhjatud vana kasiino. 1910. aastal valminud ehitis vääriks Euroopa suursuguseima hüljatud koha auhinda 😀 :D. Kahju, et nii ägedal hoonel lastakse laguneda.
Kolistasime edasi mööda randa kuni jõudsime mošeeni. Ma tahtsin ikka sees ära käia ja ringi vaadata aga sõbrad ei viitsinud. Läksid õlli jooma tänavakohvikusse 😀 😀
Mul ju ikka vaja igale poole ronida ja vaadata 😀 Mošee oli avatud ja isegi rahvast oli sees. Ma vaatasin, et torn on kah sellel asjandusel ja äkitse saab sinnagi. Polnud kelleltki küsida ka. Vaatasin nurga taha, ennäe imet trepp Allahi juurde. Mina muidugi viuh trepist üles 😀 😀 krt päris hea vaade oli tornist ümbrusele. Ja mis eriti põnev, seal käib elu katustel ka. Jube hästi oli näha kus keegi päevitas, kus pesti pesu, kus pesti titte, kus aeti vanainimeseasja jne 😀 😀 Kui ümbrust piisavalt uuritud kobisin alla tagasi sõpru otsima. Need laiasid raekoja platsil baaris 😀 😀 Ah jaa enamus kohtades saab maksta nii kohalikus rahas kui ka eurorublas, kaardimaksed toimivad ka probleemideta. Igaljuhul päris põnev kohake kus tasub kindlasti käia. Ja kui plaanite miskile üritusele minna siis arvestage, et siin kella väga ei tunta. Meil siin oli paar rahvusvahelist üritust mille algusaeg välja kuulutatud aga no ei hakanud õigel ajal, ikka miski tund-kaks venitati algusega kummi ära korraldajate poolt.
